Paastumõtteid
Paastust õpitu kaasa võtmine, loobumise harjutamine, vajaduste vähendamine. Paastust võetakse ikka midagi kaasa, mitte ei laskuta otseteed tagasi õgardlusse, sõltuvustesse ja kõrkusesse. Nõnda toimub pidev ja üha sügavam puhastumine, nõnda me kasvame loobuma. Me hakkame nägema luksust ja rohkust, mida me tegelikult ei vaja, vastupidi - mis meie arengut pärsib, meie olulist tähelepanu endale tõmbab ja meid Jumalast lahutab. Ja me õpime seda ära andma. Loovutama kellelegi, kes toitu rohkem vajab, kes meie liigsetest riietest rohkem vajadust ja rõõmu tunneb, näeme ligimesi, kes meie tähelepanu alati otsinud ja oodanud on. Ja muidugi tänulikkus! Sest samahästi kui hakkame nägema ebavajalikku ja vajalikku, näeme me ka, millise rohke õnnistuse ja armuga me üle kuhjatud oleme olnud. Hakkame nägema väikeseid ja olulisi hetki, kui Jumal meile pai on teinud, nendesse vääriliselt suhtuma ja nende eest tänama. Ja kui aasta-aastalt seda praktiseerida ning õpitut endaga kaasas kanda, vähenevad meie vajadused minimaalseteks. Me näeme tõeliselt olulist, ilma milleta ei saa ja suurendame enese ruumi Tema jaoks, kes on tõeline eluleib; ega tee ruumi millelegi muule, vaid anname kõik ära. See on see ideaalaskees, mille poole ma paastudes püüdlen. Olgu Jumal mulle abiks.
