JANETTE MOON

[janettemoon]

For all of you, this is me. It’s always been me but my creations often end up in my desktop not in the world for everyone to hear. It’s the old devil fear who comes to whisper I’m not good enough, everyone else is better, I should not even try. But no, today I decide if god created me the way he created he wasn’t afraid that I’m not good enough. So, here are all my lost songs, out there, in the world, for everyone to hear, love, hate, relate or not relate but it’s there, to prove that if we are made the way we are made, we were suppose to not be afraid of who we are - our true natures. I hope it lightens and brightens your days and evenings, if not I hope it keeps you company. I hope it makes you feel powerful and loved. I hope you feel it it’s healing like I feel it’s needed. “All the Lost Songs” is up in Spotify and all other platforms you get your music from! 

[janettemoon]

London 2015. Places: Plastic People, Dalston Market, Alexandra Palace. Production by me & vocals by Avely.

[janettemoon]

[janettemoon]

[janettemoon]

London #14

London..milline linn ja milline energia. Siin tagasi olla on minujaoks täiesti uus kogemus igas mõttes. Võib kohati tunduda nagu ma oleks tagasi vanas samas olen tagasi täiesti uues. Mu vanast töökohast pakuti mulle uuesti tööd aga ütlesin ei, sest ei suuda 45h nädalas arvutiekraani vaadata. Hoopis läksin astusin Jamie Oliveri Fifteen restorani sisse ja küsisin kas neil on midagi pakkuda. Jamie Oliveri Fifteen on Jamie esimene restoran avatud 15 aastat tagasi ja üpris väike aga meeletult kodune, ilus ja armas. Miks ma sinna sisse astusin oli tegelikult unenägu mida eelmine öö nägin, et Jamie Oliver pani mu taksosse lapsega kes mind musitas. Tänu sellele unenäole otsustasin tegelikult sinna restorani sisse astuda ilma mitte mingi ootusega või mõttega. Eile käisin proovipäeval receptioni/hosti kohale ja põhimõtteliselt teretasin, viisin inimesi lauda ja viisin nende joped taha ruumi ja olin nii õnnelik. Täiesti uskumatu! 2 tundi hiljem astus sisse Jamie's Italiani Regional Manager koos 7 inimesega õhtusöögile, kellest üks oli mu vana manager sellest ajast kui 3 aastat tagasi Jamies Italianis töötasin. Meie üllatus oli vastastikune ja täiesti kirjeldamatu, sest tema innukus ja karisma oli alati üks suuri põhjuseid miks mulle meeldis kunagi seal töötada. Kuna me koos Jamie Bari avasime siis veetsime palju aega koos nii tööl kui väljas pool. Me pikalt ei rääkinud, aga ma ei saanud naeratust näolt kuni täna hommikuni. Elan päev korraga ja usaldan maailma, siiani on iga hetk olnud imeline ja maagiline. Kui ka pean olema siin linnas siis ma olen ja kui mitte, siis liigun edasi. Hetkel elan südame järgi ja teen asju mis teevad mind õnnelikuks. Loodan, et iga üks leiab julguse teha asju mis teevad just neid õnnelikuks ja üritan inimeste olla toeks sellel teel. Raha ei tee kedagi õnnelikuks, ilusad majad, suured autod ja palju asju. Mis teeb õnnelikuks on peidus kuskil sügaval meie sees ja kui me õpime nägema ja järgima märke nii unes kui ka ärkvel olles, siis hakkab maagia juhtuma! J

[janettemoon]

[janettemoon]

Goa 12#

3 nädalat tehtud, selline tunne nagu oleks siin igavesti elanud ja olnud. Palju emotsioone ja palju lahkamist, palju tagasi vaatamist ja ära saatmist. Palju tarkusi ja palju usaldust. Kui imeline on elu! Kui müstiline ja sügav, kuidas päevad mööduvad nii ilusas rütmis, kuidas loodus kasvab nii kaunis rütmis, kuidas hingamine on nii rütmis. Ma ei tea kas mu soov midagi rohkemat tahta on isekas. Ma ei tea kas minu muutumine teeb teistele haiget. Ma ei tea kui paljud inimesed lahkuvad. Ma ei tea kui palju uusi inimesi tuleb. Aga ma tean, et mõlemat pidi on valus - samaks jäämine on valus ja muutumine on valus. Ma valin muutumise. See võib tuua kaasa kõike ootamatut, tundmatut ja ebamugavat. Lootust on, et on inimesi kes ei karda minuga koos mitte karta. See ongi kõik. J

[janettemoon]

Goa #11

10 päeva on jooga õpetaja treeningul tehtud ja ma olen täiesti elus. See on siiani olnud tõepoolest üks kõige ägedamaid asju mida ma kunagi teinud olen. Me oleme juba nii palju kõik koos nutnud ja naernud, treeninud ja venitanud, olnud vaikuses ja olnud karjudes. Millised imelised hommikud on saanud õhtuteks ja päikeseloojangud saanud päikesetõusudeks. Ma tunnen oma keha esimest korda elus nii ärksana ja nii siin ja praegu. Kõik on nii selge ja puhas ning selline usk on tekkinud millessegi suuremasse läbi erinevate kogemuste, et raske on enam üldse tagasi vaadata. Keegi ei ütle libikale et on aeg transformeerida vaid see lihtsalt juhtub. Keegi ei ütle päikesele et tõuse homme vaid see lihtsalt juhtub. Nii imeline on jälgida südamehäält ja käia elu selle järgi. Kui ma enne mainisin nutmist ja karjumist siis see pole üldse halb või negatiivne emotsioon mis ma sellega mõtlesin. Mõlemad olid meditatsiooni tunnis, kui ühes tunnis me pidime kõik andeks andma kõikidele kes meile kunagi haiget on teinud ning lõpuks andeks andma ise endale, et me alati oleme nii karmid endaga. Selle peale hakkasid mu pisarad voolama ja see oli nii raske, sest nii palju väikeseid asju tuli meelde kui ma olen enda peale olnud pahane või kahetsesin midagi. Nii hea oli kõik andeks anda. Teine õhtu meditatsiooni tunnis me imiteerisime inimese mõtteid ehk siis kõik pidid rääkima pudikeeles ja jooksma mööda saali pool tundi ringi, see oli tõepoolest nagu mõtted meie peas - kaootilised, kontrollimatud ja täiesti hullud. See pani mõtlema sellele kui vähe ma kontrollin oma mõtteid ja kui palju ma kontrollin oma emotsioone, kui tegelikult peaks olema täpselt vastupidi. Emotsioone ei tohiks kunagi sees hoida ja mõtteid peaks alati suutma kontrollida. Iga klassi alguses me peame valima mingi sõna millele me keskendume ja ma olen viimasel ajal kahele sõnale kõige rohkem keskendunud - usaldus & teadlikkus. Meie elu 2 väga olulist osa. Teadlikkus on kõige tipp, kõige suurim kingitus, kõige suurim siht. Kõige madalam level teadlikkusest on see kui me olene teadlikud oma kehast (see kus ma hetkel olen) aga enamus meist ei ole isegi teadlikud oma hingamisest rääkimata sellest mis meie ümber toimub. Ja usaldus..me ei usalda maailma ning ei lase asjadel juhtuda. Nagu meie filosoofia õpetaja Yogesh ütleb, lõpeta koguaeg kõige planeerimine ja tegemine ning lase asjadel juhtuda. Mis ta veel väga ilusasti ütles maailma kohta ja selle kohta, kui keegi küsis et inimesed kasutavad koguaeg ära loodust ja planeet hävib iga päevaga järjest rohkem, mis ta sellest arvab ning siis ta ütles - kõik tuleb loodusest ning kui liiga palju seda ära kasutada, siis võtab loodus kõik tagasi. Olgu see siis kas mingi looduskatastroof või tuumapomm, sellepärast ei tasu kurb olla või oma elu õnnetult elada. Loodus on kõige algus ja kõige lõpp. Lõpetan õpetaja Lenka ütlusega mulle, kui me arutasime minu tugevusi ja nõrkusi inimesena/tulevase jooga õpetajana: "Sa ei võlgne kellelegi mitte midagi ja mitte keegi ei võlgne sulle mitte midagi. Kui sa ootad midagi endalt, teistelt või maailmalt, siis sa sead limitatsioonid." Sellepeale ma mõtlen koguaeg, et mis siis kui mul on tegelikult hoopis palju suurem eesmärk aga ma ei usalda maailma piisavalt, et lasta sellel juhtuda. J

[janettemoon]

Goa #10

Esimene päev õpetaja treeningust tehtud, 12 intensiivset õppimist filosoofia, anatoomia ja praktilise osa harjutamine. Kuu aja pärast saab alles öelda, kuidas see mind muudab või kes ma siis lõpuks olen selle ära lõpetades. Meid on kursusel kokku 24 ja meil on 4 põhi õpetajat, igal ühel oma tund. Palju on inimesi, kes on siin lihtsalt enesearendamiseks, mõni töö jaoks, mõni selleks et vormi saada ja mõni selleks et õpetajaks saada. Kõigil on hea energia ja väga palju ägedaid ja toredaid inimesi, kellega jagada seda teekonda. Kõikides tundides peab 100% kohal käima kella 7 hommikul kuni 7 õhtul, vahepeal on pausid ja 3 söögikorda päevas vegan foodi. Üks vanem naine, kes on suhteliselt ülekaaluline minestas kohe esimeses tunnis, see seletab kui intensiivne siin on palavuses seda õppida. Minu jaoks on see ideaalne lõpp sellele imelisele tripile. Tuleviku plaane on vahel nii huvitav mõelda, sest ma pole üldse jõudnud midagi planeerida, selline tunne et kõik on võimalik! Nagu Patanjali ütleb: "Oluline on üks õige samm korraga teha." J

[janettemoon]

Goa #10

[janettemoon]

Mumbai #9

Viimased 2 ööd jäänud veel Mumbais ja siis juba Goasse jooga õpetaja treeningutele kuuks ajaks. See saab olema raske kuid ma arvan, et see distsipliin on täpselt see mida vajan oma ellu. Mõni päev juba mõtlen, et ei teagi mida teha ja kibelen tagasi Euroopasse, et uusi asju teha. Inspiratsiooni olen küll kõvasti saanud ja nüüd iga öö näen unes, et küll mul on oma restoran, küll mul on laps või nüüd on järgmine kinnisvara mida vaja vaatama minna et midagi seal teha, väga ärevad ööd! Ma ei kujuta ette ka, et ma ei oleks tulnud sellele reisile, sest tõesti ma ei osanud enam ennast aidata ja keegi teine ei osanud ka, aga õnneks nüüd ma olen nii palju õppinud enda ja maailma kohta, et oskan ennast aidata ja loodetavasti teisigi!

Ma olen leidnud mingi suurema asja, mitte asja isegi vaid ma olen leidnud selle kõige tähenduse, olemuse ja mõtte. Ma olen leidnud selle mis on meis kõigis, see killuke kogu suurest teadvusest, see mida me igas inimesed armastame ja ära tunneme, see väike osa mis on osa millestki suurest, ma olen nii õnnelik, sest ma lõpuks olen saanud kinnitust, et ma pole kunagi üksi ja seal pole midagi karta. Ma alati mõtlesin ja vaatasin inimesi, nende üksinduses, isegi teistega koos olles, oleme me lõppude lõpuks kõik üksi, aga tegelikult me pole kunagi üksi, sest me oleme ühendatud. Me kõik oleme ühendatud selle üksinduse kaudu, selle suurema teadvuse kaudu ja selle energia kaudu mis meid iga hommikul üles äratab ja asju tegema paneb. Ma võiksi jääda rääkima kõikidest nendest avastustest ja mõtetest mis mul on, ning mida ma olen aru saanud söögist ja elust ja sellest mis on õnn ja mis on pere ja mis on üksindus ja miks mitte üksi materiaalne asi ei too õnne ja miks me kõik oleme nii uppunud oma emotsioonidesse ja ei oska ennast eraldada oma kohustustest ning samastame ennast valuga. Kõik see on lihtsalt füüsiline - tunded, valu, mõnu, lõhnad, maitsed..sellel pole mitte mingit seost millegi suuremaga, see on justkui ainult üks osa kõigest muust. Varem ma arvasin, et mina olengi see tunne aga tegelikult, tundeid ei saa alati usaldada, sest need on lihtsalt tunded, nagu autoliiklust ei saa kontrollida sest on teisi liiklejaid kes mõjutavad seda, ei saa me ka kontrollida oma kõiki tundeid aga me saame neid kõrvalt vaadata ja see oskus toob õnne ja teeb õnnelikuks, sest ainult siis saad aru et tegelikult ei ole ju sina haige, see on su füüsiline keha või tegelikult ei tee ju teised asju valesti, see on vaid sina kes neid arvustab. Üksteise aktsepteerimine on väga väga raske, ning ma näen seda nii hästi endas kui ka oma lähedastes inimestes. Me tahame inimesi muuta, et nad oleks meie moodi, aga see on ainult ego. Kui me aktsepteerime igat viimast asja igas ühes, see on õnn. Ja viha, millise vihaga me kaitseme oma argumente! Millise vihaga me üritame teistele selgeks teha, et meil on õigus. Viimasel ajal üritan katsetada sellise asjaga nagu kui vestluses sõprade või perega, ma ei maini, et mina olen, mina teen, sest tegelikult ei ole mind, on ainult teadvus ja mul on keha. Ma ei ole vaid on ainult jumal/teadvus/tuum. Kui ma arvan, et ma olen siis see on mu ego kes arvab et ta on. Tegelikult on ainult see kus ma pärit olen ja see kuhu ma lähen tagasi kui mu füüsiline teekond saab läbi, see koht kust me kõik pärit oleme, see säde mis meie sees nii võimsalt helgib on nii ilus ja nii puhas. Mitte lasta sellel särada on varastamine, maailmalt varastamine, sest me kõik oleme siin, et jagada midagi erakordset ja ainulaadset teistele.

Laul kõigile kuulamiseks kui on tunne, et tahate ka leida taas selle ühenduse millegi suuremaga: https://soundcloud.com/amu-ahava/from-the-heart-of-the-earth

J

[janettemoon]

Mumbai #9

[janettemoon]

Mumbai #8

Mumbai - maailma suurim linn mida iseloomustab kõige paremini kaos, tolm, inimesed, auto signaalid, pilvelõhkujad ning turud. Eile kui ma siia jõudsin, olin veits segaduses, et miks ma siia tulin, aga täna ma saan aru, et seda kaost oli vaja näha ja siin sees olla, et hinnata jälle tulevikus rahu ja puhtust. Mu hotellituba on umbes täpselt 3 ruutmeetrit kus ma mahun püsti seisma ja lamama, joogat teha ei saa. Tänu sellele läksin täna hommikul The Yoga House'i jooga tundi ja see oli nii õige otsus. Õpetaja oli väike indu naine, kellega pärast arutasin jooga elustiili ja õpetamise põhimõtteid. Tema rääkis, et ta ema on ka joogaõpetaja ja kui ta oli väike siis ta koguaeg tahtis teha igasuguseid poose aga ema ei lubanud, sest enne 10 eluaastat nähtavasti ei tohi teha asanaid kuna selgroog pole veel täielikult välja arenenud. Rääkisin talle oma õpingu plaanidest ja ohkasin teadlikult, et see saab olema üks pikk tee, aga ta kinnitas et see on väärt seda. Paar päeva tagasi hakkasin lugema lihaste, luude, kudede ja närvisüsteemi kohta, vahel on tunne et hakkasin arstiks õppima, aga samas olen täiega õnnelik, sest tean kuskil sisimas, et see tarkus on täpselt see mida mul hetkel vaja on. Oma keha kohta ei tea ma ikka mitte midagi, mu elu on rohkem olnud tundeid täis kui teadust, aga see on nii värskendav tunne, et on veel nii palju mida ka ei tea aga tahan teada ja osata. Sri Lanka oli kokkuvõtvalt väga õpetlik aga Indiaga võrreldes meeletult rahulik. Mingil hetkel ei meeldinud mulle üldse see puhkuse tunne, sest mul on tunne et ma olen juba nii palju puhanud, kaua võib. Õnneks Indias on rohkem siuke tunne, et ma teen asju ja ei puhka niisama rannas, siukest võimalust lihtsalt ei ole. Indias on ka kordades odavam kui Sri Lankal, mis on meeletult tore. Täna käisin Põhja-Mumbai turgudel ning ostsin 2 paari jalanõusid, püksid ja koti 1600 India ruupia eest, mis on umbes 20 eurot. J

[janettemoon]

Mumbai #8

[janettemoon]

Sri Lanka #7

[janettemoon]

Sri Lanka #6

[janettemoon]