ხაჭაპური @liikvel - Tumblr Blog

Siinkohal avaldame rõõmuga järjekorras kuuenda külalispostituse.

Lubanud millalgi jaanuarikuu lõpus me lahketele võõrustajatele, et jagan oma reisimuljeid ka selle blogi lugejaskonnaga, leian end loomulikult alles millalgi juulikuu keskel kookus ekraani eest, taldrikul tükike „broilerišašlõkki Gruusiapärases marinaadis“, vahtides ekraaniga tõtt (ja mõeldes, et kas too lapsepõlve sõbrapäevikute „kes kõige lõppu kirjutab, see kõige rohkem armastab“ läheks läbi või mitte). Olen seda loostamist edasi lükanud, sest pelgan, et kogetu seadsaks jutustuseks raamimine paneb sellele kuidagi otsustava punkti, samas kui mina elaksin meeleldi hoopis mõõdutundetus eituses. Näiteks – naasnud millalgi veebruari alul talvisesse Tartusse, hiivasin tuppa naabrite poolt panipaiga ukse taha jäetud nõudepesumasina kasti, lõikasin selle serva laineliseks, haarasin kaenlasse pudeli kindzat, heitsin end aga sisse ja laulsin kiidulaulu Tbilisi vahvatele mägedele; trampisin iga päev vähemalt kaks tundi treppidest üles-alla, seletades kõigile, kes vähegi kuulma soostusid, et olen teel Gruusia ema juurde; hommikuti nõudsin aga veel õige mitu kuud värsket puri’t lähimast tone’st ja kastanimett lähimatelt kastanimesilastelt. Annan endale aru, et tõenäoliselt ei ole elu post-Tbilisi Ragnega olnud kerge. Aga külastus aegruumi, mida ei ole just raske samastada hilise teismeea hedonismist lirtsuva ideaalmaailmaga, tekitaks vist igaühes parajat pidetust.

(Usaldusväärset infot ja kasulikke näpunäited see külalispostitus ei paku, nõnda palju on vist nüüdseks selge, aga jätkan lootuses, et sellist subjektiivset soigumist on ehk ka vahel tore lugeda.)

Minule kui vähenõudlikule üliõpilasele, kelles raamatupoed tekitavad vaid sügavat segadust (aga need on raamatukogudes ju TASUTA!), tarbijale à la Grossi-poes-on-porgand-soodsam, püsimatuspõlgurile à la „Argentiina? Phäh! Meil siin Eestis on ju ka majad ja tänavad, maa ja taevas, pargid-puud ja veel palju muud“ pani Gruusia paraja põntsu. Ma mitte ainult ei käinud-ja-näinud, vaid tahan veel! See, et on võimalik sõita punase päkapikubussiga viis tundi Riiga, sealt sama palju lennukiga Tbilisisse, st jõuda kahekümne nelja tunni jooksul pimedast talvest valgesse sügisesse, laugest mägisesse, tajuda et silmad lihtsalt tõrkuvad nõnda kaugele nägemast – ei harjugi sellega, et on mingid mäed – lihtsalt mingite majade vahelt näed neid, lihtsalt passivad seal! Mingid mäed! Katuste kohal! Näe, järgmisest tänavavahest näeb ka! Mäed! Uskumatu! Ja siis jõuad kuhugi kõrgemale ja täheldad sama suure üllatusega, et näe! Org! Seal all! Öösel näeb korraga nii palju tulukesi, et ajuti tundub nagu linna polekski ja maa peegeldaks tähistaevast vastu. Ja nendel üles-alla-trilla-tralla tänavatel oli järjest näha värskeid puu-, juur- ja köögivilju; tuli vaid pea mõnest keldrikorruse aknast sisse pista ja juba oli suu paksult head saia täis (meie külaskäigu ajal olid viinamarjad, mis siin-seal majade vahel väätide otsast rippusid, küll üsna kuivetunud ilmega, aga selline maksab-vaid-suu-lahti-teha-ja-miski-kukub-sisse tunne oli jätkuvalt). Et olen aastaid elanud kuidagi kammitsetult, selgus alles kohas, kus neid kammitsaid ei olnud – ka tudeng saab endale lubada värsket ja rohelist, imehead veini ja lokaalidesse lonkimist, saab külastada ka tasulisi kultuuriüritusi! Vapustav. Ah et nii elatakse ka! Sedamaid kangastus silme ees selline Eesti humanitaaridele mõeldud Tbilisi külalistemaja-residentuur, kus tööd saaks teha kipaka kirjutuslaua taga, kõrgete akende all, valge kardin lahtisest rõduuksest välja piilumas (aeg-ajalt, kui kirja pandud mõni eriti sügavamõtteline sentents, rändaks suhu paar eksootilist marja või puuviljasektorit), lõunatada klaasverandal, laua ümber teised saatuskaaslased, jutelda tähtsatest asjadest, et siis lõuna ajal linnas ringi vantsida, imetleda imeilusaid lagunevaid maju, hüpata mõne kimava auto eest (millel pagasnikus pesumasin või katusel roostetav külmik), kaasa tunda hulkuvatele kassidele-koeradele, astuda sisse mõne keldriurka uksest (Gamorjoba!), paluda punsu punast ja teha tähtsaid ülestähendusi inimolemise ja olemisinisemise kohta, siis lahkuda (Nakhvamdis!) ja kaduda mõnusas surinas kuhugi öhe.

Oeh! Kindlasti saabub kunagi aeg, mil keskmiselt vaid kord päevas Tbilisi kinnisvaraportaali kiikan, aga veel ei ole see käes.

Suur aitäh, Juuli! Suur aitäh, Rene!

Kes kõige lõppu kirjutab, see kõige rohkem armastab.

Ragne

Ootamatu minimalism tohuvabohu maal

Siinkohal avaldame rõõmuga järjekorras viienda külalispostituse pealkirjaga “Ootamatu minimalism tohuvabohu maal”

Ma ei teadnud Gruusiast suurt midagi enne kui sinna läksin. Noh… ilus arhitektuur, hea toit, hea vein, toredad inimesed, äge Juuli ja äge Rene. Aga mida ma ei teadnud oli, et see arhitektuur on niiii ilus, toit ja vein niiiii head, inimesed niiiiii toredad ja Juuli ja Rene niiiiiii ägedad. (Eriti need viimased eksole, nad on nagu kaks granaatõunaõiekest või mooruspuumarjakest seal.) Suureks üllatuseks kogu selle toreduse seas oli veel kohalik graafiline disain. Gruusia oleks küll viimane koht, kust oleks osanud oodata sellist kaunist liialdusteta ja puhast etiketikujundust, plakatikunsti ja muud graafilist lahendust. Esimene asi, mis seal silma hakkab on ikka pigem see mõnus kaootilisus ja kaos, mis Gruusia puhul tuntud on; isetekkelised ja -arenevad juurdeehitused/ konstruktsioonid, keldribaarid ja hatšapurikoopad, väljamõeldud töökohad, mõnus sagimine jms. Selle minimalismi asemel oleks pigem oodanud seda megakitši, mis tavaliselt postsovieetidele omaseks on… eriti kui see kapitalismiga segunema hakkab ja kõik näeb välja nagu tiigriga paaritunud delfiin hüppab kosest alla glitterrooside vahele, mängib disko ja kõik on fliisist. AGA EI! Infot antakse enamasti edasi ainult nii palju kui vaja, vahel illustreeritakse rohkem või vähem seotud pildiga. Samas näeb kõik ikka väga mänguline välja, sest gruusia tähestik on ise nii väänlev ja vooklev. Väidetavalt on see loodud inspireerituna viinapuuväätidest. Seega on see kõik väga väga tore!

Seega, mõned näited…

Pakendid

Teenused

Plakatid

Ja maiuspalaks…Juuli ja Rene valmistamas hommikusmuutit (maasikahooajal!)

Eva,

mai-juuni 2016

Siinkohal avaldame rõõmuga järjekorras neljanda külalispostituse pealkirjaga “Minionebi Sakartveloši” (vol 2).

Siinkohal avaldame rõõmuga järjekorras neljanda külalispostituse pealkirjaga “Minionebi Sakartveloši” (vol 1).

Gamarjoba!

Pühapäeval saatsime lennujaama viimsed Gruusia-külalised Eva ja Katariini, kellega koos saime veel enne lahkumist teha pisikese Gruusia ringreisi.

Olles Tbilisis sõitnud nii funikulaari, õhutrammi kui vaaterattaga, tundsime, et vajame seikluslikke väljakutseid ka pealinnast eemal. Öörong viis meid esmalt Zugdidisse, kust päikesetõusu ning kohaliku raadiojaama härdameelsete palade saatel taksoga edasi Mestiasse põrutasime. Nii leidsimegi end Svaneetia südames, umbes 500 kilomeetri kaugusel Tbilisist. Kuna piirkond tõmbab ligi ennekõike matkahuvilisi turiste, üritasime meiegi üht paljudest matkaradadest vallutada, kuid kuum ilm, ere päike ja suur tõus viis selleni, et katkestasime oma matka suhteliselt varakult. Ent kauneid vaateid nägime sellegipoolest (vt pilt 2). Järgmisel päeva otsustasime siiski sõita ka lähedalasuvasse Hatsvali külla, et suusaliftiga tõusta Zuruldi mäele, mis asub 2347 meetrit merepinnast (vt pilt 3 ja 4). Kehvade valgustingimuste tõttu kauneid fotosid mäe otsast meil saada ei õnnestundu, küll aga paistis kenast Kaukaasia pärl, mägi Ushba (vt pilt 5), mida peetakse üheks raskemini vallutatavaks mäeks Euroopas.

Mägisest Svaneetiast võtsime marsa ja 6 tundi hiljem olimegi juba subtroopilises Batumis. Kui märtsikuus oli linn inimtühi ja pisut kentsakas, siis nüüd sai kinnitust tõsiasi, et Batumi puhul on tegemist siiski tõelise suvituslinnaga. Rahvast täis rannad, meeletu kuumus ja niiskus, ohtralt arbuusi ja pehmet jäätist. Ühe suurima elamuse pakkus sedapuhku Batumi botaanikaaed, mis oma 108 hetkariga pindalalt üks suurimaid endises NSVL-is. Aia vanima osa rajamist alustati juba 1880 aastal! Isegi meie reisiseltskond, kellest keegi väga suur taimehuviline ei ole, veetis aias üle 3 tunni jalutades, kauneid vaateid ja huvitavaid lõhnu nautides.

Viimane päev Batumis kujunes aga täielikuks kalapäevaks. Pärast hommikusööki siirdusime Batumi kalaturule, et täita üks Rene suur unistus – proovida kordki elus kala Mustast Merest. Valituks osutus Barabulka ehk Meripoisur – klaasja nahaga, räimest pisut suuremad kalad. Turul käib asi niimoodi: ostad kala, puhastatakse ja roogitakse kohapeal kohe ära ning kalamüüja juhatab sind kõrvalmajja, kus asub kalarestoran. Seejärel ulatatakse see kotitäis värsket kala kokale, kes selle vaid kolme lari eest maisijahus paneerib ja delikaatselt krõbedaks praeb. Kastmetena pakutakse kõrvale juba tuttavat satsebelit (hapukas-terav tomatikaste) ja tkemalit (hapukas-terav ploomikaste). Kõik jäid rahule (eriti Rene)! Läks mööda vaid paar tundi ja laual oli jälle kala – sel korral värskelt suitsutatud skumbria, mille saateks rüüpasime Batumi kohalikku õlut Batumuri (anno 1951) ja tagusime kaarte.

Elagu kalad, meri ja erinevad kliimavöötmed!

Nahvamdis!

Gamarjoba!

Üleeile õnnestus esimest korda pikemalt, ehkki vaid 2 päeva külastada Kahheetit, Gruusia idapoolseimat maakonda, mis on kohalike hulgas tuntud kahe asja kaudu. Või veelgi enam, need kaks asja on praktilise igapäevaelu lahutamatud osad. Esimene neist on Kahheeti piklik, hele ja sussikujuline leib, mis erineb “tavalisest Gruusia leivast” lisaks kujule soolasuse ja kooriku kõrbeduse osas. Teiseks valge Kahheeti vein. Võib üsna julgelt öelda, et Kahheeti on nagu Gruusia isiklik Bordoo või Burgundia, kust tuleb maa kõige hinnatum vein. Lisaks satub kohalike pidulauale üsna sageli ka Kahheeti külmpressitud päevalilleõli, mida õnnestus meil esimest korda maitsta juba Septembris. Kahheeti päevalilleõlile lähenetakse siin sama hoolikalt nagu Vahemeremaades väga heale neitsi-oliivõlile – selle sisse võib kasta saia, sellega võib maitsestada salateid, külmi eelroogasid jne. Sama võib öelda Kahheeti veiniäädika kohta – see on nagu Gruusia enda Balsamico (ehk isegi parem?).

Gruusias on kombeks reisida järgnevalt. Võtad vastavast kohast marsa, rongi või jagatud takso, sõidad väikelinna (sest seda nad kõik siin Gruusias on, peale Tbilisi ja Batumi), paned asjad külalistemajja, jalutad natuke linna peal ja siis käid sutsti ja sutsti erinevate vaatamisväärsustega tutvumas. Meie staabiks sai Kahheeti pealinn Telavi, mis meenutas rahuliku ja provintsliku atmosfääriga ehk kõige rohkem Viljandit (ka rahvaarv on neil umbes sama). Nii nagu Viljandis, saab ka Telavis teha järgnevaid asju: astuda korra sisse linnusesse ja linnuseparki, käia turul (vt pilti nr 9) ning enamasti lihtsalt vanalinnas ilma selge sihita ringi jalutada. Ööbimiseks sai valitud poeetilise kõlaga Medea külalistemaja (vt pilti hommikusöögist). Võis rahule jääda – soodne ja kodune!

Kuivõrd Kahheeti puhul on tegemist ikkagi veinipiirkonnaga, siis kujunesid veiniteemaliseks ka vaatamisväärsused. Esiteks Gruusia romantitsismi isa, sõjamehe, luuletaja ja aristokraadi Alexander Chavchavadze veinimõisa/suvekodu külastamine Tsinandalis (vt pilt nr 7). Alexander oli mees, kelle toel jõudis Gruusiasse Euroopa stiilis vein – sisuliselt tähendab see valget veini, mida joome enamasti “kerge”, “suvise”, “heleda” Itaalia, Hispaania, Austria, Sloveenia jne. veini pähe. Gruusia stiilis vein, mille värvust võrreldakse siin merevaiguga (amber wine) kujutab endast aga hoopis “rustikaalset”, “mõrkjat” ja “õunamahlast” jooki. Alexandri mõisa juurde kuulus ka uhke ja üsna ilusti kasitud park koos põõsalabürintide, alleede, pergolate ja arvukate pinkidega. Sellele vastukaaluks külastasime ka üht moodsat uuekooli veinimõisa Chateau Mere (vt pilt nr 10), mille nimes sisaldub prantsusepärane (ja seega Euroopalik) Chateau viitab sellele, et härra Alexandri mõju on endiselt nähtav.

Kuid enne mägist ja kaunist Kahheetit jõudsime võõrustada ka külalisi! Esmalt käis kohalikku hatšapurikultuuri edukalt uudistamas Eva, kellega jalutasime botaanikaaias, käisime lõbustuspargis ning kunsti-ja siidimuuseumis, ühesõnaga olime korralikud turistid. Viis päeva möödusid värskeid puuvilju süües, veini juues ja ohralt jalutades.

Vaid loetud loetud tunnid peale Eva lahkumist Kutaisisse ja sealt edasi juba Euroopa suunas, saabusid Manivald ja Andrus. Kulinaarsed retked jätkusid muuhulgas Coca-Cola tehase töölissööklas, kus linna parimat supp-hartšood pakutakse! Külastasime esmakordselt ka etnograafiamuuseumit, mis pakub palju avastamisruumi arhitektuuri- ja niisama kultuurihuvilistele. Tegemist on hiiglasuure pargiga, kuhu on üle Gruusia kokku toodud vanad majad ja need uuesti kokku pandud. Nii ongi võimalik paaritunnisel jalutuskäigul tutvuda eriskummaliste ja kaunite majadega. Lisaks on osades majades “päevased asukad” kes pakuvad kas piirkondlikku kööki või jutustavad hoopis maja esialgse omaniku suguvõsast. Palju avastamisrõõmu! Ka muusikainstrumentide muuseum võlus meid, sedapuhku ennekõike meie hurmav giid, kes kõiki eksponaate katsuda-mängida lubas esines vene keeles nii elavalt, et kõik mõistsid vanade keel-, löök- ja klahvpillide piirkondlikke eripärasid, ajaloolist tähtsust ja palju muudki.

Päris suvi on siin igatahes kätte jõudnud. Rännakud Gruusias jätkuvad!

Nahvamdis

Tere tulemast Tbilisi uue veini festivalile!

Etteruttavalt võime öelda, et festival ise võiks olla tulevikus põhjuseks, mille puhul Tbilisisse tulla minipuhkusele. Fantast!

Festival toimus Mtatsminda mäel, lõbustuspargi atraktsioonide vahel, kuhu vähemalt sel päeval niisama uitajaid tõenäoliselt ei sattunud. Veinihuviliste hord hakkas pihta juba funikulaarijaamas, kus saba oli nii meeletu, et haarasime ruttu takso, et osa saada ikkagi festivali- mitte sabasseismise melust.

Kui mäe otsa jõudsime, olid spetsiaalsed degustatsiooniklaasid juba otsas, kuid see ei peatanud ühtegi veinisõpra. Püsti oli pandud umbes 50 suurema tootja ja veinikultuuri tutvustaja telki ning - paramparampaa - 101 väikest perekondlikku veinitootja lauakest. Veini sai priilt nii palju kui soovisid, juurde pakkus iga lauake juustu-saia, soolasinki, kuivatatud puuvilju jpm. Üleval oli täielik peomeeleolu!

Päeva teises pooles hakkas vaikselt kostma juba gruusia laulu ning näha oli ka laulu saatel tantsijaid. Veinimaale kohaselt me ühtegi ebameeldivalt purjus inimest ei näinud – joovastus ja joobumus pannakse siin ikka kultuursesse vormi, mitte kaaspiduliste tülitamisse.

Tutvudes veinifestivali bukletiga, mis meile kätte pisteti, sai kohe alguse selgeks, et suuremad veinitootjad jäävad sel päeval tähelepanuta ning et keskenduda tuleb väiketootjatele. Kuigi paljud koduveinid olid villitud tühjadesse borjomipudelitesse, viieliitristesse veekankudesse, oli samapalju neid, kel soliidne klaaspudel, etikett ja pakendus. Esimeste sõõmude juures oli ikka hirm, et äkki antakse mingit sogast tundmatut nestet (nagu pakuvad mõned Tbilisi keldribaarid), millest järgmine päev hirmus kehv olla, kuid ei, tegemist ei olnud mõne vana Giorgi tagahoovis aetud ghvinoga, mida naabritele 50 tetrit liiter müüakse. Kohal olid lihtsalt väiksema mastaabiga, kuid siiski väga professionaalsed veinimeistrid, kelle veini kohta võib tõenäoliselt ka kogenum sommeljee öelda kiidusõnu. Veine, mida seal pakuti, pole me veel tavapoodidest või restoranidest leidnud. Nüüdsest aga hoiame silmad kindlasti rohkem lahti.

101 koduveini seast õnnestus küll ära proovida vaid mõned, kuid vähemalt üks igast maakonnast:

Kahheeti

Giorgi Muchaidze saperavi ja cabernet franc’i segu;

Irakli Gvramia saperavi;

Giga Loladze muscat rkatsiteli;

Kartli

Otar Shakhnazarovi mejvriskhevi saperavi;

Beka Aslanishvili chinuri;

Imereti

Jumber Iosebashvili krakhuna;

Zviad Mamardashvili usakhelouri;

Lasha Guruli tsitska-tsolikouri;

Zurab Gvaladze tsolikouri-tsitska;

David Kapanadze tsitska-tsolikouri;

Malkhaz Mshvildadze tsolikouri-tsitska-krakhuna

Racha-Lechkhumi

Mamuka Kakushadze tsolikauri

Guria

Gia Jamberidze tsitsqua tsolikouri

Adjara

Luka Bibineishvili chkhaveri

Statistikahuvilistele võib märkida, et kahheeti piirkonnast oli väljas 41, kartlist 28, imeretist 21, racha-lechkhumist 7, guuriast 2 ja adjarast 2 perekonda.

Meie (suur) huvi imereeti piirkonna vastu tulenes kahest asjaolust: ühelt poolt olid neil väljas väga huvitavad viinamarjad, mida kunagi pea proovida polnud saanud, teisalt oli nende kasutada väga mõnusa atmosfääriga, liigsest päikesest ja hoovihmast kaitstud paviljon (vt pilt 3 ja 5).

Ei saa ka märkimata jätta äärmiselt maitsvat šašlõkki (vt pilt 7), mis paigutub Gruusias maitstud šašlõkkide TOP3 sekka ning mille valmistas meile grillmeister, kes kunagi 80ndatel ka mõnda aega Keilas elanud.

Lisaks sellele, et festivalile saamine oli paras seiklus, oli seda ka festivalilt lahkumine. Kui tuhanded inimesed (mäe otsast) lahkuma hakkasid, saime aru, et meie balletikülastus, olgugi, et tunnikese kaugusel, võib sattuda küsimärgi alla. Takso saamine tundus täielik utoopia, kuniks üks auto seisma jäi ning pisut nokastanud festivalikülastajad meid lahkelt enda taksosse võtsid ning kesklinna sõidutasid. Küsimusele, kuidas festival meeldis, näitasime oma bukletti, ning osutasime suvaliselt ühele maitstud veinile. Autos viibinud härrasmehe nägu läks särama ning selgus et just seda veini on temal kodus 100 liitrit.

Väga meeleolukas ja tore festival, soovitame!

Tbilisi TOP10 feat Brit ja Koit

Siinkohal avaldame rõõmuga järjekorras kolmanda külalispostituse pealkirjaga “Tbilisi TOP10”.

Olime kõigest kolm täispäeva, aga muljete rohkus ütleb nagu nädal. Aitäh Rene ja Juuli selle viietärnise võõrustuse eest! Et mõtted liiga laiali ei valguks, siis tegime klikisõbraliku Tbilisi TOP 10 (järjekord suvaline):

1. Tarhun Gruusias tekkis ühene veendumus, et estragon ehk tarhun on selgelt alahinnatud maitseaine. Tarhuni pirukas, tarhuni limonaad, tarhun oakastmes, tarhun seentega ja tarhuni Dirol – kõik on plaanis suvel järgi teha. Dirolile tuleks vähemalt memo saata.

2. Mercedes C200 universaal Nii palju Mercedeseid ühes linnas pole meie vist veel näinud. Võib nõustuda, et mersud on kenad tihedad autod ja on põhjust fännata, isegi kui mõni stange või ilukilp puudu. Huvitav fakt, et Gruusias pole tehnoülevaatus kohustuslik, tuletab meelde kui reglementeeritud euroliitses riigis me juba elame. Lennujaamast saime 130ga koju ja tagaistmel turvavööd otsides saime kinnitust, “ärge üldse muretsege, taga pole neid vaja”.

3. Gluteen ja laktoos Koit ikka aeg-ajalt meenutab ubadega hatšapurit. Mulle meeldis tarhuni oma. Juustu-hatšapuri on no-brainer, esialgsed võrdlused juustusaiadega ahjus ei ole tegelikult õiglased, paari päeva jooksul saime aru, kuivõrd nende juustusaiakunst on ikka mitu astet kõrgemal. Briti üks lemmik oli veel maisijahu ja juustuga plönnid, mida päeva jooksul kolmes kohvikus degusteerisime, kõik olid head. Imeline, kuidas juustusaia suutis iga koht oma käekirjaga valmistada. Kui värskendav oli liikuda kohvikutes, kus gluteeni ja laktoosi nii kõrgel au sees hoitakse. Eluterve!

4. Mehed Midagi oli Gruusia meessoo juures, mis jäi kummitama. Turske ja karvane kehaehitus on üks asi, aga mingi omat liiki machismo oli neil. Seda on keeruline kirjeldada ja eriti nii pealiskaudsel vaatlusel, aga väga viisakad ja soojad näisid need kandilised mehed. Väärikad. Samuti huvitav, et kuuldavasti purjus olek on nende seas pigem häbiväärne, nõrkuse märk. Linnapildis oli ka harjumatult vähe purjus tegelasi, kui üldse. Lihtsalt huvitav see tõug, mida Lääne-Euroopas pole enam kohanud. Nõuab sügavamat uurimistööd see punkt.

5. Argine dekadents Pühitsemata ilu. Koha maalilisus tundus kohalikele iseenesestmõistetav, ei ole liialt poputatud loodus ega majad. Piduliku fassaadi peal kuivavad trussikud. Plekiga paigatud vanad villad. Vakstuga vooderdatud mööbel. Üks linnaosa oli uueks putitatud ja kohe hakkas igav. Eks see ole üks vastik paradoks, et see lagunev, kunagi uhke olnud maja kaua vastu ei pea, samas just sellisel kujul on ta kõige veetlevam. Jääb ainult loota, et raha kohe iga majani ei jõua ja jääb aega järele mõelda, mida ja mil määral renoveerida.

6. Ausad urkad Just söögikohtade mõttes urkad, sellised kuhu ilma Rene ja Juulita ilmselt nii lühikese reisi jooksul poleks sisse astunud. Interjöörilt on ka Eestis häid urkaid, aga nii head toitu ei ole saanud. Täiesti pretensioonitud, vaat et näotud pubid, kust sai superhäid hinkaale. Meil saab ebaadekvaatseid juustušnitsleid. Ja see öine maa-alune bowlingusaali meenutav sööklalaadne turvameheputkaga ollus – jälle maitsev. Teenindus kõikjal soe ja isiklik. Sinna otsa tuleb arve, mõni eur näkku.

7. Ühistransport Ühistransport ei seostu üldiselt lõbusõiduga, aga Tbilisis on möödapääsmatud õhutrammiliin ja funikulaar. Peaaegu nagu Tivolis, aga veelgi sürrim, sest vähemalt mingis osas on need sõidukid ka otstarbekad, noh et lihtsam mäest üles saada. Toidukotid käes läbi õhu trossimööda koju sõita on nagu lugu lasteraaamatust. Ega tavaline bussõit ka tegelikult väga alla jäänud, paras ameerika mäed.

8. Estoneli Esimene kogemus reisida riigis, kus Eesti mainimine on icebreaker. Natuke ühist ajalugu andis ikka tunda. Kohe esimeses taksos sai õhkkond kodune, onul oli varrukast võtta lugu tuttavast Piretist ja kunagisest reisist Tallinna, kus said mainitud veel mõned tüdrukud… Ühte taksosse istudes mängis Mandariinide filmi soundtrack, kuuldes, et eestlased kambas, pandi volüüm põhja. Keelpillide saatel mööda Tbilisit sõita oli paras pärl.

9. Ettevõtjad Loominguline lähenemine töö leidmisele, kui tööd ei ole, tuleb see välja mõelda. Aitad liiklustihedal tänaval linnamaasturitel end parkida või pakud näiteks kesklinnas võimalust end keset tänavat kiirelt kaaluda. Müügiks oli kõike. Tore oli ka Žiguliga mees, kes hõiskas autoaknast, kas keegi tahaks enda vanarauda talle sokutada, endal vann ja Diroli külmik juba katusel. Arvata võib, et need just unistuste tööd ei ole, aga meeleolu tundus pigem optimistlik ja hakkamist täis. Spektrumi kurvem ots olid kerjavad eelkooliealised mustlaslapsed, ühte neist pidi turvamees jäätisekohvikust sõna otses mõttes jalgupidi välja lohistama. Ses suhtes roosilised need lood muidugi ei ole.

10. Hulkuvad koerad Seda sai ka Istanbulis kogetud, et jagatud koduloomad linnaruumis on üks numpsar fenomen. Miks me oleme harjunud mõtlema, et loom on kellegi oma, tundub järele mõeldes natuke kummaline. Kliima on siin muidugi tugev argument, aga loomad, kellele ühiselt süüa antakse ja natuke armastust jagatakse, on ju tegelikult mõnus kommunaalne harjutus. Olgugi, et kõik koerad polnud oma parimas vormis, üldjoontes tundus neil lõbus.

Ai, vabalt oleks võinud ka top 20 teha, meenutusi jagub. Igatahes soovitame tungivalt, isegi kui vaid mõneks päevaks!

Brit ja Koit,

Aprill 2016

hoi!

Kuna aina rohkem sõpru Eestist teeb juba oma suveplaane, siis uuendasime jälle oma külalistekalendrit.

kohtumiseni!

Gamarjoba!

Väikest eetrivaikust saame taas põhjendada külaliste saabumisega. Eelmisel nädalal resideerus meie juures perekond Mäe, kes nagu piltidelt näha võib, oli üldjoontes huvitatud söögist-joogist. Päevarütm oligi umbes selline: hinkaal-hatšapuri-hinkaal-hatšapuri-šašlõkk-vein-hinkaal-hatšapuri. Lisaks kohustuslikule Tbilisi vaatamisväärsuste ringile õnnestus käia vaatamas valikut kuulsa ballettitantsija ja -lavastaja Mikhail Fokine loomingust – oli vinge. Kõlas nii Stravinskit kui Chopini ja saal oli peaaegu välja müüdud.

Hommikuse hatšapurisöömingu ja tõusva päikese käigus otsustasime, et ilusa ilmaga võiks ikka korra linnast välja ka reisida. Umbes kahe tunni pärast olimegi juba Sighnaghis, ühes põhilises Gruusia veinilinnast (Telavi kõrval). Seljataga ilusaid vaateid pakkuv marsasõit, istusime tunnustatud veinimajja Pheasant’s Tears ja saime proovida seitset veini nende toodangust. Soovijad said lähedalt uudistada ka vana kvevri nõud (vt pilte), mida kasutatakse traditsioonilise-naturaalse Gruusia veini valmistamisel. Degustatsiooni ja väikese lõunasöögi järel jalutasime veel ka Sighnagi linnamüüril ja nautisime panoraamseid vaateid.

Tundub igatahes, et perekond Mäele Tbilisis ja Gruusias väga meeldis – nii söök, jook, inimesed kui ka atmosfäär. Hinkaalibossiks osutus sel korral Robin, kes suutis mitmepäevasest pugistamisest hoolimata korraga ära süüa 11 hinkaali.

Nahvamdis!

Gamarjoba!

Möödunud pöörase nädala üks menukamaid lauseid oli vast “Я повар!”, sest külas oli Mildred ning erinevate pagarikodade ja köökide ustest sai sisse piilutud küll ja veel.

Teine foto võtab vast kõige paremini kokku eelmise nädala. Tegemist oli esimese õhtuga ning istusime meie lemmikurkas Rachas. Kõik algas sellest, et kõrvallauast toodi meile ühtäkki karahvin veini lause “Thiz iz mai vain” saatel. Tänasime, rõõmustasime, istusime veel hetke. Edasi aga liikus Mildredi mõte juba selles suunas, et ühe teise laudkonna kolme tüüpilise Gruusia vanamehega ei saa ju ometi jätta pilti tegemata. Pildi saime, aga sellega kaasnes ka toostide lausumine, kahtlase värvuse ja väärtusega veini joomine ning lõppeks ka pisut raskendatud lahkumine. Aga pilt oli seda väärt! Ühel teisel õhtul õnnestus Juulil ja Mildredil ka Racha kööki külastada vana hea “Я повар!” saatel ning grill-ja hinkaalimeistritega pilti teha. Need pildid kahjuks päevavalgust ei kannata.

Nautisime ka kõrgkultuuri, nagu näha kenast kompositsioonist pildil number kolm. Külastatud sai kirbukat, Gruusia ema, muuseume, ooperi-ja balletiteatrit ja Tbilisi merd.

Toidu- ja veinihuvilisele külalisele üritasime ennekõike kohalikku sööki ja jooki tutvustada. Suurimaks väljakutseks kujunes vabas õhus grillitud šašlõki leidmine. Tbilisi kesklinnas ei näkanud, kuid pisut eemal, Tbilisi mere (ehk suure tehisjärve) lähedusest, küngaste vahelt selle kauni koha siiski leidsime. Viimane pilt kujutabki rahulolevaid šašlõki ja muu hea parema nautijaid.

Lõpetame märtsikuu kohaliku vanasõnaga “მარტივით გიჟია“ – hull nagu märts!

Nahvamdis!

Kolme nädalaga Budapestist Brüsselisse

Korrastades ükspäev eelmisel aastal kogunenud fotosid, avastasime, et meie augustikuine pulmareis on jäänud kajastuseta. Alljärgnevalt püüame selle vea parandada. Õnneks pidas Rene reisipäevikut.

09.08.2015

Hetkel ärkame Viinis, Floridsdorfi linnaosas, et peagi Graz’i rongile minna. Budapestis avastasime esimesel õhtul enda tänavalt Csupor Pub’i – väikese käsitööõllede urka, kus üks noor mees (perenimega Csupor) pakub kolme enda tehtud õlut – Nisu IPA, tavaline IPA ja pirniõlu. Viimast ei proovinud aga kaks esimest olid küll tipptase! Ühe klaasi eest küsiti kõigest 400 forintit.

Budapest ja tema buffee-tüüpi söögikohad! Näitad näpuga ja valid šnitslit, krõbedaid kartuleid, marineeritud kurke, paprikat, tomatit.

Doonau peal sõitsime paadiga (linnatranspordi osa), mille puhvetist sai 300 forinti eest külma õlut. Õhtupoolikul maitsesime kohalikku spetsialiteeti nimega Langos, mis kõige lihtsamalt öeldes on krõbedaks friteeritud pärmitaigen. Tõeline pomm!

Esimene hommikusöök Budapestis

Vaade Doonaule

Tüüpiline näide Budapesti kesklinna arhitektuurist

Viinis on juba viimased kuu aega kuumalaine – ei tilkagi vihma ja igapäev enam kui 30 kraadi. Selles leitsakus ei suutnud isegi väga linna avastada. Turistile kohustuslikud Schönbrunni loss, Viini Šnitsel, Sacheri kook ja õunastruudel sai muidugi ära proovitud, kuid kumama jääb ikkagi kohalik valge vein, dušš, valge vein, dušš jne.

Schönbrunni lossipark Viinis

11.08.2015

Täna vaatasime ära maailma vanima viinapuu (~ 400 aastane) Maribori, sõime pagariäris kreemisaia, jõime kohalikku Sloveenia käsitööõlut ja sõime linna moodsaimas pitsakohas La Pizzeria maitsva taimse pitsa. Eilse öö veetsime Grazis, kus suurimaks elamuseks osutus Rotund-tüüpi kohvik-baar ja tema keskealine omanik Fritz. Käisime seal nii õhtul kui päeval – kuna Grazis jätkus Viini-tüüpi leitsak, siis jahutasime end kohaliku Puntigamer õllega. Nüüd sätime siit Mariborist Ljubljana rongile.

Fritzu rotund Grazis

Maailma vanima viinapuu juures

15.08.2015

Oleme Horvaatias, Rijeka linnas! Märksõnadeks valge vein ja kohv, valge vein ja kohv. Ülihea kohv ja mitte nii hea vein. Siit Rijekast põrutame õhtul Karlovaci (linn, mis on umbes nagu Horvaatia Paide) poole. Eelmised kolm ööd veetsime Triestes, olles endale bukkinud AirBnB vanalinnas. Esimest korda tõelise puhkuse tunne. Selleks, et Itaalias puhkuse tunne tekiks, ei olegi tegelikult palju vaja – gelato, sink, juust, vein, aperol spritz, tramezzino, cornetto ja espresso. Sõitsime paadiga Trieste külje all olevale saarele Castello Miramare; sõime korduvalt kodutänaval võileiba ja jõime aperol spritzi, sõime kohalikke mereande (seepiatindi-kalmaari pasta, fritto misto, krevetipasta). Võib märkida, et Aadria Mere krevetid on ikka hoopis erinevad ookeani omadest.

Rijeka kalarestoran – marineeritud kaheksajalg, kalapasteet jpm.

Lõunasöök Triestes – ees baklažaan, taga risoto ja pool liitrit veini

Castello Miramare

20.08.2015

Täna ärkame Kölnis. Balkan ja kesk-Euroopa on seljataga. Samuti on seljataga lootus leida balkanilt maitsvat kohalikku grillitud lihapalli/vorstikese/kotleti moodi cevapcicit, mille kohta enne Balkanile tulekut erinevatest reisiblogidest nii palju kiidusõnu kuulsime. Tegemist oli tegelikult täiesti tavalise kotletikesega, mille maitse ei ole mitte millegi poolest märkimisväärne. Kõige paremaks osutusid Kauflandi supermarketi ees seisnud toidukärust pakutud cevapcicid, mida siis tolle “Horvaatia Paidesse” kaheks ööks renditud korteri rõdul pugistasime.

Cevapcici Karlovacis

Sarnaselt cevapcicitega valmistas meile pisukese pettumuse ka Horvaatia pealinn Zagreb. Raske on täpselt öelda miks – kohvikuid, pagariärisid oli sadu kui mitte tuhandeid, ehk isegi rohkem kui Itaalias. Kuigi käisime kogu aeg ringi ja kogu aeg oli midagi teha, venis aeg Zagrebis nagu ila. Aga Köln, kuhu Zagrebist eile öösel lendasime, tundub juba ühepäevase ringijalutamise põhjal super! Kölni Katedraal! palju II maailmasõja järgset 1950-60-70ndate arhitektuuri, lahe infograafika (tablood, sildid), mugav ühistransport jne. Täna õhtul juba Brüsseli bussile. Ootamas on esimene kogemus odavbussifirmaga Megabus.

Kölni katedraal

Brüsseli poole!

23.08.2015

Meie AirBnb’ga renditud korter siin Brüsselis on rõudga korter hinnatud (ja vibrantses) Chatelain’i naabruskonnas. Kuna meie maja esimesel korrusel oli baar, siis panime asjad ruttu tuppa ära ja läksime allkorrusele Belgia õllesid proovima. Meie hea sõber Nele ootas meid seal juba ees ja oli juba enamiku kundedega tutvust sobitanud. Lisaks heade õllede, friikartulite ja sinimerekarpide maitsmisele õnnestus meil tänu Nelele külastada ka Euroopa Parlamenti.

Juuli ja Nele koos Pessoaga

Rene koos Euroopa Parlamendi presidendiga

Peatse suveni!

Gamarjoba!

Kuhu kadus see kuu, mil blogis on olnud vaikus? Mõtleme meiegi. Tegelikult tabas Tbilisit soojalaine. Jalutasime mööda päikeselisi tänavaid, sõime ohtralt jäätist ja ei suutnud imestamist lõpetada, et õhusoojus 20 kraadi kandis oli. Soojad tuuled tõid ka reisikihu – nii otsustasimegi reede hilisõhtul, et laupäeva varahommikul veedame nädalavahetuse Lääne-Gruusias, kohalikku rongi-ja bussiliiklust avastades.

Too spontaanne reedeõhtune mõte Batumisse sõita osutus väga heaks! Rongisõit Tbilisist on pisut üle viie tunni, kuid rong mugav ja väga hea hinna-kvaliteedi suhtega. Pardal on nii kohvi- kui snäkiautomaat, puhtad tualettruumid ja rongipeatustes saab vanadelt daamidelt isegi hatsapurit osta. Soovitame soojalt! Batumi ise on nagu ulme- või maailmalõpufilmi võtteplats. Arhitektuur on hullumeelne, kõikjal on suured klaasmonstrumid ning maju kerkib aina juurde ja juurde. Vaatamisväärsuste hulka kuuluvad muuhulgas tagurpidi Valge Maja (vt pilt nr 4), Tähestikutorn, kõikvõimalikud skulptuurid, muuseumid (kust muuhulgas ka ühe Pirosmani teose leidsime) ning muidugi mitmeid kilomeetreid pikk rannapromenaad. Promenaad meenutab Los Angelest (kui Hollywoodi filmide põhjal hinnata) ning üldse on terves linnas selline suurushullustuses Ameerika vaimustus üle käinud, ilmselt Saakashvili pööraseid plaane keegi maha teha ei julgenud ja nii meenutabki linn kohati teema- või lõbustusparki. Arhitektuurihuvilistele soojad soovitused!

Lisaks arhitektuurile võlus meid - oh üllatust - ka toit. Hotellis pakutud türgi stiilis hommikusöök (vt pilt nr 5) suunas taaskord mõtted minipuhkusele Istanbulis. Ning kuna Batumi on Türgile väga lähedal, on terve linn täis erinevaid türgi restorane, kus kõikvõimalikke rohkem ja vähem eksootilisi palu pakutakse. Batumi on ühtlasi autonoomse Adžaaria vabariigi pealinn, tuli tingimata proovida ka adžaruuli hatšapurit (vt pilt nr 6). Tegemist on laevukesekujulise hatšapuriga, mille südamik täis kuuma juustu, peale lüüakse lahti üks toores muna ja torgatakse sisse võikild. Lauale saabudes segatakse juust, muna ja või ühtlaseks möksiks ning hakatakse äärest saia rebima ja seda täidise sisse kastma. Oioi, kui maitsev. Et aga pea kõikire restoranide akendel ilutses silt “BEST ACHARULI KHACHAPURI IN TOWN”, otsustas Rene kunstimuuseumi töötajatelt küsida, kust seda Batumi parimat adžaruuli hatšapurit ikkagi saab. Esmalt kihistati naerda, kuid kibekiiresti ja ühest suust kõlas turvamehe, piletimüüja ja -kontrollija suust, et muuseumist paari minut kaugusel ausuv baar Laguna seda tiitlit väärib. Ja tõesti, keldribaarist Laguna oleks me suure tõenäosusega mööda jalutanud, kuid adžaruuli hatšapuri (mida ka kõik teised külastajad sõid), oli siiani parim, mida mekkinud oleme! Soovitame meiegi Laguna Baari Zurab Gorgiladze tänaval.

Suurim üllataja oli aga vast õhtusel jalutuskäigul täiesti juhuslikult pargiservast leitud mälestusmärk, kust võis selges eesti keeles lugeda “Eesti Vabariigi Konsulaat asus siin Aastatel 1920-1921″ Vot nii!

Edasi viis meie tee Kutaisi poole. Türgi bussifirma mugavas bussis möödus sõit kiiresti, reisisaatja pakkus teed ja kohvi, vaadata sai filmi, teel oli tualetipeatus - kõik nagu peab. Üllatus oli suur, kui paari tunni möödudes selgus, et ostetud pilet meid päris Kutaisisse ei vii, vaid linnast 20 km kaugusel asuvasse lennujaama. Astusime siis bussist maha lõõskava päikese kätte, lennujaama, mis paistis täiesti mahajäetud, kui välja arvata kolm hulkuvat koera ja kolm igavlevat poolunes turvameest. Kuid tõelised reisusellid ei heitu, ning nii hääletasimegi end Tbilisi marsa peale, mis meid viieka eest Kutaisi kesklinna ära viskas.

Kutaisi on (vähemalt meie jaoks) kuulus muuhulgas sellepoolest, et sealt on pärit armastatud marionetiteatri looja ja tunnustatud Gruusia filmirežissöör Rezo Gabriadze. Ühtlasi on tegemist Imereetia pealinnaga. Linnas ringi jalutades on tunne, nagu oleks Tartusse sattunud, kesklinna ümbritseb aga justkui Viljandi. Väga mõnus ja vaikne linn, kus ideaalne just jalutada! Viimasel kahel pildil võibki näha Kutaisi botaanikaaeda, esmalt puu sisse ehitatud kabelit ning teisel vabaõhu-kinosaali.

Seega võime öelda, et Batumi ja Kutaisi, ehkki teineteisest vaid kahetunnise sõidu kaugusel, on äärmisel erinevad. Olles Adžaaria pealinn peegeldab tugevate Türgi mõjutustega Batumi Adžaaria piirkonna spetsiifikat ning Kutaisi Imereetia oma. Nende kahe maakonna meelelaadide erinevusest annavadki ehk kõige paremini aimu nende erinevad hatšapurid – ühelt poolt näeme muna ja võiga üle vindi keeratud ülirammusat Adžaruulit ja teisel pool diskreetset, sümmeertilist, mugavalt manustatavat ja mõõduka juustukogusega täidetud Imerulit. Hatšapurini!

Gamarjoba!

Paari nädala eest külastatud ansambli “Ialoni” kontserdi järel tõdesime, et Gruusias, mida muidu seostatakse tugeva meestelaulutraditsiooniga, tasub samapalju tutvuda ka kohaliku naislauluga. Kui päris täpne olla, siis nn kontserdiformaadis kohalikku meestelaulu kuulnud veel polegi (ainult mõnikord nädalalõppudel kõrvallauast, hinkaalide pugistamise taustaks).

Vahepeal möödunud vastlapäeva tähistamisele lähenesime kohalike vahenditega. Juuli idee – suur, värske, pehme ja õhuline pärmitaignakukkel, mis pooleks ja siis neljaks lõigatuna purgis vahule loksutatud koort kandma hakkas – osutus geniaalselt maitsvaks ja edukaks. Kukkel maitses nagu täitsa õige vastlakukkel! Seakootidega hernesupi asemel võtsime meie (taasavatud) kõige lemmikumas söögikohas “Racha” oapaja ja -supi vahepealset Lobiot. Võib julgelt öelda, et meie Gruusia-Eesti sõprusvastlapäev õnnestus!

Sõbrapäeval einestasime esimest korda marionetiteatri küljes asuvas Cafe Gabriadze’s ning esimest korda proovisime ära ka Tbilisi kuulsa Abanotubani ehk väävlivannid. Valituks osutunud Royal Baths’is sai broneerida privaatse toa ja basseini, mida täidab maa seest pidevalt voolav kuum mineraalvesi. Ühtlasi saab end kuuma mineraalveedušiga loputada. Ühel ülalolevatest fotodest võitegi näha rahuloleva näoga lõõgastunud klienti.

Kohe järgmisel päeval suundusime tervisevetele Borjomisse, kust tuleb maailmakuulus mineraalvesi. Tubastest tegevustest olid esikohal Scrabble, soolapähklid ja õlu; õues aga sooja ja külma mineraalvee ammutamine erinevatest allikatest. Suurim üllataja Borjomis oli aga hoopis lobiani! Pirukas, mis täidetud oapastaga ning mis meid kord korra järel mõistmatu pilguga jätnud, sest kui lobio elik oapada on imeliselt maitsestatud, on lobiani täidis siiani olnud lihtsalt pisut soola ja pipraga maitsestatud oaplöga. Kuid Borjomis ootas meid ees kuum, otse tone’st pärit piklik sai, mida täitis ideaalse maitsestusega (ohtra praesibula ja tšilliga) oalöga. Tuhat plusspunkti lobianile! Ühlasti saime esimest korda elus massaažikogemuse ning einestasime kohalikus 5-tärni hotellis, kus saime muuhulgas maitsta õhkõhkukese suluguni-juustu lehekese sisse keeratud mündimaitselise ricottaga täidetud suupisteid. Mmm. Jäime oma mini-luksuspuhkuse väga rahule.

Teadupärast on siinkirjutajate näol tegemist rongientusiastidega. Nii ei saanudki me jätta kasutamata võimalust sõita mini-rongiga mägiteel lähedalasuvasse Bakuriani suusakuurorti. Taksojuht, kes meid rongijaama viis, vaatas meid kui sõgedaid, et tema pakutud 15-larise ja 20-minutilisele autosõidule eelistame kahetunnist rongisõitu. Kuid meie meel oli vankumatu. Rongisõit oli imeline, millised mäed, millised vaated ning - milline rong! Pisike kahe vaguniga sõiduk, mida kutsutakse hellitavalt Kukushkaks ning enamjaolt liikus umbes 10 km tunnis, loogeldes vaikselt läbi inimeste tagaaedade ja metsatukkade. Rongitee Borjomi ja Bakuriani vahel teenindab kohalikke juba aastast 1902. Algse auruveduri asemel vedas meid aga 1970-80ndatel ehitatud Tšehhoslovakkia vedur. Lisaks suusaentusiastidele vedas rong ka kohalikke (metsa)töömehi, kes oma iidsete ja meile tundmatute tööriistadega väikeseid juppe sõitsid ning nägid välja pehemelt öeldes muinasjutulised. Seljas isetehtud toidumoonakotikesed ning juures eilse õhtu pidulõhnad, rögistasid nad rõõmsalt naeru ja tegid vabaõhu-tamburis suitsu ning hüppasid siis jälle aeglaselt kulgeva rongi pealt maha, et uues asukohas edasi töötada. Lõbus elu!

Bakuriani tõmbab enamjaolt ligi suusatajaid ning seetõttu tegigi turistiinfotöötaja suured silmad, kui kuulis, et suusatamine meie plaanidesse ei kuulu. Sellest hoolimata oskas ta meile soovitada väga maitsva söögiga restorani Retro, mille ukse ees seisis lõkke ääres grillmeister ning rõõmsalt sõpradega juttu vestis. Taaskord - ilus elu! Linn ise oli väga kaootiline, ilm oli sula peale kiskunud, kõikjal olid lombid, sulalumi, lumejalatsite ja suusavarustuse müüjad ja rentijaid, kelgurentijad ning -meie suureks üllatuseks - hoburatsutajad. Terve linnake oli täis hobusesitta ning metsikuid tüüpe, kes hobustel tuhatnelja ringi ratsutasid ning ka turistidele hobusõitu pakkusid. Ka enda hotelli juurde saabudes tervitas meid üks mees hobusel ning uuris, ega me ratsasõidust huvitatud polnud ning et vastus oli eitav, uuris ta edasi, et mida me siis õigupoolest otsime:

Ratsutaja: “Što vam nada?” Rene: “Hotell” Ratsutaja: “Što?” Rene: (võimalikult venepäraselt) “Atelll” Ratsutaja: “Kokteil?! Njet, zdes kakteil njetu, v gorode, tam kakteil!”

Nojah, segadus jätkus veel mitu minutit, ei saanud aru ei üks, ei teine, ilmselt mõtleb vanake siiani, miks need kaks seljakotireisijat Bakuriani mäejalamile kokteile otsima tulid.

Hotellis rullus lahti ooper stiilis teenindus po-gruzinskii, mis ilmselt ka kogenud ja rahumeelsel reisijal vererõhku tõstaks. Lühidalt öeldes jooksime eri majade ja administratsioonide vahel, otsisime taga õigeid uksi ja inimesi ning enamjaolt tehti suuri silmi ja kommenteeriti stiilis “kas nad teile seal seda siis ei öelnudki?!”. Õnneks oli tuba siiski ilus, kauni mäevaatega, sisaldas võimalust keeta teed ning vaadata uut, juba Borjomi SPAs avastatud lemmikut vene telesarja Revizorro, niiet rahule jäime lõppkokkuvõttes sealgi.

Nüüd ei olegi muud kui uusi reisuplaane tegema!

Nahvamdis!

Siinkohal avaldame rõõmuga järjekorras juba teise külalispostituse pealkirjaga “Kuidas Navad Gruusiat avastamas käisid”.

Piltide autor on Eva.

#külalispostitus

Kartulihinkaal

Avaldame siinkohal suure pidulikkusega meie esimese külalispostituse Mirjamilt, kes oli meil koos Ragnega Tbilisis külas 09.01-23.01.2016.

Kahe nädalaga ei jõua vist kuidagi õppida nägema ühegi linna, riigi või rahva toimimise sisemisi seoseid, sidesõnu. Ja rääkida mingi linna, riigi või rahva olemuse tabamisest tundub mulle üleüldse kahtlane. Seega jõudsin pärast pikka kuklakratsimist nii kaugele, et minu kahe nädala ainus sidesõna on “ja” (isegi “aga” ja “või” jaoks jäi taipamist väheseks, rääkimata “kuigist”, “ometist”, veel vähem “seegast”), nii et võingi koostada ainult nimekirja meeltega kogetust. Igasugune mõtestamisüritus ja läbinägelik analüüs oleks puhas teesklus, sest minu peas on Gruusia ainult mingi suur helge pilv.

Joonis 1: turist näeb mägesid

Kuigi järgnev on amorfne jada ega järgi mingit ajalist ega sisulist loogikat, jäägu talle vähemalt see raam (nagu mägedest raam Tbilisi vaate ümber): Esimesel hommikul Tbilisis uksest välja astudes hämmastasid mind kõigepealt kevadelõhn ja mäed. Viimasel hommikul Tbilisist välja astudes hämmastasid mind endiselt kevadelõhn ja mäed. Ja vahepeal hämmastasid mind veel paljud asjad: rõdud, augud rõdupõrandates, mäed, pesunöörikultuur, viinamarjakobarad müüride peal elektrijuhtmete küljes tänava kohal, mäed, hinkaalid, hinkaalisöömiskultuur, hatšapurid, hatšapurisöömiskultuur, limonaadikultuur, mineraalveekultuur, siirup-mineraalvees-kultuur, mäed, väikeettevõtluse õitseng, igihaljaste taimede õisteng keset jaanuari, veidrate kuivatatud puuviljade ja VÄRSKETE puuviljade-juurviljade mäed või vanikud tänavalettidel, üldse kõige värskus, Gruusia kurk!, maitserohelisemäed, puitpits, jalakäijate tunnelid, tunnelipoekultuur, liikluskultuur, mäed, meeküünlad, ikoonirohkus, kirikurohkus, mäed, Patriarhi raadiokanal, ID-kaardi saatanavabadus, skulptuurirohkus, söödavad baklažaanid! (oo, enam kui söödavad), joodav vein (enam kui joodav), mäed, must tee tüümianiga, restoranikultuur, suitsetamiskultuur, mäed, bambusesalu Tbilisi botaanikaaias, mäed Tbilisi botaanikaaias, kastanimesi, Unesco niidijuust, Gruusia sidrunid, tone’d (leivaahjud) igal tänaval ja puri’d hommikumantlis inimeste kaenla all, mäed, mägiteed, bussi- ja lehmaliiklus mägiteedel, mägiraudtee, köisraudtee, raudtee, allmaaraudtee, allmaaraudtee liugtreppidega kaasnevad optilised illusioonid, gruusia tähestiku õppimisega kaasnevad optilised illusioonid (või hallutsinatsioonid), gruusia tähestik, mäed, grusiinide põlveliigeste vastupidavus ja kõrguskargamismeisterlikkus, gruusia sõbralikkuse ja umbuskliku ilme kombinatsioon, meie võõrustajate kannatlikkus (“jälle nad seisavad seal ja vahivad mägesid”), ee… ja kas ma mägesid juba mainisin.

Joonis 2: mäed (vaade Tbilisi botaanikaaiast naiskuningas Tamari sillalt)

Südamline tänu ბატონო Renele ja ქალბატონი Juulile, Balti Õhule, ökoliini- ja poolabussidele, vastutulelikele pagasikontrollidele, sõbralikele taksojuhtidele ja kõigile teistele sponsoritele ja toetajatele, kes meie imelise ekskursiooni võimalikuks tegid.

საქართველოს გაუმარჯოს!

Mirjam

Fotode autor on Ragne

#külalispostitus

Möödunud on meeleolukas nädal perekond Nava seltsis!

Muuhulgas sai proovitud ohtralt maitsvaid roogasid, külastatud marionetiteatrit ja muuseumeid, kaubeldud Dry Bridge turul (ja mujalgi), käidud väljasõidul Vardzia mägikoobastes ning selgitatud välja Hinkaaliboss (vihje: viimasel pildil rohelises).

Külalistega koos saime ka meie esimest korda Tbilisist natuke kaugemale. Ühel päeval järjekordsest (urka)baarist väljudes võtsime hilisele õhtutunnile kohaselt vanalinnast takso. Juhiks oli Roland, kes taksosõitmise kõrval ka turistidele giid-autojuhina Gruusiat näitab. Rolandi proovipäeva katsumuseks oli meid sõidutada Tbilisi automuuseumisse. Kuna muuseumiskäik oli igati edukas, siis ei pidanud pikalt mõtlema ja peagi olime juba Rolandi kõige vingemal ühe-päeva-tuuril, läbides Borjomi (sai kuulsat sooja mineraalvett nii juua kui näkku pritsida), Vardzia (hiigelsuur koobaslinn, kus siiani elavad mõned mungad) ja Rabati kindluse. Kui Rollu meid ööpimeduses House of Hinkali juures maha pani, pakkus ta lahkelt, et võiks meiega veel mitu päeva Gruusias ringi kärutada. Sel korral otsustasime siiski jätkata Tbilisis hinkaalide, kebabide ja hatšapuridega.

Vaateid linnale õnnestus sedapuhku nautida mitmeid - kord Mtatsminda mäel vaaterattal ja Ameerika mägedel; kord köisraudteega Gruusia ema juurde sõites; kord Hilltop Cafe’s öist linna imetledes.

Oli lõbus!

Trending Blogs

Recently Viewed Blogs

ხაჭაპური