Eesti Luuleleid.

Minu isiklikud lemmikud.

[eestiluule-blog]

Juhan Liiv “Mis isad ütlevad”

Mis minu isa mulle ütles?

Ütles, et hukkas on praegused ajad,

ütles, et enne nad olivad paremad.

Mis sinu isa sulle ütles?

Ütles, et praegu on ilusad ajad,

ütles, et enne nad olivad pahemad.

Mis tema isa talle ütles?

Ütles, et kõike, mis möödas, ei tea,

ütles, mis tulemas, kartma ei pea.

[eestiluule-blog]

Anna Haava ”Sa vaata ette, süda!”

Ei armastus sääl asu,

ei sigi sõprus ka,

kus hinged ei kokku kõla,

üksteisest aru ei saa.

Sääl jäävad sõnad surnuks

ja tühjaks südamed,

ja võõralt üksteise kõrval

nad rändavad eluteed.

Kui ahelate kõlin

on nende ühendus,

kui päev, mis päikseta,

kui sügis lehepuus.

Sest vaata ette, süda,

kui roosid kumavad,

kas hinged igaveseks

ka üksteist mõistavad?

[eestiluule-blog]

Doris Kareva ”Su pärast põlesin ma pikki öid”

Su pärast põlesin ma pikki öid –

ah, teaksid vaid, kui palju liblikaid

mu leekidesse sööstes leidis otsa! –

siis kutsusin ka mina.

Jõud sai otsa.

Nüüd tuled pimeduses, kobad teed

ja hüüad öösse kõheldes mu nime.

Ma vaikin vastuseks.

Kui kohtuksime,

siis vaid kui võõrad, mitte enam need,

kes oleks võinud taevatahi läita,

kõik unekujud tõelusega täita

ja luua juurde ühe maailma …

[eestiluule-blog]

Viivi Luik “Inimese käsi liigub valgel lehel…”

INIMESE KÄSI LIIGUB VALGEL LEHEL

nahk ja küüned, liha, sooned, luu.

Aga hääd ja kurja vapralt kaasa tehes

seisab kolme sõrme vahel pliiats truu.

Väljas undab tuul või linn või ajalugu.

Pilk on muutunud ja saanud salapära.

Süda liigutab end rinnus ühtelugu,

aga suu ei suuda seletada ära,

miks on igal ajal omamoodi valu,

see, mis kõiki elavaid teeb üheks tõuks.

Käsi kirjutab. Ja kord see tume valu

tõuseb paberilt ning muutub elujõuks.