sahtlipõhi

Mu toas on neli seina, lagi, põrand, palju ütlemata sõnu ja rohkem rõhuvaid mõtteid.

[poeetiline]

See tunne, kui sa oled nutnud nii kaua, et hambad hakkavad valutama.

[poeetiline]

tüdrukutele, kes õpivad armastama poisse

... ja siis me kohanemegi. sobitame end vastavalt saadavusele. enam ei mõtle kuidas saaks olla ja kust saaks paremini. lepime. mõne aja pärast avastame end mõttelt, et küll on ikka vedanud - milline saak. aga tegelikult alguses me kohanesime ja üldse ei olnud vedamine, vaid õnnetus hoopis.

kas viga on minus või viga on teis kõigis?

[poeetiline]

Ülehomme

Põgenen lärmakast ruumist Haaran telefoni ja suitsupaki Istun verandale Süütan suitsu Tõmban mahvi Ühe Teise Otsin mälusoppidest su numbrit Leian “Number ei ole kasutusel” Küsin kõrvalistujalt su uut numbrit Helistan taas Kutsub Ühe korra Kaks, viis Su hääl on kare Ma äratasin su Tahan lihtsalt rääkida Sa ütled, et ma olen purjus Jah. Kallis anna andeks, aga ma julgestuseta küsida ei suudaks “Kas sa kasvasid minust välja?” Sa ütled, et ma ajan lolli juttu Niiet see on tõsi-ma küsin Sa keerutad ja palud mul homme kaine peaga uuesti helistada. Aga ma ei helista. Sain juba vastuse Ja südamevalu Ja põhjuse uue suitsu süütamiseks. Sest ma tean, et kui homme lööb kell juba ülehomseks siis saad sa ise ka aru, et mina jäin sulle liiga väheks.

[poeetiline]

Palun ära ignoreeri mind-nii valus on"

Sõbrad teevad ka vahel haiget

[poeetiline]

Stiimulid

Igapäevased stimulandid viivad sind eemale mu mõtetest. Unustan su näo, lõhna, varju ja nime. Unustan, et nad naaseks öösel-võimendatult. Nii, et mul jääb hing kinni, sest su lõhnaõli ei lase mul olla. Silmad jäävad pimedaks, sest kõik need mälestused on üht-äkki nii eredad ja selged. Ma mattun ja upun ja kaon su sisse. Aga sind enam pole, mitte vähemalt minu kõrval.

[poeetiline]

Ma ei taha sisse hingata Seda rõhuvat rasket halli õhku Sest ma tean et kõigest formuleerub lõpuks armastus Aga mina tahan armastada sooja päikest, Mitte neid rünkpilveid mis mind endasse lõpuks tõmbavad.

[poeetiline]

See armastus oli nii leegitsev, et põles edasi isegi pärast sinu lahkumist

[poeetiline]

Lahkumine

Taeva roosa puna kattis mindki särava jumega. Tundsin, sinu käsi minu käest võttis ning igaveseks Jumalaga jättis. Oh küll ma mäletan su higiseid käsi Mäletan su viltus kurbi silmi- neid iial meenutamast ei väsi. Lahutada ei saa sa me hingi. Lõpuks ei Tapa mind vingki, vaid kuidas su käsi unustanud mu ukselingi.

[poeetiline]

Edasi sõit keelatud

Miks sa kõnnid mul ees Sa oled mu teel Ma sust mööda ei pääse Su number ikka mu käe sees Miks sa mind enam ei vaja Kostub mu rõdul veel su naeru kaja Su hamba jäljed veel mu rangluu sees Kui su kirg minust üle kees Üleval hoiab mõte sinust Miks sa lahkusid küll minust Miks sa ikka kuradi veel kõnnid mul ees Sa oled mu teel ees

[poeetiline]

Ma andsin sulle andeks kõik halva Ma andsin sulle andeks Ma andsin Ma andsin sulle Ma andsin sulle oma hinge

[ma-ei-ole-kurb]

Me alati tahame neid keda ei saa

Kui me olime su tüdruku rõdul kell viis hommikul vaatamas päikesetõusu (miks sa olid seal minuga?), siis ma tõmbasin oma sõrme katki su suitsupakiga.

Verd ei tulnudki. Aga kuidas saakski kui mu veenid on täitunud punase veiniga. Punase veiniga, mis on mu veenides ainult sinu silmade uputamiseks.

Sest see kuidas sa mind vaatasid.. Sa ei tohi mind niimoodi vaadata su tüdruku rõdul kell viis hommikul päikesetõusu vaadates.

[poeetiline]

Hall sombune taevalaotus vajub mu peale Ma olen nii väsinud Ei saa iial lootma jääda heale Isegi kui paistab ju päike On minu hinges äike Sooja ilma varjutab Minu põskede läige Tagasivaatamata, edasiminemata Ühel paigal ma tammun. Kuhu kadus siis headus Kaotanud jäljed mu teadvus Homne päev tulemata jäägu Tänanagi lõppegu ruttu Tahaksin minna kohe tuttu Ehk sulepadi vaigutab mu nuttu