Mulle öeldi, et ma oleksin ettevaatlik. Et ma hoiduksin ohtude eest, mis võivad mu hinge põrmustada ja kildudeks lüüa ühe sekundiga. Et ma ei takerduks kuhugi, kus mul enam pääsu ei ole. Ma vastasin neile, et ma olen tugev, suudan end ise kaitsta. "Mul ju ometigi on kaitserüü juba ümber, sest elust olen õppinud, et tuleb alati valida valvsalt ja hoolega inimesi enda ellu", olid mu täpsed sõnad. Kas enesele truuks jääda on mulle ületamatu takistus või enesega aus olla liialt raske? Sel korral kehtib vast küsimuse teine pool, sest isegi mitte alateadvuslikult, vaid täiesti teadvuslikult, sõnasin teistele, et ma suudan end kaitsta. Nii palju aastaid on möödas ning ma tean, et ei suuda. Kuid ausaks jääda ma ka ei suutnud. Kui üksik hunt pean ma alati ise hakkama saama, sest teised on vaid kaaslased mu teel, kes näevad vaid killukest minust. Nüüd siin üksi istudes, kirjutades peaaegu, et tühjaks saanud pastakaga segases käekirjas oma tundeid välja ja juba tänase päeva jooksul teist pakki suitsetades, ei tunne ma rahu. Veinipudel mu kõrval sai tund aega tagasi tühjaks. Kas ei taha ma lahkuda siit rannapingilt, sest päikseloojang on pintseldanud mu ette taeva, mida kunstnikudki kadestaksid ja järgi püüaksid teha või aspekti pärast, et kardan püsti tõusta, olles liialt ebastabiilne kõndimaks koju. Järjekordset suitsu ette pannes jalutas minuni nooruk, kelle välimuse järgi ma ei osanud palju öelda ta kohta. Püüdsin olla nii kaine kui võimalik, aga teadsin, et mu põsed on roosamad kui kogu ilu minust üleval. "Kas ma saaksin ka ühe suitsu?" sõnas ta, kuid mitte kohmakalt. Vastupidi. Sõnagi lausumata ulatasin talle suitsu. "Aitäh." "Võta heaks." Kõikide päevade jooksul viimasel ajal, ei ole ükski võõras tulnud minuga rääkima. Nüüd, täna, kui olen ostnud oma elus esimesed kaks pakki, on minuga juba 3 teist võõrast inimest kõnelema tulnud. Suitsu küsima, muidugi. Või siis tuld. "Kas ma saaksin tuld ka?" "Jah, ikka," vastasin ning asusin kotist helesinist välgumihklit otsima. "Ma võin sinu suitsust ka tõmmata, sa ei pea otsima," sõnas ta mu otsimise peale, kükitades mu ette, seejärel läites oma suitsu minu omast põlema. Noormehe silmad peatusid minu kõrval oleva tühja veinipudeli peal, mille peale ta võttis enda pruunist nahkkotist, mille sees paistis esialgu olevat rüperaal, veinipudeli. "Ma ei saanud jätta märkamata tühja veinipudelit su kõrval. Ehk soovid veel?" Naersin ta jutu peale sekundi ning sõnasin: "Jah, see oleks tore." "Aga mitte siin," seadis siniste silmade ning tumepruunide juustega mees paika enda reegleid. "Tule, ma tean üht kohta." "Ma ei teagi sind, miks peaksin ma kuhugi tulema? Anna mulle kasvõi üks hea põhjus." "Sa tead, et tegelikult ei taha sa mingit põhjust. Sa tahad kaasa tulla, sest muidu ei istuks ega suitsetaks sa siin üksi. Sa ei ole tegelikult suitsetaja, ega ju." "Miks sa seda arvad?" "Sest kõik mitte-suitsetajad hoiavad suitsu kohmakalt, panevad seda põlema kohmakalt... Kuid olenemata sellest sobib sulle suitsetamine. Paljud ei ole seda tehes ilusamad. Sina oled." Ma ei osanud talle sellise jutu peale midagi vastata, vaid ühe häbeliku naeratuse suutsin kinkida. "Mis su nimi on?" esitasin talle küsimuse. Ta istus mu ees, päike moondas ta silmavärvi rohekamaks. Ta kandis punaseruudulist pluusi, selle all Led Zeppelini särki ja hallikas-musti ümber pükse. Mu küsimusele ta reageeris just nii, kui oleks seda ammu oodanud. "Martin." "Hästi, Martin, mida sa oskad veel mu kohta öelda nende esimeste minutite jooksul, mis sa oled mu kõrval istunud." "Ma tean, et sa tahad mu ennist tehtud pakkumist siiski aktsepteerida. Tule minuga." "Miks sa seda usud nii väga?" "Põgene siit minuga." Ma kõhklesin, kuid ma ei tahtnud lasta võimalust käest. "Tule sina minuga," ma vastasin, kõndides meie taga oleva männimetsa poole. Ma teadsin, et temast ei ole mulle head, aga ma lasin sel juhtuda. Ma valetasin endale jälle, et kõikidest inimestest maamuna peal, olen mina just see, kes on eriline ja vaimse raudrüüga.
