Rav Asher Kushnir: Laste kasvatuse põhiprintsiibid 1. Kasvatus. Mis see on? 3.osa
“Kaasaegne" Kasvatusmeetod
Kaasaegne kasvatusmeetod on alati muutlik ning ta põhinev peamiselt lastepsühholoogia viimsetel saavutustel. Kuna see meetod on üldlevinud Läänes ning meie vanemaid see aina rohkem meelitab, siis tuleks sellele pühendada natuke aega.
See meetod on vastupidine „vanale“. Last mitte lihtsalt ei piirata, vaid sunnitakse ning tõugatakse avaldama oma metsikuid soove. Tulemuseks- too pilt, kus toimub vanema autoriteedi täielik hävimine, millest me ennem rääkisime.
Tundub, et vanemad ja õpetajad põgenesid raskuste eest. Osaliselt, muidugi see on õige, kuid kui uurida, siis avaneb täiesti uus olukorra mõistmine. Nüüdisaegse kasvatuse vaese seisundi tõelised põhjused on palju sügavamal. Nad ulatuvad viimase saja aasta tagusesse muutuste tormi, mis toimusid pedagoogide ja psühholoogide vaadetes. Uus laine tuli esmaselt USA-st juba 19 sajandi lõpus.
Tundud pedagoog John Dewey lõi Chicagos eksperimentaalse kooli, mis eksisteeris 7 aastat, kuid jättis väga sügava jälje uusaegsetes pedagoogilistes USA ringkondades. Tema peamine idee seisnes kasvatuse kui lapse täiskasvanu elu valmistuse eitamises.
Paljud järglased arendasid sellist lähenemist, kuid niisugustele revolutsioonilistele ideedele teoreetilist baasi andsid kuulsa Zigmund Freudi tööd. Suurest massist ideedest, mis mõjutasid tervet maailma, joonime alla ainult üht. Freud väitis, et karm meetod ning lapse survestamine viivad last neuroosini. Ta kasvab üles julma ja ebaproduktiivsena, ohtlikuna ühiskonnale. Lapsi ei tohi karistada ja hoida hirmust. Nii saadi aru Freudist.
Kuid see meetod oli allutatud kriitikale juba tema ajal. Hiljem paljud pedagoogid kirjutasid et Freudist saidi valesti aru. Seega ta ei pidanud meeles seda, et lapsi üldsi ei pea karistama.Tema uuringud näitasid, ei sellega ei tohi üle pingutada, ei tohi lihtsalt taltsutada lapse isiksust. Kuid vaatamata sellele eksimusele ja sellele et eksperimentaalkoolid ei andnud tulemuslike resultaate, need ideed vallutasid pedadoogide ja hiljem vanemate ajusid.
Jättes järgijate nimed ja detailid eemale, ütleme et 30-ndates kõik need ideed saabusid Euroopasse, muteerusid ning jõudsalt arenesid peale sõda. 50-ndates „valgustus“ Ministeerium importeerib need ideed Iisraelisse ning saavad peamiseks pedagoogiliseks doktriiniks .
Rav Asher Kushnir: Laste kasvatuse põhiprintsiibid 1. Kasvatus. Mis see on? 2.osa
Tuleb õppida, sest maailm on muutunud.
Aga mõned küsivad: milleks õppida? Me ju mäletame kuidas meid kasvatati, vot nii ka meie samas vaimus oma lapsi kasvatame. Minu vanemad ei õppinud mitte midagi ja sellegipoolest ma olen normaalne!
Kuid asi pole selles. Mitte kõik kasvasid üles ebaõnnestununa ja vahest ka lagunenud perekonnast võivad tulla välja vaimselt terved ja kasvatatud lapsed. Probleem on selles, et väga palju on muutunud ning vana kogemus ei ole alati vastuvõetav kaasaja ühiskonna heaks. Tuletage meelde: kuidas kasvas üles vana põlvkod, kuidas nad suhtusid oma vanematesse ja õpetajatesse? Vaadake nüüd kuidas tänapäeva lapsed kasvava: siin on isa šokis, ema minestab.
-Leena, viska prügi välja- isegi pead ei tõsta
-Lönja, tee kodused tööd ära!
-Ära sega!
Tehke muusika vaiksemaks!
-Rääkige valjemini!
Karje, jõhkrus, solvanug, vahest avaneb häbematus, jultumus,vandalism, huligaansus. Lapsed suhtuvad vanematesse kui maavarasse- ainult siis, kuid nendest on kasu, see tähendab annavad seda, mida lapsed tahavad. Ja kui ei anna, siis suhtumine- nagu tardunud kivistisse.. Kahjuks selline pilt on vanematele valuni tuttav.
Mis muutus? Miks lapsed enam ei kuula? Milles on kurjajuur? Kui otsda vastust ühes sõnas siis: vanematel kadus...autoriteet. Autoriteetne vanem ütleb- Leena täidab. Mitteautoriteetne vanem ütleb- Leonid isegi ei pööra ümber.
Kui me tahame arusaada põhjalikumalt, mis muutus, siis tuleks analüüsida lähenemised kasvatusele, mis on praeguseks kujunenud. Anname neile tingimuslikud nimetused:
Vananenud
Eimingi
Kaasaegne
Uurime neid täpsemalt.
„Vanenenud“ Kasvatusmeetod
Vananenud kasvatamise meetod on meile kõigile tuttav. Mõnele ka „üdini“ tutav. Me kasvasime nendega. Vanas maailma vanemate ja täiskasvanute autoriteet oli vastuvaidlematu. Ta hõlmas endas pidevaid märkusi, kriitikaid, rangust, jõudu, hirmu, karistustega ja vahest ka löömisega. Lapse soovidega ja iseärasustega ei arvestatud. Sõnavabadus täiskasvanute keskkonnas lihtsalt puudus. Kui teda kutsuti, siis pöörduti tema poole sõnadega: „Kuule sina“. Arvestamata eranditega praktiliselt terves ühiskonnas tegutseti sellisel viisil, nii oli kombeks. Kui isa ütles „ei“ siis ei tulnud pähe mõtet vastu vaielda. Algklassides mitte keegi ei arutanud selle üle, kas õpetaja on hea või halb. Lapsed vaatasid vanemate poole teisiti. Neid kutsuti „tädideks“ ja „onudeks“... See on vana meetod. Ta töötas aastatuhandeid. Vanasti, kuid mitte praegu.
Kõik muutus: maailma on julgelt edasi arenenud. Kõik on lubatud. Ühiskondlik atmosfäär, sotsiaalsed suhted muutusid. Nüüdsest ei ole võimalik kasvatada last vana viisi, täielikkus alluvuses ja karistuse hirmu ees. Need kes lähevad seda teed, veenduvad, et see on ainult aja küsimus kuni lapsed üles ei kasva ning lihtsalt ei jooks majast minema ning sellele lisaks hakkavad vihkama ka oma vanemaid. Nad ju näevad et naabritel suhtumine on täiesti teistsugune. Seepärast meie ajal niisugune tee kinnitab mitte autoriteeti vaid omavolilistust ning pälvib mitte vanemate vaid türanni ja sõgesikku au. Paraku meie ajal vanemate autoriteeti vananenud meetodiga ei saavuta.
"Eimingi" kasvatusmeetod
Selline kasvatuse meetod ei ole vana ega uus, ta on lihtsalt „eimingi“. See on vanemate põlvkond kes tekkisid kusagil keskel. Vana meetodit kasutada juba terviklikult ja täielikult enam ei suuda ning uuemeelsed pedagoogika ideed veel nendeni ei jõudnud.Seda meetodit järgivad enamus tänapäeva vanemaid. Kui küsida nende käest, kas nad kasvatavad oma lapsi siis vastust on jaatav: „Muidugi!“ Kui aga proovida aru saada, milles täpsemini see kasvatus seisneb siis selgub et see peitub reageerimises laste halbadele tegudele. See tähendab, et kui laps ei tee häält, vanemad hingavad rahulikult ning on hõivatud oma tegudega:“Las mängib...“ Ja kohe kui laps hakkab segama vanemaid, teda märgatakse ja keelatakse... et ta ei ei segaks, tõrjuvad neid.. ning seda nimetavad kasvatuseks.
Teiste sõnadega, nendel vanematel ei ole mite mingisugust metoodikat ja ausalt öeldes nad lihtsalt ei tea ega taha aru saada mida teha oma lastega. Kõik käib silma järgi, sponaatselt, kuidas tuju tuleb, intuitsiooniga. Nende kodudes vahelduva eduga toimub pidev sõda võimu nimel- kes keda. Vahel õnnestub seda „peletist“ midagi teha panna ja vahel tuleb alistuda. Ja kui lapsed kasvavad suurteks, nad ei saa mitte kuidagi aru, miks nad neisse niimodi suhtuvad ja miks vigastel lastel on nii raske elus toime tulla...
Rav Asher Kushnir: Laste kasvatuse põhiprintsiibid 1. Kasvatus. Mis see on? 1. osa
Me alustame loengute seeriaga, kus proovime esitada lastekasvatuse peamised printsiibid. Meie esimene loeng on pühendatud üldistele seisukohtadele, definitsioonidele, nendele teoreetilistele printsiipidele, mis on aluseks kõikidele praktikapõhistele järeldustele.
Tuleb õppida olla lapsevanem.
Teine kool on barakk. Ebamugav, must, näotu, kõik õpetajad on pedagoogika teaduse kandidaadid ja veel kõrgemad. Kuhu te saadaksite oma lapse? Loomulikult kõik vastavad- barakki. Miks nii? Seal on head õpetajad. Me teame, et koolis ei käida heade ja ilusate seinte pärast vaid selleks,et õppida õpetajatelt midagi head. Me hindame õpetajaid, sest nad on väga pikalt valmistunud olema pedagoogid. Selleks, et saada heaks õpetajaks, peab õppima vähemalt viis aastat ning omama 3-aastalist kogemust.
Siit tuleb välja, et õpetajatel on vaja 8 aastat õppida, et vanemad saaksid oma last usaldada neile vaid mõneks tunniks. Me peame esitama endale väga keerulise küsimuse. Kui palju õppisime meie,selleks et saada emaks ja isaks terveks eluks?!! Vastus, mitte sekunditki.
Muidugi 20 aasta pärast oleme juba kogemusega ning oskame rääkida ja jagada õpetussõnu tehtud vigade kohta. Kuid noor paar. Kust nemad teavad kuidas last kasvatada ? Ükskord ma küsitlesin ühte noort isa. Vastuseks kõlas: „Mis siis on,kui juba sündis, las elab. Anname talle süüa, nüüd aga vaja minna teenida...“ Hiljuti helistas üks noor isa ja küsis:
-Mida teha? Poeg lööb naist. Ma keelan teda, kuid ta ei reageeri! Ma isegi lõin teda- ei aita.
-Kui vana on laps?
-Aasta ja kaks kuud..
Öelge palun, kust saavad noored vanemad teada, mida lastega teha ? Millal rääkida, millal vaikida? Millal lubada, millal keelata? Millal karistada, millal karistusest mööda vaadata?
See ei tule automaatselt intuitsiooni kaudu. Seda kõike tuleb õppida.
Maailmas on mingisugune paradoks. Koolis valmistati meid ette täiskasvanute eluks. Meile õpetati mida iganes, noodivõtmest trigonomeetriani- kindlasti on sellele praktiline rakendus, kuid vähe ja vähestel. Ja kui tuleb juba täisealise elu, praktiliselt kõik abielluvad.Kuidas olla head abikaasad ning head vanemad- mitte kuskil seda ei õpetata! Kuid ilma selleta ju ei saa. Inimene võib omandada ametit. Kui ei meeldinud, võib vahetada. Töö võib ära vahetada, kuid lapsi vahetada ei saa ning võimatu on lõpetada olla vanem!
Olla vanem tähendab võtta enda peale kolossaalset vastutust!
Kuid kahjuks, tüüpiline pilt, millal paar abiellub ja sünnib laps: perekondlik elu muutub rutiiniks, vanemad hoolitsevad lapse eest, kuid enamasti enda eest- töö, tegemised, unistused, solvumised... Kõik jooksevad, pidevalt hõivatud. Kuid aega, et mõtestada oma rolli vanemana – vabandust- ei ole!
Veelgi enam, absurd ja tragöödia antud olukorra juures on see, et keegi ei pea selle eest vastutama.Igasuguses professionaalses töökeskonnas ei lubata inimest tööle, kui pole kindel, et ta on spetsialist ja tal on diplom. Et midagi ära ei rikuks. Kui insener- et koosinus siinusega ei segaks, sest sild võib kokku variseda. Kui elektrik, siis tuleb teada, mis millega ühendada, et ei oleks lühist jne. Ainuke tegevusala, mille jaoks ei ole mitte midagi vaja- ei luba, ei diplomit, ei teadmisi- on olla mees ja naine, olla vanemad. Nii kuidas tahan, nii ka käitun. Selles ongi absurd, et võrreldes inimene teiste ametitega, kus vastava loa puudumisel võib pöörduda kohtusse, vanemad ei kanna mitte mingisugust vastutus oma vigade eest ja väljaõppe puudumise eest. Nad võivad teha oma lastega kõike mida nad tahavad ja mitte keegi ei ütlegi neile sõna.
Olla ema ja isa on väga oluline roll! Me peame olema selleks valmis, koguaeg õppima ning tõstma oma kvalifikatsiooni. Kui palju kurbust ja valu, vigu ja kaotusi oleks võinud vältida, vahest tänu väikesele soovitusele või isegi ettevaatlikusele ja teo läbimõtlemisele.
Leonid Aleksandrovitš Matsõh: Maailma religioonide ajalugu. 24 loeng. Kristlus 1. Ajalooline aspekt
Matsõh: Paar metodoloogilist sõna. Kuigi kõik mind teavad, minu õelat loomust.
Et teil oleks lihtsam, nendele kes teavad natukene halvemini minu loomust,me hakkame toetuma salmidele, värssidele- armastan ka- viidata „Meister ja Margaritale“ kui meie toetustekstile, juhindudes kaalutlusest et seal, nagu mulle tundub, on maksimaalselt peegeldatud ajalooline tõepära juhtumitest, mis toimusid sel perioodil. Mitte edvistused, mis said Evangeeliumi aluseks- see on täielik väljamõeldis, vaid reaalsed sündmused. Mulle tundub, et Mihhail Afanasjevitš tuli kõige lähemale, kuid see ei pane imestama- ta elas peres kus oli väga palju raamatuid. Tema isa, te teate, oli Kiievi vaimse akadeemia prorektor, tol ajal üks võimsamaid õpeasutusi ning edukamaid Venemaal. Isa oli ketserluse teemal spetsialist, siita ka huvi Bulgakovil kuradi ja põrgu suunas ning sellega seonduvate teemade suhtes. Erudeeritus polnud väike, seepärast ta teadis millest ta kirjutas. Ma arvan et ta luges Talmudi tõlkeid, sest tema kirjeldus Jeesusest on vastab Talmudi omale, see tähendab et kõige usaldusväärsemale, mis on meieni jõundud. Mitte mütoloogiline kirjeldus, vaid reaalse inimese kuju. Inimesena (ilma nende jumala poja väljamõeldiseta), kes reaalselt eksisteeris.
See on see,mis on meie jaoks väga tähtis. Ja muidugi minu jaoks, õpetajana on vaja, et kuulajad taastaksid reaalse ajaloolise pildi.
Mitte selline, mida joonistavad müüdiloojad ja fantastid vaid sellist, milline ta oli tegelikult.
A. Piatigorsky "Ühe põiktänava filosoofia" I peatüki tõlge
Esimene peatükk: allikad ja tegelaskond
Alustame viimastest (nad on ka esimesed).
Peamiseks jutustajaks 1930-ndate aastate Nikast-sellest ajast kui ta oli umbes kuue aastane ning selle päevani, millal ta, ei saavutanud oma kolmeteiskümnendat sünnipäeva ja „kadus“, ( nagu tabavalt väljendus tema klassikaaslane ja hoovientsüklopedist Garik Peršeronov), oli Robert Georgevitš Sevians, kes sündis 1925a. Ta oli mäeinseri Gevorki Artašesovitša Sevjantsi ja õpetaja, eestlanna ( varjas, et ta on tegelikult saksalne: selleks et tal oli vaja salaja ümberõppida saksa keele asemel prantsuse keele , milles teda salaja aitas Nika vanaema Lidia), Jelizaveta Valentinovna. Edaspidiselt me hakkame kutsuma seda inimest Robertiks.
Kuna tema armeenia-eesti-saksa pärilikkuse konfiguratsioon ning samuti otsustav kavatsus saada ofitseriks ei jätnud talle mitte mingisugust valikud ( vähemalt see oli nii, kui ta 1941 aasta mais jättis maha Bulkini nimelise kooli ning valmistus suurtükiväe kooli sisse astuda), siis pidas ta ennast venelaseks („Tead, ma olen ju mõnes mõttes venelane“). Talvel 1945ndal, ta kiitusega (mitte mingisuguseid muid hindeid peale „suurepärane“ ta pole vist oma elus saanud) lõpetas suurtüki väe kooli. Oli välja lastud leitnandina, saadeti rindele 4 mail ning oli tapetud 8 mail Berliinist põhja pool. Surnuteave tuli 25 mail (ma nägin seda isiklikult). Tema isa uli kurbusest ning krupoossest kopsupõletikust kolme kuu pärast. Järgnevalt selgus, et Robert ei hukkunud- nii vähemalt räägis ta ise, kohtudes minug 1959 aastal, kuigi ei eitanud surnuteave autentsust. Mitte kunagi peale seda, Moskvas ta ei elanud. Kõige kahtlasemaid tema jutustust jooni oli täielik kaalutluste puudumine seoses tema andmete ja jutustustega ( loomulikult kõik see, mida ta rääkis mitte endalt). Temast ei saa isegi öelda, et ta „toetus” faktidele. Ta lihtsalt „ladus endast välja“, andes võimaluse teha nendega kuulajal kõike mida ta heaks arvab.
Teiseks peamiseks selle biograafia allikaks- eriti selles, mis puudutas Nika peret ning perekondlike meeldetusi temas,- oli Genrih Nataniilovitš Gordovski, kes sündis 1927 aastal ning elas tol ajal kuskil meie kandis, see tähendab selle loomulikult tekkinud keskkonnas, mis paiknes Ostroženki, Pühakoja (nüüdsest Moskva Lenini nimeline ujumisbassein), Moskva-jõe ning Zatšatjevki hoovide vahel ( viimaste kahe geograafiliste nimetuste muutumistest ei ole teadlik). Minu teada, ta oli orb ning elas kord ühe kord teise oma paljude tädide juures ning vahest ka täiesti võõrade inimeste juures. Edaspidiselt teda kutsutakse Genjaks.
Kui jutustaja kujutas Genja endast ette Roberti täieliku vastaspoolsust. Selleks et tuua sisse fakt, fakts is ei olnud lihtsalt vajalik. Nii näiteks, teatades teile, et keegi – geenius, ta alguses ütles omaette sõna „geenius“ siis hakkas meelde tuletama või välja mõtlema, kes võiks olla selle sõnaga iseloomustatud, lausus ta antud inimese nime ning seejärel ültes ta sõna „geenius“ valjult. Robert ( enne tema ametliku surma) nimetas sellist lausumise maneeri „predikatiiv-objektiivseks“.
Järgmiseks Genja eripäraks oli see, et ta peaaegu mitte kunagi pole lugenud raamatuid (ainuke väljavabandust, Roberti arvates, oli tingitud sellest asjaolust, et ta neid ei kirjutanud). Väitis, et nad segavad mõelda. Kolmas ning kõige imelikum oli see, et kui kusagil toimus või juhtus midagi väga huvitavad ja ebatavalist, siis alati ta sattus sinna tavaliselt kas kuulaja või vaatajana, kuid mitte tegevisikuna. See sama Robert isegi pakkus välja hüpoteesi, et huvitav just seepärast juhtub tänu Genja kohalolule.
Tõlgitud: Пятигорский А. Философская проза. Т. I: Философия одного переулка. Роман / Предисловие Л. Пятигорской. — М.: Новое литературное обозрение, 2011. — 240 с.: ил. - ISBN 978-5-86793-878-9
