Esimesed neli fotoülesannet
Möödunud aasta lõpus, 27. detsembril, alustas Eestimaa kaunid fotod mitme kuu pikkust fotokonkurssi. See ei ole mitte üks teps tavaline fotokonkurss. Asi on selles, et kui tavalisele fotokonkursile laetakse üles mingil konkreetsel teemal teatud arv fotosid kas üksikutena või seeriatena, siis käesolev konkurss koosneb nii-öelda fotoülesannetest. Hetkel on käimas esimene etapp, kus iga 48 tunni järel antakse ette üks teema, millest peab tegema pildi ja selle üles laadima. Pilt ei tohi olla varem tehtud, ehk iga 48 tunni jooksul peab vähemalt korra fotoka kätte haarama ja jahile asuma! Järgmistest etappidest tuleb juttu siis, kui need kätte jõuavad.
Siin aga esimese nelja ülesande pildid, kaasa arvatud need, mis võistlusele ei läinud.
Esimeseks ülesandeks oli “Kohalik vaatamisväärsus”. Kuna ma olin just üle pika aja haigeks jäänud, siis ei tahtnud palju aega õues veeta. Kokku käisin selle ülesande jaoks kahte kohta pildistamas, mida võib pidada kohalikeks vaatamisväärsusteks - Jägala juga ja Pääsküla kivisild.
Kuna konkursi juhendis on rõhutatud, et oodatakse uudset lähenemist, põnevat kompositsiooni, ebatavalist vaatenurka jne, siis esimesed kaks pilti Jägala joalt mulle ei istunud.
Siis aga leidsin, et üks ebatavaline ja seetõttu natukene huvitavam vaatenurk Jägala joale võiks olla pealtpoolt. Vees peegelduvad pilved andsid natuke veel pildile juurde ja nii saigi esimese ülesande jaoks järgmine pilt:
Järgmisel päeval käisin veel Pääsküla vana kivisilla juures, et oleks üks back-up pilt ka:
Järgmiseks ülesandeks oli "Loomad või linnud inimkeskkonnas", mis osutus parajaks pähkliks... Lootsin Männi pargis mõne toreda orava pildile püüda, aga kõik olid plehku pistnud. Jahtisime Joanniga sealsamas natuke linde ja saime isegi ühe pähkleid maase kaevava hiire pildile, aga ükski neist piltidest ei istunud hästi inimkeskkonda.
Ühtlasi oli õues juba üsna hämar ja minul võrdlemisi pime manuaalne teleobjektiiv ees, mistõttu sai see fotojaht taaskord parajaks kaamera ja ka minu piiride kompamiseks. Kaamera rabeles kõvasti tema jaoks liiga kõrgete ISOdega (mille tulemusena on pildid üsna mürased) ja mina maadlesin manuaalfookusega :)
Järgmisel päeval läksin väikesele tiirule Balti jaama kanti, et pildistada veel linde (kuna eilsete piltidega ma rahule ei jäänud). Proovisin ühe pardi panna inimkeskkonda, aga ajastust päris õigeks ei saanudki...
Siis märkasin ühte teist (või hoopis sedasama?) parti inimese tekitatud keskkonnas (Šnelli tiik on ikka parajalt reostatud...):
Siis üks kajakas valvepostilt lahkumas:
Ja siis lõpuks see pilt, mis läks konkursile. Passisin natuke peale ja sain pildile ühe Balti jaama tuvipesulas märatseva isendi:
Järgmiseks, kolmandaks teemaks, oli jälle üks paras pähkel: “Aastavahetuse sära”. Tundub esialgu lihtne küll, aga kui kõik teised panevad konkursile oma pildid ilutulestikust, siis peab hakkama mõtlema...
Aga enne mõtlema hakkamist tegin ikka ilutulestikust ka pilti!
Ja siis, pärast mõtlemist, otsustasin konkursile panna pildi õnne valamisest:
Järgmiseks ülesandeks tuli “Hüljatud”. Lõpuks ometi, pähkli asemel kommi ka!
Siin polnud pikka mõtlemist, otsustasime Joanniga minna Maardu fosforiidikaevanduse mahajäetud hoonetesse. Kuna olime seal juba korra käinud, siis teadsime, et sellel kohal on potentsiaali. Jäi üle ainult loota, et see veel ligipääsetav on... Kohati on tekkinud piiravaid aedasid, aga need kohad, mida tahtsime pildistada, olid õnneks vabalt ligipääsetavad.
Maardu fosforiidikaevanduse hooned on ühed ütlemata põnevad kohad. Mahajäetud hooned ja kohad on iseenesest juba huvitavad, aga paraku kipuvad nad olema mitte enamat kui üks grafitiga täis soditud telliskivihunnik. Siinkohal Maardu erineb täielikult - siin on alles vanu dokumente, mööblit, gaasimaske, kiivreid... Sellel kohal on ajalugu. Kuni keegi tuleb ja ka selle koha lõplikult hävitab.
Ja kõige lõpetuseks foto, mille panin konkursile neljanda teema alla:
Pärast järgmise nelja teema lõppu kohtume uuesti!