Pealkirja lugedes võib tunduda, et tegemist on mingi tõeliselt veidra needusega nagu mingites filmides, aga tegelikult tahaksin teile lihtsalt rääkida oma saatusest, karmast või kuidas seda iganes ka nimetada. Muidugi juhtub minuga ka vahel imekombel toredaid asju, aga vahel on karmal minuga VÄGA huvitavad plaanid. Nimelt oleme mina ja mu parim sõbranna päris head õpilased koolis. Õpime viitele. Kuid teadagi on need, kes viitele õpivad, mitte just kõige “populaarsemad” ja “lahedamad” koolis. Needus, mis meie peale on langenud näeb välja selline. Hetkel, kui meil on suvevaheaeg, ei ole me eriti näinud neid inimesi, kes oma “laheda” kambaga ringi liiguvad, aga need harvad juhused, kui oleme, ei ole üldse toredad. Põhimõtteliselt me teeme tegelikult mu sõbrannaga väga põnevaid asju. Vahel töllame öösiti õues, käime mitmetel üritustel, noh.. loomulikult oleme suure osa ajast kodus, aga samas käime väljas ka. Eriti käime õhtuti rulatamas. Kui me käime rulatamas ja tšillime lihtsalt väljas, kohtades, kus käivad ka need “lahedad” gängid, ei näe meid mitte ükski hing. Need on hetked, kus meie oleme ka korraks kasvõi “ägedad”. Nüüd te võite ilmselt ise arvata, mis siit edasi tuleb. Nojah.. just natuke aega tagasi saatsin sõbranna bussi peale ja see on see, mis juhtus meiega enne seda, kui ta bussi peale läks. Vaatasin kodus, et mul on kooliks uusi pliiatseid vaja ning meil mõlemal oli veel paari kooliasja vaja. Otsustasime siis, et käime enne bussikasse minemist ka poest läbi. Lihtsalt mainin, et me ei olnud kodus näinud vaeva enda sättimisega. Niisiis läksime poodi ja seisime kooli- ja mänguasjariiulite vahel ning loomulikult tulid poodi need, keda me kõige vähem ootasime - see “lahe” gäng. Loomulikult jätsime me neile järjekordselt nohikute mulje, mis on mulle juba täiesti tavaliseks saanud. Aga põhimõtteliselt ostsime oma kooliasjad ära ning nägimegi välja nagu räiged nohikud, kes midagi muud oma vaheajaga ei teegi, kui ostavad poest kooliasju ja tuubivad kodus. Jah... täiesti tavaline meie puhul. Ausalt öeldes ma väga vihkan neid olukordi juba. Nad ei saa aru, et me ei tuubi tegelikult kõike kodus. Jah, me õpime ikka ja teeme koduseid ülesandeid nagu kohusetundlikud õpilased, aga meil on ka oma vaba aeg. Kuid see ongi see natuke kuri needus, mis hetkel meie peade kohal lasub. Ühesõnaga, iga kord, kui me sisustame oma vaba aega näiteks rulatades või mõnda muud ägedat asja tehes, ei näe meid mitte keegi, aga siis, kui me tegeleme ükskõik millise kooli ja õppimisega seotud tegevusega, siis näevad meid alati inimesed, keda me soovime, et neid seal sel hetkel ei oleks. Ma usun, et see lugu võib mitmetele tuttav olla, aga see on tõeliselt irooniline lugu, nii et soovisin selle kirja panna. Loodan, et ei ole ainuke kellel sellised toredad kogemused on.
