Sitting, Thinking, Creating @mikkparg - Tumblr Blog

Päike sirab akendesse,

paitab külmaks muutunud põske.

Soojus tungib hinge sisse,

kohta, mis enne tundus rõske.

Valgus tungib tubadesse

ja kissitama sunnib.

Kära tekib vaikusesse,

midagi kavalat plaanib.

Sulle kingin oma piiratud aja,

päike ainsaks tunnistajaks.

Siin hetkes, vaikselt ja salaja,

muutun heldinud unistajaks.

M.

Viimne.

Õhk hakkab vaikselt kaduma, vesi on end keerutanud kõrile, selge pilk hakkab taanduma, segaduse vaikselt toob esile. Keha tardub hetkede möödudes, iga liigutus tonni raskuse alla mattub, mu keha nüüdseks hoovuse valduses, ähmastunud pilk teadmatusega kattub. Ujumiseks võimetu on tahe ja nii aja möödudes alla annan. Nägemiseks vees hõljuv elu liig tihe, kuulmiseks hilja kui põhja kukun. Kedagi päästma ei tule, selles kindel olen rohkem kui varem. Siinsest viimne puhkepaik mulle. Loodan, et keegi sellest seigast targem.

Sulen viimset korda silmad ja sind selles hetkes meenutan. Huuled varsti lillad ja külmad, põsedki elutud ma eeldan. Lase mul lahkuda sest nurjunud katsest leida armastust ja hellust. Lase mul võtta viimast veel hetkest, et näha võiksin viimse tee valgust. M.

Ümar.

Ma ei tea kuhu sobituda. Jooksen elu tallermaal, ent kõik nii kandiline tundub, nii kohatuna näib. Kas mind enam õnnestub kujundada selliseks, et mahuksin endisesse ellu ja suudaksin kohaneda või on liiatigi palju minust maha lõigatud. Kõik nii kandiline mu ümber, ent ise ümarana tundun. Iga probleem täis on nurki, mida mu olemus täita ei suuda. Kas aitaksid mul taas leida tahud? Kleepida tagasi võime mahtuda, sobituda sellel tallermaal või lihviti mind liiga siledaks ja teemanti asemel minust tolm vaid alles. M.

Võõras.

Möödusin sinust hetkega, kuid tuules õhkuv parfüüm oli kaaslaseks veel pikalt, ühes su kirka naeratusega.

Me oleme varemgi kohtunud - jaganud armastust; nautinud lähedust; aega ühes surnuks löönud.

Möödusime ja hetked mind lõid, mil vaatasime teineteise silmi; mil hingasime teineteise hingust; kui kadusime ühisesse urgu.

Täna möödusin ma kellestki teisest. Ta meenutas mulle sind. Täna möödusin sinust, aga pealtnäha kellestki võõrast.

M.

Laviin.

Ekslemine elu rägastikus võib tihti kurnata sind jäägituseni. Seiklemine kohustustest tulvil mäestikus, viib hõlpsalt kurnatuseni. Iga päev kui lumelaviin, mis hirmsal hool sind katab, teadmata, kus on piir ja kui sügavale sind matab. Käed tundetud ja jaks otsas. Kaevad, ent uuesti mattud. Ühtlane vaatepilt vastas ja uute muredega järjest kattud. Sooja saada võimatu näib, kui sind jahedus ründab. Mõtteis vaid jõuetu mõte ringi käib, viimsetki energiat kurnab. Aeg käib tasa ja lõppema kipub. Külm näost viib naeratuse rõõmsa. Jõuetus hinge tikub. Viimses pingutuses käe sirutad. Viimseid hingetõmbeid ahmid. Ja ühtäkki kellegi kätt tunnetad. Keegi laviinil trambib. Vahel elu laviinina näib, ent ole mureta. Keegi tundmatu su lähedal käib, kes hädas sind pinnale suudab tõmmata. M.

Haaran.

Haaran su käest, sel tormist räsitud õhtul. Püüan sind kinni ja lasen tuulel kanda kiharaid. Haaran su väest ja mõtted peatan tehtul, mis sulgema paneb silmi, kui meenutan tundeid vohavaid. Haaran su inimeste seast, sel üksikul õhtul, kesk taevas terendavaid pilvi, et neelata silmi nii kauneid. Ei suuda minetada sind peast, ja minna lasta tundel meeletul. Unustada hoovuste tulvi, kõrgusteni küündivaid laineid. Sind valisin kõigi elavate seast, kuid südamel rahutul, meeldis vaadata ringi ja püüda tarantleid. Haaran su mälestusest ja tunne nagu hüljatul. Vabasta mind kannatusest, su vastu tuntavast armastusest. M.

Udu.

Väsimus kui udukogu põllul, langeb vaikselt mu meelele. Pea käitub kui hullul ja teravus tikub keelele. Korraga langeb maailma raskus ja südamesse kivi jääb pidama. Meelel kõlkumas tugev vastikus. Hing põllule jääb kondama. Läbi udukogu proovin kohata teed, mis aitaks leida lahendust, et peatuksid põskedel voolavad veed, peletaks lähedale hiilinud masendust. Vaid kännud jalge alla jäävad halva nähtavusega põlluteel. Augud end teele seavad, raskust lisavad veel ja veel. Maailm mu õlul toetub kui udukogu langeb. Silmad kui kinni kaetud tee vist kuskil kaugel kulgeb. Peatuda ei või ja liikumine võimatu. Elu udu mu maailma tõi, selle vastu üksinda võimetu. M.

Vaenulik.

Mul on kahte sorti mõtteid - kahtlevad ja vaenulikud. Iga päevaselt ületan neid tõkkeid, tunded selles keerises alandlikud. Ei tunne enam viha ega ängi. Elan rutiinis, päeva päevalt võttes, ärkan üles ja langen sängi, ühkti mure pole mõtteis. Kahtlen, kas enam minus alles, võimas hing, kel arm kinni südames hinges hellus talles, ligimese armastust lademes. Vaenulik enda suhtes. Pettunud teiste seatud elus. Vaenulik enda tahtes. Üksi selles võõras melus. Kaotan vaikselt ennast võõra maailma sees. Puudust tunnen vennast ja kahtlen edasises tees. M.

Redel.

Ma tunnen su pärast mure. Liigud kui kass elu väravate vahel. Kord naaerusuil ja hooliv, ent teisel hetkel kauge. Distants me vahel füüsiline ja vaimne aina kasvab. Me hingeaugud laienevad ja südametes uksed kinni. Sirutan käe, et leida su tuge, ent röövin sellega väe, mis aitab sind elus, kahju, et mul endal seda pole. Redelit on vaja, et välja saada august. Kes küll tooks selle kuurist? Pimeduses peame veetma seniks. Üksinduse vangis. Hinga vaikselt. Küll rahu leiab viisi. Palju pole enam minna. Küll redel leiab tee. M.

Mälestus.

Kas mäletad kui hiilisin su tuppa? Astusin su maailma, kus kõike võisin karta, see ajas sind naerma. Kas mäletad kuis sosinal me mõtted padjal kohtusid? Kuidas naersid laginal ja hingemüürid langesid? Kikivarvul näitasid, mis peitub sinu riiulis ja vähehaaval aitasid mul liikuda su kompaniis. Sumedal sügisõhtul meenutan, kuis puutusid me käed. Tundeid ammuseid keerutan ja vahel loodan, et neid ridu näed. Kas mäletad veel, mis juhtus meiega sel liiatigi kitsal teel ja mis hinnaga? Kas mäletad kui hiilisid mu tuppa? Astusid pimedusse. Aitasid mu deemonid tappa. Ei jätnud mind üksindusse. Vabandust, et ei vastanud samaga ja jätsin sind silmitsi külma talvega. M.

Loom.

Ma ei tea kuhu vaadata. Pea nõuab selgust, kuid ümbritsev tahab mind keelata. Ära võtta hiljaaegu säranud valgust. Pimedus ei hirmuta. Võin läita hingekatla leegi. Raskus õlul mind heiduta, haaran selleks mineviku peegli. Astun kindlal sammul ja hüüan võimsal häälel. Langeda ei lase rammul ega kaduda kaitsval teeäärel. Mis painab küll mu südant sel hapral sügiskülma ööl? Võidupalavik, mis kõikuma lööb ülalt või pinge kõhtu katval vööl? Ei. Vaid kartus tuleva ees. Lõppematu ootus, mis läikima lööb südame. Tundmatu heitlus mu sees kui vanast tuttavast külaline, kes astub tuppa ja mugavalt end tunneb kuigi kutse oli andmata. Avab tunded, millest tekib tunnel ühtki kahetsust oma teost kandmata. Varsti lähimaks sõbraks taas saab ja elus oma koha hõivab. Teised peletab ja müüri ette laob. Mõlemale haua mõtteis kaevab. Ära vihka mind, kes näed mu tõelist looma. Pikalt teda varjasin, et ohverid ei peaks tooma. Lõpuks mõistan, mis mu veenis voolab, mis loom mu hinges roomab. Ta tahab välja ja neelata mu valgust, et teatavaks teha uue ajastu algust. Matta mu endist olemust. Minetada senist armastust. M.

Kadalipp.

Viskan mütsi varna. Päev on olnud pikk ja viimaks enam kurna kuigi tunne on imelik. Võtan hoo maha, õrn tõmmis ootab mu huuli. Põlema süütan vaha. Kodu seinad peletavad tuuli. Ohkan diivanil mugavuse rüpes. Päev on olnud pikk. Varsti padja maagilises kütkes, et päevast saaks minevik. Ees ootamas helge tulevik, hommiku pehme paitus. Uue päeva kadalipp ja elu lõppematu heitlus.

Tunne veidi imelik. Magada ei luba. Karm on tulevik, kui tühi on tuba. Mida saan küll teha, et uue päeva kütkes, üksikuna ei saabuks eha ja end leiaks üksteise rüpes? M.

Laine.

Ma upun Sinu sisse, vankumatult kui poi. Kerin käised üles ja hüppan pea ees vette. Sinust hapnik tekib, pikalt olen vee all. Lasen kanda end lainel kuniks leian su hüljatud ranna. Asustan tundmatu metsa, ehitan sinna oma elu, kodu ja aseme, kus saan tunda rahus Su tundmatust. Iga hommik Su vees end karastan. Pea helge ja keha virgub, uus päev võib alata. Õhtuti teed Su veest keedan. Ma upun Sinu sisse, keha ja vaimuga. Viimaks üheks saan ja lasen lõputult kanda Su lainel. M.

Loodusvara.

Hing on loodusvara, mis ei ole igavene. Tema ümber ei asu tara, ega sirgu metsakene. Ent vaatamiseks silmi kissitada vaja. Siiski märgata vaid pilvi, võib pilgu hellitaja. Habras on see hingekene. Paindub, eal ei murdu. Ei häiri teda leegikene, külmas eal ei tardu. Nii ta elab minu sees ja ustav alguspäevast. Vaikselt aga kaldavees unistab ta laevast, mis tulla võiks ja sügistuules, kaugele ta viia võtaks enda kaitsvas hooles, kuniks üksindus enam ei piina. Ta palju näinud, mistõttu hell ja habras. Palju radu läbi käinud. Kahju, et Sind ei olnud kaasas. M.

Punane.

Punane taevas viskab pilgu, õrritab ja endasse neelab. Sügise terav hõng kõrgub, suviseid ürpe kanda keelab. Vaikus on me õuele saabunud, ulatanud oma malbe käe ja puudele liikumise keelanud. Ühtki liigutust enam metsas näe. Astusin krabina saatel läbi sambla, hingates karget sügishõngu. Tunnen, et suvist raskust enam ei pea kandma, kündma valminud kodupõldu. Punase taeva all koduselt end tunnen, sügislehtede kolletus mu sõbraks. Varsti talveunne langen, valmistuma kevadiseks käraks. M.

Inimhing.

Inimhing on habras olend. Kaitse kuis soovid pole kasu sest kestast, sees ju ikka pehme.

Ma istusin Su vastas kui peata. Vaatasin, kuidas hõljud mu ees ja tundsin, et elad mu sees. Kogu olukord kui harjutatud, ühegi veata. Hing immitses kestale vaatamata. Seda juba välja ei harjuta, mida süda teeb kehaga, kui pea end ei tähelda. Ei imestanud. Mu loomus on hüplik. Kadedus vaid veenis voolas, säärane tee mulle olnud künklik. Püüan sedakorda olla hoolas. Mulle antud on võimalusi, näidata tugevust ja laita, mis vale. Kasutanud olen seda harva. Silmitsen Su vägevust ja võimet mind hoomata. Sisemist tugevust, mille poole püüan roomata. Hiljaks olen jäänud või hoopis varakult jõudsin. Ei oska seda hinnata, aeg vaid näidata saab. Sel õhtul pigistasin silmi tundmatuse ärevast valust. Meeles hõljumas hulkanisti pilvi, ent õnneks kanname koos seda raskust. M.

Küsija.

Silm on hägune, kui kadunud tulevik põgeneb. Piisad langevad ja kaitsev ulualune kaugeneb, sammude kaja täis on seljatagune.

Otsin ses hetkes mõtet, sest siht on silme eest kadumas. Meeles koguneb rasket setet, mis sunnib mind vanduma.

Kas säilib peidus kükitav vaim, või murdub raskuse all, kui jala alla tammutud taim, teekonnal, mida katab sügisene hall.

Kas jääb ellu mu süda ja virgutust täis keha? Tunnen nagu nõrguks nad nööril kui hing tabatud röövlil.

Kes tuleb sealt lõpust? Kaduviku prints mustal hobusel? Kas sirgub õisik ses kõdus? Kas on enam ruumi lootusel?

Küsimusi küsida võib iga suu, vastamiseks selle avama peab keegi muu. Raske on, mu arm. Kas arvad, et säilib mu igavene šarm

või nõrgub ta ühes röövliga, fikseeritud tugeva nööriga.

M.

Trending Blogs

Recently Viewed Blogs

Sitting, Thinking, Creating