Mõlgutusest ülimõtlemiseni
Hetkel on fookuses suhetega seotu, eks näis kas see on tingitud marsi ja pluuto ebasobivast kosmilisest asendist tähemärgi suhtes või lihtsalt liigne suveliikuvust täis elutempo mis energavarusid õõnestab. Peamiselt argumenteerin sisimas teemat mida võib leierdatuna leida millisest iganes “butiik” tüüpi foorumist. Aga loome selgust siiski. Mõlgutan selle üle, et kuidas küll jälle leitakse end suhtes olles situatsioonist, kus kerkib esile üliemotsionaalsus. Selle all ma mõtlen tühiste asjade tõttu tuleohtlikku seisundit. No tead ju küll - kõnnid ringi nagu tiksuv pomm ja plahvatad kui keegi julgeb kõrvaltoas pildiraami liigutada. Küllaltki keeruliselt hallatav ja (üldjuhul) naissugupoolele omane käitumismaneer, kuid isiklik arvamus on, et asi puudutab suhteid üldisemalt. Fakt on see, et üks kõik mis lubadusi sa suhte alguses endale ei annaks: suhteliselt kindlasti hakkad sa mingi moment enda suhet võrdlema endisega. Ma arvan, et siin on peidus ka üliemotsionaalsuse üks peamistest põhjustajatest. Mida olulisem ja isiklikum teema, seda rohkem emotsioone kerkib. Kõik suhted tulevad meie ellu selleks, et meile midagi õpetada. See on kui iseenda avastamine läbi erinevate inimeste toetuse, suunamise ja emotsioonidetulva. Selles navigeerida jäädes samaaegselt iseendaks on korralik challenge - peale aastaid kestnud suhet tavaliselt leian, et olen enda käitumisse ja põhimõtetesse päris palju üle võtnud sellelt inimeselt, kellega koos viibisin. Aga kes on “mina”? Kui näiteks peetakse pikemalt alternatiivseid eluviise tavapäraseks, siis kas normaalne ja ühiskonna poolt aksepteeritud eluviis on ümberõppimine? Kas see “normaalne” maailm ei olnudki esialgselt Sina, kuid üritasid sealt teatud põhjustel põgeneda, sest see tundus just kui liiga peale pressitud ja “paika pandud”? Kindel on see, et toimub iseenda täiustamine läbi erinevate kogemuste. Baaspõhi on küll jäänud samaks, kuid emotsionaalne seisund ja vaated muutuvad kõvasti, isegi nii tugevalt, et harjumuseks saanud asjade kõigutamisele lähedale pääsenud inimene on esimene, kes julma isiksustriivavat kriitikat tunda saab. Öeldakse ikka, et ei tohiks end kellegi teisega võrrelda, vaid iseendaga. Tõetera on, kuid kas seda saab üle kanda ka suhtesse? S.t, et kui hakatakse võrdlema enda praegust suhet endisega, siis tuleks võrrelda iseenda rahulolu või sisemist seisundit erinevates suhetes? Tegelikult on ju asi lihtne - saa aru kes oled sina ja mida täpsemalt oled üle võtnud erinevatelt inimestelt. Iseenda defineerimise läbi on võimalik palju paika panna. Kas üliemotsionaalsus on tingitud sinu isiksuse riivamisest, igatsusest “vana” järgi või “uue” eluga harjumatusest? Äkki on tegemist ühise kompotiga, mille seedimise ainuõige võimalus on natuke iseenda sisse vaadata. Kui mediteerimine liiga üle jõu käib, siis ehk on võimalik aru saada vähemalt millest see emotsioon nii esile tuleb. Antud juhul süüdlast polegi, sest tegemist on protsessiga, kus inimene end taaskord defineerida üritab ja vanad ning uued mustrid omavahel kombineeruvad. Tulemuseks sageli kergemat sorti segadus mida saab absoluutselt teadvustamise teel ja üksi olemise läbi leevendada või teha aksepteeritavamaks. Võrdle nii palju kui tahad - lõpuks oled ikkagi sina see kes võrdleb, see kes vastutab oma emotsioonide eest ja see kes situatsioonidesse keerukust lisab. Aga eks see olegi üks elu iludest ja võludest, tunda ise ja panna teisi tundma..