T E E L E H T
Ma igatsen neid hommikuid, mil riidekapile peegeldunud valgus meenutas maroon'i pruuni. Ja mind oli äratanud keegi, kes oli hüüdnud eemalt mu nime. Arvan, et ta ei tule enam tagasi. Ja mahagonist riidekapp on tuhmiks kulunud, kuid sellegi poolest ei unusta ma mitte kunagi ta häält. Igakord kui mu ninna tungis kohviubade õrn aroom, teadsin, et ta on köögis, teadsin, et ta ootab mind, sest oli mind ju kutsunud. Sellel ajal ei mõelnud ma, kas ta on aastate pärast ikka veel seal köögis, kas ta kutsub mind või unustab mu. Ma ei osanud väärtustada, ma ei osanud olla ebakindel, sest ta oli alati olnud mu kõrval. Teadsin, kuhu toetada pead kui maailm raskena tundus. Teadsin, et kui keegi minusse ei usu, siis tema ikka usub. Ja kui olin kukkunud, oli ta ainuke, kes mulle teelehe ulatas. Kord arvasin, et ta vähenegi mõistus on kadunud, kuid siis meenus mulle, et ta üritas mind vaid rahustada. Ja nüüd tean sulle öelda need sõnad, mida laps ei võinud: "Kuid teeleht ei aita häbi vastu, teeleht peatab vaid vere. Kunagi olid sina see, kes vannitoa põrandal lämbus enda verre, kuid keegi, mitte keegi, ei pakkunud sulle teelehte."
