Javier A. Ago luule

Noormees, 23, Ida-virumaa/Tallinn. 

[javieraaago]

K. SiLmad

Sinu silmades, käre, pilvitu taevas. Nendes sulaksin.

[javieraaago]

Mu karedatelt kätelt, maha kulub vana nahk, Mu elutäring on veerend, ees ootab uus tahk. Muutus, keeruline, mind ootab nüüd ees. Kuid kas tahan, et muutuks kõik minu sees.

[javieraaago]

hmm...

Igatsen sind... Mõtteis mul püsid, See pärast, igatsen sind.

[javieraaago]

Armastus

Kuidas ma ütlen sulle, et ma armastan sind? Kuis kardan, et sina mitte mind. Kuidas ma ütlen sulle, et igatsen sind? Kuis kardan, et sina mitte mind. Kas oleks parem vaikida? Või peaksin välja ütlema. Avaldama sulle mida ma päriselt tunnen, Et hiljem ei tunneks, et kahetsen...

[javieraaago]

Sind armastan sügavalt südamest ma,

Kuid sinust lahti raskelt ütlen nüüd ka. 

Sest sinuta ma tegelikult olla ei saa. 

Olen armunud, sinusse kahjuks liialt sügavalt ma. 

Olgu valu, või ookeani sügavune valus arm,

Mu tunded su vastu, must saanud on parm. 

Nüüd tulevikku edasi ma vaatan, 

Minust saanud on pätipoiss, ma saatan.

[javieraaago]

Põleb valu

Läbi on kõik, ja mul on kahju... Võibolla peaks panema kõik kiviahju, et enam ei oleks põrgulikult valus. Ära põletama kõik, tunnetest kaetud, halud.....

[javieraaago]

Kas tõesti?

Kas tõesti, kõik ongi läbi, Kas nõnda, ma näengi sust läbi? Mis olin ma üldse su jaoks, Ma su elust nüüd igaveseks kaoks.. Kas ma olin ainult korraks lihtne stand in? Keegi, kes oleks olemas, kes vajaks sind. Kes oleks su vastu hea, Keegi, kes kohe ära ei jookseks, nii pea. Tükkideks..... Kiskudes.... Purunedes.... Kadudes..... Kurb on see verine reaalsus, sest kuldaväärt tõtt, eales teada ma ei saa. Kadunud on mu selge mõistus. Sind uskuda, ma enam iial, ei tea kas saan... Sest, ma sinusse vist tõeliselt ära armusin. Nagu uljas rumal vasikas... Suured sinised sügavad silmad peas, Kogemata iseenda lubaduste vastu eksisin...

[javieraaago]

Emotsioonitu

Ma karjun täiest kõrist valuga. Ma räuskan, ei taha anuda. Ma lõhun tasse ja taldrikuid. Hävitan kõike, millest kunagi hoolinud. Seda vaid oma fantaasias. Reaalsuses ma tegelt vaikin. Olen tuim,  Emotsioonitu...

[javieraaago]

Pisar

Kas sa oled mõelnud, mis kaal on mu pisarail? Kui tihti oled sa neid näinud, või neid kohanud. Vahest on nad suured, ja mahlakad. Vahest on neid vähe, ja maitselt soolakad.

Kuid millal sina neid viimati nägid? Polegi näinud eks? Täpselt. Nii, et mõtle, mis kaal on mu pisarail...

[javieraaago]

Lõhki?

Mu käed on kuivanud paigal istumisest lõhki, Ja mu süda, ka see on lõhki. Ma teen kõike, et mitte olla lõhki, Kuid üksinduse hetkedel, olen täielikult lõhki. Sest, mu hernetera aju on sind täis. Kus oled, mis teed, on sind täis. Kuis läheb, mis mõtled, on sind täis. Oh mu mõtted, kõik on koondunud, on sind täis.

Kõik ilus, mis oli, sellest ilma jäin. Nüüd vaid jäänud mustus, mida ennemgi näind. Kuis päike ei paista, ka kuu mitte, mu jaoks, ma lähen nüüd upun oma tunnete vette. Sest ma ei tea enam mida teha. Ma ei tunne enam oma keha. Hõljun kui atmosfäär. Mul puudub nüüdseks huvisfäär...

[javieraaago]

Mis siis oleks?

Ma sõnatu olen, kui sinuga olen, Sest mida ma teeks, kui sind poleks. Ma oleks siis selline, nagu ma oleks, Kui sind poleks, mu jaoks olemas oleks. Kuid kas siis mul sõnu oleks, Mõelda sinust, kui olemas oleks. Või kas ma oleks, nagu ma oleks, Kui sind ikkagi poleks, mu jaoks olemas oleks. Kuid hetkel sa minu jaoks olemas oled, Mis siis saab, kui sind enam olemas poleks. Mida ma siis teeks, kuidas edasi oleks, Kui sind ootamatult, mu jaoks olemas poleks

[javieraaago]

Miks vaatan?

Sa küsid minult, miks küll sind nii nõnda vaatan. Ma sulle vaid hellalt vastu naeratan. Sest ometi ka mina vastust ei tea, Mis paneb pöörama mu pea...

[javieraaago]

Kukkunud

Kas ma olen tõesti uuesti kukkunud, Pannud end valmis, tulevikus hukkunud. Ülepea kaela end, ära uppunud. Leek põleb, ta pole kustunud. Pole aru saanud, mis toimus. Pole aru saanud, mis juhtus Pole aru saanud, mis tuleb. Pole aru saanud, mis on minev.

Kas see, mis on mu sees on päris? Mu tunded seest, on ära närind. Ja sa mult mu tunnete kohta pärid, ja mina vaikin omas sfääris

Ma sulle end anda tahaks, Sa ei paneks seda pahaks. Kuid ma pole endas kindel, Tunnen end sõjarindel.

Kõik mis oli, tundub nüüd kaugel, Kõik õnn mis oli, on vist raugend. Kõik mida polnud, seda pole olnud Kõik mis tulema peaks, kiidad sa seda heaks?

Ma olen sind ootamas, Kuid tunnen sind kadumas. Tunnen sind lahkumas, Tunnen enda hoogu raugemas.

Kuid see ongi vist asjade loomulik käik....

[javieraaago]

Sina?

Käest kinni, hoidsin ma sinu lumisest käest. Kuis karge külmus, Pani su ripsmed koosnema jääst.

Ja aeg, See minu jaoks siis aeglasemaks jäi. Ja sina, Minu jaoks maailma ilusaim näis. Sinu hõbedas juuksed, Mis lehvisid karge ilma külmas tuules. Su imeilus nägu, Mis külmas tuules su jopesse puges. Su häbelikkus, Nii armsana mulle tundus, Sinusse armusin, See nii truu näis just. Kuid see on vaid mälestus. See on vaid hetk minevikust Miks seda oma peast välja ma ei saa Mida pean ma endaga tegema. Vahest peaksin ma sind unustama Sinuga kõik suhted ära lõpetama Et saaksin ometigi olla enda oma Et saaksin tagasi ma enda südame osa. Sest see, mida ma sinu vastu tundsin ei ole normaalne ega ei tohiks olla aktuaalne. Aga ma sind nii väga endale tahtsin, nüüd ikka see mind painab, ja painab... Ma ei tea mida ma peaks ette võtma, Et saaksin endast kasvõi osakese jätta. jätta see osa endast minevikku Matta maha sügavale, kuristikku. mdea...

[javieraaago]

Ootan

On süda suvi ja päike lõõskab taevas. Ma leban sambla rohelises aasal, rohus. Õhkõrn tuuleiil paitab mu näo nahka. Ma oma krõbedat võikut ampsan. On nõnda soe ja tuul vaid puhub, Veidrad mõtted mu peast eemale uhub. Nii ma seal soojal murul leban.  Ja ma ootan ja ootan vaid teda.

[javieraaago]

Mul on igav

Mul on igav.  Mul on igav. Mul on igav. Mul on igav. mul On igav. Mul on igav. mul on Igav. Mul On Igav. MUL on igav. mul ON igav. mul on IGAV MUL ON IGAV Lähen õue, tsau!

[javieraaago]

Aeg

Kas su on aega? Aega minna ja olla? Või, et tulla kaema... Tulla, et näha mida ma teen. Kuis üksinda vaatan südasuvist päikseloojangut mäenõlval, Või kuidas ma rüüpan pimeduses tulikuuma teed. Samal ajal mõtlen endamisi, et kes ma olen. Kas mul üldse midagi siin veel teha on, Enda olemuses, ma sügavalt kahtlen. Sest ma tunnen, et ma olen tegelt feik. Ma ei tunne, et ma olen see, kes olen. Mu sees toimub võitlus, kuid mu näolt puudub meik. Ja siis ma tahan ära minna Tahan kaugele siit, eemale kõigest mis mu ümber. Tahan lahkuda ja mitte kunagi tagasi tulla. Kuid ma jään siia. Sest ma tahan lihtsalt näha mida tulevik toob. Tahan näha, milliseks suudan oma tee luua, kuhu ennast viia. See pärast pakun sulle enda kõrval istet. Pakun sulle tulikuuma tumemusta teed. Pakun sulle enda kõrval istet, et nautida päiksepaistet. Nii saame me koos olla. Ja eksisteerida. Ja unustad kõik muu, võibolla.