Viimased 2 ööd jäänud veel Mumbais ja siis juba Goasse jooga õpetaja treeningutele kuuks ajaks. See saab olema raske kuid ma arvan, et see distsipliin on täpselt see mida vajan oma ellu. Mõni päev juba mõtlen, et ei teagi mida teha ja kibelen tagasi Euroopasse, et uusi asju teha. Inspiratsiooni olen küll kõvasti saanud ja nüüd iga öö näen unes, et küll mul on oma restoran, küll mul on laps või nüüd on järgmine kinnisvara mida vaja vaatama minna et midagi seal teha, väga ärevad ööd! Ma ei kujuta ette ka, et ma ei oleks tulnud sellele reisile, sest tõesti ma ei osanud enam ennast aidata ja keegi teine ei osanud ka, aga õnneks nüüd ma olen nii palju õppinud enda ja maailma kohta, et oskan ennast aidata ja loodetavasti teisigi!
Ma olen leidnud mingi suurema asja, mitte asja isegi vaid ma olen leidnud selle kõige tähenduse, olemuse ja mõtte. Ma olen leidnud selle mis on meis kõigis, see killuke kogu suurest teadvusest, see mida me igas inimesed armastame ja ära tunneme, see väike osa mis on osa millestki suurest, ma olen nii õnnelik, sest ma lõpuks olen saanud kinnitust, et ma pole kunagi üksi ja seal pole midagi karta. Ma alati mõtlesin ja vaatasin inimesi, nende üksinduses, isegi teistega koos olles, oleme me lõppude lõpuks kõik üksi, aga tegelikult me pole kunagi üksi, sest me oleme ühendatud. Me kõik oleme ühendatud selle üksinduse kaudu, selle suurema teadvuse kaudu ja selle energia kaudu mis meid iga hommikul üles äratab ja asju tegema paneb. Ma võiksi jääda rääkima kõikidest nendest avastustest ja mõtetest mis mul on, ning mida ma olen aru saanud söögist ja elust ja sellest mis on õnn ja mis on pere ja mis on üksindus ja miks mitte üksi materiaalne asi ei too õnne ja miks me kõik oleme nii uppunud oma emotsioonidesse ja ei oska ennast eraldada oma kohustustest ning samastame ennast valuga. Kõik see on lihtsalt füüsiline - tunded, valu, mõnu, lõhnad, maitsed..sellel pole mitte mingit seost millegi suuremaga, see on justkui ainult üks osa kõigest muust. Varem ma arvasin, et mina olengi see tunne aga tegelikult, tundeid ei saa alati usaldada, sest need on lihtsalt tunded, nagu autoliiklust ei saa kontrollida sest on teisi liiklejaid kes mõjutavad seda, ei saa me ka kontrollida oma kõiki tundeid aga me saame neid kõrvalt vaadata ja see oskus toob õnne ja teeb õnnelikuks, sest ainult siis saad aru et tegelikult ei ole ju sina haige, see on su füüsiline keha või tegelikult ei tee ju teised asju valesti, see on vaid sina kes neid arvustab. Üksteise aktsepteerimine on väga väga raske, ning ma näen seda nii hästi endas kui ka oma lähedastes inimestes. Me tahame inimesi muuta, et nad oleks meie moodi, aga see on ainult ego. Kui me aktsepteerime igat viimast asja igas ühes, see on õnn. Ja viha, millise vihaga me kaitseme oma argumente! Millise vihaga me üritame teistele selgeks teha, et meil on õigus. Viimasel ajal üritan katsetada sellise asjaga nagu kui vestluses sõprade või perega, ma ei maini, et mina olen, mina teen, sest tegelikult ei ole mind, on ainult teadvus ja mul on keha. Ma ei ole vaid on ainult jumal/teadvus/tuum. Kui ma arvan, et ma olen siis see on mu ego kes arvab et ta on. Tegelikult on ainult see kus ma pärit olen ja see kuhu ma lähen tagasi kui mu füüsiline teekond saab läbi, see koht kust me kõik pärit oleme, see säde mis meie sees nii võimsalt helgib on nii ilus ja nii puhas. Mitte lasta sellel särada on varastamine, maailmalt varastamine, sest me kõik oleme siin, et jagada midagi erakordset ja ainulaadset teistele.