#reisimas

[tiulau-blog]

Jinghongis

Peale oma viimast matka Laoses läks sõit edasi või õigemini siis tagasi, Hiinamaa poole. Tahtsin veel kindlasti enne tagasi minemist näha Yunnani lõunapoolse provintsi Xishuangbanna pealinna Jinghong-i, mida paar sõpra mul väga näha soovitasid. Hakkasin hommikul minema, ja sõit kestis vähe aega, umbes kuus tundi, nii et jõudsin Jinghong-i juba pärastlõunaks. Olen juba rääkinud, et mind tabas esimese asjana suur Hiinashokk, nähes seda, kuivõrd erinev ikka kõik siin on. Nüüdseks olen vist taaskord juba harjunud, olen paar päeva käinud linna peal jalutamas, aga ei tundu üldse enam shokeeriv kogu see ümbrus siin. Pidin kõigepealt tükk aega jalutama kogu oma tavaariga, sest mõtlesin et saan sellele tänavale kuhu vaja ka jala minnes, aga loomulikult ei leidnud ma seda tänavat üles, nii et pidin lõpuks ikka takso võtma. Õnneks läks hosteli leidmine kergelt kui ma juba seal õiges kohas olin. Olles oma asjad ära pannud, läksin ühte sealsesse "lääne stiilis" kohvikusse sööma, ning kohtusin seal ühe hästi toreda tüdrukuga Ukrainast ja poisiga Ibeeriast, kes elab Ameerikas. Nad olid mõlemad tulnud sinna üheks kuuks tööd tegema, aga nagu Hiinas asjad tavaliselt ikka käivad, ei olnud seda klubi, kus nad töötama pidid hakkama, veel lahti tehtud, niisiis olid nad seal juba 7 päeva niisama veetnud. Tüdruk pidi siis klubis Dj olema ja poiss MC, mis tähedab seda inimest, kes karjub muusika vahele selliseid asju nagu et pange nüüd käed ülesse jne, nagu ma teada sain. Igastahes, käisin siis Marinaga, selle tüdrukuga Ukrainast, nats linna peal ringi, käisin üle kuu aja suures kaubamajas, sest kuskil Vietnamis ega ka Laoses ma tõesti ei sattunud sellisesse kohta. Lisaks käisime ööturul koos. Järgmisel hommikul käisin ühes pargis nimega Mantingi park, kus oli lihtsalt kena ja ilus ja seal oli ka kuldne Zhou Enlai kuju. Mõned asjad seal siiski eriti kenad ja ilusad ei olnud, näiteks see, et seal oli ka "loomaaed", mis koosnes mõnedest puuridest erinevatest makaagi liiki ahvidest. Nende puurid olid aga täiesti tühjad, seal polnud tõesti mitte ühte asja ka, peale ühe köie, mis puuri erinevaid osi ühendas. Mul oli nii kahju nendest ahvikestest, kes peavad sellises kõledas kohas oma elu veetma. Lisaks oli millegipärast üks neist ainult üksinda puuris, mis peab sellise sotsiaalse looma jaoks nagu ahv ikkagist täielik piin olema, ma arvan, et ahvid tahavd ikka karjas olla ju. Seda kõike oli nii kurb vaadata. Lisaks oli neil seal eriti suur paabulindude puur, mille sees elavad linnud ei näinud just kõige päremini hoolitsetud välja, nad olid üsna räsitud välimusega. Pärastlõunal kolis mu tuppa üks hiina tüdruk (see oli selline ühikatoa tüüpi hostelituba, aga senimaani olin ma olnud ainus inimene oma toas), kellega hakkasime rääkima. Selgus, et ta elab Chengdu-s, aga oli tulnud Laosesse reisima. Huvitav oli see, et ta oli Kungmingis Jinghong-i tulnud häälega, mida ma tavaliselt hiina inimeste puhul kohanud ei ole, et nad hääletaks. Siiski rääkis Amber (tema lääne nimi) mulle, et tänapäeval on see tudengite hulgas juba üsna populaarne praktika. Käisime temaga tol õhtul uuesti ööturul, sest ega seal suurt midagi muud õhtuti minumeelest teha ei olnud. Kolmandal ja oma viimasel päeval Jinghong-is käisin vaatamas ühte templit, mis on Xishuangbanna suurim tempel, kus on eriti suur kuldne Buddha kuju künka peal, mis nagu vaataks üle terve linna. See oli iseenesest päris lahe, aga nõme oli see, et pilet maksis 120 kuaid, ehk nii 14-15 euro kanti. See on mingi templi vaatamise eest täielik röövimine, ma ei ole eluski nii palju maksnud mingi templi vaatamise eest, tavaliselt jääb nende hind ikka 2-3 euro kanti. Sain õnneks oma õpilaspiletile hinna 80 kuai peale, mis on ikkagi üsna palju, aga mõtlesin et okei, vahet ju pole, ega ma võib-olla enam kunagi siia linna ka tagasi ei tule seega võib selle raha kulutada. Peale seal käimist jalutasin veel niisama ringi ja ostsin endale ära õhtuse bussipileti Kunmingi. Enne bussi peale minekut kohtasin jälle oma esimese päeva sõpru, kellega veetsin oma ülejäänud aja Jinghong-is. Õhtul kell 18.30 istusin bussi peale, et minna tagasi Kungmingi. Ega see tagasi tulek mingi pidu ei olnud, bussis haises keegi või miski jube vastikult, nii et halb oli hingatagi vahepeal, lisaks olid kõik inimesed jube valjud ja häirivad kuidagi. Hommkupoole tegime veel kuskil suvalises kohas peatuse, sest ilmselt Kungmingi bussijaama ei avata nii vara, või siis ka mingil muul põhjusel, ega ma ju ei tea, sest keegi siin bussides informatsiooni ei anna reisijatele. Kui bussjuht arvab, et võib teha peatuse, siis on peatus, kui bussijuht arvab, et võiks nüüd uuesti liikuma hakata siis hakatakse uuesti liikuma. Nii et pidin siis selles haisuses bussis üritama magada mõnda aega, aga ma ei jäänud ka üldse magama, sest mõtlesin kogu aeg et see situatsioon on nii nõme, et ma võiks selle aja peale juba ammu omas voodis kodus magada. Mingi hetk hakkasime siis uesti sõitma, ja jõudsime juba varsti Kunmingi bussijaama, kust võtsin endale takso koju, sest mul oli liiga palju asju ja oli liiga varajane hommik, et ma oleks viitsinud otsida bussi. Niisiis jõudsingi tagasi koju ja noh, ongi kõik vist. Igastahes, jube äge reis oli, ma läheks kohe uuesti kui võimalus oleks.

[tiulau-blog]

Dzunglis II

Teisel päeval ärkasime üsna vara ja sõime oma külas hommikust. Peale seda hakkasime kohe minema. Nüüd olid teised külaelanikud ka tulnud tagasi, aga sams mingit erilist positiivset emotsiooni meie sealolemise koha pealt nad ikka ei kiiranud. Kõigepealt matkasime umbes pool tundi ühte teise külla, mis oli vist Akha rahvuse küla, kui ma õigesti mäletan. Nende puhul oli huvitav see, et nad kandsid kõik ikka veel oma rahvuslikke riideid. Selles külas oli ka väikene elektrigeneraator, nii et tänapäeva mõjud olid siiski ka sinna juba sisse hiilimas. Põhimõtteliselt oli sealne peatus justkui ainult selleks, et me midagi ostaks, sest kohe kui me tulime, tulid mõned naised ja lapsed välja oma korvidega, mille sees neil olid mingid väikesed käsitöö asjad nt kotikesed ja käevõrud. Nad jubedalt tahtsid et me midagi ostaks, loomulikult. Üks mu reisikaaslane ostiski nende käest päris mitu käevõru. Ma tahtsin neist lihtsalt pilti teha, aga nad ei tahtnud üldse, et neist pilti tehtaks, kohe kui ma hakkasin pilti tegema, põgenesid nad vaateväljalt ära ja vaatasid maha jne. Ja see ei olnud nüüd sellepärast, et ma midagi ei ostnud, sest isegi see mees, kes nende käest päris palju asju ostis ei saanud neist pilti teha. Igal juhul, peale seda hakkasime siis minema taaskord, külast peaaegu et väljas olles rääkis meie teejuht ka veidi sellest hõimust, et mis nende eripära on jne. Peale seda matkasime eriti tihedas ja suures ürgdzunglis, mis oli tõesti parim osa sellest matkast, see oli see mis oli tõesti väärt nägemist. Mingeid loomi ega asju me kahjuks küll ei näinud aga kogu loodus oli lihtsalt imeline seal. Umbes poole kolme paiku vist jõudsime oma matkaga lõpule, väljusime NPA-st ja sõitsime tagasi LN-sse. Igal juhul jah, looduslikule keskkonnale selle matka puhul saab anda ainult 10-st punktist 10, aga kõik muu oli minumeelest mõttetu, selle kohta mis ta oli oli see matk minumeelest mõttetult kallis. Ja ma muidu oleks nagu aru saanud, et okei, me olemegi nende külaelanike jaoks võõrad jne, aga seal kontoris oli just kirjutatud umbes et ooo, nad väga ikka tahavad et sa tuleks, ja väga rõõmustavad selle üle jne. mis minu kogemuse kohaselt on vale. Nõme on see, et õhtul peale matka kohtasin kahte meest, kellega olin koos LP-st sõitnud LN-sse, ja nende matk oli just selles mõttes olnud suurepärane, et nad olid mingis Hmong rahvuse külas, kuhu ei olnud 3 kuud tulnud ühtegi välismaalast, ja nad olid kõik olnud hästi sõbralikud, söönud ja joonud koos külalistega, ja nendega giidi vahendusel suhelnud jne. Võib-olla on asi ka selles, et kuna see GD on nii kuulus firma, on neil rohkem kliente, ja seega need külad, mida mööda nende kliendid käivad on nii tihti juba külastatud, et elanikud on tüdinenud külalistest ja ei viitsi enam nendega tegeleda. Igal juhul see, et kõik ööbimine ja söömine on korraldatud külaelanikest eraldi jätab küll sellise mulje. Aga jah, õhtul peale matka ostsin juba endale pileti tagasi Hiina. Aja poolest oleks ma võinud veel jääda ja proovida näiteks selle firmaga, millega need kaks meest käisid, uuesti proovida matkata, aga kahjuks oli mul raha otsas ja olin ka veidi väsinud juba. Vähemalt rõõmustab mind see, et selle firmaga peaksid külaelanikud saama kindlasti kätte õiglase osa sellest, mis ma maksin, ja seega läheb raha vähemalt õigesse kohta. ja noh lisaks, eks see dzungel, mida mööda me matkasime oli ka ju lahe.

[tiulau-blog]

Dzunglis

Kirjutan nüüd pikemalt oma viimasest dzunglimatkast Laoses. Ütlen kohe ära, et see matk valmistas mulle kerge pettumuse. Olles Savannakethis matkamas, oli minu jaoks natuke pettumust valmistav see, et need külad, mida me nägime, ei olnudki sellised eriti traditsioonilised, vaid juba veits moderniseerunud. Seal see, mind tegelikult niiväga ei häirinudki, sest üks mu matkakaaslane ütles, et Luang Namthas on hästi palju selliseid häid matku, kus saab näha ka neid külasid, kus tõesti inimesed elavad ilma elektrita ja oma vanu traditsioone täielikult järgides, seega mõtlesin et olgu, eks siis Luang Namthas tuleb alles see õige matk. Lisaks sellele ütles ta, et LN-s on matkad odavamad, sest inimesi on rohkem ja grupid suuremad. Igal juhul, jõudsin LN-sse ja avastasin et jube raske on hoopiski millegipärast üldse leida mingit gruppi millega ühineda, ja üksinda minnes on need matkad kõik jube kallid. Seal oli ka odavamaid firmasid muidugi, aga nendega on see et ei või kunagi teada, kas need külaelanikud, keda me külastame, sellest rahast ka midagi saaavd või ei, ja sellise turismi mõte suuresti ongi ka selles, et toetada neid inimesi, kes elavad seal oma külades allpool vaesuspiiri. Üks suuremaid ja kuulsamaid firmasid, kes neid matku Laoses korraldab on GreenDiscovery, ja neil on ka LN-s kontor. Kahjuks on see firma ka kõige kallim, aga seal kontoris oli ka paar teist inimest, kes olid matkamisest huvitatud, ning saime kokku kolme inimese grupi. Loomulikult oli see ikkagist väga kallis, aga samas mõtelsin, et kuna see firma peaks olema parim, ja see poiss, kes kontoris neid asju ajas tundus väga tore ja professionaalne, siis mõtelsin, et saan vähemalt parima võimaliku kogemuse oma raha eest. Lisaks võib märkida, et see poiss oskas isegi eesti keeles tere ja aitäh öelda, mis on päris huvitav. Korraldasime siis õhtul oma asjad ära, ja järgmine hommik läks sõit lahti Luang Namtha NPA ehk National Protected Area poole, kus enamik Luang Namtha matkasid toimuvad. See on üks hullult suur maa-ala kus on keelatud metsa maha võtta ja ehitada jne, ja seal elavad üsna mitmed rahvusvähemushõimud oma külades. Alustasime matka ühe küla juurest, mis oli selle NPA ääres ja seega ka selline veits moderniseerunud, aga kus siiski olid need lahedad traditsioonilised majad jne. Kahjuks ei saanud me peaaegu üldse ringi vaadata, vaid läksime kohe edasi. Ainuke asi, mida nad meile seal näitasid olid sellised traditsioonilised väikesed riisihoidmismajad, mis on külast veidi eemal, et juhuks kui küla maha põlab, oleks elanikel vähemalt midagi süüa. Peale seda läksime kohe dzunglisse. Pean ütlema, et loodusliku keskkonna poolest oli see matk eelmisest sada korda üle, sest see oli ikka tõeline dzungel, ja lisaks veel mägedes, nii et tee käis üles-alla ja oli selline päris dzunglis matkamise tunne. Paraku ei rääkinud meie seekordne teejuht meile peaaegu midagi taimedest, mis seal kasvavad. Ta näitas meile vist kogu päeva jooksul kokku 2-3 taime, eelmisel matkal oli neid ikka vähemalt 15-20 ja igaühe jurde käis mingi huvitav lugu ja põhjalik seletus, nii et sai ikka targemaks ka. Kella 12 paiku sõime lõunat, mis koosnes loomulikult sticky rice-ist, ja siis mingitest erinevatest juurviljadest, nt baklazaanipüree, mis on üks traditsiooniline Lao toit, mu reisikaaslastele oli ka loomulikult mingi liha. Päris lahe oli see, et "laualinaks" oli suur palmileht. Õhtupoolikul jõudsime siis sinna külla, kus me ööbima pidime, mis oli Khmu rahvuse küla. Esimene pettumust valmistav asi oli see, et me ei ööbinud seekord mitte nende külaelanike endi kodus, vaid küla juurde oli ehitatud eraldi onnikesed matkaliste jaoks, mis juba vähendas kontakti elanike endiga. Lisaks saime saabudes teada, et tegelikult on külaelanikel täna just vaba päev, mistõttu ei ole enamikku neist kodus. Külas oli jube vähe inimesi, ning need, kes olid, isegi ei tervitanud meid, vaid lihtalt istusid omaette ja seirasid meid kahtlustava pilguga. Noh, lapsed olid veits sõbralikumad muidugi, aga üldiselt sain ma sellise emotsiooni et parem oleks kui ma üldse sinna tulnud ei oleks nende meelest. Seekord me ka ei söönud külaelanikega koos õhtust, vaid meile tehti eraldi söök, mida me sõime oma eraldatud onnikeses. Läksime magama üsna, vara, sest kuna seal elektrit ei olnud, ei olnud ka peale pimeda saabumist väga midagi teha.

[tiulau-blog]

Tagasi Kunmingis

Täna hommikul kella 5 paiku jõudsin siis tagasi oma vanasse heasse Kunmingi. Siin on päris soe juba, nii et enam külma kannatama ei pea. Tänasel päeval pakkisin lihtsalt oma asjad lahti, magasin veidi, jalutasin ringi jne, ei teinud midagi erilist. Homme siis üritan ka reisi lõpu siia järjest kirja panna.

[tiulau-blog]

Jinghong

Jõudsin eile tagasi Hiinasse, ehk siis Jinghong-i esialgu, Kunmingisse ma veel kohe tagasi ei läinud. Eile siia tagasi jõudes tabas mind kõigepealt suur-suur hiinashokk, ma olin täpselt kuu aega ära olnud, nii et ma olin juba natuke jõudnud unustada, mismoodi siin asjad on. Tänavatel on võrreldes Vietnami ja Laosega nii palju prügi kuidagi, lisaks kõik see kuidas siin lõhnab ja kuidas majad välja näevad ja kuidas inimesed käituvad...ei olnud harjunud enam sellega vahepeal, vahe on ikka üüratu võrreldes teiste riikidega. Teistes riikides ka inimesed uudistavad valget inimest ja nii, aga siin kuidagi eriti häbitult inimesed lihtsalt passivad sind, nagu sa olekskki tulnud neile siia klounaadi tegema, lisaks räägivad midagi omavahel ja siis naeravad. Lisaks kui üritad midagi tänavalt inimeste käest küsida, siis saad tavaliselt ainult selle hiinapärase täiesti tühja pilgu vastu, või siis inimesed ei peatu isegi, kui sa neid kõnetad. Aga noh, see selleks, eks inimene harjub ju kõigega, isegi Hiinaga. Kuigi jah, nii hull see nüüd ka ei ole, eks siin ole oma võlu ka. Igal juhul, õhtupoole kohtasin ühes kohvikus ühte hästi sõbralikku tüdrukut Ukrainast, kes töötab Hiinas erinevates kohtades Dj-na, ja on nüüd tulnud üheks kuuks siia tööle. Käisime koos ööturul ja niisama jalutamas.

[tiulau-blog]

Tagasi Hiina!

Niisiis, käisin oma matkal ära ja taaskord ei viitsi hetkel täpsemalt kirjutada sellest, ütlen ainult niipalju, et homme lähen siis tagasi Hiinasse. Hetkel ei lähe kohe veel tagasi Kunmingi, vaid teen enne vahepeatuse Yunnani lõunapoolse Xishuangbanna pealinnas Jinghong-is, mida mõned sõbrad mulle väga soovitasid, ja lisaks ei taha ma ju kohe nii kiiresti ka veel koju minna. Igal juhul jah, tore oli, nii kahju et läbi sai aga noh, eks kõik asjad elus saavad ükskord läbi. Tegelikult olen ma ka juba üsna väsinud, ja mul on nii palju kraami ostetud igalt poolt kokku, et ma tahagni juba tagasi minna natuke, sest ma ei viitsi seda enam endaga kaasas kanda. Eks siis homme blogin jälle midagi uuesti juba Hiinamaa pinnalt.

[tiulau-blog]

100. postitus, jee!!!

Palju õnne mulle endale siis selle puhul. Igal juhul, tänasel päeval ma veel matkama ei läinud, sest ma ei leidnud veel eile õhtul endale head matka. Täna magasin suurema osa päevast ja nägin unes, et läksin reisile tagasi Eestisse :) Aga homme hommikul alustan ma siis kahepäevast matka taaskord läbi Laose dzungli. Seekord tuleb ilmselt veelgi huvitavam kogemus kui eelmine, sest siinne mets on sügavam ja vanem kui see, mis Savannakethis oli. See matk jääb ilmselt ka mu viimaseks aktsiooniks siin Laoses, peale seda võtan juba bussi tagasi Hiina. Eks ma siis räägin jälle kõigest siis, kui ma tagasi jõuan.

[tiulau-blog]

12. Veebruar

Pidin täna jälle hommikul vara tõusma, sest ma tahtsin minna vaatama Pak Ou koopaid, ning paat sinna läks kell 8 hommikul. Kell 8 hommikul Laose aja järgi siis, ehk siis 9 paiku, minu õnneks, sest muidu oleks ma hiljaks jäänud ja ei olekski saanud minna. Sõitsin umbes tund aega paadiga, kusjuures vahepeal tegime jälle peatuse ühes külas, kus olid väljas need müügiletid. Igal juhul, need koopad on juba kaua kaua aega, isegi enne budismi tulekut olnud Laose inimeste poolt austatud kui pühad kohad. Budismi tulekuga sai sellest koht mingi kevadise rituaali jaoks, kus külaelanikud pesevad oma buddhakujusid seal. Need koopad olidki täis pisikesi ja suuremaid buddha-kujusid. Olles saabunud tagasi Luang Prabangi käisin massaazis, mis on siin nagu Hiinaski mõnusalt odav, ainult neli eurot tunni aja eest ja kusjuures tõesti hea massaaz oli. Peale seda ei teinudki eriti midagi, sest tundsin end tänu eile õhtusele vähesele magamisele jube väsinuna, lisaks oli meeletult palav, nii et lihtsalt jalutasin veidi ringi ja käisin ühes india restoranis söömas. Kahjuks ei ole ma veel siin leidnud ühtegi tõeliselt head söögikohta, ning sama ütlesid mulle ka need austraallased, keda ma kogu aeg igal pool kohtan, nii et praeguse seisuga tundub et Luang prabangis ei olegi huvitaval kombel ühtegi väga head restorani. Õhtupoolikul tahtsin veel ühte kohta minna aga ma jäin oma toas magama ja ärkasin alles mõni aeg tagasi üles. Lähen nüüd välja õhtust mitte-nii-palavust nautima, lisaks pean ostma endale bussipileti uude kohta, kõige tõenäolisemalt lähen Nong Khiaw-sse, ning sealt edasi ühte eriti väiksesse mägikülla, kuhu saab ainult paadiga, aga noh eks vaatab mis tuju mul tegelikult lõpuks peale tuleb.