Kui raamatukogus küsisin midagi head, siis Jo Nesbø raamatuid ei tulnud mulle keegi kordagi pakkuma. Neid isegi ei mainitud. Lugedes pidevalt erinevaid arvustusi, jäi silma, et just see mees kirjutab fenomenaalselt häid raamatuid, mistõttu pidin ka mina maigu suhu saama. Võtsin riiulilt esimese kätte juhtuva raamatu Nesbø teose ja asusin lugema,…
Masu 2.0, töö 2.0, EAS 2.0 ehk kas Eesti vajab “targa töö” talguid?
Erkki Karo, Nurkse instituudi vanemteadur ja Jaapani National Graduate Institute for Policy Studies külalisteadur
Viimastel nädalatel on VKG ja PKC tehaste sulgemise uudiste taustal hakatud rääkima masu uuest tulemisest. Seekord ei nähta aga potentsiaalse masu 2.0 taga mitte ainult ootamatuid või meist mittesõltuvaid välismõjusid (globaalse majanduse probleemid), vaid suudetakse selgemini sõnastada ka kohalikke majanduslikke tegureid: nii tehnoloogiate areng kui ka meie majanduse kulueelise kadumine on põhjustamas töökohtade kadumist Eestist (vt nt siin ja siin). Ning nagu väidavad ka majanduse eest vastutavad poliitikud, ei oska me veel “targemat” (ehk arendusel ja innovatsioonil põhinevat) tööd väga hästi teha, mistõttu ongi see üleminek raske ning ennekõike personaalne väljakutse (Rõivas: “igaüks ise peab leidma endas selle jõu, et tegelda ümberõppega ja enesetäiendamisega ja olla ka piisavalt enesekindel, et taotleda kõrgema palgaga töökohta nendes ettevõtetes, kus see lisandväärtus on kõrgem”) ning riigi roll saab olla töötajaid ja ettevõtteid pigem kaudselt aidata pakkudes stabiilset majanduskeskkonda (vt siin ja siin). Ehk lahenduste osas ka analüütikute ja poliitikute koosmeel kipub lõppema ning poliitikute ja riigi väljapakutavad lahendused on analüütikute silmis pigem juba olemuselt kosmeetiline majanduspoliitika pisivigade retušeerimine.
Eesti “targa töö” poliitika 2014-2020: käed taskus lobisemine?
Kui poliitikud rõhuvad, et Eesti majanduse alustalad (alustades maksupoliitikast ning enamikest majanduspoliitika lähenemistest) on tugevad ning riik peab lihtsalt veidi paremini tegelema töötajate ja ettevõtjate harimise, toetamise ja nõustamisega (nt läbi uue ja parema ettevõtlusagentuuri, vt siin), siis analüütikud näevad, et Eesti majanduspoliitika kesksed alustalad (alustades maksupoliitikast) vajavad põhjalikumat auditit, mis tundub tänasel poliitilisel maastikul olevat pigem soovunelm (nagu ka enne masu 1.0 saabumist).
Tänaseks on sisuliselt käivitunud eurotoetuste toel (ehk formaalselt aastani 2020, kuid sisuliselt kuni 2022-23) nii Eesti ettevõtluse kasvustrateegia kui ka Teadus- ja arendustegevuse ning innovatsioonistrateegia “Teadmistepõhine Eesti”. Kuigi strateegiaid hakati koostama masu 1.0 kogemus baasil, siis olulisi paradigmaatilisi muutusi pole ei majandus- ega innovatsioonipoliitikas toimunud:
sõnastati küll nutika spetsialiseerumise kasvualad, mis on potentsiaalselt mõlema strateegia olulised raamistajad ja suunajad, kuid kogu ettevõtliku avastusprotsessi ning spetsialiseerumise loogika on tänaseni lõpuni läbi mõtlemata ja lahti hammustamata (vt ka Kristjan Lepiku eneseanalüüsi siin);
teaduse ja ettevõtluse toetusmeetmed muudeti teadlikult “komplekssemaks”, mis sisuliselt tähendab, et MKM andis korraga suurema portsu raha EAS-ile ja HTM ja Eesti Teadusagentuur lubasid korraga anda suurema portsu raha omavahel konkureerivatele ülikoolidele, et need mõtleksid koos välja lahendusi targema töö poole liikumiseks;
suurimad teadus- ja arendustegevuse toetused – tehnoloogia arenduskeskuste meede ja tippkeskuste meede – jaotatakse seitsmeks aastaks välja olulise sisuliste muutusteta; tehnoloogia arenduskeskustelt oodatakse küll uut arenguhüpet ehk arendustegevuse-alast majanduslikku iseseisvust selle rahastamisperioodi lõpuks, kuid hiljutistest intervjuudest TAKide juhtidega koorus välja üldine veendumus, et arvestades arendustegevuse kompleksust, riskantsust ja kulukust ning mitte ainult Eesti vaid kogu Euroopa ettevõtete piiratud võimekust seda ise rahastada, on see pigem riigi poolne soovunelm kui reaalselt saavutatav eesmärk (vt siia);
ettevõtlusorganisatsioonid koondati samal ajal MKMi keldrisaalidesse tööstuspoliitika rohelist raamatut koostama, mis toimus eelnevatest protsessidest üsna lahus (ning milles maksudega – v.a. üksikud tasud, nt energia hind suurtöösturitele – “mängida” ei tohi*).
Teisisõnu, kuigi majanduspoliitikas oli eurorahade perioodide vahetumisel oluline hetk elukestvaks ümberõppeks, siis majanduspoliitilises mõttes õppekava ja eriala ei vahetatud.
Ehk täna soovib targema töö poole liikumist soodustada suuresti samamoodi kui masusse 1.0 sisenedes ja sealt väljudes: korraldada ja osta sisse töötajate individuaalselt koolitamist ümberõpet (vt ka siin); rahastada suuresti avatud konkurentsipõhiste meetmete alusel nii tippteadust ning rakendusuuringuid; finantseerida ettevõtluse (iduettevõtete) innovatsiooni finantseerimist finantsistide poolt (seda sisuliselt tähendab “fondi-fondi” loogika); ning nõustada ja toetada erinevat tüüpi ettevõtete ekspordi- ja arendustegevust.
Ettevõtlusagentuur kui targa töö agentuur?
Nii EASi kui ka planeeritava ettevõtlusagentuuri puhul on kahaneva eelarve asemel kujutatud ette, et riik võiks hakata senisest rohkem pakkuma ettevõtetele nö “rätseplahendusi” arendustegevuse ja ekspordi soodustamisel. Paljud ettevõtjad ja elukutselised riigikriitikud on selle lähenemise õigustatult kahtluse alla seadnud. Kui me (loe: ettevõtjad, töölised ja teadlased) ei oska poliitikute sõnul veel tarka tööd teha, siis kust on riik leidnud need andekad nõustajad, kes meil aitaksid targemat tööd teha? Eriti arvestades kahte aspekti.
Esiteks, lihtsustatult on targema töö poole liikumise eesmärk müüa järjest rohkem kõrgema lisandväärtusega ehk targemat ja kallimat tööd võimalikult kõrge hinnatasemega turgudele. Samas toimub erinevatel hinnangutel vähemalt 80% rahvusvahelisest kaubandusest rahvusvaheliste suurettevõtete koordineeritud globaalsete väärtusahelate sees. Ehk piltlikult, tarka tööd ei müüda mitte traditsioonilistele turgudele, kuhu saab NAGiga inimesed messidele lennutada kallist kaupa tutvustama ning hiljem Rail Balticuga tellitud kauba järele saata, vaid globaalsetele ja suurettevõtete poolt “valitsetud” turgudele. See tähendab, et ettevõtted ei pea olema lihtsalt rahvusvaheliselt konkurentsivõimelised, vaid omama ka ülevaadet erinevatest väärtusahelate tehnoloogilistest ja ärilistest võimalustest, nende valitsemise erinevustest nt (Aasia vs Saksa vs USA ettevõtete valitsetud väärtusahelate erinevused) ning erinevatest sisenemise strateegiatest (tehnoloogiate lõikes). Kui Euroopas avastati alles nutika spetsialiseerumise eksperimendi poole peal, et nutikas spetsialiseerumine globaalsete väärtusahelate sees võiks olla midagi kasulikku, siis Aasias tööstus- ja innovatsioonipoliitikates on see olnud juba aastakümneid kesksel kohal ning nende edu peamiseks aluseks.
Teiseks, EASi ja teiste innovatsioonibürokraatia organisatsioonide senine kogemus on olnud pigem administratiivne (eurorahade läbipaistev jagamine) ja üldist majandusstruktuuri seirav kui konkreetsete tehnoloogia ja ärivaldkondade detailidesse süvenev. Ehk teisisõnu on Eesti targa töö poliitika elluviimisel siiani puudunud nii kohalik kui globaalsete väärtusahelate keskne vaade. Kuigi Arengufondi peetakse üheks üleliigsemaks innovatsioonibürokraatia osaks (innovatsioonibürokraatiast laiemalt, vt siin), siis ilma tulevikuseire ja globaalsete väärtusahelate arenguseireta edukat targa töö poliitikat ja nutikaid “rätseplahendusi” ei teki. Mõneti võib öelda, et Arengufond on olnud ka ainus Eesti riigiasutus, mis on üritanud käsitleda majandust tehnoloogiapõhiselt ja nende kogemus näitab, et sellise vaate arendamine on üsna suur väljakutse. Ehk lihtsam ongi pigistada silm selles osas kinni ning tänasest innovatsioonibürokraatia mehhaanilisest kokku-tõmbamisest ja standardiseerimisest võib riik kindlasti (euroraha) kokku hoida (et seda siis muud moodi laiali jagada) ning riigikriitikud oma rahulduse saada, kuid targema töö tegemise poole see meid vaevalt viib.
Targa töö talgud
Ka talgute rahvana oleme siiani osanud teha pigem lihtsat, kuid vaimselt ja füüsiliselt rasket tööd: avaldada arvamust ja koristada prügi. Viimast oskame efektiivselt teha isegi globaalsel skaalal, kuid alles kosmoseprügi koristamiseni jõudmisel oleks see “tõeliselt tark töö” unikaalses väärtusahelas.
Kui riik tahab tõsimeeli tõugata Eesti majandust targema töö suunas, siis vaadates nt Aasia riikide kogemusi, peakski meie majanduspoliitika keskmesse tekkima sisuliselt targa töö talgud; selle asemel, et jagada raha seitsmeks aastaks ülikoolide, ettevõtete ja nende ühistegevust korraldavate organisatsioonide isevalitseda ning seejärel istuda ekraanide ees, mis järgivad tulemusindikaatorite seierite liikumist soovitud suunas. See on eriti kompleksete – mida vahel nimetatakse ka nurjatud või kiuslikeks ehk wicked – poliitikavaldkondade “tulemusjuhtimise” teada-tuntud tagajärg: kuna keegi ei oska 7 aasta taha näha ja majanduse struktuuri ja arenguid ennustada, siis tehakse indikaatorid võimalikult üldsõnalised ning vähegi võimekad organisatsioonid – nii rahastajad kui rahastatud – suudavad teineteist veenda, et eesmärgid ja indikaatorid said täidetud.
Targa töö talgute põhimõtted**:
Esiteks, kui riik tahab tagant tõugata targema töö tegemist, siis on esmalt vaja kannatlikku ja veenmisvõimega riiki ehk riiki, mis on võimeline seadma ettevõtjatele usutavaid visioone (narratiive), mille ümber nii kogu innovatsioonibürokraatia kui ettevõtlussektor saavad pikaajalisi strateegiaid seada (vt ka siin). See tähendab sisuliselt ka poliitilise vastutuse võtmist tehnoloogia- ja innovatsioonipoliitika eest, mida siiani pole keegi pidanud tegema, sest nende poliitikate elluviimine ei ole tähendanud mitte meie enda raskelt teenitud raha, vaid ennekõike eurorahade, ümberjagamist.
Teiseks, alles sellelt baasilt saab targa töö talguid korraldama ja pidama hakata: riik pakub välja oma nägemused konkreetsete väärtusahelate võtmes, kus Eestil rahvusvahelist majanduspotentsiaali näeb, st riik ei vali “võitjatena” välja firmasid või tehnoloogiaid (või ei keeldu üldse prioriteetides) ega rõhuta lihtsakoeliselt ja üldsõnaliselt, et elukestev õpe, inseneriteadmiste, matemaatika ja IT õppimine on ainus tee edasi, vaid sõnastab võimalikke globaalsetesse väärtusahelatasse ja turgudele sisenemise “radasid” (tehnoloogiad, kompetentsid, strateegiad), millele võiks kollektiivselt panustada riiklike investeeringute, ettevõtete ja teadusasutuste strateegiate ja individuaalse õppimise ja enesearendamise kaudu. Kõike seda nägemust saavad siis ettevõtjad ja teadlased vajadusel maatasa teha (tingimusel, et kriitika sees pakutakse ka paremaid alternatiive, millele koos panustada). Kui sellest vaidlusest tekivad ühised nägemused, siis saab astuda edasi. Kui ei, siis on loogiline, et keegi astub tagasi ja alustatakse uuesti.
Püüdes käituda nagu aktiivne majanduse suunaja Singapur, peaksid sellised protsessid olema riigi juhitud ja korraldatud, nt Teadus- ja Arendusnõukogu või mõne muu peaministrile lähedal oleva ning tugevama rolliga organisatsiooni tasemel, kus uute tehnoloogiate ja väärtusahelete-põhine kompetents oleks selgelt esindatud. Püüdes aga olla veidi konsensuslikum Põhjamaa või nt Jaapan, peaksid sellised protsessid liikuma järjest rohkem selles suunas, et eriti ettevõtjate ühendused võtavad riigilt initsiatiivid selliste sisuliste nägemuste seadmisel. Nt Jaapani üks olulisemaid ettevõtlusühendusi – Keidanren – üritab ise aktiivselt ettevõtluse ühiseid nägemusi koondada ning majandusarengu debattides juhtrolli hoida (omades sisuliselt majandus- ja innovatsioonibürokraatiat dubleerivaid, kuid ennekõike ettevõtjate ja mitte riigi huvidest lähtuvaid, kompetentse) – alles hiljuti rõhutas selle juht, et Jaapani ettevõtjad peaksid majanduse elavdamiseks ise ja sõltumata abenomicsi’st tegema kõik võimaliku, et tõsta inimeste palku ja investeerida teadus- ja arendustegevusse.
Kolmandaks, kui sellistest vaidlusest tekivad ühised panused, siis on riigi esmaseks ülesandeks rahastada kannatlikult ja operatiivselt nägemuse elluviimist toetavat teadust ja õppetegevust ning mitte segada nende valdkondade tööd projektimajandusega ja juhtimisreformidega juhtimisreformide pärast.
Neljandaks, kuna targa töö baasil globaalsetesse väärtusahelatesse sisenemine on eriti väikese riigi väikeste ettevõtete jaoks äärmiselt keeruline ja riskantne, peab riik ühelt poolt soodustama ettevõtete ühistegevust ning teiselt poolt kandma targale tööle ülemineku riske. Riik peab sisuliselt looma ja/või toetama ning aktiivselt suunama ettevõtete õppimisele ja arendusele suunatud võrgustikke ja kodumaiseid väärtusahelaid, ehk tagama fookuse pidevalt innovatsioonil ja piiride kompamisel, mida targem töö eeldab. Võimalusi selleks on mitmeid:
suuremad riigid (nt nagu Jaapan, Lõuna-Korea), kus on vähemalt üksikud tugevad teadus- ja arendustegevuse põhised ettevõtted, võivad seda teha luues ja rahastades (vajadusel ka täies mahus) ettevõtete vahelisi, kuid laiemate avalike huvidega teadus- ja arendustegevuse konsortsiume lootes, et sellisest ühistegevusest (konsortsiumi kesksetes arendusüksustes) tekib uusi tehnoloogiaid ja võimekusi (kuid nende edu sõltub ettevõtete huvidest ja koostöökultuurist ja/või riigi veenmis- ja suunamisvõimest);
väiksemad vähemsekkuvad riigid (nt nagu Singapur) saavad seda teha sisuliselt läbi välisettevõtete ja talentide üle ostmise ehk aktiivse tehnoloogiapõhise majandusdiplomaatia, st ei keskenduta mitte välisinvesteeringuid soodustava keskkonna loomisel, vaid püütakse robustselt ja otse suurettevõtteid ja tippteadlasi riiki meelitada lootes, et nende baasil tekib ka rohkem targemat tööd;
väiksemad riigid, kes pole oma asukoha tõttu nii seksikad kui nt Singapur ja/või kus pole suuri iseseisvaid teadus- ja arenduspõhiseid ettevõtteid, aga on palju õpihimulisi ja tarku inimesi, peavad seda diplomaatiat tihti võimendama läbi riigi aktiivse arendustegevuses osalemise ehk läbi nt selgelt fokuseeritud riiklikike teadus- ja arendusinstituutide (olgu selleks siis Taiwani ITRI või Soome VTT), mis kannavad ettevõtete eest arendustegevuse seotud riske (samamoodi nagu Eesti tehnoloogiaarenduskeskused) ning teiselt poolt fokuseerivad teadlikult mitte üksikute ettevõtete (nagu Eesti keskuste puhul), vaid kogu ettevõtlussektori huvidele. Teisisõnu, tehnoloogiate operatiivne arendamine (vajadusel ka nende välismaalt sisseostmine edasiseks arendamiseks ja kohandamiseks) ja turule suunamine otsides aktiivselt kohalikke ettevõtteid, kes neist võiksid kalleid tooteid voolida, saab avaliku poliitika üheks keskseks huviks ja fookuseks ehk strateegiline arendustegevus sisuliselt tähendabki innovatsioonipoliitika elluviimist.
Neid võimalikke strateegiaid võib vaadata ka väärtusahelate põhiselt. Näiteks VKG, Eesti Energia ja teiste ettevõtete vahelise teadus- ja arendustegevuse konsortsiumi käimalükkamine jätkusuutliku energeetika valdkonnas võiks olla kogu senise keskkonna-, majandus-, kui innovatsioonipoliitika retoorika (kaasamine, koostöö, fookus innovatsioonil jne) realistlikkuse ja riigi võimekuste lakmuspaberiks. Riigi initsiatiivil loodud konsortsium ei tohiks ka konkurentidel näida liiga kartellina, sest riik palub ettevõtetel avalike huvide nimel koostööd teha. Kui Eestis on pikalt räägitud ja püütud viljeleda pigem majandusdiplomaatilist Singapuri lahendust, siis meie strateegilised tegevused selles vallas on Singapuriga võrreldes suhteliselt pehmed. Nagu on sõnastanud EASi esindaja: “Eesti riik pakub investoritele soodsat majanduskeskkonda ja võrdset kohtlemist ning haritud ja kõrge kvalifikatsiooniga tööjõudu” ning üritab nüüd hakata ka läbi arendus- ja tugiteenuskeskuste toetusmeetme selliste keskuste Eestisse loomist toetama (vt siin). Kuid Singapuri kogemus ütleb, et “tark töö” ei taha ainult võrdset kohtlemist ja ühekordset kingitust. Kuna tarka tööd on definitsiooni järgi vähem kui kohti, kus seda teha, siis tark töö eeldab, et teda erikoheldaks, hellitataks ja kätel kantaks (st antakse maksuerisusi, ostetakse sisse just selle targa töö jaoks vajalikke tippteadlasi, arendatakse õppekavasid ja koolitatakse töötajaid mitte lihtsalt IKTs ja matemaatikas, vaid lähtudes konkreetse väärtusahela peamistest tehnoloogiatest ja 5-10 aasta nägemustest lähtuvalt). Millistes väärtusahelates ja tehnoloogiates oleme seda nõus veenvalt tegema ja panuseid seadma? Ei bürokraadid riigiasutustest ega teadlased ülikoolides saa sellistest küsimustes isekeskis panuseid kokku leppida, sest see vajab nii poliitilist vastutust ja visiooni, kui ettevõtjate sisulist osalemist.
Tark töö riigireformimisel
Eelneva võtmes peaks Eesti “riigireform” lähtuma põhimõttest: innovatsioonibürokraatiasse vähem juriste ja generaliste, rohkem insenere ja tehnofriike. Nii tehnoloogilise kui sotsiaalse innovatsiooni ühiseks tunnuseks on teadmatus (uncertainty) ja vajadus eksperimenteerida (nii nutikas spetsialiseerumine kui koosloome-põhine avaliku sektori innovatsioon on sisulisel eksperimenteerivad lähenemised vastavalt majanduspoliitikale ja riigivalitsemisele), kuid ei ole veel suudetud välja mõelda süsteemseid lähenemisi eksperimenteerimisele keskkondades, mis põhinevad hierarhilistel-legalistlikel alustel ning traditsioonilisel strateegilisel sisend-väljund planeerimisel ja juhtimisel.
Teisisõnu, targa töö talguid vedava innovatsioonibürokraatia osad – ministeeriumid, agentuurid, finantsasutused, teadus- ja arendusasutused jne – peavad omama mitmekesiseid ja teineteist täiendavaid võimekusi (alates tuleviku ja väärtusahelate seirest kuni poliitikate elluviimise ja tehnoloogiate arendamise võimekuseni), mis ajaloolise kogemuse alusel tähendab mitte lihtsalt kokkuliidetud ja tuimale kuluefektiivsusele suunatud standardiseeritud masinavärki, mida Eestis täna uljalt igal innovatsioonipoliitika tasandil luuakse, vaid mitmekesist, riske võtvat ja avatud mõtlemisega organisatsioonilist maastikku. Kahjuks ei saa selliseid oskusi ja võimekusi ka allhanke korras ekspertidelt ja konsultantidelt jätkusuutlikult sisse osta, sest nagu ka mainitud, tegemist on poliitiliste riskide võtmist vajava tegevusega (vt lühemalt siin ja pikemalt siin).
*Osalesin kuni november 2015 rohelise raamatu töögrupi koosistumistel ning jälgin siiani meililistis toimuvaid arutelusid ettevõtlus organisatsioonide esindajate ning ametnikkonna vahel.
** Alljärgnev on lühike kokkuvõte ja üldistus Aasia juhtivate innovatsioonikeskuste – Jaapan, Lõuna-Korea, Taiwan ja Singapur – “talgu-” ehk võrgustikupõhistest poliitikainitsiatiividest kõrgtehnoloogilisele targale tööle ülemineku hetkedel. Vt ka Noble, G.W., Collective Action in East Asia; Wong, J., Betting on Biotech.
Tartu linn toetab korteriühistute rattaparkla ja jäätmemaja ehitamist või süvakogumismahutite paigaldamist
Alates 1. veebruarist saavad Tartu linna korteriühistud esitada taotlusi toetuse saamiseks rattaparkla ja jäätmemaja ehitamiseks või süvakogumismahutite paigaldamiseks.
Toetust võivad taotleda Tartu linna korteriühistud (samuti mitu korteriühistut üheskoos), mille korterite arv on kümme või rohkem. Linna eelarvest on tänavu ühistutele rattaparklate rajamiseks ette nähtud 10 000 ning jäätmemaja…
Uus aasta on maailma majanduse jaoks tervikuna alanud üsnagi jahedalt. Majanduskasv on pidurdunud nii vanas maailmas (USA, Euroopa) kui arenevates riikides. Brasiilia ja Venemaa majandused on suisa languses. Ka börsid teevad hetkel vähikäiku ning nafta hind on madalseisus. Samal ajal prognoosib Investeerimispank Goldman Sachs, et Hiina majandus jätkab kasvulainel. Hiinale ennustatakse vähemalt 6.9%[1]SKP kasvu. Vaadates Hiina arengut ja majanduspoliitilisi otsuseid viimastel aastatel, tuleb tõdeda, et maailmamajanduse jõujooned liiguvad tõesti suunas, mida Groningeni Ülikooli professor Angus Maddison ennustas juba 90ndate lõpus. Maddison jõudis oma mõttekäikude tulemusena nimelt juba siis järeldusele, et 70ndatel vaid 5% maailma majandusmasinast moodustanud Hiina, jõuab aastaks 2030 ligi neljandikuni maailmas aasta jooksul loodavast rikkusest.
Kuidas Hiina seda teeb?
Kui Hiina viimaste aastate majanduspoliitilisi samme võrrelda malemänguga on Hiina välja mänginud suurepärase avangu ning omab hetkel kõiki võimalusi edukaks mänguks keskväljal (loe: majanduslikuks ekspansiooniks Aasias ja Aafrikas). Tooksin siinkohale esile kaks nn Hiina avangu olulisemat sammu.
Siiditee 2.0
Võib öelda, et alates President Xi Jinpingi võimuletulekust (2013. aastal) on Hiina oma majanduspoliitiliste eesmärkide saavutamisel mänginud täiesti lahtiste kaartidega. Kui varem tehti seda veidi varjatumalt siis alates President Xi ametisse asumisest on Hiina majandusliku ekspansiooni plaani “Üks vöö, üks siiditee” nime all ka ka ametlikult maailmale välja kuulutatud. “Üks vöö, üks siiditee” on Hiina majandusruumi avardamise ja arenevate turgude integreerimise plaan, mis haarab enda alla põhimõtteliselt kogu areneva maailma Aasiast Aafrikani, ulatudes osalt ka Ida-Euroopasse (praeguseks on Ida-Euroopas Hiina käsutuses näiteks 3 miljonit hektarit ehk 5% Ukraina põllumaadest[2]).
Asi on selles, et kiiresti kasvavale Hiina majandusele on eluliselt vajalik leida uusi välispartnereid. Mitte ainult selleks, et vähenda Hiina sõltuvust USA-st vaid eelkõige selleks, et murda välja allhanke-maa seisusest ning leida sobilikke turgusid kiiresti arenevate Hiina ettevõtete (näiteks Huawei, Lenovo jt) lõpptoodetele.
Plaan on iseenesest lihtne. (Allhanke-) tööga teenitud ja riigikassasse säästudena kogutud triljonid ekspordidollarid suunatakse laenudena edasi vähem arenenud riikidesse. Avati väga soodsad krediidikraanid paremate mere-, õhu- ja maismaaühenduste loomiseks Hiinaga ning muu vajaliku infrastruktuuri arendamiseks kohapeal. Muidugi klausliga, et objekte ehitavad Hiina ettevõtted ning hiina ehitustöölised. Et arengumaadel on vaba raha vähe, siis on Hiinal tihtipeale vastukaubana õnnestunud saada ka ligipääs kohalikele loodusvaradele. Kuid, mis kõige tähtsam, uue siididee oluliseks ülesandeks on lõpptulemusena tagada Hiina ettevõtetele võimlaused edukaks sisenemiseks uutele turgudele oma lõpptoodetega. Edu korral annab selline majanduslik “avanemine” Hiinale suurepärase võimaluse pääseda nn “keskmise sissetuleku lõksust” ja liikuda koduturul edasi kõrgemate palkade ning ühtlasi suurema sisetarbimise suunas. Hiinas teatakse, et devalveerimine on vaid lühiajaline lahendus[3] ning pikas plaanis on ainus võimalus elatustaseme kasvatamiseks, teha keerukamat tööd ja valmistada atraktiivseid lõpptooteid. See tähendab, et ühtlasi tuleb madalapalgalised ning lihtsakoelisemad töökohad omakorda viia allhangetena mujale, odavama tööjõuga riikidesse.
Arengufond Hiina moodi
Hiigelsuured investeeringud sadamatesse ja lennuväljadesse nõuavad aga palju raha. Sestap oli siidise nimega kuid sisult väga jõulisele Hiina majandusdoktriini väljakuulutamisele järgnev loogiline samm sobiva (loe USAst sõltumatu) finantsinstitutsiooni loomine. Seda Hiina (vaatamata Obama administratsiooni hoiatavale kriitikale) ka tegi. Juba aasta peale President Xi ametisse nimetamist käivitas Hiina 100 miljardi USA dollarilise algkapitaliga Aasia Infrastruktuuri Investeerimispanga (AIIB) ning selle järjena ka 40 miljardi USA dollarise mahuga Siiditee Arengufondi (Silk Road Fund). Põhimõtteliselt on tegu samalaadse arengufondiga nagu Singapuri Demasec või väiksemas formaadis Eesti Arengufondi esialgne (2006 a.) mudel.
Kui AIIB sihtotstarve on krediteerida suuri infrastruktuuri projekte siis Siiditee Arengufond rajati ülesandega võimendada kapitaliga konkreetseid äriettevõtteid, kellel on suur potensiaal “integreeritud” turgudel positisoone võtta.
Suurimad riskid
Ehkki USA mõju Hiina uuele “siiditeele” karisid veeretada ei maksa alahinnata, peituvad suurimad takistused Hiina teel maailmamajanduse supervõimu pjedestaalile siiski Hiinas endas. Esimene murekoht on korruptsioon. Vaatamata valitsuse käivitatud mastaapsele korruptsiooni-amnetsia programmile (ametnikke, kes ise vabatahtlikult riikliku kampaania ajal raha tagasi riigikassasse tagasi kandsid, ei karistatud) on Hiina korruptsiooniindeksis jätkuvalt paraku samas liigas Alzeeri, Nigeeriaga [4]. Korruptsiooni mastaapsusest annab aimu kasvõi uudis 22-st tuhandest Hiina ametnike omanduses olevast offshore firmast[5]. Arvatakse, et Hiina avaliku sektori parteisõdurid on nende kaudu viimase kümnendiga vasakule pannud vähemalt triljon dollarit[6]. Jätkuvalt on haldusaparaadil puudu läbipaistvusest ning kestab parteiliini sekkumine kohtuotsustesse jms. Jätkuvalt on (Euroopa standardite kohaselt) liiga leebed ka korruptsiooni piiravad seadused. Näiteks, alla 32 tuhade USA dollari suuruseid altkäemaksujuhtumeid ei loeta Hiinas äriühingute puhul seaduserikkumiseks [7].
Kuid korruptsioon pole Hiinale ilmselt niivõrd määrav takistus kui ühiskonna kiire vananemine ning majanduspoliitiline väljakutse - kuidas hüpata investeerimispõhisest majandusmudelist innovatsioonipõhisele. Siinkohal võib paraleeli tõmmata ka Eesti majanduse väljakutsega - kuidas kasvada superriigiks insenerinduse, teaduse- ning arendustegevuse mõttes. Igal juhul on Hiina avang olnud edukas ning “Keskriigil” on hetkel kõik võimalused edukaks keskmänguks teel maailmamajanduse supervõimu auväärsele koha poole. Elame, näeme.
III kvartalis oli tööhõive määr viimase 15 aasta kõrgeim
III kvartalis oli tööhõive määr viimase 15 aasta kõrgeim
Töötuse määr oli 2015. aasta III kvartalis 5,2% ja tööhõive määr 67,2%, teatab Statistikaamet. III kvartali tööhõive ja töötuse näitajad sarnanesid majandusbuumiaegsetele näitajatele.
Töötuse määr kahanes 2015. aasta III kvartalis võrreldes eelmise aasta sama kvartaliga 2,3 protsendipunkti, mis tähendas töötute hinnangulise arvu vähenemist 36 500-ni ja töötuse määra langemist 5,2%-ni. Need…
Tallinna Linnavolikogus toimub ümarlaud Kalasadama ümbruse detailplaneeringu teemal
Esmaspäeval, 14. septembril kell 17.00 toimub Tallinna Linnavolikogu istungite saalis ümarlaud Kalasadama ümbruse detailplaneeringu teemal, et kuulata ära asjast huvitatud osapoolte seisukohad, leida vastused tekkinud küsimustele ning arutleda planeeringule esitatud vastuväidete üle.
Linnavolikogu linnamajanduskomisjoni esimehe Andrei Birovi sõnul on tegemist linnaehituslikult olulise…
Merko Ehituse dividendimakse ja aktsiate arvestusliku nimiväärtuse vähendamisest tulenevad väljamaksed
Merko Ehituse dividendimakse ja aktsiate arvestusliku nimiväärtuse vähendamisest tulenevad väljamaksed
AS Merko Ehitus (väärtpaberi lühinimi MRK1T, ISIN kood EE3100098328) fikseerib aktsiate arvestusliku nimiväärtuse vähendamisest tulenevate väljamaksete saamiseks õigustatud aktsionäride nimekirja 22. mail 2015. a kell 23:59.
Eelnevast lähtudes kaubeldakse täna, 20. mail 2015. a viimast päeva AS Merko Ehitus aktsiatega, mis annavad õiguse aktsiate arvestusliku nimiväärtuse vähendamisest…
Nordecon AS (väärtpaberi lühinimi NCN1T, ISIN kood EE3100039496) fikseerib aktsionäride nimekirja dividendi maksmiseks 10. juunil 2014. a kell 23:59.
Ülaltoodust lähtudes kaubeldakse täna, 05. juunil 2014. a viimast päeva Nordecon AS-i aktsiatega, millel on õigus dividendile 2013. majandusaasta eest (cum-dividend). Homme, 06. juunil 2014. a ostetud AS-i Ekspress Grupp aktsiad ei oma enam õigust…
