Midagi nii südantliigutavat on jõululaupäeva hommikus, kui väikemees ronib kaissu ja akna taga huilgab tuul – ta paneb oma pea sulle õlale ja poeb sügavale su käte vahele ja ütleb, “Emme, ma kardan.” Rahustan teda, silitan ta väikest pead ja kallistades ütlen, et ärgu kartku. Emme on alati olemas. Siis kõmiseb issi oma hommikuhäälega, mis on nagu bass ämbripõhjas, “Issi kaitseb sind!”
Ja siis on väikemees rahul. Südamed põksuvad ja liblikad on kõhus. Ja tuba on armastust täis.
Jõulud tulid, olid ja läksid. Mul oli sel aastal neli vaba päeva ja ma ausalt öeldes ei saanud arugi, kui need juba mööda vihisenud olid. Jõulud läksid nii ruttu… Kõik sõid kõhud täis, oldi mõnusad, natuke kakeldi ja juba leidsin end roolist, kodu poole sõitmas.
2016 on üldse väga veider aasta olnud… Vähe sellest, et internet on täis igasugust sisu, mis seda aastat igati maha teevad, siis ise tagantjärele mõeldes ütleks ka, et ei ole see aasta mitte midagi erilist olnud ja on pigem selline negatiivsem, raskem ja rohkem pingeid täis kui tavaliselt. Inimestel on palju hingelisi okkaid. Vähemalt nii uuele aastale vastu minnes tunnen küll väikest rõõmusädet ja kergendust, et see aasta lõpuks läbi saab. Tuleb uus ja parem ja värskem algus.
Muidugi mõista ei ole see kõige halvem aasta üldse olnud, lihtsalt praeguseks korvab negatiivne positiivse üle ja meeles ongi ainult paha (praegu leinan Carrie Fisherit näiteks). Aga surun seda alla, sest tegelikult on selles aastas nii palju ka head olnud. :)
2016 on kõige pesuehtsam elu Ameerika mäed olnud, kõikide oma tõusude ja mõõnadega.
Noh, esiteks ma poleks elu sees arvanud, et pean ühe aasta jooksul kolm korda töökohta vahetama. Aga elu õpetab ja on vaja teha valikuid nii töö ja pere, töö ja enese rahulolu ning töö ja palga vahel. Tõsi, mõnikord tunnen puudust valgest kitlist ja ebamugavatest punastest pükstest/seelikust, aga kui õhtul poes käin ja apteegi uksest sisse juhtun vaatama, siis ei kahetse ma midagi. Viimast töökohta käiates pean aga nentima, et see oli ilmselt parim mis hetkel juhtuda sai ja seni olen väga rahul nii oma töö kui kollektiiviga. Töö otsimine on totaalselt stressirohke tegevus, vähemalt minu jaoks. Järjekordne sundvahetus aasta lõpus andiski ilmselt 2016’le veel seda mõrkjat maitset juurde – kes ikka tahaks elada teadmatuses, praadida, otsida ja oodata vastuseid, mida kunagi ei pruugi tulla? Mitte mina.
Praegu aga tundub, et maandusin õigesse kohta.
Mis aga meie lapsesse ja lasteaeda puutub, siis see on selline tobe tore kohustus, mis mind nagu täiskasvanuks sunnib. Mõnel hommikul kohe üldse ei tahaks ärgata ja täiskasvanute asju teha. Aga laps on vaja viia-tuua, tööl on vaja käia , täpselt nagu laulis Twenty One Pilots: “Wake up, you need to make money!”
Ka Kris oli üleeile hommikul seda meelt, kui ta (esimest korda) nuttes lasteaeda jäi. Raske on see pühadeaeg ja üldse kogu see lasteaiandus… Meil on praegu mingi karm haigusperiood liikvel – mis on tegelikult Delfit ja Postimeest vaadates üle terve Eesti – ja rühmad on kokku lükatud, õpetajad on haiged ja lapsed stressis, sest peavad võõraste õpetajatega võõrastes ruumides olema. Ma saan täitsa aru, kui väikemees mulle hommikul kaissu ronides protesti laulab, et tema tahab issi kaisus olla ja ei taha lasteaeda minna.
Tegelikult olen sel aastal tänulik nende armsate väikeste pudinate eest, kelle kured õigetesse kodudesse tõid. Ja ilusate pulmade eest, kuhu meid kutsuti (oiiii, kuidas mulle meeldivad pulmad!). Kirsiks tordil jääb seda aastat kroonima minu härra aasta võrra vanemaks saamine ♥, minu sisemise fännitüdruku rahuldamine Assassin’s Creed’i esilinastusel käimise näol (tõsi, film ise polnud kogu seda haipi väärt ja see on fakt, et vähemalt kolmesadat mängutundi ja detaile ei saaaaaa mahutada kuni kahetunnise filmi sisse, ilma, et kvaliteet kannataks) ja vana aasta ärasaatmine meie parimate sõprade seltsis. Täna tööl olles on juba mõnus reisiärevus sees. Kuigi mulle tegelikult ei meeldi kuskile niiviisi startida, et ma kodunt läbi minna ei saa, on see aastavahetus seda väärt ja ma proovin mitte jonnida. Loodan lihtsalt, et olin piisavalt unine ettenägelik ja kõik vajaminev sai ikka kotti visatud.
Kuigi 2016 on suhteliselt nõme aasta, taastati minu usk inimkonda vähesel määral mu naabri näol, kes mulle hilja õhtul helistas ja ütles, et minu pakk on tema postkasti pandud (good game, Omniva) ja kas ma saaks selle ära võtta. Järgmisel hommikul oli see pakk minu postkastis, sest sain talle ukse lahti jäetud. :)
Ja järgmine aasta tuleb juba sellepärast ägedam, sest Rammstein!
Tõsiasi on see, et enne järgmist aastat ma siia ei jõua ja praktika näitab, et ka selle postituse kirjutamiseks läks mul kõigest neli päeva aega. Mul vist ei ole seda blogisoolikat enam…
Igatahes, kõikidele teile, kes te mõnikord siia veel ära eksite, soovin ma soojust südamesse ja naeru suule – kaunist vana aasta lõppu ja veelgi paremat uue aasta algust!
Oooooi kui kaua tehtud kaunikene! :D Midagi nii südantliigutavat on jõululaupäeva hommikus, kui väikemees ronib kaissu ja akna taga huilgab tuul - ta paneb oma pea sulle õlale ja poeb sügavale su käte vahele ja ütleb, "Emme, ma kardan." Rahustan teda, silitan ta väikest pead ja kallistades ütlen, et ärgu kartku.