Kolmas nĂ€dal kiskus juba tunduvamalt pingelisemaks ja kohati oli endalegi raske tunnistada, et olime pĂ€ris raske ĂŒlesande omale saanud. Juba esmaspĂ€eval saime aru, et kĂ”ige suuremat peavalu tekitab meile sihtgrupp.Â
TeisipÀeval algas loovideede brainstormimine koos Joaoga. Lisaks brainstormisid meiega ka Triinu ning TÔnis. Tervest hunnikust ideedest sai vÀlja sorteeritud 20 parimat ideed.
KolmapĂ€evaks oli meil kĂŒll suur kogus ideid, kuid pidime tunnistama, et ĂŒhtegi neist ei saanud nimetada selliseks ideeks, mis oleks tĂ”siselt vau-efektiga. Tegelikult pidime ka sihtrĂŒhma uuesti veel lĂ€bi arutama. LĂ”puks saadeti meile copywriter Meelis appi, kes suunas meid meeleldi Ă”igele teele ning andis asjalikke nĂ”uandeid. MĂ”ne aja pĂ€rast olid meil juba ette nĂ€idata nii mĂ”nedki pĂ”nevad ideed â kuid needki vajasid rohkelt tĂ€iendusi.
NeljapĂ€evaks olid kĂ€tte jĂ”udnud kauaoodatud SUVEPĂEVAD! Teekond viis meid Toosikannu! Tegelikult enne sĂ”itu veel saime kontoris kokku, et arutada ja tĂ€iendada oma ideid.  Asi sellega ei piirdunud, tegelikult arutasime bussis kĂ”ike edasi.
KĂ”ige tublim meist oli Hannaliis, kes terve tee bussis TĂ”nisega ideid  arutas ja mĂ”tteid arvutisse trĂŒkkis.  MĂ”ned sĂ”nad said ka teised praktikandid sekka öelda, kuid tegelikult oli bussis kĂ”igil nii lĂ”bus meeleolu ja hea tuju, et ega seal suurt midagi ei kuulnudki. Isegi Timo tuli vahepeal uudistama, et mida TĂ”nis ja Hannaliis teevad. Talle oli kaugelt tundunud, et TĂ”nis jutustab ÀÀretult pikki lugusid maha ning Hannaliis kirjutab lĂ€pakasse neist haikusi vĂ”i luuletusi.
Poolteist tundi lÔbusat, kuid mÔnede jaoks ka töist sÔitu ja olimegi Toosikannul. Bussist maha, kotid majakestesse ning oligi juba aeg sööma minna. Hea toiduga tervitasid meid ka herilased.
PĂ€rast lĂ”unasööki ootas meid ees ĂŒks liikuv ja vahva mĂ€ng, millel oli nimeks 100 mölki. Pidime moodustama 5-liikmelised tiimid ning Hannaliis ja Massa sebisid end vanade olijate tiimi, mis oli ka tark lĂŒke, sest pĂ€ris mitu kĂŒsimust oli Idea enda kohta.  Mina, Kaia ja Romet jĂ€ime ainukesena 3-liikmeliseks tiimiks. MĂ”tlesime, et saame ka kolmekesi hakkama ja et vĂ”tame siis vabamalt ning sellest tuli ka meie tiimi nimi âVĂ”ta vabalt.â Tundub, et see vabalt vĂ”tmine aitas â meie meeskond vĂ”itiski kĂ”iki teisi tiime. Maapind oli kĂŒll mudane ning jalanĂ”ud olid tĂ€iesti sobimatud, kuid siiski sai meil mĂ€ngu kĂ€igus kĂ€idud enim kilomeetreid (6,9) ja vastatud enim kĂŒsimusi. Auhinnaks 1,5 L vahuvein.  Uskumatult hea tunne oli, sest tegelikult me ei oodanud, et vĂ”it lĂ€heb praktikantidele ja kĂ”ige vĂ€iksemale tiimile.
PĂ€ev lĂ€ks aga edasi ning poisid ja ka meie Massa lĂ€ksid jalgpalli mĂ€ngima. Tegelikult mitte ainult poisid. Ilmselgelt lĂ€ks jalkat ka mĂ€ngima ĂŒks peatamatu praktikandist naine nimega Marleen (loomulikult ma rÀÀgin siinkohal iseendast). Ju see 6,9 kilomeetrit ei vĂ€sitanud, et mĂ€ngida jĂ€rgmisel âmiinivĂ€ljalâ 2 tundi jalkat. Pealegi rikkus ta palju vastasmeeskonna katseid palli vĂ€ravasse lĂŒĂŒa. Selle eest sai ta mĂ€ngu ajal herilaselt nĂ”elata. Kuid platsilt ta siiski ei lahkunud. Ei saa ju teisi hĂ€tta jĂ€tta.. Vahepeal oli ta tiim vĂ€hemusse lĂ€inud â neid oli viis ja teisi seitse. Teised tĂŒdrukud  ja Romet aga hoidsid jalkast eemale ja nautisid hoopis sulgpalli mĂ€ngimist.
Kohe pĂ€rast jalkat suundusime nii sauna kui ka Ă”htust sööma. PĂ€rast Ă”htusööki lĂ€ks meil aga  veel lĂ”busamaks ja kĂ”ik kohalolijad nautisid Ă”htut tĂ€iega. Sai palju tantsitud ja vesteldud ning Ă”htusse mahtus ka ĂŒks öine paadisĂ”it (loomulikult Lauri jĂ€relvalve all).  Â
See Ă”htu kinnitas ka fakti, et Idea inimesed on ikka ĂŒhed uskumatult meeldivad ja Ă€gedad inimesed!Â
JÀrgmine pÀev oli aeg juba tagasi suunduda ning bussisÔit lÀks enamikul lihtsalt magades. Tegelikult olime tublid ja lÀksime pÀrast kontorisse veel umbeks tunniks oma ideid arutama... Paraku oli vÀsimus veel siiski peal ja selleks nÀdalavahetuseks jÀi meil kÔvasti kodutööd teha.
Postituse tegi Marleen Maarand