SavisaareSavistSaared

kui üle pea kokku lööval mõttehooval on väljendamissoov

[savisaaresavistsaared]

ka rooside jalad on karvased vähe veel okkalised

[savisaaresavistsaared]

25.09

luule tuleb, kui 

hing virgub -

esimeste värviliste lehtede,

sooja vihma, hommikuse udu,

hiiliva väsimuse ja õlul istuva tööga.

luule tuleb, kui

on vaja põgeneda,

kui on vaja

kolada mõteteis, uidata unistusis,

puhuda mõtted taas lõkkele.

luule tuleb

ja las ta siis olla,

olla kuni tärkavad sinililled

kevadlootuses

[savisaaresavistsaared]

Ehe saare ehe

Varbad kasteheinast märjad tõttan sandaalide kriuksudes üle mõlema õla käekotid ema-isa möödaminnes musitades autosse, ratta alt mulda pildudes kihutame kohalt Päike lõõmab läbi aknaklaasi jälgin mööduvaid niite ja aasi metsi ja peegelsiledat merd, pööran pilgu jalgadele võltspunase küünelakiga võõbatud varvastel säravad ikka kastetilgad Suurlinnas ehib mind mu kodu

[savisaaresavistsaared]

Jõuliseim loodusvägi

Sumeda suveöö romantilises vaikuses kaigub võimuka saarlase ränge mõnumöire, viimse tilgani saab rahuldatud ürgne sugutung. Mehes võimutseb tundmus - tormiline orgasmipillerkaar viiv hiljem jumalik - lausa asendamatu - rammestus. Ka Neid tõstab pea, tasa lahtub ta põsilt päikseloojangukarva pingutuspuna, süütuis silmis peegeldub ropp helk. Kuldseid juukseid sasiva tuulega ühes lahkub viimnegi vooruslikkuskübe.

koostöös Kaarliga

[savisaaresavistsaared]

väga eriline

arvad, et oled eriline,  hästi eriline, sest tuled mõttele, et teised arvavad, et nad on erilised, sest nad taipavad, et nad tegelikult pole erilised kuigi nad arvavad, et on ning et just see teebki nad eriliseks, et nad sellele mõttele tulevad.

[savisaaresavistsaared]

Tüdrukud riietuvad teistele, NAISED ent iseendile

[savisaaresavistsaared]

aus vale

ja musikesed arvavad et kui ma purjuspäi avaldan armastust siis olen siiras olen aus tegelikult vaid siis võin valetada punastamata tundmata süümepiinu olen aus

[savisaaresavistsaared]

Minu olümpia

peadmurdmasuusatamine meeleheide juhtmekokkujooks pildisilmeeestvise olemusmaadlus

[savisaaresavistsaared]

andestan iseendale loodan iseendale

olen omaenda maailma jumal

ma ei ole rumal

[savisaaresavistsaared]

:[päšuuk šituus mantee khravii]:

ma olen eestikeelearmastaja ent miski vastu ei saa kui keegi sosistab mul kõrva "tu voudrais un doux croissant?" ma juba sulan kui või ja marmelaad nii kelmikas... kuis puhtalt sõnuist erutumata saaks?

[savisaaresavistsaared]

19.01.15

ma ei taha olla ei ole obligatoorne koprofaag

ära istu(situ) mulle pähe kullakallis ühiskond

[savisaaresavistsaared]

19.12.14 korda: kõik saab korda

kui elu kasvas must välja

muutus ülepea vängeks suduks pudruks konnakuduks

kinnitasin endile: peatu, peatu - otsused, need tuleb teha veatult; ei viha, ei iha - ei mängi!

hetk hiljem kukkus juuksesalk, kaks, lõikasin (justkui) mured maha, juured alt.

emotsioonide reaktsioon ma ise omaenese vastu

nagu teatud: elu pole veatu

[savisaaresavistsaared]

I.XI

meil oli võimalus

kuid sa ei hoolinud sa olid minevikus kinni meil oli võimalus ent sa ei näinud

nüüd oled sina minu minevik ja mina pole selles kinni

[savisaaresavistsaared]

28.10.14

alasti on inimene vaid oma mõtteid tundeid siseelu sinuga jagades

palja (riieteta) inimese kostüüm on ta nahk

sulle tuntav vaid ta välimine tahk ei (keha) sisemisel diskol sa sammu pea ega viisi tea

[savisaaresavistsaared]

tänapäeval keegi vist

enam punupatsidesse lilli ei põimi

nüüd on vaid need kalamaja hipstermõmmid

retroratastega habemikud

kellele kaltsukakõrgmoodi kandvad välismaised tšikid

näokarvadesse õisi seavad;

et see hetks saaks jäädvustatud

igavese mälestuse, pildiraamis foto, asemel 

veel igavesema mälestusena - instagramis pildina.

[savisaaresavistsaared]

Omaenda maailmanaba

olen omaenda maailmanaba

oma aeglus, oma tõtt;

ära jää maha, ära rutta taga,

ise olen algus, ise olen lõpp;

mine, ära sega, kõtt!

[savisaaresavistsaared]

sügis

krunn ja kleit ja sukapüksid seisan bussipeatuses ma üksi

50 kilo konte ja soolikaid 75% vett kehas sisse seadnud end hoolikalt elutab mind nagu rattal kett

valgud, rasvad, suhkrud, molekulid, rakud, koed kui hoolikalt vaatad ehk näost isegi mu mõtteid loed

mööda põske jookseb vihm ning kadunud on elu siht