Bubblejungle

[annulaadne]

oravane // squirrel-ish

Siin üks minilugu sõber Oravast.

Üheks Männi pargi läheduses elamise võluks on oravad. Oi kuidas mulle meeldivad oravad. Seda ka Krisile. Nad on ju väiksed ja oma suurte karvaste, puhvis sabadega nii nunnud? Pilt: erakogu  //  On ju nunnud? No igatahes oli mul mõni aeg tagasi siin sünnipäev ja kaks mu töökaaslast arvasid, et mul oleks jube hea Mustamäe rõdul neid siin punastama panna. Mis tehniliselt oleks nagu võimalik, kui a)…

View On WordPress

[annulaadne]

Midagi nii südantliigutavat on jõululaupäeva hommikus, kui väikemees ronib kaissu ja akna taga huilgab tuul – ta paneb oma pea sulle õlale ja poeb sügavale su käte vahele ja ütleb, “Emme, ma kardan.” Rahustan teda, silitan ta väikest pead ja kallistades ütlen, et ärgu kartku. Emme on alati olemas. Siis kõmiseb issi oma hommikuhäälega, mis on nagu bass ämbripõhjas, “Issi kaitseb sind!” Ja siis on väikemees rahul. Südamed põksuvad ja liblikad on kõhus. Ja tuba on armastust täis.

Jõulud tulid, olid ja läksid. Mul oli sel aastal neli vaba päeva ja ma ausalt öeldes ei saanud arugi, kui need juba mööda vihisenud olid. Jõulud läksid nii ruttu… Kõik sõid kõhud täis, oldi mõnusad, natuke kakeldi ja juba leidsin end roolist, kodu poole sõitmas. 2016 on üldse väga veider aasta olnud… Vähe sellest, et internet on täis igasugust sisu, mis seda aastat igati maha teevad, siis ise tagantjärele mõeldes ütleks ka, et ei ole see aasta mitte midagi erilist olnud ja on pigem selline negatiivsem, raskem ja rohkem pingeid täis kui tavaliselt. Inimestel on palju hingelisi okkaid. Vähemalt nii uuele aastale vastu minnes tunnen küll väikest rõõmusädet ja kergendust, et see aasta lõpuks läbi saab. Tuleb uus ja parem ja värskem algus. Muidugi mõista ei ole see kõige halvem aasta üldse olnud, lihtsalt praeguseks korvab negatiivne positiivse üle ja meeles ongi ainult paha (praegu leinan Carrie Fisherit näiteks). Aga surun seda alla, sest tegelikult on selles aastas nii palju ka head olnud. :) 2016 on kõige pesuehtsam elu Ameerika mäed olnud, kõikide oma tõusude ja mõõnadega.

Noh, esiteks ma poleks elu sees arvanud, et pean ühe aasta jooksul kolm korda töökohta vahetama. Aga elu õpetab ja on vaja teha valikuid nii töö ja pere, töö ja enese rahulolu ning töö ja palga vahel. Tõsi, mõnikord tunnen puudust valgest kitlist ja ebamugavatest punastest pükstest/seelikust, aga kui õhtul poes käin ja apteegi uksest sisse juhtun vaatama, siis ei kahetse ma midagi. Viimast töökohta käiates pean aga nentima, et see oli ilmselt parim mis hetkel juhtuda sai ja seni olen väga rahul nii oma töö kui kollektiiviga. Töö otsimine on totaalselt stressirohke tegevus, vähemalt minu jaoks. Järjekordne sundvahetus aasta lõpus andiski ilmselt 2016’le veel seda mõrkjat maitset juurde – kes ikka tahaks elada teadmatuses, praadida, otsida ja oodata vastuseid, mida kunagi ei pruugi tulla? Mitte mina. Praegu aga tundub, et maandusin õigesse kohta.

  Mis aga meie lapsesse ja lasteaeda puutub, siis see on selline tobe tore kohustus, mis mind nagu täiskasvanuks sunnib. Mõnel hommikul kohe üldse ei tahaks ärgata ja täiskasvanute asju teha. Aga laps on vaja viia-tuua, tööl on vaja käia , täpselt nagu laulis Twenty One Pilots: “Wake up, you need to make money!” Ka Kris oli üleeile hommikul seda meelt, kui ta (esimest korda) nuttes lasteaeda jäi. Raske on see pühadeaeg ja üldse kogu see lasteaiandus… Meil on praegu mingi karm haigusperiood liikvel – mis on tegelikult Delfit ja Postimeest vaadates üle terve Eesti – ja rühmad on kokku lükatud, õpetajad on haiged ja lapsed stressis, sest peavad võõraste õpetajatega võõrastes ruumides olema. Ma saan täitsa aru, kui väikemees mulle hommikul kaissu ronides protesti laulab, et tema tahab issi kaisus olla ja ei taha lasteaeda minna.

Tegelikult olen sel aastal tänulik nende armsate väikeste pudinate eest, kelle kured õigetesse kodudesse tõid. Ja ilusate pulmade eest, kuhu meid kutsuti (oiiii, kuidas mulle meeldivad pulmad!). Kirsiks tordil jääb seda aastat kroonima minu härra aasta võrra vanemaks saamine ♥, minu sisemise fännitüdruku rahuldamine Assassin’s Creed’i esilinastusel käimise näol (tõsi, film ise polnud kogu seda haipi väärt ja see on fakt, et vähemalt kolmesadat mängutundi ja detaile ei saaaaaa mahutada kuni kahetunnise filmi sisse, ilma, et kvaliteet kannataks) ja vana aasta ärasaatmine meie parimate sõprade seltsis. Täna tööl olles on juba mõnus reisiärevus sees. Kuigi mulle tegelikult ei meeldi kuskile niiviisi startida, et ma kodunt läbi minna ei saa, on see aastavahetus seda väärt ja ma proovin mitte jonnida. Loodan lihtsalt, et olin piisavalt unine ettenägelik ja kõik vajaminev sai ikka kotti visatud. Kuigi 2016 on suhteliselt nõme aasta, taastati minu usk inimkonda vähesel määral mu naabri näol, kes mulle hilja õhtul helistas ja ütles, et minu pakk on tema postkasti pandud (good game, Omniva) ja kas ma saaks selle ära võtta. Järgmisel hommikul oli see pakk minu postkastis, sest sain talle ukse lahti jäetud. :)

Ja järgmine aasta tuleb juba sellepärast ägedam, sest Rammstein!

  Tõsiasi on see, et enne järgmist aastat ma siia ei jõua ja praktika näitab, et ka selle postituse kirjutamiseks läks mul kõigest neli päeva aega. Mul vist ei ole seda blogisoolikat enam…

Igatahes, kõikidele teile, kes te mõnikord siia veel ära eksite, soovin ma soojust südamesse ja naeru suule – kaunist vana aasta lõppu ja veelgi paremat uue aasta algust!

  Oooooi kui kaua tehtud kaunikene! :D Midagi nii südantliigutavat on jõululaupäeva hommikus, kui väikemees ronib kaissu ja akna taga huilgab tuul - ta paneb oma pea sulle õlale ja poeb sügavale su käte vahele ja ütleb, "Emme, ma kardan." Rahustan teda, silitan ta väikest pead ja kallistades ütlen, et ärgu kartku.

[annulaadne]

ööd ja koidikud // nights and dawns

Viimasel ajal on juhtunud, et nii palju on sisemuses kinni ja no kuidagi ei saa kirja pandud kõike seda, mis toimub. Iga asi ei peagi võib-olla internetiavarustesse jõudma, aga mõni asi ikkagi võib. Olen jälle reel. :) // There's been so much stuck inside lately and I just couldn't bring myself to write it all out. Maybe it's best that everything doesn't go out into the wide web of the internet, but some things actually might. I'm on the road again. :)

Kuigi elu on siin viimastel nädalatel igasugu kaikaid meile kodaratesse loopida proovinud, oligi ühel väiksel perioodil tunne, et no kui hakkab minema, siis lähebki kogu täiega. See lause, et sa ei oska asju hinnata enne, kui need läinud on, sai ka taaskord tähenduse. Veider on midagi sellist, nagu seda on töö, iseenesestmõistetavaks pidada… See, et sa hommikul üles tõusma ja tööle minema pead,…

View On WordPress

[annulaadne]

Mini-update.

Sees pakitseb nii palju mõtteid ja tundeid, mida kirja tahaks panna, aga iga jumala kord, kui ma selle postituse kirjutamise akna lahti võtan, on kõik justkui pühitud. Kõik need emotsioonid ja mõtted, mis just hetk tagasi mõtteis olid, on läinud. Ja ees on ainult blokk. No mis elu me siis viimasel ajal elame? Rahulikku elu. Lume tulekuga on stress natukene tahaplaanile jäänud ja igapäevaselt on…

View On WordPress

[annulaadne]

Septembris ma... // In September I...

Möödunudseptembrine kirjaheietus. Sest noh, parem hilja kui mitte kunagi :)

Mängin: Assasin’s Creed 3 Loen: Dan Brown “Inferno” Söön: palju puuvilju … hingasin sügavalt sisse ja nautisin uusi tuuli! Vähe sellest, et mul on nüüd palju vabam graafik, mille järgi liigelda ja toimetada, oleme me Keioga nüüd kooliomanikud. Kes teab, kas võtsime tõesti suure ampsu või mitte, aga seniks peegeldab meie edu vaid aeg. Mõtleme koos, tegutseme koos, vastutame koos. Meie pisike ja…

View On WordPress

[annulaadne]

Mixa Anti Imperfection DD Cream

Mixa Anti Imperfection DD Cream

Suur oli mu üllatus, kui postkontorisse joostes anti mulle kätte kaks pakki, mitte üks. Tol hetkel mõtlesin lihtsalt, et ju siis jõudis mitu pakki korraga ja veel ei oldud jõutud sõnumit saata – lucky me! Veel suurem oli mu üllatus aga kodus, kui avastasin, et teine pakk ei olnudki ükski mu tellimus, vaid hoopis kingitus Mixalt: nad olid mulle prooviks saatnud oma uue DD kreemi probleemsele,…

View On WordPress

[annulaadne]

You know what really grinds my gears?

Mõnel päeval paneb nahaalsus lausa imestama!

Ühel ilusal päeval, kui olin poisi leppivast loomust ja ülimeeldivast teenindusest rehvipunktis nii ülevas meeleolus, andsin oma mehele kõige suurema musimopsti ja ütlesin, et lähme kinno! Peale mõningast treilerite läbivaatamist nõustusime mõlemad, et ainus vaadatav film sellisel kellaajal on “Nerve”. Mõeldud-tehtud. Ostsin kodus meile staaritoolidele piletid (oleme täielikud fännid!) ja teele…

View On WordPress

[annulaadne]

Esimene lasteaianädal

Esimene nädal möödas - siin mõned mõtted ja emotsioonid :)

Ma ei tea seni ühtegi lapsevanemat, kellel poleks lasteaiaeda minekuga seoses omi kahtluseid olnud. Oeh, viimased paar nädalat olen mina kindlasti üks nendest, kellel oli palju kahtlusi, hirme, ootusi… kõige uue suhtes. Eks ikka on ärevusttekitav, kui näed, et kalendris läheneb see päev, mil su armas väike inimene oma sammud lasteaia poole seab. Selles polnud mul kahtlustki, et Kris teiste…

View On WordPress

[annulaadne]

Raske uskuda, et juba aasta aega tagasi ärkasime enne kukke ja koitu, sees armsad ärevusvärinad ning et kogu ootus ja planeerimine järgneva 24h jooksul otsa saab… Südantsoojendav on vaadata  seda, kuidas Kris täiesti pööraselt õnnelikuks muutub, kui end pulmavideolt ära tunneb. Hea on külaliste soove ja õnnitlusi lugeda ja meenutada meie elude üht kõige õnnelikumat päeva.

See kõik oleks justkui alles eile olnud.

Meie esimene aasta on väga edukas olnud. Arvan, et meie suhe on ainult tugevamaks muutunud ja ühine perekonnanimi on meid ainult rohkem kokku liitnud. On olnud tõuse ja mõõnasid, nagu igas abielurannas ikka, aga lõppkokkuvõttes ei saaks ma õnnelikum olla! Keio on mu parim sõber. Mu kalju.

Veel südantsoojendavam meie loo juures on muidugi kõik need kaunid hinged meie ümber! Kõik, kes eelmisel aastal meile kas videolindil või oksjonil midagi lubasid, oma lubadusi ka täitsid. Pulma-aastapäeva järgmise päeva veedame oma parimate sõpradega ja esimese aastapäeva õhtusöögi reserveerisime kenasti perekonnatuttavatele, kellega meil üks ütlemata mõnus õhtu veedetud sai.

J&H said pulmaoksjonilt ostetud punase veini ja klaaside komplektiga kaasa ka kutse meiega meie esimest aastapäeva veetma. Muidugi mõista oli kogu komplekt ise tehtud :)

Restorani valik oli kerge peavalu, sest sel aastal oli meie tähtpäev pühapäeval. Kas teil on aimu ka, kui raske on leida restorani, mis ka pühapäeva õhtul näiteks kella 23ni lahti oleks? Pidasime maha pikki kirjavahetusi ning peale mitmetunnist guugeldamist langes meie valik FARMile.

Asukoht: Viru väravate vahetus läheduses, Müürivahe 27b/ Viru 11

Miljöö: Mõnusalt peen ja samas hubane. Restoranil on kaks poolt – restoranipool ja kohvikupool. See nurk, kuhu meid istuma suunati, oli köögipoole (mis on klaasi taga, et kliendid saaksid uudistada, kuidas kokad toimetavad ja kuidas hõrgutavad road valmivad) vahetus läheduses.Saalis olid korralikud puitlauad ja istumis- ning söögiruumi jagus kõigile. Kenasti harmoneeruvad värvid ja omavahel hästi kokku sobituvad sisustuselemendid. Olime lummatud.

Toit: Viis keele alla. Kõik oli valmistatud värskest kodumaisest toorainest ja oli igat oma senti väärt. Hind ja kvaliteet olid väga paigas! FARM ise kirjutab nii: Tõeliselt eestimaiste toodete uus maitse tänapäeva kulinaaria võtmes. Ja nii ongi. FARM teeb ise oma leiba ja pakub kohalikke käsitööõllesid, -siidreid ning imemaitsvaid limonaade. Meie proovisime rabarberit (mis lõhnas nagu aiamaalt värskelt lõigatud!!) ja ebaküdooniat ning kohalikku punast Märzen õlut. Tegin pilti ka:

Restoran FARM’i eelroogade degustatsiooni valik

Küpsetatud pardifilee suitsuse riisipudru, sooja puuviljasalati ja metsamarja-veinikastmega

Sametine rukkilinnasekreem mustsõstratarrendi ja speltanisu küpsistega

Meie ümber oli palju turiste ja eesti keelt me peale enda ringi lähedal ei kuulnudki, aga eks igal vanalinna restoranil on selline kerge kuulsus küljes, et “pigem turistidele”. Meie oleme seda meelt, et kuna asukoht on vanalinn ja vanalinnas käib palju turiste, siis see on lihtsalt paratamatu. See aga ei tähenda, et eestlasi teistmoodi koheldakse. Vastupidi – meie teenindaja näiteks oli armas Kertu, kes meie õhtu oma vahetu, veidi tõsise, kuid siiski toreda olekuga veel nauditavamaks muutis! Lõppkokkuvõttes jäime oma õhtuga rohkem kui rahule ja kui keegi meilt mõnda restoranisoovitust peaks küsima, siis FARM on kindlasti selles nimekirjas.

Ja nüüd siis sõpradega tähistama!

Meie esimene pulma-aastapäev ♥ Raske uskuda, et juba aasta aega tagasi ärkasime enne kukke ja koitu, sees armsad ärevusvärinad ning et kogu ootus ja planeerimine järgneva 24h jooksul otsa saab...

[annulaadne]

Vaikselt hakkas juba südametunnistusele rõhuma see parempoolne facebooki paneel, mis ikka ja jälle päevi loendas – “you haven’t posted in 45 days”, “you haven’t posted in 52 days”, “you haven’t posted in 60 days”… Hakkas kasvama mingi sisemine ängistus ja väljapääsmatuse tunne. Ilmselt hakkas mu sisemine mina lihtsalt kõvemini endast märku andma – märku andma sellest, et see, mida teen, ei ole minu jaoks. Tundsin end nagu loom puuris. Mõndade meelest oleksin pidanud endale “päris töö” otsima, mõned jõudsid mind isegi sõbralistist kustutada, kõik mu hobid (pildistamine ja blogimine, isegi lugemine) olid täiesti tahaplaanile jäänud ning mul tekkis isegi kodus totaalne trots arvuti kasutamise vastu. Lisaks olin ilma ka oma põhilisest suhtlusvahendist – facebookist – ja seega kuidagi ära lõigatud kõigest ja kõigist, mida/keda vähegi tähtsaks pidasin. Miks mitte telefon? Mul on kerge foobia telefoniga rääkimise vastu, isegi kui pean näiteks emale helistama. Võõrastele helistamine on täielik eneseületus.

Tänaseks olen vaba hing. Töökohtade vahel, suve nautimas. Ilmset kuulis universum mu sisemisi palveid ja vastas kuidagimoodi – igal juhul olen tagasi pöördumas kõige selle juurde, millest nüüd niiii kaua eemal olen olnud! Family business, judo, kogu see maailm… Oeh.

Ma pole kolm aastat kimonod selle mõttega selga pannud, et vot nüüd lähen ja teengi trenni ja ainult iseendale ja ei kellelegi muule. Hämmastav, et siis, kui ise kõiges sees olin ning ikka aktiivselt liigutasin, oli kuidagi raske mõista neid värskeid tegijaid, kes alles oma tee tatamini leidnud olid. Et kuidas nemad ei oska või kuidas nemad ei jõua. Jessas, te ei kujuta ette, kui hädas ma iseendaga täna olin… Nägu oli peale soojendust peetpunane peas ja pulss laes, küünarnukid peale kukkumisi marraskil aga fiiling oli NII HEA! Ma ei suuda oodata, millal taas vormi saan!

Pusisin tegelikult terve eelmise nädala väga aktiivset puhkust ja eluviisi ning liigutasin igal võimalikul moel, et võhma tagasi saada, aga ju siis ei olnud sellest ponnistusest veel kasu. Mu vanemad kinkisid mulle sünnipäevaks Polar Loop 2’e ja pean käsi südamel ütlema, et vot see on üks raske kell, millele meele järele olla, kui oled vähegi “tavaline” inimene ja harrastad pigem tugitoolisporti kui midagi muud. Igatahes pressisin, mis ma pressisin, sain oma isikliku iga-päev-vähemalt-sada!-nädala läbitud ja olin endaga megarahul. Noh, kuni tänase trennini, mis mind vägagi maa peale tagasi tõi! :D

Fakt on aga see, et liigutamist ma enam ei jäta. Saaremaa metsade vahel, kus levi ega elektrit pole, hakkasin oma hommikujooksuringe tegema ja tänaseks ütlen, et see on harjumus, mille ma oma ajakavasse igal juhul ära mahutada tahaks. Muidugi ei pea see hommikujooks olema, see võib täitsa vabalt ka hilisõhtune ring olla. Nagu näiteks eilne, kella poole 11ne ring, sest päevasamme oli vähe ja Jägermeister oli kuidagi eriti uimaseks teinud (käisime vanaema sünnipäeva tähistamas), oli super! Ma ei suregi enam, kui 2,5km ära jooksen ja kujutate ette, jõuan isegi trepist üles neljandale nii mõnegi kiirema sammu teha! Ainus, mida raske teha on, on linnarutiini tagasi tulla.

Igatahes ei ole suvi veel õnneks läbi, vaid meile on jäänud veel mõned nädalad kaunist augustikuud. Ka meil on tegemisi-toimetusi palju ning tundub, et kõik jõuavad vist rohkem liigutada, kui päevavalgust kauemaks antud on. Raske on küll aimata, millal kellelgi puhkus või vabad päevad on, aga ometi oleme kuidagi aktsioonis kogu aeg… Igal juhul tähistame varsti oma esimest pulma-aastapäeva ning saadame pisipoja lasteaeda.

Koorin maha oma hästi-hästi pruuniks saanud naha ja söön Muhu pagarite maailma parimat leiba. Elu on ilus! ♥

Arvake, kes tagasi on! :) Vaikselt hakkas juba südametunnistusele rõhuma see parempoolne facebooki paneel, mis ikka ja jälle päevi loendas - …

[annulaadne]

Ma ei saa aru, kuhu see aeg lendab!

Juba on jooksmas mai viimane nädal ning mul on pea kahe nädala pärast sünnipäev. Uskumatu lihtsalt… Ilusad ilmad on kui taeva kingitus – lausa lust on tööle ja töölt jalutada, väikemeest muru peal paljajalu paterdamas näha ja üleüldse vähem riideid kanda. Kes teab, äkki sel aastal hakkab isegi päike peale.

  Blogimine on tänini olnud raskendatud tänu sellele, et pidin töö juures oma isiklikku arvutit kasutama ning ei jaksanud seda igapäevaselt tööle ja koju vedada. Kes siinkohal vastupidiselt arvab, siis ma pigem ei eelistaks poolteist kilo pommi käe otsas vedada (lisaks näiteks käe- ja/või trennikotile) ja end puupüsti bussis sellevõrra ebamugavamalt tunda. Samamoodi on ka mu kaameraga, niisiis olengi pea viimased kaks kuud pesuehtne telefonifotograaf olnud. Natuke kahju on, aga samas ei kurda ka.

Mis uut?

See pole enam uudis, et üle poolte mu sõbrannadest on sel aastal rasedad. (Heh, vaadake kasvõi blogimaastikul ringi…) Üheltpoolt on äge, et varsti võiks põhimõtteliselt ühisrindel ühe sõime avada, teiseltpoolt aga tuleb endal ka väike tahtmine peale… Kuniks tuleb KG, kes otsustab, et näiteks täna oleks kõige parem mõte morsiga elutoa mööblit pesema hakata ning meie voodist segasummasuvila korraldada. Siis kaob igasugune isu ära ja mõtlen endamisi, et aega on veel selle kiire asjaga. Muide, suve saabudes otsustasime talle ja issile taas ühesugused soengud teha ja nüüd ta käitubki nagu pesuehtne kraade.

Ühtlasi ülemist pilti vaadates mu silm täitsa puhkab, sest mõlemad on rahulolevad, õnnelikud, siirad… Mu süda laulab – mu maailm! Keiol on sel aastal väga hea aasta olnud – kinnitas oma pruuni vöö ära ja tõstis oma treenerikategooriat. KG aga sammub sügisest lasteaeda. I am one proud mama! Ka kodus on kõik hästi. Panime oma kinnisvaraotsingud kinni (sest oleme ise nüüd kinnisvaraomanikud, mis siis, et selle realiseerimiseks läheb veel aaaastaid aega) ning otsustasime väga vabalt võtta. Pesitseda oma Mustamäe korteris nii kaua kui vaja on ja see mingi aeg nüüd lihtsalt üles vuntsida. Kiiret meil ei ole, sest meil on isegi hästi läinud – oma kodu ilma pangalaenu ja muude kohustusteta. Küll tuleb ka meie enda murulapp, kui me vaid piisavalt kannatlikud oleme.

Uus on ka mu juuksevärv. Kes veel näinud ei ole, siis nüüd olen poolblond. Millest selline otsus? Noh, vastus lihtne – mina kui püsimatu naisterahvana otsustasin ühel ilusal päeval, et nüüd, kui päike on igapäevaselt väga sage külaline ja ma olen laisk, siis marssisingi oma kauni sugulase juurde ja ütlesin, et tehku mind nüüd ilusaks (loe: blondiks). Päris nii julge ma ei olnud, et kohe terve pea ette võtta, aga ma olen sellise triibulisena ka täitsa rahul. Esimesed kaks päeva oli peeglisse vaadates väga veider olla (sest ma ei olegi vist nii hele olnud enne), aga tänaseks on kõik chill.

Mõned päevad tagasi käis Keiol facebookist läbi üks pilt meist (selle On This Day raames) ning ma olin seal jumala punane. Naersime, et mu mehel on hea elu – igal aastal uus naine. Sel aastal blondiin, eelmisel aastal brünett, üle-eelmisel punapea… Igav ei hakka!

Viimasel ajal proovin viljeleda väheke tervislikumat eluviisi (mitte, et me nüüd jube rasvunud mõlemad oleks ja päevast päeva ainult jama näost sisse ajaks), aga mingil hetkel hakkas mulle pinda käima siinne kohvikutoit. Kui ma nüüd hommikuti varem ärkan, siis teen kas väikse jooksuringi (meeltesegaduses, sest mulle endiselt ei meeldi joosta)või 20 minutit joogat ning järelejäänud ajaga käin pesemas ja üritan töö juurde midagi söödavat kaasa meisterdada. Mõned hommikud on kergemad. Mõned hommikud mitte nii kerged. Kuna mul on endiselt kurikaval plaan endale see Garmin Vivosmart soetada, siis hakkasin juba eos kasutama selle sõber-äppi nimega MyFitnessPal, kuhu saab logida oma söögikorrad ja veejoomised ja trennitamised. Mul on küll patupäevi, aga peaks mainima, et olen eneselegi imestuseks pigem tervislikuma eluviisi viljeleja. Yay! Joogatan sellise äpiga, mille nimi on FitstarYoga ja intervalltreeninguid sellise asjaga nagu Sworkit.

Kuna mul veel aktiivsusmonitor puudub, pean oma telefoni enda küljes nii palju kui võimalik hoidma -MapMyFitness loeb taustal samme ja kogu krempel jookseb sisse Apple’i enda Health databaasi. Pärast on hea ülevaade kogu oma aktiivsusest (või siis lodevusest). Kahjuks jäävad paljud sammud lugemata, aga vähemalt mingisugusegi ettekujutuse saab :)

Vot nii.

Nii palju laialivalguvaid teemasid ühes postituses… Peaaegu hirmus hakkab. Eks see on see, et ei jõua siia nii tihti kui tahaks ja siis kui jõuangi, tuleb kõik ruttu ja korraga ära kirjutada, sest jumal teab, millal siia taas jõuan! Igatahes kuulutan hetkeks jälle side lõpu ja soovin teile kõikidele mõnusat ja teguderohket suve! Ma tean, et meil on ees ootamas palju toimetusi (mida üritan kaameraga jäädvustada ka, luban!) ja tõotab tulla huvitav – nii vaba aja, kui töö poolest – suvi!

Adieu!

  Veel üks korra-kuus-check-in :) Ma ei saa aru, kuhu see aeg lendab! Juba on jooksmas mai viimane nädal ning mul on pea kahe nädala pärast sünnipäev.

[annulaadne]

Värske aprill

Mina siin. Ikka toimetan :)

Tere sõbrad! Minu viimasest postitusest on möödas täpselt kuu ja kaks päeva. Juba tervelt kuu ei tööta ma enam apteegis ja varsti täitub uues kohaski esimene kuu. Aeg lendab! Tööl on äge. Mul on õhtud iseendale (mida ma KG’ga jagan) ja nädalavahetused, mil perega midagi ette võtta! Kõige raskem oli muidugi hommikuse äratusega harjuda, aga tänaseks on mul juba enda väike rutiin välja kujunenud.…

View On WordPress

[annulaadne]

Tänase imeilusa kevade algusega lõpeb minu elus etapp märksõnaga ‘apteek’. Muidugi ei saa ma välistada, et taolist etappi enam kunagi ei tule, aga selleks korraks on küll kõik.

Täna tööle jalutades ketrasin oma peas läbi neid kuid, mil seda teed tammunud või bussiga sõitnud olen. Eelmisel aastal peaaegu samal ajal jooksin ühelt töövestluselt teisele ja olin oi kui õnnelik, kui mind otsustati Südameapteeki tööle võtta! On olnud kirjud kümme kuud (peaaegu üksteist, pigem) täis seinast seina emotsioone, aga tehtud tööd jäävad eelkõige meenutama mu vahvad töökaaslased, kellest on isegi mu sõbrad saanud ja kellest on mul tõesti kahju lahkuda; ka püsikliendid, kes juba kaugelt naeratavad ja alati head soovivad. Jään ka tööd igatsema, sest mulle tegelikult väga meeldib inimestega suhelda. Kellelegi sobivat näohooldusrutiini kokku panna, nõu anda, vererõhuaparaati soovitada, mis iganes… Mul on tõesti kahju minna, aga minu puhul sai siiski kaalukausi keerutajaks need pagana pikad tööpäevad. Siinkohal respekt kõikidele, kes suudavad graafikuga tööd teha, tõsiselt! Mäletan hästi, kuidas kahe käega rinda trummeldasin ja raiusin, et minule need pikad päevad sobivad ja küll me kamba peale ka lapse hoitud saame. Saimegi. Aga hämmastav, kuis inimene oma elus muutuda võib. Siinkohal ütlen lihtsalt – ma armastan ennast, aga armastan oma pere veel rohkem. Sellest ka selline valik. Hakkan nüüd “tavainimese” kombel tööl käima ning minu (või peaksin ütlema ‘meie’?) päralt jäävad kõik õhtupoolikud ja nädalavahetused kuus. Eriti oluline on see kindlasti meie kaheaastasele, kes sügisest lasteaeda läheb.

Selle aja jooksul on klienditeenindaja positsioon apteegis läbi teinud märkimisväärse evolutsiooni ning esimeste katsejänestena rajasime kindlalt teed tulevastele teenindajatele, nii töökorralduste osas kui ka koolituste korralduste ja läbiviimiste osas. Alguses hõngas kõikjalt skeptilisust ja esines palju (minu jaoks tuntavat) ebavõrdsust, aga aja möödudes ja end tõestades hakkasin ka end osana apteegiperest tundma. Sain kamaluga teadmisi ja kogemusi juurde, kasvatasin paksu nahka ning vanemate sõnul peaks mu vene keele õpetaja ka uhkust tundma (ma ise ei oska kommenteerida, sest näen pusimisega ikka ränka vaeva, aga ju siis on midagi külge ka hakanud!). Olen arvamusel, et mingil hetkel elus võiksid kõik inimesed klienditeeninduse alalt läbi käia. Mina olen küll väga palju juurde saanud – nii isiklikult iseendale kui ka tööalaselt kohe kindlasti.

Mina tänan aga kogu südamest tervet Magistrali (ja Südameapteegi) pere, kes sellel teel mulle toeks ja abiks on olnud. Hindan väga teie soojasid naeratusi, julgustavaid õlalepatsutusi, appitõttamisi,  noomimisi ja huvi minu elus toimuva vastu.  Te olete lihtsalt võrratud!

Aeg siit pesast lennata. :)

❤ ❤ ❤

  Minu (peaaegu) aasta Südameapteegis Tänase imeilusa kevade algusega lõpeb minu elus etapp märksõnaga 'apteek'. Muidugi ei saa ma välistada, et taolist etappi enam kunagi ei tule, aga selleks korraks on küll kõik.

[annulaadne]

Mõttenoppeid veebruarist...

Mõttekogumik vol. veebruar

Veebruari algusest saati olen mitmeid-mitmeid kordi rasedust unes nägema hakanud. Kohe ikka nii mitmeid kordi, et hakkasin juba kahtlustama, et kas on tõesti titeuudiseid oodata. Keio kibekiired näpud guugeldasid välja, et raseduse unes nägemine pidi hea enne olema ja et puhuma hakkavad uued tuuled. Et midagi head hakkab juhtuma. Ja kes olen mina, et selles kahelda, eks. ♪ ♫  ♪ Nii palju siis…

View On WordPress

[annulaadne]

Vanakooli, käsitsi kirjutatud

Käsitsi kirjutatud kirjadel on boonusi ka - lisaks isiklikkusele saate ka oma käekirja paremaks. ;)

Ei ole uudis, et jõuan siia vähe. Veebruar on kujunenud ekstreemselt kiireks ja inimestega kohtumisi kokku leppides tuleb lausa ahastus peale, sestvabu aegu graafikus on vähe. Juba ainuüksi juuksurisse minekut olen pea kaks nädalat sättinud. Sellest kõigest (ka haigusperioodist) hoolimata jõudsin ma töö juures aega veetes lugeda, vaimustuda ja kaasa minna Eveliisi vanakooli kirja kirjutamise…

View On WordPress

[annulaadne]

Pool jaanuari algust üritasin siia tulles kirjutada postitust nimega “Mõttenoppeid detsembrist” ning alles hiljaaegu jõudis mulle kohale, et detsember on ammuilma otsas. Isegi aastanumber on vahepeal muutunud (ja hämmastaval kombel pole ma sellega kordagi eksinud!). Kogu selle lume tulekuga läks ka minu ajaarvamine sassi ja esimesed kaks nädalat oli mul selline jõulutunne peal, et mõtlesin, et peaks järeljõule jaanuaris.

Iseenesest päris hea mõte – viskan selle järgmiseks aastaks sõpradele õhku.

✎✎✎

Aasta algus oli paljulubav – möödus mõnusas seltskonnas. Arutasime elu ja olu, tegime tulevikuplaane ja meenutasime vana head aastat. Vanu häid aegu ka (nagu eile ja üleeile).

✎✎✎

Lumi. Lumi! Lumi? Mõned ajad tagasi jagas Jaanika oma facebooki lehel meenutusi soojast suvest ja küsis, kas keegi igatseb juba sooja ka. Siis oli minul totaalne lumevaimustus ja kommenteerisin ka, et räägime (vist) paari (?) kuu pärast uuesti. Noh, pole kuudki möödas ja mul on ausalt öeldes siiber. Õnneks ei ole enam nii külm (nagu siin miinus 23), aga no normaalsest hommikusest jalutuskäigust ja parkimiskohast maja ees näen und küll. KG lumevaimustus kestab loomulikult veel ja veel.

✎✎✎

Seoses kogu selle lume ja külmaga leian end väga hädas olevat poisi põskedega – ka üle kogu keha nahaga. Olen ilmselt juba igasuguseid kreeme proovinud ja ei raatsigi enam raha raisata, sest mitte ükski kreem ei tundu seda kuiva kuiva nahka niisutavat – nahk lihtsalt joooob kreemi. Üha enam on kindel, et peame ette võtma reisi dermatoloogi juurde, sest lastearst ütles prille ninal üles lükates, et poisil on lihtsalt kuiv nahk ja küll ta sellest välja kasvab. No kuulge, aga kui lisaks ülikuivale nahale esineb tal põlvedel, küünarnukkidel ja reite sisekülgedel juba üksikuid karedaid laike, siis on midagi ikka jama küll. Oskab keegi sõna sekka öelda?

✎✎✎

Kindlasti puutusid kõik Delfi äpi kasutajad kokku “uudisega” aasta masendavamast päevast – 18. jaanuarist. Mul oli küll väga hea päev, aga facebooki mälestusi lapates jäi küll mulje, et see on mu iga-aastase blogikriisi jaoks täiesti tavaline aeg. Ju siis ongi kuu seis selline või midagi. Perioodist rääkides tunnen end küll täpselt sama ebakindlana kui aasta tagasi. Eelmisel aastal otsisin tööd, sellel aastal aga olen tööl ja vaatan ikka ringi, sest elu tundub ikka kuidagi… ettearvamatu ja ma ei taha aasta lõpuks käpuli olla. Aga eks näis, mis saab. Seni oleme alati käppadele maandunud, maandume ka seekord.

✎✎✎

Päris oma kodust ja pesast unistavad vist kõik – selle koha pealt ei ole meie pere ka mingi erand. Mõtleme ja vaatame ja otsime ja arvutame ja ootame, mis juhtuma hakkab. Põnev on küll.

✎✎✎

Hämmastav mõnes mõttes, et aeg liigub nii ruttu ja elu juhtubki just siis, kui sa plaane teed. Veel pole veebruargi ja juba on meie mõttes augustis, suveplaanide juures. Kus lähme, mis teeme, kauaks lähme jne. Peaks vist oma puhkuse juba ära kinnitama. :)

✎✎✎

Viimaseks jätsin märksõna ‘blogiperspektiiv’. Nagu olete aru saanud, ei jõua ma siia just väga tihti, aga minu jaoks kindel on see, et mingit lõpparvet ma teha ei taha. Võib juhtuda, et minust saabki “korra kuus” blogija, aga seda aiult seetõttu, et iga kord, kui lehe lahti võtan, tundub kõik pseudo. Kedagi niikuinii ei huvita meie ettevõtmised (peale nende inimeste, kes meid reaalselt tunnevad) ja niimoodi ongi minust rohkem Instagrami-blogija saanud. Kuigi ka seda ainult väga vähesel määral.

"Korra kuus", reporting in. Pool jaanuari algust üritasin siia tulles kirjutada postitust nimega "Mõttenoppeid detsembrist" ning alles hiljaaegu jõudis mulle kohale, et detsember on ammuilma otsas.

[annulaadne]

Aasta tähtsündmus: Meie (minu) jaoks kohe kindlasti abiellumine! Praktiliselt pool aastat ainult elasime ja hingasime pulmi ning kui see päev ükskord kätte jõudis, möödus see imeliselt ruttu. Nagu elu parim hingetõmme – sõõm värsket õhku.

Suurim šokk: Neid oli mitu. Esimene, reaalne ja hoomamatu šokk oli kohe kindlasti elu hambakroonidega. Kogu see protsess, kogu paranemine, harjumine… Kõik. Peale seda oli paras krahh see, kui hoomamatu hambavaluga näo- ja lõualuukirurgiasse konsultatsiooni pöördusin ja sealt ühe (tarkuse)hamba võrra vaesemana ära tulin. Kolmas ja üks positiivsemaid šokke mu elus, sellel aastal, oli mu tüdrukuteõhtu. Olin tuim kui kala (šokis) ja tänini ei suuda ma ära imestada, kuidas ma ära ei arvanud, millal mulle õhtu korraldatakse!

Enim kuulatud laul: Christina Perri – A Thousand Years. Teadagi, miks.

Kõige parem koht: Kodu – ja kus iganes süda parasjagu on. Olgu siis Padise metsade vahel, Peipsi ääres, kodus-kodus või kus iganes.

Parim tutvus: mõttekaaslane/töökaaslane.

Parim kuu: juuli-august. Hea, mõnus, soe. Poiste- ja tüdrukuteõhtud. Pulmad. Mõnusad ja hubased istumised. Väljasõidud. Puhkus. Parim SMS: Uues telefonis on vähe sõnumeid, aga üks meeldejäävamaid on kurjakuulutav “24h veel jäänud!”. Hea leid: Apteegikosmeetika – pole end omas nahas eal nii hästi tundnud. Ja Talleggi kanatiivad! Mm-mm! Filmielamus: Aasta esimesel poolel oli selleks vaieldamatult “The Theory of Everything”! Aasta teisel poolel sai selleks “The Martian”. Aasta oodatuimaks filmiks sai loomulikult “Star Wars: The Force Awakens”. Lemmiktelesari: Allusime provokatsioonidele ja selle aasta kõige südamelähedasemaks sarjaks sai loomulikult “Game of Thrones”. Suurim rõõm: Meie parimad sõbrad, kes on meie jaoks iga kell olemas. Meie imeline poeg Kris, kes toob päikest meie igasse päeva. Mu armastatud mees. Mu elu.

Suurimad pisarad: Vahel on raske elu käikudega leppida. Pisaraid aga oli vähe ning enamasti olid need õnnepisarad. Suurim üllataja: Mu ennastsalgav parim sõbranna, kes on iga kell mu jaoks olemas! Süda! Südameapteek on ka paras üllataja. Ja sõbrad, kes titeuudiseid teatavad. Kõige kallimad: Perekond, suguharu ja parimad sõbrad. Läbikukkunud idee: RIO2016. Liiga vähe raha ja liiga palju väikseid inimesi, öelgem siis nii. :) Aasta lause: Teeme ära! Aasta jook: Johann Brunner Riesling Mosel. Seltskonnavein. Pulmavein. Parimate sõbrannade vein. Aasta pikimad ootused: Kõik ootused on pikad. Eriti pikad olid pulmapiltide ja -video ootus, puhkuse ootus. Uueks aastaks luban: Proovida kannatlikum olla. Minu jaoks on see voorus, mis on suhteliselt kättesaamatu. Luban elu elada.

Kokkuvõttes oli hea aasta. Palju uut ja huvitavat, palju tegemisi-toimetusi, palju elumuutusi. Palju õnne ja rõõmu ja ülevoolavaid emotsioone, kohati ka palju rutiini. Tunnen, et olen kasvanud ja võtan järgmisse aastasse kaasa palju õpitut. 

Head aega, 2015. Oli meeldiv.

  Bye-bye, 2O15! Aasta tähtsündmus: Meie (minu) jaoks kohe kindlasti abiellumine! Praktiliselt pool aastat ainult elasime ja hingasime pulmi ning kui see päev ükskord kätte jõudis, möödus see imeliselt ruttu.