NAIIVITAARIUM

Siin tegutseb üks maatüdruk, kelle maailmas on kõik roosad ponid, kes söövad vikerkaari ja kakavad liblikaid.

[naiivitaarium]

UUESTISÜND (2/2)

Sellest on möödas varsti juba kolm kuud ning viimastel nädalatel olen hakanud mõistma, et mälestustel siiski on tavaks vaikselt, salaja hääbuma hakata. Mitte, et ma oleks unustanud, mis sünnitusel toimus ning mis komponendid olid sünnitusosakonna koridoris asuvas mikrolaineahjus soojaks lastud pitsaviilul, mille peale sünnitust poolunes sisse ahmisin, sest jah, loomulikult ma mäletan. Mul on aga tunne, et mu suur elevus ja uhkus hakkab emaduse oleviku rutiinis lahustuma nagu suhkur soojas vees. Ära ta ei kao (seda ma endale luban), kuid eks elu on kord selline, et ega terveks eluks saa tunnelvisioonis ainult ühe asja ümber obsessiivselt keerelda - eluteele potsatab uusi vahvaid ja ehk isegi veelgi vahvamaid seikasid. Ometi ei taha ma veel lahti lasta, sest tahan võimalikult värskelt oma emotsioonid kirja panna. Küll pea kolm kuud hiljem, aga mis seal ikka! Miks ma eelmises postituses selle klišeede häbenemise teemal nii pikalt puterdasin, on, et minus on toimunud muutus just selles osas, et ma absoluutselt ei häbene olla hästi elevil oma emaks saamise tõttu ning olen uhkusega uhke enda üle. Nii uhke, et tõsimeeli usun, et peaksin endale karika kinkida. *Hakkab mõtlema, mida peale graveerida.* Olen nii tänulik endale, et olen end oma kaljukitseliku sihikindlusega vedanud nii kaugele, et olen päriselt seal, kus ma tahan olla. Ja uskuge mind - minusugust jäärapäist sarvikut ei ole lihtne ümber voolida. Tänan eelkõige iseennast, sest olen inimene, kes ainult enda joru ajab (ja see joru ei ole alati mulle üldse mitte hea), seega iseendaga pidevalt võideldes ja vaieldes olen vaatamata lõputuna näivatele rock bottomitele jõudnud ääretult positiivsesse paika. Emadusse. Miks me üldse emaks tahame saada? Ega kõik ei taha. Aga miks mina tahtsin? Minu vastus on üsna lihtne - armastus. Elu mõttele mõtlemine ajab mul ausalt öeldes pea ringi käima, sest mõtlen maailmale ja elule igapäevaseltki nii suures pildis, et südant täitev (või pitsitav) ahastus ja melanhoolia istuvad mul niikuinii pidevalt kuklas. Seega katsun veidi vähem mõelda ja lihtsalt öelda: ARMASTUS. Mis meil siis veel on? Kõik taandub ju ikka sellele, et oleme lihtsalt mingisugused veidrad olevused mingil lendaval kivitükil keset otsatut universumit, kes lihtsalt toimetavad koos keegieiteamisasja nimel, seega miks mitte lihtsalt armastada. Armastada seda suures pildis tähtsusetult üürikest elutsükli kübekest, mis meil selles ääretus aeg-ruumis antud on. Armastada 11. See armastus, mis mul on mu pereliikmete ja sõprade vastu, ongi ju see. See, mille nimel elan. Mille tundmise ootuses ei jõua igal õhtul magama jäädes hommikut ära oodata. Mille olemasolu lihtsalt ei saa iseenesestmõistetavalt võtta. Armastan. Armastaaaaaan! Natuke uhkustan, aga olen tõesti nii uhke, et tõin ilmale nii armsa olevuse, kelle kõrval sel otsatus pimeduses lendaval kivitükil toimetada. Ja olen uhke, et olen olevus, kelle keha suudab elu luua. Kelle keha suudab selle elu siia maailma tuua. Vägev! Olen oma sünnituse üle väga uhke. Olin nii töökas, nii tubli. Minu sihikindlus kõrval ei ole ruumi mingil kurnatuse jonnil ning kinnitust sai see, et kui mul on eesmärk, annan endast kõik, et tulemuseni jõuda. On neid, kelle jaoks sünnitus on olnud halvas mõttes šokeeriv kogemus ning mul on tõesti kahju, et see nende jaoks nii on läinud. Vaatamata kaastundele olen siiski oma kogemusest täiesti vaimustuses ja jätan endale õiguse uhkustada, et I did THAT. Ja how well I did that. Kuramus, ongi justkui see elevus natuke vaibunud. Kuu aega tagasi olin veidi rohkem ekstaasis, kuid praegu sai nagu natuke lahjalt see kõik kirja. Aga mis sest. Vaatamata oskamatusele neid kirja panna, on tunded mul siiski meeles ja neid külastan ma suure heldimusega iga kord, kui oma väikest olevust vaatan, hoian, armastan... Armastan nii väga!

[naiivitaarium]

UUESTISÜND (1/2)

Ilgelt klišeeks on saanud see, kui palju ma suudan korrutada, et ma ei salli klišeesid. Nii olen ma alati öelnud. Aga ausalt öeldes ei viitsi ma ise ka enam enda nina krimpsus vingumist ära kuulata. “Õõ, nii cheesy!” Kuule, saa üle juba! See “ma pean meelega kõike tegema täpselt nii nagu teised ei tee” võitlus klišeede vastu hakkab juba end ammendama. Ühest küljest on see okei, jah - tõesti ei pea ju tallatud radadel vantsima, mis on tegelikult omadus, mille üle enda juures väga uhke olen, aga... Kuskil on piir, naine! Milleks hoida end tagasi tundmast siirast rõõmu asjade üle, mis on küll juustused või populaarseim valik, kuid mis päriselt rõõmu valmistavad? Sest tundub nii mage olla osa enamusest ja mitte eristuda? Lihtsalt naudi! Kui irooniline, et teisi ei kritiseeri ma neis asjades, milles ennast, absoluutselt. Minu pärast tehku inimene kõiki maailma stereotüüpseimaid asju, kui tahab. Postitagu ta oma Facebooki seinale kõige juustusemaid mõtteteri ja anekdoote ning pangu profiilipildiks udune vannitoaendel, mida kaunistab internetis fotole juurde töödeldud sädelevate pojengidega raam, kui talle see vaid päriselt rõõmu valmistab. Mina vaatan lihtsalt kõrvalt ja hüüan: “You go queen! You do you!” Mõnes mõttes ei ole ju ühest seletust, et mis siis täpselt on “cringe” asjad, teemad, teguviisid. (”Cringe” - kui keegi teeb midagi sellist, et teisel hakkab teda vaadates ebamugav ja piinlik.) On ainult pealtvaataja kiiksud ja ebakindlused, mis miskipärast teist inimest kõrvalt vaadates nina ebamugavusest krimpsu ajab. Kui nüüd eriti teemakohaselt end väljendada, siis võiks siinkohal lausa üldistades kokku võtta, et ilu on vaataja silmades. Ehk siis... Cringe on vaataja silmades, hinges, peas. Vaadataval on sellest ideaalis täitsa suva. Mis ma tegelikult kogu selle krempliga öelda tahtsin, on, et minu soov ongi just täpselt selline vaadatav olla. Õnnelikud inimesed ongi ju need, keda ei huvita see, et teised end teda kõrvalt vaadates ebamugavusest kringliks keeravad. Õnnelikud inimesed ei pane seda tähelegi. Neil on prioriteedid oma kapsaaias. Ja muru on seal oi, kui roheline! Oeh. Mis ma TEGELIKULT öelda tahtsin, on hoopis midagi muud. Istusin ju maha ja hakkasin emaks saamisest kirjutama. Aga tavapäraseks on saanud, et kui ma millestki enda jaoks olulisest rääkida tahan, kipun eelloo suurest murest midagi valesti öelda nii pikaks jahvatama, et sissejuhatuse lõpuks tuleb nentida, et eelloost sai omaette lugu. Aga eks iga lugu väärib jutustamist ja iga mõttepundar lahti harutamist. Jätkame siis järgmise inspiratsioonipuhangu saabudes siit, kus praegu lõpetame. Tsau!

[naiivitaarium]

UUS ALGUS: 813 PÄEVA VAIKUST ON LÄBI No nii. Klassika! 813 päeva ei ole ma postitanud absoluutselt midagi siia, oma ühel hetkel nii suure innuga loodud blogisse, millest pidi ju saama hobi, millesse suhtun ääretu tõsiduse ja järjepidevusega. Aga läks nii nagu ikka. Vahepeal on minust saanud absoluutselt teine inimene. Nii nad vähemalt ütlevad, et juhtub, kui saad lapsevanemaks. Täna mõtlesin sellele süvitsi ja sain aru, et kuigi olen endiselt mina (sest ega vanale karule uusi trikke ei õpeta ja ega vahel pole vajagi), on minu suhtumine teatud asjadesse niivõrd palju muutunud, et võib kohati nõustuda küll. Sest oma suhtumisega ju loongi oma maailma - maailm teeb, mis ta tahab (jah, see ON vihje, et Smilersi uus laul on mu lemmik), mina seepeale aga vaatlen, reageerin, kogen, teen järeldusi, õpin. Või ei õpi, olen loll edasi. Suhtun. Või tegelikult... Suhtuda võin kuidas iganes, kuid reageerimine on see, mis loeb, kas pole? Ja oma emotsioonide talitsemine on miski, mida olen keevaverelise kaljukitsena terve elu pidanud õppima. Ei ole lihtne olla vihasena maailma vihasem, kurvana maailma kõige kurvem... Rõõmsana on maailma rõõmsaim muidugi tore olla. Aga ka sel on omad tahud - vahel olen nii taltsutamatult, vastikult rõõmus, et kellelgi hakkab lausa ebamugav ning siis on vaja neil mingil põhjusel mind maa peale tagasi tuua. Ja see jälle lihvib minu enesekindluselt ja julguselt end väljendada mõne millimeetri... No kuramus, iga nurga taga on mingi peensus, millest jälle õppida tuleb. Give me a break! See kõik on loomulikult elukestev õpe, kuid uhkusega saan öelda, et samme on astutud küll. Eriti just viimase paari aastaga. Tunnen, et aina vähem huvitab mind minu mullist väljapool olev ning üha raskem on kõigutada minu enesekindlust olla täiesti rahumeelselt mina ise. Kas see polegi mitte õnneliku elu saladus? Tunda end koduselt, enesekindlalt ja armastatuna nii iseenda kui täpselt õigete teekonnakaaslaste poolt? Ei saa ju öelda, et AINULT iseenda poolt, sest ega inimene pole loodud üksikuks. Oma absurdselt armsate pisikeste varvastega, nii õrna ja abitut, looduse poolt minu jaoks vastupandamatust beebilõhnast auravat last rinnal hoides tunnen seda kogu keha ja hingega. Minu maailm keerleb tema ümber ja tema maailm minu maailma ümber ja meie maailmad on nii mõnusasti põimunud, et pole aega põski naeratamisest puhatagi. Just sellest emadusest on mul nii suur kihk rääkida. Rasedana arvasin veel, et nii magedalt juustused on kõik need mampsid, kes emaks saades kogu oma identiteedi lapsevanemaks olemisega seovad, aga nüüd ma saan täitsa aru, milles see võlu on. Endiselt ei ole mul soov seda küll teha, kuid tunnen isegi, et mul on lausa vaja kuskile katusele ronida ja kogu hingest röökida, kui võimas on emaks saamine, kui äge on mu uus elu ning kui eriline on olnud just minu teekond. Olen aru saanud, et olen endal keelanud olla elevil. Sest on juustune? Mage? Just nagu need, keda on mingil hetkel seganud minu taltsutamatu, ülevoolav rõõm millegi üle. Tuleb välja, et olen ise end saboteerinud. “Ole nii sina ise, et kõik teised julgevad ka nemad ise olla,” ütlen ma teistele. Tõstan käed nagu prohvet ja loobin innustavaid mõtteteri sõprade suunas nagu homset poleks, sest teoorias olen ma ju nii tugev. Ometi olen iseendale kõike seda ütlemata jätnud. Aga nüüd ma olen otsustanud, et ma hakkan seda tegema. Mitte ainult heal päeval, vaid ka halval. Ja ma ütlen endale, et küll sa, lollpea, varsti näed. Oota ainult! Ah, jah, emaks saamisest ja olemisest ei jõudnudki veel siin “katusel” röökida. Sellest siis järgmine kord. Ja ausalt, see ei ole 813 päeva pärast.

[naiivitaarium]

MUGAVUS

Ma olen selles mõttes totrate põhimõtetega, et kuigi mulle ei meeldi ühe teooria külge kleepuda ja kasvõi verd ninast välja pingutades jonnakalt mingit ideed kellelegi peale suruda, pean ma ikka vahel tunnistama, et olen päris lapsikult reageerinud ja kommenteerinud mõnd teemat viisil, mis tegelikult suures pildis isegi ei ole minu põhimõtetega kooskõlas. Kui tobe! Aga kõik me oleme inimesed - meil kõigil on õigus oma põhimõtteid ja arvamusi muuta ning mingi häbiasi pole tunnistada, et oleme minevikus olnud veidi teadmatumad, veidi hoolimatumad ja veidi ignorantsemad. Peaasi, et me alati edasi liigume. Minu puhul on asi on selles, et ma lihtsalt ei salli klišeesid ja võin seetõttu jonnima hakata, kui keegi mulle klišeesid peale surub. Ja loomulikult üdini optimistliku ja kogu oma tegevuse kohta vabandusi leidva inimesena leian ma, et tegelikult on see hea. Miks? Sest kui keegi ütleb, et miski on nii, nagu ta on, on mul alati kuidagi võimalik teemat teise nurga alt näha. Ses mõttes on mul tohutult hea meel, et ühel hetkel süvitsi filosoofiat ja selle ajalugu õppisin, sest see on andnud mulle julgust olla mina ise - see, kes alati kahtleb. See, kes alati küsib. Positiivses võtmes loomulikult - ma ei mõtle ilmselgelt seda, et ma alati kahtlen, kas mu elukaaslane ikka soovib minuga koos olla või kas mu sõbranna võib tegelikult olla sarimõrvar. Ei või küll kunagi teada, kuid loodame siis vähemasti, et mina talle ette ei jää... Sest kõige kohta saab küsida. Tuleb lihtsalt osata küsida õigeid küsimusi. Miski pole must-valge, miski pole nii nagu ta näib. Mis on reaalsus? Mis on teadmine? Väga tervislik on mõelda kuuldust-öeldust nii, nagu see võiks olla teisiti. Kasvõi sinu jaoks. Kasvõi ainult sel eesmärgil, et sa tunneksid end vaimselt hästi ning et pidevalt toimuks areng. Et sa leiaksid iga päev midagi, mis paneb sind elu nägema suuremas pildis ja mõtlema eksistentsile optimistlikumas mõttes, püüdes iga päevaga olla aina empaatilisem, avameelsem ja targem. Tagasi aga nende mind õõvastusest silmi pööritama panevate klišeede juurde... Pikalt ajas mind närvi ütlus, et miski hea ei sünni mugavustoonis. Endiselt ei ole ma sellega 100% nõus, sest ilmselt on vähe ütlusi, millega ma suudan 100% nõus olla, kuid teatud nurga alt samastun ma sellega küll. Ses mõttes on see tobe ütlus, et see sunniks justkui inimesi ärevalt kogu aeg rassima ja rabelema, sest mugav ei tohi ju jumala eest olla. Mida su Instagrami jälgijad arvavad, kui sa pidevalt midagi uut ei tee? Aga mis selles halba on, kui sulle meeldib su kollase meedia jaoks mitte midagi ütlev kontoritöö või et sinu unistuseks on õhtu otsa lastega koos kodus vannis sulistada, mitte ööd-päevad strateegiaid luua, kuidas ühiskonna määratluste järgi superinimeseks saada? Ühtset mugavustsooni pole olemas, see on selge. Ma ei saa ju olla ainus, kes tunneb, et ta tõesti on mugavustsoonis, kuid ei pea seda sugugi mitte halva alatooniga sõnaks? Ilmselt on mul tohutu privileeg ja õnn elada elu inimesena, kelle mugavustsoon on lihtsalt niivõrd lai, et sellest välja astumiseks peaksin tegema midagi eluohtlikku või täiesti absurdset. Aga miks ma peaksin? Samas... Ei saa öelda, et mul alati mugav on olnud. Ehk mõtlesingi ma nüüd poole lõigu pealt ringi ja pean ütlema, et suures pildis olengi ma selle ütluse ehe näide ja minu aastatepikkused mugavustsoonist välja murdmised on mind lihtsalt toonud eluperioodi, kus kõik ongi nii hästi ja olengi selle hea kätte saanud? Vahi-vahi, võib ju olla! Mul on lausa hea meel, et nii hea näite siia sellest arvamuse muutmisest saime - just rääkisin, kuidas minu meelest on täiesti inimlik areneda ja tunnistada, et olen minevikus rumalalt käitunud, ning nüüd sain poole lõigu pealt aru, et olin ehk ennatlikult jonnakas olnud. Aga asi ongi ju vaid minu arvamuses. Kedagi teist ei mõjuta see, mis mina sellest ütlusest arvan. Mind huvitab vaid see, milline on minu suhtumine, ning kui mu suhtumine mind kuidagi häirib, püüan ma seda muuta ja end kasvatada. Mul on alati olnud probleem selle klišeede vihkamise ja jonnakusega, kuid see tekitab ju vaid mulle endale närvipinget. Ja minu eesmärk ongi elada MUGAVALT, ilma pideva pingeta. Kellel ei oleks? Ses mõttes olen ma aga mugavustsoonist väljumise olulisusega nõus, et lühiajaline stress ON vajalik. Pikaajaline stress mitte, kuid just lühiajaline on see, mis annab meile selle nii mõnusa saavutustunde ja kasvatab enesekindlust, kui stressiallikas seljatatud saab. Usklik ma ei ole, seega tegelikult saangi niiviisi imalalt öelda, et tänada saan ma vaid iseend, et olen endale loonud elu, kus ma saan VALIDA, kas ma tahan lühiajalisi stimuleerivad stressiallikaid enda ellu või mitte ning millal nad juhtuma peaksid. Kas see oli juba klišee? Las ta olla. Olgu see mulle karastuseks.

[naiivitaarium]

SALADUSED

Avastasin just, et üks mu päris sõpradest on “mind” siin blogis jälgima hakanud. Mul läks tema kasutajanime nähes nägu tulipunaseks ja lausa kuum judin käis kerest läbi, sest tundus, justkui oleksin paljastatud. Ometi sain hetk hiljem aru, et ilmselt ei ole tal aimugi, et ta tegelikult mind, seda PÄRIS mind tunneb. Siis mõtlesin aga, et aga mis siis on, kui ta aimaks? (Tõenäoline on ka see, et ta ei julgeks minult isegi küsida.) Olgu, tegelikult olen siin blogis arutlenud mõne teema üle, mis asjaosalistel ilmselt harja punaseks võiks ajada, kuid see konkreetne inimene ei ole minu ja nende omavaheliste suhetega kursis ning tema näeb mu saladusi just võimalikult suures pildis, “mullina” ning neutraalselt ja detailideta ehk just nii, nagu ma püüangi seda siin kirja panna. Püüan rääkida oma elust ja mõtetest nii, et isegi inimene, kes tegelikult üksikasjadest midagi ei tea, suudab siiski suhestuda ja kaasa mõelda. Sest nii vabastav on panna oma salamõtted just niiviisi kirja ning seeläbi näha asju uue nurga alt. Kui sul oleks mingi probleem, kuidas selgitaksid seda võõrale inimesele ilma nimesid ja konkreetseid olukordi mainimata? Ma arvan, et see on oluline oskus, sest tegelikult on igasugustest intsidentidest olulisem see, kuidas see sind tundma pani. Ja tundeid saab ju väljendada ja kirja panna ka teistmoodi, kui sulle tuhka pähe raputanud sõbrannast kolmeleheküljelist sõimukirja kirjutades. Ehk lähened hoopis niiviisi, et proovid mõelda, MIS just SIND endast välja viis ja MIKS ning püüda leida lahendusi süvitsi iseenda mõtetest, harides niiviisi iseend ja harjutades end käituma ratsionaalsemalt, mitte niivõrd emotsiooni pealt. Mina olen teadlikult end õpetanud enne pea ees vestlusesse hüppamist küsima endalt need kolm küsimust: kas see, mida sa ütled, on heatahtlik? Kas see on vajalik? Kas see on tõsi? Kui vastasid kasvõi ühele neist eitavalt, võiksid teadlikult teha otsuse kellestki halvasti rääkimine lõpetada ja olla parem inimene. Loomulikult oleme kõik lihtsalt inimesed ja tihti võtab üle kihk öelda mida iganes sülg suhu toob, kuid mina olen OTSUSTANUD olla parem. Ma ei ole küll musternäidis ning libastun vahel, kuid ma olen alati teadlik ja annan endast parima. Üks mõte, mida endale veel tihti sisendan, on, et absoluutset tõde ei olegi ju olemas. Loomulikult saab iga populaarse ütluse mingi nurga alt ümber lükata ja igasuguseid näiteid tuua (kasvõi selle, et juba see ütlus ei saa ju siis tõsi olla), aga minu meelest ongi maailm just seepärast põnev. Milleski ei saa olla päris kindel - me näeme seda, mida oskame näha ja mida me ei tea, seda me ei teagi. Veel. Seetõttu on väga oluline hoida meel avatud ja püsida skaudiliku meelestatusega, sest maailm on ju nii põnev ja kõigil meil on üksteiselt midagi õppida. See, et sina näed midagi ühtmoodi ja teine teistmoodi, ei tähenda, et kummalgi oleks õigus või et kumbki eksiks. Samamoodi, nagu 2+2=4, võrdub ka 1+3=4. Lihtne. Mõttelõng jooksis, nagu ikka, lõpuks kuskile oma rada pidi, aga las ta jääb. Tervitan siinkohal seda üht sõpra, kes mind jälgima hakkas. Tervist!

[naiivitaarium]

LÕPPU EI OLE

Olen viimastel nädalatel hakanud päriselt, ja mõtlengi, et PÄRISELT, teadvustama endale, kui kuradi must-valgelt ma ikka elus enda meelest kõike näha tahaks. Ühes eelnevatest postitustest rääkisin, kuidas mu elus on mõned sõbrad-tuttavad, kes tegelikult mulle eriti ei meeldi, sest vaatamata sellele, et saame hästi läbi, me justkui ei sobi teatud põhjustel sõpradeks. Ometi hakkas mind kummitama mõte, et tegelikult olen ilmselt mina liiga põhimõtteline pedant, kes justkui PEAB elus kõik ära sildistama - kui oled sõber, jääd mu ellu, aga kui päris “supersõbraks” ei küündi, siis lõikan su oma elust välja. Justkui elus oleks kõik nii must-valge, et asjad peab niiviisi perfektselt ära sorteerima. Aga ei pea ju? Teoorias mõistan ma seda, aga ometi lööb see omadus minus mingil hetkel ikka ja jälle välja. Ühel hetkel mõtlen, et #yolo, meil on lihtsalt lõbus, ärgem võtkem asja nii tõsiselt, aga "halvemal” päeval hakkan inimest ja meie omavahelist suhet nii detailselt analüüsima, et kui miski segama jääb, võtan seda kui suurt punast stopp märki, mis käsib mul see negatiivsus oma elust kaotada, sest mina tahan ju ometi see siiras, aus ja õnnelik spirituaalne hedonist olla. Mulle lihtsalt meeldib see minu enda süsteemilaadne elukorraldus, et kõik positiivse võtan rõõmuga vastu ning parandamatu negatiivsuse lõikan oma elust lihtsalt välja. Tunnen end juba aastaid ja tean, et olen leidnud selle kuldse kesktee, kuidas olla õnnelik, mitte midagi eeldada ja vooluga kaasa minnes hinnata kõike, mis mul on. Sest kui sa armastad seda, mis sul on, ei ole sul ju otseselt rohkem vajagi. Ja ma tõesti armastan kõike, mis mul on. Olen tegelikult väga hästi suutnud kõik halva enda elust välja juurida ja alles on jäänud vaid õiged inimesed. Ometi tekib ikka vahel dilemma, kus mõne inimese puhul on negatiivse ja positiivse mõju piir nii õhkõrn, et avastan end ikka ja jälle juurdlemas selle üle, kas ma vajan neid inimesi enda ellu või mitte. Samas peab ju endale tunnistama, et keegi meist pole täiuslik ja kõigil meil on omad kiiksud. Sinu asi on aga otsustada, milline on sinu suhtumine teiste kiiksudesse. Minule näiteks ei meeldi klatš, eelarvamused ja diskrimineerimine. Minu sõbrad-tuttavad aga vahetevahel siiski kukuvad sinna auku. Mille üle olen ma aga uhke, on see, et ma ei lähe sellega kaasa. Pigem tihti isegi püüan neile selgitada, et minu meelest ei ole selline madal mula okei ning teiste suunas salaja sappi pritsimine ei ole kellelegi hea. Ma arvan, et see ongi aidanud mul endas selgusele jõuda. Saan aru, et mina olen mina ja nemad on nemad ning kui mina suudan jääda endale kindlaks ja püüan igal hetkel anda endast parima, olles siiras ja positiivne inimene, olen ma alati võitja. Mitte, et ma kedagi “võita” tahaks, aga ma tõesti olen enda üle uhke ning mineviku minaga joonele pannes tuleksin ma kindlasti sellest suure hurraa ja eduga välja. Inimene õpib kogu elu ja vaimsel arengul ei ole tõesti lõppu. Kuldse kesktee terviseks! Et see rada meie ees alati valla oleks!

[naiivitaarium]

KÕIK ON OK

Teadlikult või alateadlikult, vaatamata pidevale rahu ja õnne otsimisele meeldib inimesele veidral kombel teatud kogus draamat. Jah, sa võid ju rahus Kadrioru pargi idüllis piknikku pidada ja heietada, kui väga sa seda kõike naudid ning kui väga vihkad stressi ja draamat, kuid kui eemal autoteel suur pauk käib, oled sa asjast huvitatud ja ei suuda olukorralt silmi võtta. Võib isegi olla, et püüad viisakusest mitte jõllitada, kuid sa ei saa eitada, et sul hakkas järsku väga põnev. Inimese aju vajab lihtsalt stimulatsiooni stressi ja draama näol. Oleme loodud ellujäämise nimel ohtudele reageerima ning erinevad “väljakutsed” dramaatilistes olukordades on lihtsalt öeldes harjutused päriselt sinu jaoks ohtlikeks olukordadeks. See on üks mõte. Kindlasti on inimesi, kes lihtsalt ei oska muudmoodi enda elu mõtestada - neil on vaja luua teadlikult või alateadlikult raskeid olukordi, et neis veidi kannatada, tähelepanuvajadus rahuldada ja sellest mingi põnev elukogemus napsata. See on juba keerulisem teema. Usun, et tead, kuhu see mõte viia võiks. Mõtlen aga sellele, sest mu elus ei ole draamat. Ma saan ausalt öelda, et pea igas valdkonnas olen ma kõigega vaat et sajaprotsendiliselt rahul. Kõrvaltvaataja arvamus võib minu omast muidugi erineda, kuid asi ei ole selles, mis mul on, vaid selles, mis on minu suhtumine sellesse. Ma ei ütleks, et ma oma standardid aastatega madalamaks olen tõmmanud või et minu unistused väga muutund oleks - ma olen alati tahtnud saada lihtsalt õnnelikuks inimeseks, ei kellekski teiseks. Mis iganes mind antud hetkel õnnelikuks teeb, seda ma hoian. Mul on imetore perekond, paar vahvat sõpra, saan tegeleda oma lemmikute hobidega ja seejuures ka seda oma tööks pidada. Kõige selle kõrval on mul ka loomulikult katus pea kohal ja seda üldse mitte halvas kohas. See katus võiks muidugi olla juba mujal ning päris enda oma, kuid ka see on varsti-varsti muutumas, mis kindlasti mind elevil ja rõõmsama hoiab. Nii suur elumuutus on vaat et käega katsutav! Mulle tundub, et mu kirjasoon on täna umbes. Las ta siis olla.

[naiivitaarium]

AITÄH TEILE, MU 9 LUGEJAT

Kuulge! Vaatasin Eesti Blogiauhindade tulemusi ja ennäe imet - Naiivitaarium sai 9 häält. Ning ükski neist polnud minu ega mu lähedaste oma, sest, noh, nad ju ei tea, et see mina olen. Suur aitäh teile! Nii vahva, et ma saan vaatamata oma anonüümsusele siiski kuidagi kellelegi silma jääda. Nii huvitav oleks teada, kes te olete ja miks te siin olete, kuid ebaaus oleks teilt nõuda enda tutvustamist, kui ma ise siin enda nimegi ei avalda. Eh, las ta olla! Kes tahab aga minuga kontakti saada KES TEAB, mis põhjusel, võib mulle kirjutada meiliaadressile [email protected]. Kuna mulle kirjutada meeldib, siis vastan kindlasti. Räägime kasvõi ilmast! Okei, ilmast mitte, aga MAAilmast ja universumist võime tundide viisi mõtteid vahetada. Iga blogi algab kuskilt. Igal tänapäevasel avalikult blogijal on oma konarlik esimene postitus, mis näib, olgem ausad, blogija jaoks nii kohutavalt suur samm. “Mida nad minust mõtlevad? Kuidas ma nüüd siis niimoodi oma mõtted teistele lugemiseks ette laon? Mis siis, kui nad minuga vaidlema hakkavad? Mulle ei meeldi ju draamat tekitada...” Ma tahaksin teada, milline oli minu esimene blogilaadne kirjatükk, kuid suure kirjutamisfanatina oli see ilmselt juba nii palju aastaid tagasi, et tegemist oli paberile blogimisega ning seda paberit mul enam küll alles pole. Ja internetiblogisid on mul ilmselt olnud päris mitu, sest ühel hetkel mõtled, et blogimine on ikka jube mage tegevus ning mõne aja pärast arvad, et sul on ikka jube palju Eesti rahvale öelda ja õpetada ning peaks ikka selle uue blogi püsti panema. Teema on minu jaoks just täna aktuaalne seetõttu, et üks mu lähedane tuttav julges esmakordselt minuga jagada oma esimest blogipostitust ja sellega kaasnevat enda tehtud mõneminutilist videoprojekti. Kui ma temaga aus oleks, siis ma ütleks talle, et kogu see kirjutis ning ERITI see video oleks justkui 10aastase looming. Ometi on tegemist ülikooliharidusega täisealisega. Kuigi mulle hirmsasti meeldib teisi õpetada, olles ise samasugune tola, ütles kaine mõistus mulle, et see ei ole minu koht lahmima hakata. Sel hetkel kordasingi endale, et igaüks alustab isemoodi. Jah, mõni hakkab suvalise koha pealt pihta ja on kohe jube hea, kuid mõne esimene üritus kukub ikka oi, kui halvasti välja. Kui see on aga see, mida ta teha tahab, siis palun, jätkaku, kuid ainult aeg näitab, kas ka kellelegi peale tema enda ja ta lähedaste ta panus blogimaastikule korda läheb. Ma ei ütle, et vaid endale ja oma lähedastele kirjutamises midagi imelikku oleks, kuid mainin siinkohal ära, et antud “rohelise” eesmärgiks on saada lausa väga edukaks ja kuulsaks ning vaid sisu loomisega ära elada. Tean, et olen perfektsionist ja minu standardid on igasugust loomet kritiseerides nii kohutavalt kõrged, kuid ma ei suuda millestki rohkemat mõelda, kui tegemist tõesti on, vabandust, käkiga. Karm, aga tõsi. Samas olen ma ka ise alati selline olnud, et ma pigem ei taha üldse mingit kriitikat ja jooksen omal vastutusel vastu seina. “Ise tahan, ise teen, ärge kommenteerige!” Näib ehk lapsik, kuid minu õrna hinge on kindlasti säästnud see, et mind teiste arvamus ei huvita. Seepärast ei küsi ma ka kellegi arvamust. Ausalt. Ma arvan, et kui miski mind iseloomustab, siis see, et ma ei küsi mitte kunagi kellegi arvamust (erandiks on tiimitööd, kus juhina strateegiliselt teiste arvamust küsin, kuid see on teine teema). Enese säästmine mõttetust kriitikaga kaasnevast stressist on minu jaoks oluline. Võiks siis ju muidugi mõelda, et äkki olen ise ka pool elu kõigi meelest õudset jama tootnud, kuid see, mis teiste meelest on või olnud on, mind ei huvita. Olen ehk isegi pigem liiga pessimistlik oma loome suhtes ning olen alati jalgadega maa peal realist olnud, mis tähendab, et ma ISE tean, mis on mu halvad küljed ning kus olen teinud prohmakaid. Loomulikult olen olnud mingil perioodil “harju keskmine”, mida ma vanasti nii väga vihkasin, kuid ma olen leppinud, et see on minu teekond ja vaatamata kõigele olen siiski võrdlemisi edukas. Need mõned hetked, mil mul tuleb miski jube hästi välja, tunnen ma, et olen õiges kohas. Inimesed usaldavad mind ning tulevad ikka ja jälle minu loome juurde tagasi, mis annab mulle kindlustunde, et olen oma asjas piisavalt hea. Kunagi tahtsin olla parim, kuid elus on olulisematki. Kui sul on armastus elu vastu, loksub kõik paika. Elu eesmärk olla “edukas ja kuulus” (karjääri ja rahalise seisu osas siinkohal) on miski, mis pigem mind eemale tõukab. Tahan lihtsalt olla armastav inimene - armastada elu, sõpru, pere, iga heli, lõhna ja puudutust. Jah, ikka ma pidin “mannaroosat” ajama. Aga ma tõesti siiralt mõtlen seda!

[naiivitaarium]

KÜLABENSUKA JUTUD

Pikutasin eile õhtul voodis ja mõtlesin, et tahaks lihtsalt heietada. Mõttes tulid kõik siia planeeritud sõnad nii ladusalt välja, kuid meeles on vaid see, mis ma kokkuvõttes öelda tahtsin. Pean vist hakkama sülearvutit voodi kõrval hoidma, et ootamatu kirjutamistuhina peale kohe tegutsema saaks asuda. Mõtlesin sellele, kui õnnelik(?) ma olen, et olen sündinud nii ägedal ajal ja nii ägedas kohas, et olen kogenud teatud igapäevaseid asju ja tegevusi ning “tehnikaimesid” ajastu mõttes igasugustes äärmustes. Hetkel elame me ajal, mil tehnika on tipp, kõik areneb, moodne on olla sportlik, tervislik, intelligentne ja pürgida innukalt oma suurimate unistuste poole, kuid ometi istusin ma 10 aastat tagasi kuskil küla vahel mingi õlle ja suitsu järgi haisevas vanas bemmirondis, kuulasin telefoniga muusikat ja tegin sõpradega plaani, et kelle keldris me täna vene träna saatel viinapudeli lahti teeme. Päevad ja ööd läbi õues jauramine oli normaalne - keegi ei peenutsenud ning kuskil suvalisel pingil või bussipeatuses istudes piisas sellest, et sul on seltsiks paar sõpra, kellegi telefonis on vähemalt üks lugu (sest rohkem ei mahtunud) ning kellelgi on pudel midagigi. Öösiti mitu kilomeetrit koju kõndimine ei olnud mingi nina krimpsutamise koht ja keset ööd küla bensukast sama kaugele keelemärjukese järgi jalutamine oli kindla peale vaeva väärt. Kõik “panid kõigiga tatti” ning peale jaanipäeva sai alati nädal aega arutatud, kes siis ikkagi kaklust alustas, kes “mendid” kutsus ja kes kuhu põõsasse või põllu äärde end peitis. Ja nüüd olen ma siin - teada-tuntud hipster, kelle jaoks on “moodne olla sportlik,  tervislik, intelligentne ja pürgida innukalt oma suurimate unistuste poole.” Kuid kas pole mitte lahe, et oleme elanud Eesti krooni ajal, mil saia sai külapoest 20 sendiga, ning pidanud viipamise asemel trammis piletit hoopis augustama? Ajal, mil meil ei olnud nutitelefone ning koolis olles ei jõudnud ära oodata, mil saaks koju jõudes selle suure puhiseva arvutikolaka käima lükata ja MSN-i sukelduda? Kas pole mitte veider mõelda, et pildistamiseks olid meil hoopis ainult digikad, sest telefon oli vaid helistamiseks, “messimiseks” ja ussimänguks? Vägev, kas pole?

[naiivitaarium]

OLI UNISTUS

Kogu oma viimaste nädalate toimetamiste virr-varris ei jõudnudki ma kirja panna üht vägevat seika, mis vaatamata oma lihtsusele tegelikult minu jaoks väga oluliseks ettevõtmiseks oli. Käisin nimelt ülikooli katsetel. Jah, ma ei ole “ülikooli inimene”, kuid see on teistmoodi. Tegemist ei ole mingi klassikalise kontoritööle suunava, vaid praktilise ja tõesti üdini loomingulise erialaga, mis ilmselt väga paljusid meid köidab, kuid milleni vaid käputäis väljavalituid küündib. Esimest korda tärkas minus unistus sellesse kooli sisse saamiseks juba keskkoolis, kuid esimesed katsed peale gümnaasiumi lõpetamist olid alles 2 aastat hiljem. Nii ma siis käisin mõnda aega elukoolis ning arvasin, et olen nüüd küps, ja läksin. Valmistusin põhjalikult ette, kujutasin kõikvõimalikke stsenaariumeid juba nädalaid, kui mitte kuid, detailselt ette ning tundsin, et olin valmis. Aga ma ei olnud. Sisetunne ja teised katsetel olnud noored ütlesid, et ma pääsen edasi, sest komisjoni poolt oli huvi ilmselge. Ometi purunes mu suur ja õrn süda vaikse, kuid järsu praksuga täitsa keskelt pooleks, kui ukse taga olevale stendile tõi üks naisterahvas välja prinditud paberi, kus oli kirjas, et 15:30 grupist ei pääsenud mitte kui üks hing edasi. Naeratasin ja soovisin kõigile head päeva, tormasin enesekindla näoga läbi vanalinna, kuid autosse jõudes plahvatasin. Telefon lendas kaarega eesistuja jalgade ette ning mina lihtsalt halasin. Läksime sõbranna juurde, jõime mitu pudelit veidi ja kirusime kogu maailma, et ta on olnud mu vastu niivõrd ebaõiglane. Ometi ei olnud tegemist ebaõiglusega, kuid aru saan ma sellest alles nüüd. Kaks nädalat tagasi möödus sellest seigast umbes 4 uut aastat elukoolis ning ma proovisin taas. Ette hakkasin valmistuma vaid mõned päevad varem, suurt numbrit sellest ma ei teinud ning katsetele minekut mainisin samuti vaid elukaaslasele. No biggie, eks? Katsed ise olid aga põnevad. Juba tund enne kooli poole jalutama asumist hakkas mu süda tugevalt põksudes mulle teada andma, et asi läheb tõsiseks. Koolimajas oma aega oodates olin ma nii ärevil, nagu ma seda ammu polnud olnud. See oli ühtaegu nii hirmus, aga nii kuradi mõnus. Katsed ise kestsid meie rühmale umbes 45 minutit ning näha-kuulda oli üüratult talenti. Tundsin, et sellest rühmast pole mul sugugi häbi alla jääda, sest seal oli tõesti paar neiut, kelle mina komisjoni liikmena kohe sisseastumiseks pabereid täitma oleks saatnud. Mul endal aga... Ei läinud nii hästi, kui oleks võinud. Aga tol hetkel ma poleks paremini suutnud. Ma TÕESTI andsin endast maksimumi. Ja ma ei ole kahetseja inimene. Sõna “oleks” kui niisugune ei eksisteeri minu sõnavaras. Ma lausa võtan innukalt sõna alati, kui keegi räägib millestki, mis oleks võinud olla või tulla. Sest sellist asja ei ole. Las ta jääb, noh. Võtame nüüd oma kodinad kokku, kohaneme sellega, mis on, paneme pead kokku ja vaatame, kus ja kuidas nüüd olemasolevaga edasi minna. Ma ei saa elus midagi kahetseda kui ma tean, et olen ALATI andnud endast nii palju, kui see tol hetkel võimalikult osutus. Vahel oleme lihtsalt õiges kohas valel ajal ning vales kohas õigel ajal. See ongi elu. Kogemus ise, kogu see päev, oli aga ülivõrdes vägev! Elus tulebki teha asju, mis südame niimoodi põksuma panevad, sest need hetked annavad meile midagi, mida hall argipäev kunagi ei suudaks. Ma olen enda üle ääretult uhke, et ma selle ära tegin ning põnnama ei löönud. Tegelikult nägin ka seekord, et jäin komisjonile silma ning nad proovisid mulle lisaülesannetega anda veel võimalusi, kuid ju jäi midagi puudu. Ja see on okei. Kõiges ei saagi olla kõige parem ning see on ilmselt suurim õppetund, mida olen vahepeal 4 aastaga eluülikoolis õppinud. Ma tean nüüd, et olen tegelikult ääretult andekas ja tubli ning olen uhke oma saavutuste üle. Või ehk on mul lihtsalt täna hea tuju ja homme arvan, et olen nõme ja loll... Aga mis sest - ma naudin siis vähemalt täna oma õnne!

[naiivitaarium]

SÕPRUS

Kas SUL on häid sõpru? Kas sul on oma “squad”? Sest ma näen internetist ja oma tuttavate seas, et inimestel on, aga ometi olen mina ilma. Jah, mul on sõpru, kuid keeruline on seletada, miks ma tunnen, et mul on sõprusest siiski vajaka. Kuid ma püüan. Mu elus on üks konkreetne seltskond, kellega viimase paari aasta jooksul kõige tihemini läbi käin, sest oleme päris samast väikelinnast ning elame paariga neist nüüdki ühes naabruskonnas. Mugavuse tõttu käime läbi ja ütleme nii, et jah, lõbus võib meil olla küll. Kuid kas tead ütlust, et ära kunagi ole kõige targem inimene ruumis? Tean, et see kõlab üleolevalt, aga nendega tunnen end seda olevat. Aga see on halb. See on halb, sest tunnen, et langen nendega koos olles samale tasemele - istun seal kogu selle klatši, vingumise ja mõttetu pinnapealse mulli keskel. Aga ma ei süüdista neid. Mis ma nüüd paari nädalaga endale selgeks teinud olen, on, et süü on minul. Olen teinud vea, et olen mugavust ära kasutades püüdnud teeselda sidet, mida seal tegelikult ei ole. Ja see on ebaaus. Ebaaus minu suhtes, kuid eelkõige nende suhtes, sest miks olen ma tulnud nende ellu, kui ma tegelikult seal olla ei taha? Mida nad tunneks, kui nad teaksid, et ma tegelikult ei peagi meie sõprust oluliseks? Naljakas on, et ma tean, et nad lendaksid mulle sellise vihaga peale, et hoia ja keela. Ja see ütlebki mulle juba, et mul on selle kõige suhtes õigus. Jah, on olnud ajad, kus olen tundnud, et oleme päriselt sõbrad, kuid loetlematud halvad kogemused ja õppetunnid on näidanud, et nende definitsioon sõprusest on hoopis teistsugune, kui mul. Minu jaoks on sõprus siirus, lojaalsus, isetus ja hoolivus. Nende jaoks, mulle tundub, on see miski muu. Ma päris täpselt ei tea, mis, sest kes olen mina, et nende põhimõtteid lahata, kuid üht ma tean - ma pettun alati, kui eeldan, et nad saavad mind armastada samamoodi nagu mina neid. Üks suurimaid vigu, mida inimene võib teha, ongi eeldada, et teised armastavad samamoodi nagu tema. Ühe jaoks on aga armastus sõnadega tunnete väljendamine, teise jaoks on oluline näiteks kehaline kontakt või kõike koos tegemine. Lihtne. Ometi nii keeruline. Istun tihti selle sama puntra otsas ja kirun end, et ma nii raske sõbruneja olen. Vahel tundub tõesti, et mu standardid sõpradele on nii kõrged, et mul ongi võimatu leida endale keegi, keda siiralt südamesõbrannaks peaksin. Peale musta tuleb alati aga valge - teisel päeval tunnen jälle, et nii peabki olema. Ma peangi enda ellu laskma vaid positiivse, sest milleks raisata enda ja teiste närve, veetes oma üürikese aja siin elus kellegagi, kes sulle rõõmu ei too, rääkimata üldse tema sallimisest... Ja tegelikult mulle meeldibki enamasti üksi olla. Aga olen nii isekas, et siis kui mul vaja, peab keegi tulema ja mu sõber olema. Kas pole mitte tobe? Ilmselt küll. Aga mu elus on tegelikult paar inimest, kes ei kanna endaga kaasas negatiivset energiat. Ja ma hindan neid. Me ei näe küll iga nädal ega isegi mitte iga kuu, aga nad on. Kui ma tõesti tahaksin kellegagi (peale oma elukaaslase) rääkida, siis ma tean, kellega ühendust võtta. Ja selle eest olen ma tänulik. Puntras, aga tänulik. Huvitav, et olen tegelikult väga õnnelik, aga ometi leian paar kohta, mida torkida. Keeruline on see inimeseloom... Ehk olen ise see vinguviiul? Aga vähemalt vingun enda, mitte teiste probleemide pärast, eks?

[naiivitaarium]

HALL ESMASPÄEV

Hall. Täitsa hall on. Ärkasin hetkeks 8 paiku, kuid peale kiiret vetsuringi mõistes, et mul ei ole täna ühtegi plaani, magasin veel kaks tundi. Ärkasin taas. Pikutasin 40 minutit telefoniekraani toksides voodis. Kiskusin koera ka kaissu. Kass magas juba ammu mu pea otsas ning sõtkus mõnust oma teravate küünistega mu kulme ja silmalaugusid. Tõmbasin kardinad küll eest, et tuppa valgust tuua, kuid ega see eriti ei aidanud. Õues valitses vastik, rõske hall. Ja valitseb endiselt. Kõik sarjad on mul vaadatud, kogu YouTube’i huvi pakkuv content on läbi kammitud ning isegi kui poleks, siis veidral kombel ikka ei viitsiks vaadata. Selline “tahan ja ei taha” päev on. Olin päikeselise kevadega juba nii sõbraks saanud, et selline vihmaladin oli juba võõraks jäänud ning ma ei oska enam kuidagi temaga taas tutvust teha. Kõik on nii märg ja vastik, mis oleks ehk mõnel muul ajal okei, aga koeraomanikuga on see mulle vastukarva. No kuidas ma olen seal õues - koer on pärast ju nii iu-väkk-võeh! Kallutasin end ringutamiseks aga just toolil tahapoole, et küljel olevast aknast välja kiigata, ning ennäe imet - sinine taevas piilub pilvede vahelt! Veider, kuidas loodus ja me kõik oleme loodud niiviisi, et ilm inimest niiviisi mõjutab. Võin küll olla hea tujuga, aga samas teeb see masendus seal õues mind kuidagi vaoshoitumaks ja mõtlikumaks. Justkui elaksin muusikavideos või filmis, kus ilm emotsioonidega tihti nii sobivalt kaasas käib. Pean vist tukastama. Alati, kui tunnen, et muutun keset päeva liiga melanhoolseks, närviliseks või kõik jookseb kokku, siis ma lähen pikutama. Usun, et kui närv on püsti, siis annab keha mulle märku, et peaksin puhkama. Sest sellisena ei saa ma niikuinii midagi tehtud. Võtan koera jälle kaissu ja naudin kassi käpamassaaži. Pole sel esmaspäeval viga midagi.

[naiivitaarium]

KUI POLE MURET

...millest siis kirjutada? Minu näpud ajab klaviatuurile midagi pikemat trükkima ning suuri kunstnikke ja kirjanike midagi enneolematut looma just mure või pahameel, kuid mida luua siis, kui miski ei kipita ja keegi ei aja närvi? Kas siis sünnivadki igavad dekoratiivsed lillemaalid ja käib rutiinne nokitsemine? Täna mõtlesin ma, et äkki ei oleks nii. Äkki võtaks kätte ja sunniks end lihtsalt kirjutama. Käes on keskpäev, päike paistab läbi akna, maalides põrandale sooje aknaruute, istun oma kõrvaltänava vaikuses ning naudin iseenda ja oma uniste käpaliste seltskonda, aeg ei käsi mul kuskile kiirustada... Kui igav! Tahaks draamat, eks? Eks seda leiaks kah, kui tarvis oleks, aga ega ma ei kavatsegi oma Naiivitaariumist välja astuda. Kui hing on rahul, siis hing on rahul. Ma küll ei jälgi põhimõtteliselt uudiseid ja blokeerin oma elust meedia, kuid ega ma rumal pole - OLULISED maailma mured on mul ikka mõtteis. Olen oma elu seadnud aga selliselt, et ei pea tundma süümepiinu - hoian loodust, loomi ja end ümbritsevaid inimesi, ei raiska, võtan sõna seal, kus sellest puudus on, aitan seal, kus minu abi vajatakse ning sean ALATI prioriteediks headuse. Kõlab ehk mõnele liiga lihtsalt, kuid ma näengi maailma nii. Ma näen alati kõike suures pildis ning ma ei stressa väikeste, mööduvate argiste asjade pärast. Ma lihtsalt kulgen ja annan endast parima. Ja kui ma ei saa aidata, siis ma vähemalt ei tee kellelegi haiget. Mõnel päeval on minu suurimaks saavutuseks lihtsalt voodist üles saamine ning loomadele armastuse ja eluks vajaliku pakkumine. Ja see on okei. Muidugi ajab mind vahel keema inimeste rumalus ja ignorantsus, sest sotsiaalmeedias siiski tegevana ei ole nii kerge sellest mööda vaadata, ning tunnen sama liigi esindajana mingil määral meie endi pärast häbi ja vastutust, kuid juba see, et MINA olen üks neist, kes püüavad maailma veidikenegi parandada, päästab midagi (ju?). Ja see pärast ongi see siin Naiivitaarium. Mina ja mu naiivsed mõtted. Või on? Ma tegelikult pigem lõõbin, sest ise loodan (näed siis, ikka), et mu roosad prillid on pigem mu tugevuseks. Ma ei taha teada, milline mossitav pessimist ma oleksin, kui need eest võtaksin. Võtan kõike väga südamesse, mistõttu oleksin ilmselt siis juba alla andnud. Nii enda kui ka maailma suhtes. Kuid need prillid jäävad! Ma ei ole nõus nägema maailma vaid halli tühermaana, kus üksteist tampida ning peale nääklemisi nurgas kükitada ja järjekordset vihakirja kirjutada. Ja ma ei ole nõus laskma ühiskonnal enda prille väänata nii, et armastus kaoks. Armastus iseenda vastu on mul kirjeldamatult raske ja pika tööga välja teenitud. Ja ma ei lase seda käest.

[naiivitaarium]

ME OTSIME KODU Ma olen eilsest saati nii ära ütlemata elevil! Olen küll juba mitu päeva haige olnud ja põhimõtteliselt taastumise tõttu mitte midagi teha tohtinud, kuid eile toimus siiski minu jaoks (loodetavasti) üks väga oluline sündmus. Nimelt käisime me elukaaslasega maja vaatamas. MAJA. Oleme juba paar aastat kindlad olnud, et ehitame ühte Eesti looduskaunisse alevisse päris oma maja. Viimasel ajal on aga pilk pidama jäänud ühel juba valmis ehitatud ja tegevusloaga kodul, mis kinnisvarasaitidel müügis on. Väljast on ta viimistletud täpselt meie maitse järgi – metsaäärne krunt on kaunis ja hubane, mitme terrassi ja rõdudega maja on kokku pandud tumedast käsitööpalgist ning maja taga kaskede ja kuuskede vahel on end mõnusasti sisse seadnud armas saunamajake. Täpselt meie maja. Siseviimistlusega on aga väheke teised lood. Olen üks vastik pedant ja tähenärija ning iga vale toon ajab mu ülahuule krimpsu. No kes, kurat, paneb kõrvuti mingisuguse kollakast heledast puidust ukse ja tumedama oranžikast puidust kolmnurkse akna ning kõige tipuks värvib ukse kõrval seintel olevad puidust liistud veel mingisugust kahtlast tooni valgeks. KES, öelge mulle!? Sellised asjad on aga parandatavad. Ja ei hirmutanud mind. Elutuba ja kööki ühendav männipuust põrand, suurtest käsitööpalkidest seinad ja uhke kamin siiski võitsid mu südame. Seda kõike ANNAB päästa – kisume need liistud sealt maha, peitsime puidudetailid ühte tooni, kaotame majast tapeedid ning värvime kõik puhtuse ja minimalistlikkuse saavutamiseks esialgu valgeks. TEHTAV! Õnneks on ka elukaaslane peaaegu sama vaimustuses. Ehk isegi täpselt sama palju, kuid mina olen lihtsalt agaram välja näitaja. Eilsest saati ei suuda ma muust rääkida, kui sellest, kui mõnus oleks seal terrassil praegu peesitada ja kui tore oleks koeral seal ringi kalpsata. Nüüd on asi vaid finantsis. Kas me saame laenu? Kas oleme piisavalt usaldusväärsed, et meile SELLIST raha usaldada? Loodan, et oleme. Õnneks on meil ka üks korter tagatiseks pakkuda, mis on ilmselt meie oluliseim näitaja. Palgaga ei ole meil ka halvad lood, kuid ilmselt tahab pank rohkem kindlustunnet kui see, mis nad meie palganumbrite vaatamisest saavad. Ühesõnaga – olen elevil. Väga-väga. Tervis ei luba hetkel küll karata, aga oi, kuidas tahaksin! OMA KODU LOODUSES. Nii kaua olen teda oodanud. Loodan, et ta tuleb. *pilt on kõigest illustreeriv ja püüab edasi anda mu unistuste kodu hõngu

[naiivitaarium]

MINA, KLIENDI ORI

Teate, ma ei ole tegelikult see vinguviiul, kes pidevalt ainult negatiivsele mõtleb. Paraku on aga nii, et hinges põletab ja vajab välja elamist (kirjutamist) just miski, mis on pinnuks silmas.  See mure pole vähemalt minu meelest aga mingi pseudoprobleem, sest tegemist on minu elukutse, kire, hobi ja karjääriga. Ma ei ole tegelikult karjääriinimene – minu eesmärk elus on olla õnnelik, ning selleks on mul tarvis lihtsalt olla seal, kus ma parasjagu olla tahan, ning sellega, kellega ma koos olla tahan. On aga välja kujunenud, et mina olen saanud loomeinimeseks. Ma ei hakkagi siin lahkama seda, mida ma täpselt teen, aga ütleme nii, et üks osa minu igapäevasest olemisest on teha inimestest pilte. Võime mind siis siinkohal fotograafiks nimetada, kuigi mulle endale seda teha ei meeldi, sest see tekitab minu suhtes teatud eeldused, mida ma ei soovi. Ju ei ole mul piisavalt enesekindlust. See selleks. Ma usun, et mitte-fotograafid ei mõtlegi sellele, kuidas on piltnike töö mõte mõne aastaga drastiliselt muutunud. Mäletad, kui sa ei teadnud ühtegi fotograafi peale selle tüübi, kes koolis sinust portree tegi? Ma mäletan ka. Aga oled tähele pannud, et nüüdseks tead sa kindlasti vähemalt viite? Mina oskan sulle vähemalt mitukümmend nimetada. Aga paljusid neist ma PÄRISELT fotograafiks nimetaks? Paraku vaid paari. Kõik tahavad pilte teha – see on selge. Pildistamine on ju põnev ja ikka tahame kõike toredat oma üürikeses elus jäädvustada. Aga kui masendav on see, et nii paljud neist tahavad olla ka fotograafid. Ja kuna sotsiaalmeedias saab igaüks end ükskõik milleks nimetada, siis nad kõik hakkavad ka. Päeva pealt. Fotograafide turg on nii ära solgitud, et keegi ei võta neid enam tõsiselt. Noh, eraldame siit muidugi kohe tipptegijad, keda tõesti on käputäis veel Eestis. Nendest me siinkohal ei räägi – nende elu on veidi roosam ja lillelisem kui neil, kel ehk on talent, oskused ja kirg, aga puudub nimi. Ma tean, et see teema kisub juba vingumise poole, justkui istuksin siin nagu titt ja vehiksin kätega, sest mulle ei anta võimalust. Aga ma ausalt luban, et see ON päriselt probleem. Olid ajad, mil fotograafi loomet usaldati. Pildistatav ehk klient teadis, et fotograafi kunst on püha ja teda ei tasu selles õpetada. Fotograafil on oma stiil, mida ta viljeleb ja pole kliendi asi öelda, et see ei ole tema maitse – selleks tasub lihtsalt minna teise fotograafi juurde. Aga oi, armsad kliendid, kuidas te muutunud olete. Teist on saanud need vinguvad ja nõudlikud kanaemad, kes toidupoes 5% sooduse mitte saamise peale poemüüjat juustest sakutavad ja juhatajale kaevata soovivad, et müüja on üks kohutav inimene. Teid ei huvita absoluutselt, et fotograaf ei ole robot ja ta ei tee sinust täpselt seda pilti, mis sa talle internetist välja otsisid. Teil ei tule pähegi, et fotograaf pole mitte kaamera või tehnika, vaid see KUNSTNIK seal objektiivi taga. Teid huvitab ainult, kui mitu pilti ja kui mitme raha eest te kätte saate ning teete veel draamatki, kui fotograaf julgeb küsida väärilist hinda. Ma ei teagi enam, kas see on tarbijate nõudlikumaks muutumise või fotograafide taseme languse viga (ilmselt tegelikult mõlema), aga asi on päris mäda. Mina ausalt öeldes laiutan lihtsalt käsi ning istun kasvõi ilma rahata ja söön saiapuru, aga selliseid kliente ma vastu ei taha võta. Mis tähendab ka siis, et edaspidi ei võta ma enamusi teist vastu. Ilmselt ei muuda see minu „streik” midagi, aga vähemalt mina saan mitte stressata ja mõnusasti kuivast saiast tükki murdes omi asju ajada. Elagu kunst!

[naiivitaarium]

BLOGIPOSTITUS NUMBER 1

Täna on kohe selline eriline päev. Täna, siin, algab minu blogi. Ma ei oska öelda, kas sellest saab järjekordne ajutiseks elevuseks jääv j”geniaalne” idee või tuleb sellest midagi enamat. Tean ainult, et täna on mul selline tunne, et ma tahaksin seda teha. Ja oma südant ma kuulan. Alati. Korralik uni on minu jaoks oluline ja ma eelistan magada võimalikult kaua, kuid täna pidin ärkama veidi varem. Olen endale lubanud, et püüan enda füüsilise, kuid eelkõige vaimse tervise edendamiseks igal jumala hommikul ketsid jalga tõmmata ja jooksma minna. Kuigi ülemus andis loa „paranemisperioodi” vältel veidi hiljem tööle minna, oli täna hommikul tähtis iganädalane koosolek, mille tarvis pidin, et mitte kellelegi pettumust valmistada, varem tööle minema. Ja pettumust valmistada ma ei taha. Mitte kunagi. Kindlasti mõtled, et mida see „paranemisperiood” siis tähendas. Haigeks mind ei saa nimetada, kuid kui see, mis mind vaevab, oleks haigus, siis oleks ilmselt enamus meist haiged. Külastasin täna esimest korda psühholoogi. Nõustamisele eelnenud päevadel mõtlesin ma pidevalt sellele, mida öelda ning püüdsin võimalikult detailselt oma lugu ja emotsioone edasi anda plaanides seada lauseid kokku nii, et vastas istuv inimene minust võimalikult täpselt aru saaks. Kuidas sa aga seletad kogu enda sees toimuvat inimesele, kes sinust mitte kui midagi ei tea? Vot nii seletadki. Lihtsalt hakkad ühest otsast pihta ja kuskil maal lihtsalt lõpetad, sest viiskümmend minutit tiksub ju ühel hetkel täis. Nõustamisele jõudes oli mul pea tühi. Oleksin tahtnud, et ta paneks lihtsalt mingisuguse imevidina mulle meelekohtadele ja kõik mu mõtted ise sealt välja imeks – nii oleks ju jube lihtne. Tegelikult hakkasime me aga tasa ja targu tutvuma. Ta küsis erinevaid detaile mu elust ja argipäevast ning püüdis ridade vahelt lugedes küsida küsimusi, millest midagi olulist välja noppida. Istusime. Mina vaatasin vahel aknast välja, vahel enda kõverate varvaste poole ja vahel talle otsa, et ta tunneks, et ma teda ikka päriselt kuulan. Tema tegi märkmeid. Vahetasime mõtteid. Mulle meeldis temaga vestelda. Isegi, kui ta küsis mingeid küsimusi nii veidralt, et mõne teise suust kuuldes oleks need mind ehk närvi ajanud, siis ta oskas iga oma teooriat ja küsimust mulle nii mannavahuselt esitleda, et tundsin end hoituna. Ta oli soe. Vaatamata varasemale skeptilisusele ja esmasele diagnoosile, et kaldun depressiooni ja kurvameelsuse poole, lahkusin ma ruumist hea tundega ja veidi selgema peaga. Kohtusin küll psühholoogiga, kuid eelkõige iseendaga. Rääkides aga skeptilisusest... Mu töökaaslane kutsus mind täna kaasa „hammaijaale”, nagu tema seda nimetas. Tegemist oli eneseabi laadse kolmetunnise teraapialaadse koosistumisega, kus oli koos umbes 20 naist. Tundsin end peale nõustamist küll juba ära „mämmutatuna”, kuid otsustasin siiski selle erilist päeva ühe uue kogemusega veelgi rikastada. Jutustasime küünlavalgel, kuulasime rahustavat muusikat ja eelkõige lõime üheskoos head, kokkuhoidvat armastuse energiat. Ma usun, et ma ei ole ainus, kelle jaoks sellised üritused tihti pigem eemaletõukavad on. Paraku on lihtsalt erinevad näited mind veennud, et paljudel juhtudel on igasugused „koolitajad” tegelikult rahaahned kavalpead, kes spirituaalsust otsivate inimeste taskuid tühjendavad. Ütlen näiteks ausalt – mõnel hetkel tekkis küll tunne, et see kõik on üks näitemäng, aga... Mulle tõesti meeldis seal. Päriselt. Olgu, kuidas on, mina tulin sealt ära veidi inspireerituma ja rahulikumana. Jah, oli ebamugavaid hetki, kus ma pidin tantsima või endast rääkima ning ma tundsin, et ma vajun maa alla või haihtun häbist õhku, kuid see kõik on arendav. See näitab mulle, mis on minu murekohad ning millega peaksin tegelema. Mina näiteks pean ilmselgelt tegelema sellega, et mind ei huvitaks nii palju teiste arvamus. Ja siis, kui ma tantsin seal? Mis siis on, kui ma oma tunded võõrastele välja ütlen? Tahaksin olla avatum ja olla võimeline jagama rohkem, sest jagatud mure on ju pool muret ja jagatud rõõm on topeltrõõm. See oligi minu eesmärk, miks ma sinna tegelikult läksin – ma tahan olla teiste suhtes avatum ning leida endas julgust jagada ja luua seeläbi sügavamaid sidemeid, mida ma tegelikult ju nii väga ihkan. Ja seepärast olen ma ka siin, sinu ees, lugeja. Ma jagan, sest ma tahan jagada. Ma olen avatud, et võtta sind avasüli vastu. Tule! Tule minu isiklikku ruumi – siin on hea soe!

[naiivitaarium]

KUIDAS SAADA ÕIGLAST PALKA?

Lähiajal on mul ees ootamas vestlus oma tööandjaga, sest kavatsen teatud põhjustel küsida palgakõrgendust. Kuna kõike, eriti rahaasju, tuleb aga põhjendada, hakkasin endamisi arutlema, mismoodi suudaksin ma oma mõtet edasi anda nii, et ka kõrvalseisja (ehk keegi teine peale minu) aru saaks, miks ma tunnen, et olen hetkel alamakstud. Lugesin Postimehest artiklit nimega „15 märki, et oled alamakstud“ ning kuigi igasuguseid veebiartikleid ei tasu alati tõe pähe võtta, näitab siiski juba see, et kõikides punktides end ära tundsin, et aeg on midagi muuta. Näiteks 9. punkt: sinu suhtumine on: „Ma olen lihtsalt õnnelik, et saan tööd teha“. Nii töös kui ka eraelus on mul kokkuvõtvalt ja lihtsalt öeldes kolm prioriteeti, mis omavahel sügavuti põimunud on. Esimeseks prioriteediks on minu jaoks alati hingerahu ja õnnetunne. Teiseks on kasulikkus - minu suutlikkus ja tahtmine olla kasulik nii endale kui teistele. Ning kolmandaks on õiglane tasu. Olgu tasuks raha, teatud krediit või palju kallisid. Kui MINA tunnen, et see ongi see, mida ma soovin, on kõik korras. Nagu ma ütlesin, on need kolm prioriteeti omavahel sügavuti põimunud. Kuidas? Selgitan. Kui mul poleks hingerahu, ei suudaks ma olla kasulik. Kui ma pole kasulik, ei saa ma õiglast tasu, sest ma lihtsalt pole seda väärt. Ning kui ma ei saa õiglast tasu, ei saavuta ma ka õnnetunnet. Leian, et sellele tuginedes suudab igale 4aastasele selgeks teha, mida tähendab õiglase tasu vajalikkus ja see, et rahulolev töötaja teeb kasumlikku tööd. Lihtne, loogiline. Ma ei ole küll mingi ettevõtlusguru, kuid inimlikkuse pooldajana loodan, et ühel päeval hakkab ka teatud ettevõtjatel pirnike pea kohal põlema ja nad saavad aru, kust tegelikult kasumlikkus tuleb – töötajatest. Ja lõpetuseks annan sõna Eesti Panga nõukogu endisele esimehele, Jaan Männikule: "Üks poliitik ütles, et tema naisel on ettevõte ja kui tema peaks maksma 800 eurot kuus, siis peaks ta ettevõtte kinni panema. Aga mina ütleksin selle peale, et jah, kui terve su äri mõte on selle peale ehitatud, et maksta saab 500–600 eurot, siis tuleb see tõesti kinni panna."