Some things never change
Karge õhk. Tänavavalgustuslambid. Tühjad tänavad. Tempokas muusika. Tavaliselt üks ja sama lugu repeatil. Samm, samm, samm. Mõtteis laulan kaasa. Mõtteis kõnnin tantsikledes. Õhk on värskendav. Pea, mis hetk tagasi oli kui suur sasipundar hargneb lahti ja mõtted marsivad igaüks oma koju. Pea selgineb. Ja kui kõnnitud on sedavõrd, et ka jalgades on jalutuskäiku tunda, siis tekivad uued mõtted. Mõtted, mis väärivad kirja panemist.
Selliseid jalutuskäike sai Tartu päevil tehtud mitmeid. Peamiselt õhtuti, pimedas, ebapopulaarsel ajal. Tartu, kus muidu alati mõnele tuttavale otsa jooksin, oli inimtühi. Ja kogu päevane rahmeldus, mis rammestas oli teinekord tarvis leevendada ühe intensiivse jalutuskäiguga.
Selliseid jalutuskäike tuleb neil päevil harva ette. Kõrvaklapidki tulevad kasutusse nii hirmus harva. Aga elu on tulnud peale. Täiskasvanuelu. Nii, et isegi muusikat ei jaksa kuulata. Tahan vaid vaikust. Muusika, mis varem energiat andis, on viimastel aastatel olnud väsitav. Sõber tuli kevadel külla ja päris mult uute muusikasoovituste järele. Märkasin, et päriselt-päriselt pole ammu avastanud ühtegi artisti, mis vaimustaks. Jah, on muusika, mis täidab, paneb tantsima ja kaasa laulma. Aga that’s it. Täna aga. Olen üle pika aja üksi kodus. Anders on Rootsi meistrivõistlustel orienteerumises ja mina ”üksi” Sundsvallis. Jah, väga lihtne oleks sellele nädalavahetusel planeerida palju kokkusaamisi, mis muidu alati toimumata jäävad sest kusagil orienteerumas oleme. Aga ei. Päris värskendav on üldse mitte suhelda. Või siis õigemini, ainus suhtlus, mis ette tuleb on poemüüjaga. Sellest viimasest oleks ka ära öelnud, aga Anders sõitis reisile meie ainsa hambapastatuubiga ja tuli poes ikkagi ära käia. Ja poemüüjad siin riigis on suhtlusaltid. Ka siis kui oled üks viimastest klientidest. Eriti just siis, sest siis sain kõigi kolme poemüüja tähelepanu osaliseks, kes naljatledes ja energiliselt pikka päeva lõpetasid.
Mäletan ka Tartu päevilt, et sai omajagu rohkem kirjutatud blogisse. Ja palju mõtteid, mida soovisin talletada blogisse tuli just neilt jalutuskäigult. Nõnda, et teinekord ei võtnud jopetki seljast kui koju jõudsin, avasin vaid arvuti ja kirjutasin. See oli kõige nauditavam tunne üldse. See, kui sõnad vaid voolasid. Ei olnud tarvis pausi pidada. Millalgi kui oli pikem paus postituste vahel, siis mu armas blogisõber küsis, et kuidas mul läheb. Tal oli ju ilmselgelt õigus. Pikem paus tuli siis kui oli raskem aeg ja sõnad ei jooksnud peas parasjagu selgelt. Ma olen mõelnud sellele tagasi, et huvitav kas nüüd on miskitmoodi raskemad ajad, et kirjutisi vähem kokku sean. Ma ei usu, et on raskemad ajad. On teistmoodi ajad. Tähelepanu on mujal. Enamasti väga toredatel tegemistel. Enamasti mu hingesugulasel ja parimal sõbral Andersil. Niigi palju aega ”kulutan” arvuti lähedal, et seepärast arvutil kirjutamine on natuke nagu eemaletõukav. Aga kirjutamine kui selline on mulle oluline. Kirjutades olen nii kaua kui mäletan enda mõtteis selgusele saanud. Ja kui teinekord oma tunde olen suutnud kirja panna parjas tempos ja õigete sõnadega, siis - mis seal salata - on selline tunne küll nagu looks kunsti ja oleks loominguline. Väljendada ennast sõnas on mulle sobinud. Ma ei väida, et see, mida kirja panen, on midagi suurejoonelist, aga mulle pakub rõõmu. Väiksena unistasin kirjanikuelust. Suuremana aga olen rohkem kriitilisem, et mida ometi siia maailma rohkem vaja luua on, kõike on niigi külluses. Ja kuigi on hirmus tore teinekord blogikirjutistele vastukaja kuulda, siis minu jaoks on tähtsam selle kirjutamine kui lugemine.
Ei ole miskit härivamat kui kaotada üks mõte. Kaotada üks mõte, mida mõeldes otsustan, et see on kirja panemist väärt, aga kui selle mõtte kirja panemise kord, siis on ta kadunud. Teinekord on ta peaaegu katsutav, aga tervikuna ennast enam näole ei anna.
Kuigi kirjutan mõeldes sõpradele, siis olen alati kirja pannud postitused iseenda jaoks. Mäletan, et Tartu päevil meeldis mulle teinekord kirjutada veidi krüptilisi sissekandeid, mis sõpradele teinekord peadmurdmist valmistas ja minu pärast muretsema pani. Jah, eks neil päevil oli ka murtud südant sagedamini kui südamerahupäevi. Aga tagasi vaadates on see nii tore, nii õpetlik ja nii piinlik.
Üks põhjusteks, miks siia nõnda harva kirjutisi ilmub, on ka ilmselgelt selles, et mitte miski ei pane mind seda blogi rootsi keeles edasi kirjutama. Või siis veel hullem, inglise keeles. Seda viimast teed olen läinud oma miniblogis ja praeguses ainukeses väljendusviisis, instagramis. Kirjutan inglise keeles, sest siis saavad sõbrad siin ja seal võrdselt aru. Aga no, võrdselt my a**. Inglise keeles ennast väljendades tunnen, et ei väljenda end ei nii ega naa. Samas aga mõtlen ja räägin siin 100% rootsi keeles. Jaa, saan tavaliselt kiita kõigilt, kes esimest korda kuulevad, et ma siin riigis üles pole kasvanud. Arvasin, et need kiidusõnad saavad aastatega otsa, aga ei, jätkuvad veidike veel. Huvitav siiski, millal nad otsa saavad. Sest no, kui keegi siin kümme aastat ealnud on, siis ei saa see ju väga kiiduväärt enam olla, et keele ära õppinud on. Naudin aga seni kuni kestab. Kõigel on aga oma hind. Eesti keeles ennast nõnda harva väljendades tunnen end veidi kohmakalt. Ja märkan ka täna õhtul kirjutades, et nii mõnigi kord on aju pakkunud rootsikeelset sõna eestikeelse asemel. Aga ma ei anna alla. Mõnikord olen mõelnud, et võtaks õige mingi kirjutamisväljakutse vastu. Mõne lihtsama, et kirjutada iga õhtu enne magama minemist paar päeva parimat mõtet üles. Kuigi see oleks pigem mõtte- kui kirjutamisülesanne. Hoopis uhkem oleks end mingile kirjutamiskursusele kirja panna. Aga oh ei, läheb hetk aega enne kui vabatahtlikult mõnele kursusele end kirja panen. Nimelt need viis aastat siin on olnud kursuste ja koduülesannete rohked. Ja kuigi õppida on tore, siis kõigel on mingi piir. Iga päev ringi käia peas nimekiri kõigest mida-peaks-lugema-aga-ei-jaksa-ja-muud-lugeda-ei-saa-kuniks-pole-kodutööd-ära-teinud. Ütleme nii, et ilukirjandust loen harva. Eile lugesin raamatut üle pika aja. Terve õhtu lugesin. Ja väga põnev raamat oli. Ma nüüd äkki lähengi selle raamatuga voodisse ära, et ärgata ilma äratuskellata.
Ahja. Pean ju mainima ka, et mis oli see artist, mis mind täna tollele Tartu lainele viis. Nimelt vaatasin pärast tööd rootsi telekanalilt saadet Finomani, kus lahatakse soomelikkust ja rootsilikkust. Nii tore oli mõlemast keelest aru saada subtiitreid lugemata. Ja see on ikka pöörane, kuidas ühe keele kuulmine mälestustes sobrab ja tundeid tekitab.
Yoko Bono - Greatest Hits oli see, mis kõrvaklappidest repeatil voolas täna.
Millalgi Tartu aegadel leidin ka mõtte, et iga inimene on kõigi nende inimeste summa, keda ta oma elus seni kohanud on. Mulle meeldis see mõte. Mulle meeldisid mu toonased sõbrad. Ja mulle meeldis, et kõigist neist killu endaga alati kaasas saan kanda. Ja mulle meeldis see mõte ka see pärast, et see oli tõsi. Ja ma polnud sellele ammu mõelnud, aga nii see on. Samas märkan ka, kuidas võtan inimestest erinevalt palju kaasa. Ja ilmselt ei valeta kui ütlen, et varem võtsin rohkem kaasa. Iseaasi, kas see sõltub sellest, et mind on rohkem või et kohatud inimestest on vähem võtta, mine võta kinni.
*
Üks põhjustest, miks harvemini kirjutan on, et tahaksin omada paremat kontrolli, kes minu kirjutisi loevad. Usun ju, et enamik teist, on sõbrad. Aga maailmas, kus me elamine, olen õppinud olema ettevaatlik. Nii, et kes teab, võibolla kolin blogi (taas) uuele aadressile. Küll, siis annan teada.
Ühe maratonblogipostitusega (kellel neid tänapäeval aega lugeda on?) ei saa ju lahata kogu viimast aastat isegi kui tahaks. Ehk kirjutan taas jälle. Järgmise postituse pealkirjaks saab olema “Kesiganes eikusagil” ja inspireeritud rohkem Rootsist kui minust.
“Kadri on tagasi” (detsember 2010 kirjutasin siia esimest korda)