Juuksemaagia

"Läbi aegade on olnud juus naissoo erilise tähelepanu ja hoolitsuse objekt. Mitmed kirjandusklassikud - naisteilu uurijad, on tunnistanud, et nad õrnema soo köitvuse peamisiks kriteeriumeiks peavad juukseid ja säärepartiid." (Enn Vetemaa)

[juuksemaagia]

Lakki nii juustele kui leivale

Nõukogude ajal oli juuksuri juures käimine justkui loteriimäng – jackpot tabas neid, kel õnnestus sealt väljudes vältida tuult ja vihma, päästes ilma käest vastvalminud soengu. Kuigi juukselakki, soengu väga olulist fiksaatorit, hakati läänes tootma umbes 1950.aastatel, pakkus siinne defitsiit rohkeid võimalusi põnevateks katsetusteks, kuidas saada lokid paika ja soeng õigesti „hoidma“ ilma juukselakki kasutamata.  

Legend mööblilakist

„Mis imelakki te küll kasutate, imestati tihtipeale üleliidulistel tantsuvõistlustel. Võistlustel ei kantud kunagi lahtist soengut ja kui Tallinnast rongiga Peterburi või Moskvasse sõitsin, tegi juuksur mulle siin soengu pähe ja peaaegu samasugusena tulin ka tagasi. Ja võistlused kestsid mitu päeva! Aga ega mina julgenud öelda, et mul on mööblilakk peas,“ meenutab oma kokkupuuteid imelaki mööblilakiga üks Eesti kunagine tippvõistlustantsija. Kuigi legende ja lugusid mööblilakist soengu fiksatiivina liigub mitmesuguseid, oli omal ajal tegemist kahtlemata täiesti arvestatava vahendiga – juuksurid käisid mööblilakki ostmas ja segasid seda piiritusega. Pärast kuivas lakk välja ning selle sai juustest maha kammida. Juuksed jäid küll pärast mööblilaki kasutamist kuivad ja takused, kuid peale pesu polnud neil häda midagi ja olid peas täitsa alles. Mööblilakk oli juuksurile igati käepärane ja mugav vahend, sest kuivas juustes kiiresti, kuigi kingad kleepusid päeva lõpuks salongi põranda külge kinni. 1960.aastatel hakkas ka Flora juukselakke tootma, lakitoodangust tuntum nimi on legendaarne Mai lakk, mida eksporditi üle kogu NSV Liidu. Lakkidega oli üldiselt see häda, et need kuivasid kaua ja kippusid kleepuma ja kui pudeli pihusti rikkis oli, tuli lakki liiga palju välja, moodustades juustele justkui kile peale. Peagi tuli müügile ka teiste liiduvabariikide toodang – lõhn oli parem, kuid polnud jällegi kuskilt saada. Kui need kuhugi poodi müügile ilmusid, siis oli see üle linna uudis ja et kõigile ikka jätkuks, müüdi soovijaile üks pudel korraga. Harvad ei olnud ka juhused kui järjekorras seisti mitmeid kordi – et ikka rohkem saaks kui ühe pudeli.

Suhkrulained ja õllelokid Juukselaki puudus ei ole nii koduseid kui õppinud soengumeistreid sugugi morjendanud – käepärastest vahenditest aitasid lokke sättida ja fikseerida nii suhkruvesi kui ka õlu. Suhkruvee puhul oli igal meistril väljatöötatud sobiv vee ja suhkru vahekord, et soeng ei saaks liiga kleepuv või hoopis laialivalguv. Viimase kasutamisega oli ainult see väike probleem, et kärbseid olla liiga palju ümber pea tiirutama hakanud. Õlut kasutati enamasti juuste niisutamiseks enne rullide keeramist ja mõjus ühtviisi hästi nii juustele kui ka soengule, kuid juuksuri kätele seevastu väga kuivatavalt. Juuskuri juurde minnes võeti alati oma õlu kaasa ja kliendid, kes pudeli sisu otstarvet ei teadnud, põhjustasid nii mõnegi koomilise seiga. „Korjasime esmaspäeva hommikul salongist tühja taara kokku ja andsime viimasele kliendile – viigu üle tee taarapunkti ja saadud raha eest toogu pudel õlut, rahast peaks välja tulema küll. Hakkasime juuksuritega tööle ja lõpuks oli selle naise kord, aga ta ei olnud veel tagasi. Lõpuks ta siis tuli ja ütles, et ära muretsege, rahast tuli välja küll, tõin teile veini. Panime veini puhkeruumi kapi otsa ja see seisis seal tükk aega, alati kui mööda läksime, naersime,“ meenutab seltskond Tartu juuksureid seika, mis neile alati hea tuju toob.

Superlaki saladus Olles välja töötanud hea juukselaki retsepti, tuli saladust hoida ja konkurentide eest varjata. Kord Nõukogude ajal juhtus selline lugu, et üks meister tegi ise lakki ja müüs seda juuksurisalongidele. Lakk oli väga hea ja juuksurid igati rahul, kuid oma laki koostise hoidis enda teada, isegi oma äripartnerist pojale ei avaldanud koostist. Kui mees ära suri, kuivas ka tema juukselaki äri kokku – poeg üritas küll isa superlakki järgi teha, kuid tulutult. Aga ega juukselakki alati ka sihipäraselt kasutatud. Ühel hommikul tulnud meesterahvas tänavalt ja küsinud salongis tööl olnud juuksurilt Mai lakki. Juuksur, tahtes mehest kiirelt lahti saada, andis talle pudeli ja uuris mida too lakiga peale hakkab. Mees vastas seepeale, et laseb laki leiva peale, piiritus imbub sealt läbi ja hiljem lõikab leivalt lakikihi ära – sakumm koos piiritusega missugune!

Legendaarne Flora Mai lakk (Foto: Peeter Langovits)

Flora juukselakid 1970.ndatest - Lea ja Eva. “Eva annab juustele meeldiva läike, muudab soengu tugevaks, mitu päeva püsivaks. Eva säilitab soengu elegantsi ka tuulise ilmaga. Soengu fikseerimiseks pihustage juustele õhuke kord lakki. Enne pesemist vajalik soeng lahti kammida”. (Foto: Peeter Langovits)

Ida-Saksa päritolu juukselakipihusti aastast 1956 (Foto: Peeter Langovits)

Juukselaki pihusti (Foto: Peeter Langovits)

Loe lisa: Elukiri jaanuar 2015

[juuksemaagia]

Kumb oli enne - reklaam või mood?

Reklaamindus 20.sajandi alguse Eestis oli küllaltki uus nähtus, mis tekkis kiiresti areneva majanduse ja tööstusettevõtete arvu suurenemise ja  konkurentsi kasvu tõttu. Nii tuli oma kauba edukamaks turustamiseks kasutada reklaamide abi. Kui 1920ndate aastate alguses olid reklaamid väga tekstikesksed, siis mida aeg edasi, seda olulisemaks muutus tarbija tähelepanu püüdmisel reklaamide pildiline pool.

Reklaamid pakkusid tarbijale ilusate klantspiltide ja ahvatleva tekstiga tooteid-teenuseid, millede seas oli ka hulganisti nii juuksuriäride kui ka kosmeetikakaupade reklaame. Naisi kutsusti üles ühinema moodsa soengu kandjate ridadega ja tutvustati erinevate kreemide-puudrite imelisi omadusi. 1920-1930.aastad olid vesilainete ja naiste poisipea aeg, puuder, lõhnaõli ja huulepulk kuulusid seni kahtlaste naiste iluarsenali hulka, kuid kas mitte kaval turundus ja ilusad reklaamid ei põhjustanud nõudlust uue soengumoe järele ja julgustanud kosmeetikatooteid kasutama? Või oli enne reklaami ikkagi mood?

Tõeliselt ahvatlevate piltide ja tekstidega reklaamide kõrval avaldati 1930.aastate populaarses Perekonnalehes üks iseäranis vahva, aga samas mõtlemapanev lugu kosmeetikatööstuse reklaamimaailma telgitagustest. Jagaksin seda siinkohal.

Iludussalong (M. Proskauer)

“Ütelge õige, teie olete kirjanik, siis on teil ometi fantaasiat, eks ole?” küsis keegi tuttav mult hiljuti. Kinnitasin uhkelt, et fantaasia on üldse minu tugevaim külg.

“Siis oleks mul midagi teie jaoks. Keegi mu tuttav, väga tubli proua, tahab sisse seada mingi kosmeetilise asja – iluvahendite preparaadid ja nii edasi, - sellepärast vajab ta kedagi, kes aitaks teda reklaami koostamisel.”

“Just minu ala”, kinnitasin vaimustusega. Juba järgmisel päeval otsisin üles antud aadressi.

“Kosmeetiline asi” võttis oma alla kogu alumise korra mingis suures majas. Oivaliselt seadeldud. Seal oli vastuvõtu- ja müügiruume, üksikkabinette paksude eesriietega, kõnetube, seal kihas kari võluvaid daame, sekretärid, vastuvõtjad, müüjannad, üks ikka ilusam ja magusam kui teine. Tõsi, sellised nukukesed olid seal. Neiud olid nii magusad, nii suhkrumagusad, et nad olid kas puha väljavalitud iludused või saatsid siin fabritseeritud iluveed lausa imesid korda. Seal tuli omanik – proua Jahupüks. Hm – nukukesed pidid omama küll sünnipärase ilu. Noh, proua Jahupüks ei tarvitsenud olla ilus, kui ta oli vaid tubli. Ta viis mu oma erakontori. Kirjutuslaual seisis tosin kummaliselt väikseid klaasikesi ja purgikesi klaasist ja portselanist, kõigil originaalsed kujud. Seal oli olemas pudelikesi sinisest kristallist, ümberringi lihvitud läiketute ornamentidega, väikesed purgikesed peenest portselanist, võluvalt maalitud, haruldased klaasikesed pikkade iirisevärvi kaelade ja roheliste kõhtudega, kõik väga hurmav, parim kunstitöö.

“Mul oli juhus osta odavalt neid pudelikesi”, seletas mulle proua Jahupüks. “Tahaksin vaid saata välja hulga uusi vahendeid ja vajan selle juures inimese abi, kes tunneb naiste hingi.”

Kummardusin meelitatult ja tõmbasin püksid kõrgemale, et ta võiks näha viklit mu floorsukis. Olin ju inimene, kes tunneb naiste hingi. Ta heitis ka kiire pilgu, jälgides minu liigutust ja lausus: “Muuseas, teil on auk sukas, vast ehk ei ole teil ebameeldiv seda teada.“ Ei ma ei tahtnud seda teada, see ei olnud mulle meeltmööda.

“Nii siis, ma vajan mõningaid nimesid, häid, sobivaid nimesid oma uusile saadusile – osalt salvid, osalt veed, millega ma täidan need purgid ja klaasid. Juhust mööda tahan ma ka uue nime oma salongile – midagi luulelist, külgetõmbavat!”

“Vast ehk Salon Amor või Eros”, nõutlesin ma. Olin ju mees, kes tundis naiste hingi. Proua Jahupüks tõrjus selle põlastavalt tagasi.

“See on midagi teenijaile, mitte minu peenelle abitarvitajaile. See peab kõlama ka natuke ajalooliselt või teaduslikult. Ütelge, mulle tuleb meelde – lugesin hiljuti sõna – see kõlas nii ilusasti – kas see ei läheks – kuis ta oli aga?”

 Ta mõtles järele: “Carco – Carci – Carceino – “ “Carcinoma?” küsisin järele aidates. “Jah,” hüüdis ta, “nii see oligi. Kas see ei läheks – Instituut Carcinoma?” “Kahjuks ei,” vastasin, “Carcinoma tähendab vähitõbe. See ei sobi küll mitte.” “Ei,” oli ta nõus, „kahju, see kõlab nii ilusasti.”

Sellegipärast teadsin nüüd, mida ta tahtis. Teie tertsia ja sekunda jumalad, Ellendt – Seyfarthi ja Ostermanni vaimud, appi! Siia, klassikaline haridus. Mõtlesin mitme hobusejõuga järele. Kuis nimetati iludusejumalannat – Afrodiite – Veenus – sellest genitiiv Veneris. Ei, ka see ei läinud, seal võisid odavad naljad asja halvendada. Midagi muud – vast ehk natuke prantsuskeelt. See tõmbab alati, iseäranis praegu jälle.

“Salon de la Marquise de Pompadour.” Laususin seda kõvasti enese ette õigel Pariisi hääldamisviisil, sest tahtsin parajasti puhastada oma nina. Proua Jahupüks jäi kuulama. “Ütelge veel kord.” Kordasin. “liiga pikk – kuid kõlab ilusasti,” arvustas ta.

Nüüd oli mul käes. “La Marquise de Pompadour.”

Proua Jahupüks noogutas heakskiitvalt. Jah, see oli hea. Samal hetkel helises telefon. Proua Jahupüks haaras kuuldetoru. “Siin Marquise de Pompadour, iluduskultuuri instituut.”

See oli õige, see kõlas oivaliselt. Omanik lõpetas kõne, märkis üles uue firma nime ja haaras klaasikese. “Siin see sinine kristallpudelike,” lausus ta järelemõtlikult, “see oleks suurepärane silmavee jaoks. Seda mul küll veel ei ole. Kuis võiks nimetada silmavett?”

“Millised omadused on tal?”

Ta kehitas kannatamatult õlgu. “Kuis ma tean? Seda peate ju teie avastama. Mõtlen, teie olete ju kirjanik?” Ah nii – jah muidugi! Panin käima oma mõttemootori ja sorisin oma keeleoskuses natukeses. Vast ehk midagi itaaliakeelest. Vesi on acqua – annab silmadele tuld – tuld – leek – leeki – leek on fiamma – juba käes!

“Acqua fiammante!”

“Miline diamant?” küsis ta ebalevalt. Seletasin talle. Et see oli vastik itaalia keel, seda ei teadnud ta ju ja ma ei leidnud midagi paremat.

See meeldis temale. Ta märkis üles. “Acqua fiammante – silmavesi – sinine kristallklaas.” Nüüd tahtis ta kohe teksti selle juure. Ahaa – ülistus. Paari minuti pärast oli see valmis ja kõlas järgmiselt:

“Acqua faimmante annab silmadele särava, tuliselt veetleva läike, niiske sügavuse ja igatseva ilme. See silmavesi, valmistatud kuulsa keskaegse retsepti järele, kõrvaldab väsimuse, mis sageli looritab ilusa naise silmi, ja on neile täielikult kahjutu.”

Proua Jahupüks oli vaimustatud. “Jätke see vaid,” lausus ta, “rahvas jookseb tormi selle järele.” Noh, ta pidi seda teadma. Nüüd otsis ta välja hiina ornamentidega kaunistatud portselanpurgikese. “Sellesse tuleb vahend ilusale rinnale,” lausus proua Jahupüks järele mõeldes, “see läheks. Kolm korda päevas sisse hõõruda – sellest purgikesest ei saa kuigi kauaks.” Ta hakkas ümisema arve, siis pöördus jälle minu poole. Olin olnud usin vahepeal ja mõelnud järele.

“Fu-Ji-Jama – iluduspasta,” nõutlesin. “Väga hea,” kiitis proua Jahupüks. Nüüd laulsin koos kiidulaulu Fu-Ji-Jama pastale: “Fu-Ji-Jama – elegantse naise iluduspasta. Ärritab rinnanärve, annab sellele paenduva täiuse ja meeldivad junolikud vormid. Fu-Ji-Jamat peab tarvitama vähemalt kümme nädalat ja selle pastaga on saavutatud alati hiilgavaid tagajärgi.”

Meie töötasime usinasti ja varssi oli meil kõik ristitud. “Los Amethyotoss” nahakortsude vastu violet kristallklaasis, ”Profila Romana” vesi õilsate ninavormide saavutamiseks, “Alepatica Triloba” maksaplekkide vastu (kui hea, et ma teadsin kinniistumise tõttu kartsas veel tubli maksalillekese botaanilist nimetust), lühidalt, tõsine lilleaed nimede järele. Proua Jahupüks tõstatus.

“Nii, see oleks kõik. Teie saadate mulle oma likvidatsiooni, eks ole? Kas tahaksite näha minu tööstust?” küsis ta veel. “Pean minema nüüd vabrikuruumidesse.”

Läksin temaga ühes. Läksime läbi suurepärase vastuvõturuumi, milles askeldasid ilusad neiud karbikeste ja pudelikestega, ja jõudsime siis õue pool asuvaisse ruumidesse. Siin seisid hiiglasuured klaasbasseinid, üks neist täidetud opaal-piimavärvi vedelikuga. Nurgas seisis õige suur puuanum, ääreni täis pehmet, kollakasvalget, vaseliinitaolist ainet. Anuma juures õiendas vastiku välimusega õpipoiss, seistes redelil.

Proua Jahupüks hüüatas õpipoissi. “Fritz,” ütles ta ja asetas äsja ristitud pudelid ja purgid ühele lauale, “võta käsivanker, mine Cohn & Rauchwitzi juurde ja too otsekohe pudelid ära, mis ma ostsin sealt eile. Need siin võta prooviks kaasa. Kui nad on sul kõik siin, siis hakkad täitma neid, said aru?”

“Mis tuleb siis nendesse?” küsis Fritz tusaselt.

“Nagu alati, sa lollpea,” lausus proua Jahupüks vihaselt. “Klaaspudelitesse tuleb see vedelik sealt klaasbasseinist” – ta osutas opaalvärvi vedelikule – ning portselanpurgikesed täidad sa sellest anumast. Seda peaksid sa ju teadma!”

Fritz võttis Acqua-fiammante, Profila-Romana, Fu-Ji-Jama pudelikesed ja purgikesed ja lahkus. Jätsin proua Jahupüksiga jumalaga. “Kui vajan jälle midagi, pöördun teie poole,” ütles ta armuliselt. “Nüüd lasen kohe trükkija tulla ja tellin etiketid. Need peavad olema esimese klassi omad, kunstipärased, selleks on mulle parim hea küllalt!”

[juuksemaagia]

Autorikaitsest

Kallis Juuksemaagia blogi ja armsad lugejad,

Võtke vastu minu siirad vabandused postituste puudujäägi eest viimasel ajal – suured muutused isiklikus elus on tinginud vajakajäämise ajast ja eriti vabast ajast, et istuda maha ja nautida kombinatsiooni sellest, mida väga armastan: kirjutamisest ja juuksemaagiast. Uueaasta lubaduste aktuaalsuses võtan endale heas mõttes kohustuse nüüdsest blogi suhtes hoolsam olla.

Põhikoolis referaate kirjutades õpetavad õpetajad lastele esmajoones selgeks, et kirjatüki taha tuleb viimasele lehele märkida kasutatud kirjanduse loetelu. Keskkoolis lisandub juba nõue tuua võimalikud viited kasutatud allika kohta töösse sisse. Ülikoolis räägitakse mõistest „plagiaat“ – laenatud lauseid ja fraase tuleb kohelda lugupidamisega ja ülima hoolikusega nende autorile viidata. Paraku kipub internetiajastul autorile viitamise hea tava ununema...

Ma olen juuksemoe ajaloo osas kohanud internetis päris palju minu enda kirjutatud tekste ja terveid lõike, eriti minu magistritööst, ja nii kurb kui see ka pole, ei ole neis enamikus minule kui autorile viidatud. Olen andnud õiguse oma tekstide kasutamiseks Iluguru ajaloo blogile ja kui õpilane märgib vähemalt sellegi allika oma töös, siis see on täiesti vastuvõetav. Aga olen paraku sattunud lugema enda tekste minu jaoks võõra autori allkirjaga. Ja see ei ole ok.

Juuksemoe ajalugu on äärmiselt paeluv teema ja huvitab kindlasti paljusid, seda enam et eesti keeles ei ole väga palju infot selle kohta liikvel, rääkimata eesti oma juuksemoe ajaloo kohta käivast. Võõrkeelset materjali internetiavarustest on aga väga palju leida, aga selle materjali kasutajatele panen südamele, et sealt võib sõna otseses mõttes kõike leida ja tasub olla allikakriitiline ning eelistada tunnustatud moeajaloolaste poolt kirjutatud raamatuid. Juuksemaagia blogi hakkasin ma tegelikult just selle eesmärgiga pidama, et kõnealust puudujääki vähendada ja andsin endale selleks aastaks tõsise lubaduse, et siit Juuksemaagiast huvitavat, ja mis kõige olulisem – tõest – infot juuksemoe ajaloo kohta leida võib :)

Et hundid oleksid söönud ja lambad terved, siin on viide originaalallikale Eesti oma juuksemoe ajaloo põhjalikule, kui mitte ainukesele, uurimustööle:  http://www.scribd.com/doc/195318645/Naiste-frisuur-1930-aastate-Eestis-uhiskonna-peeglina

Aga palun mitte unustada – kasutatud materjalile tuleb viidata :) 

[juuksemaagia]

Kuum eesti kutt Ameerikas

Noormees juuksurivõistluse lindilt. Alljärgneva looga ei ole pildil oleval noormehel midagi pistmist :)

Vaadates vana juuksurivõistluste videot, tuli töökaaslasel meelde üks lahe lugu sellest, kuidas üks kuum eesti kutt 1980.ndatel esimest korda raudse eesriide tagant tädile Ameerikasse külla sõitis. Ja ma lihtsalt pean seda jagama :)!

Tegemist oli edeva noormehega ja enne Ameerikasse minekut lasi ta õmmelda endale Virus ülimoodsa ja superkalli ülikonna, lisaks lõigati ka viimase peal soeng. Astunud Ameerikas lennukist välja, tõmmati noormees kohe taksosse, võeti riided seljast ära ning viidi riidepoodi "normaalseid" riideid ostma. Ja vähe sellest, Tallinna viimase malli soeng kärbiti siilikaks: tädi ei saanud ju sellist imeliku välimusega kutti tänavale lasta või veelgi hullem - oma sõpradele tutvustada. Jõudnud viimaks Ameerika imedemaalt tagasi ja astunud Tallinnas lennujaama uksest välja, viis vastutulnud naine noormehe kõigepealt riidepoodi ja hiljem juuksurisse :). Ei olegi vist lihtne olla lahe kutt ja moodne nii siin- kui sealpool piiri?

Kui oled samuti kuulnud sellistest lahedatest moejuhtumistest/-äpardustest, anna teada :)

[juuksemaagia]

Vintage

Käisin mõni aeg tagasi lõpuks ära Tallinn Vintage üritusel, mida on juba päris mitu korda peetud, aga kuhu erinevatel põhjustel ei ole veel jõudnud. Ma arvan, et igat üritust, mis tekitab mingitki emotsiooni või annab inspiratsiooni, võib lugeda kordaläinuks.

Mul tekkis Tallinn Vintage üritusel külastajaid vaadates mulje, et viimastel aastatel on tekkinud teatav vintage sekt, kes tahab end vastandada mainstream kiirmoele, kuid nagu heade asjadega ikka, on ka see valdkond äriks muudetud. Ma vabandan kui ma kellelgi järgnevaga liiga teen, kuid ma ei maksaks 1970.ndate stiilis tooli eest 210 eurot, vanaaegse koti eest 60 eurot, tohutute õlakutega koleda 80.ndate kleidi eest 50 eurot jne. Loomulikult oli ka tõeliselt lahedaid couture rõivad, mida hea meelega enda riidekapiski näeksin, kuid nende hinnad küündisid samuti sadadesse eurodesse. Hoolimata sellest, et mulle vanad käekotid ja riidemoed meeldivad, ei tahaks ma iga päev ringi käia nii nagu ma oleksin just stiilipeole minemas. Hea maitse ja stiili tunnus on oskus sobitada rõivaid ja aksessuaare – VAU efekti tekitab minu silmis pigem igapäevase riietuse juurde lisatud vanaaegne aksessuaar või miks mitte ka varasemast soengumoest inspireeritud element. Üks tõeliselt stiilne haute couture kleit kapis on iseenesest suurepärane investeering iseendasse, mis välistab „Laura Põldvere tegemist“ ehk kellegagi samal üritusel ühesuguse kleidi kandmist :). Taaskord jääb õhku küsimus hinnast… Selle asemel, et vintage laatadel kalleid emotsioonioste sooritada, soovitan mina natuke välismaistel saitidel ringi vaadata – sama lahedad disainerkleidid oluliselt rahakotisõbralikemate hindadega.   

Lasin endale Londonist tuua väga laheda do-it-yourself raamatu soengumoest („Style me vintage: hair“)  ja ma usun, et vintage fännid saavad sealt nii mõnegi hea nipi soengu sättimise võimalustest vanade soengumoodide stiilis, ja etteruttavalt öeldes olen kuluaaridest kuulnud, et seda raamatut võib varsti eesti keeleski lugeda.

Minu jaoks tähendab vintage vana „pärli“ leidmisrõõmu. Olen täiesti juhuslike kaltsukaseirete ajal väga ägedaid vanaaegseid kotte, riideid, ehteid, lauanõusid ja mida kõike veel leidnud. Ja seda mulle sobivate hindadega (maksimum 2 eurot). Kahju, et väga ägedast vanade asjade leidmisrõõmust on äri tehtud.  

On olemas ka termin new vintage, mis tähendab vanast riidemoest või kodukujunduselemendist vms. inspireeritud eset. Iga uus on ju ammuunustatud vana ja ega kaasaegsete materjalide või töövõtetega vanaaegses stiilis asi ei ole ju sugugi halvem niikaua ta on sama kvaliteetne.

Minu elu sisuks ei ole ainult juuksemaagia, tegelen ka paljude muude asjadega, ja pikkadel jalutuskäikudel töölt koju tabavad mind pidevalt loomingulised ideed. Mulle pakub tohutut naudingut vanaaegsetele kottidele uue hingamise andmine. Teatavate detailide lisamine vanale kotile või selle totaalselt ringitegemine toob juurde naiselikkust, õrnust ja mängulisust, andes sellega palju lisaväärtust ja tekitab tunde, et ma ei ole mitte vanaema riidekapis sobranud, vaid et mul on unikaalne, eriline ja pilkupüüdev kott, mis on samas isikupärane ja stiilne. Sama on kodukujundusega – minu roosipatjade kollektsioon, mis hetkel minu põhiaja endale võtab, toob romantikat, õrnust ja vana hõngu tuppa juurde. Just niisugune on minu vintage.

Mõned stiilinäited minu koti- ja padjakirest :)

[juuksemaagia]

Igas mõttes ilus

Viimases Ilugurus ilmus portreelugu kunagisest Eesti tipp-võistlustantsijast Piia Orbist, ja alati on midagi, mis artiklisse ei mahu – enamasti on selleks autori enda mõtted ja emotsioonid. Persooniloo kirjutamise puhul on väga raske leida tabavat ja õiget pealkirja, sellist mis võtaks loo kokku ja annaks inimesest õige pildi. Piiat tundma õppides ma mõtlesin, et ta on igas mõttes ilus inimene: nii väljast kui seest ja täis tohutut rõõmsameelsust, elujanu ning südame headust. Igas mõttes ilus on minu poolt ühtaegu kompliment kui sügav kummardus Piiale.

Võltspäevitus, kunstküüned, juuksepikendused, botoxi süstid, värvilised läätsed, rinnaimplantaadid, rasvaimu, iluoperatsioonid - tänapäeval on tohutult palju võimalusi, et oma sünnipärast mina erinevate "vidinatega" tuunida, ja lõpuks füüsiliselt välja näha "täiuslik". Meediaväljaanded ja inernet oma artiklitega a`la millised naised meestele tegelikult meeldivad jne valavad õli ainult tulle ja tulemuseks on sisutute Barbie-nukkude paraad. Olen tihtipeale mõelnud, et mis saab neist ilusatest tüdrukutest, kes iganädalaselt solaariumis ennast pruunistavad ja ülipikkade kunstküüntega ühest brändipoest teise tuiskavad, kahekümne aasta pärast... Olgem ausad, füüsiline ilu ei kesta ju igavesti, seda peaks luustikuna seestpoolt toetama sisemine sära, arukus, maailmavaade, väärtushinnangud.

Piiaga olen ma juba paar aastat tuttav, ja esimesest hetkest peale kui me tuttavaks saime, mõtlesin ma – kui kaunis naine. Olgugi, et tegemist on 70.eluaastates daamiga, kaunistavad peened kortsud teda väga. Ja need ei ole ju ainult vanaduskortsud, vaid elujooned: rõõmu, kurbuse, õnne, armastuse, kaotuse jm märgid. Nagu ma ennist mainisin, et ole ilu väline külg midagi väärt sisemuseta. Piia oli nooruses üsna haige, ja sai teise võimaluse elule. Ja kui paljud saaksid hakkama sellega, et õppides teismelisena sisuliselt teist korda elus kõndima, saada kümnekordseks Eesti meistriks võistlustantsus?

"Tähtis ei ole mitte välimine, vaid sisemine ilu", on ülikulunud fraas, mida me kõik oleme oksendamiseni kuulnud. Jah, tundlikus teismeliseeas ei ole see eriti tõsiseltvõetav, kuid sellel ON tõepõhi all. Ma siiralt loodan, et ka minu kohta võiks üks noor inimene kunagi öelda: "igas mõttes ilus". Ma soovin seda ka sulle, hea lugeja.

Aga kõigile, kes soovivad viimases Ilugurus ilmunud artiklit Piia Orbist lugeda, siin on teie võimalus:  

Igas mõttes ilus Piia Orb

Ma mäletan oma lapsepõlvest ütlemist – tagasihoidlikkus kaunistab inimest. Ajal, mil isikliku progressi huvides on enesekiitmine pigem reegliks kui erandiks, kohtusin ma väärikalt tagasihoidliku Piia-Mall Orbiga, ja uskuge – temal juba on, mille üle uhkust tunda!

Vanemale generatsioonile ja võistlustantsuhuvilistele ütleb Piia nimi mõndagi – ta on tegelenud 10 aastat professionaalse võistlustantsuga amatööride klassis. Võistlustantsu puhul eristatakse amatööride- ja profitasandit ning võistlused toimuvad klassidele eraldi. Hoolimata oma pikast võistlustantsija karjäärist, jäi Piia Orb tantsust rääkides tõesti väga tagasihoidlikuks ja proovisin ma kuidas proovisin, kuid ega mul Piia suust tema rohkeid võistlustantsutiitleid välja meelitada ei õnnestunud. Piia ja tema tantsupartner Aare Orb olid aastatel 1965-1972 seitsmekordsed Eesti meistrid amatööride standard- ja seitsmekordsed Eesti meistrid ladina-ameerika tantsudes, seitsmekordsed Rumba Karika võtjad, Eesti esimene rahvusvahelise klassi tantsupaar, ja lisaks võitnud rahvusvahelistel võistlustel kõrgeid kohti. Peale tantsukarjääri lõpetamist ootasid Piiat aga uued põnevad väljakutsed tolleaegse teeninduskombinaat Junori õppeklassi juhatajana. Piia oma erakordselt kauni välimusega (mis, uskuge mind, ei ole 70ndates eluaastates daami puhul sugugi mitte hääbunud, vaid hoopis vastupidi) oli ka legendaarse juuksuri Lenna Nurga mannekeeniks.

Kohtusime Piiaga talvisel Nõmmel ja rääksime tema mälestustest tantsijana, aga ka väga huvitavast Junori õppeklassi perioodist. Usun, et nii vanem kui noorem generatsioon ütleks järgneva kohta ühelt poolt unistavalt tagasi vaadates ja teisalt põnevusega: Oh, olid alles ajad!

Kuidas sa võistlustantsu juurde sattusid?

Olin kõige ilusama teismeliseea haige ja hakkasin tantsuga tegelema võrdlemisi hilja, 22.aastaselt 1962.aastal. Aga see-eest nautisin ja väärtustasin enda jaoks kõike hilisemat hoopis rohkem. 1960ndatel oli tantsimine üldse väga populaarne ja tollal olid suured ametiühingute klubid, kus tegutsesid ka tantsuringid ning mina kuulusin Tselluloosi klubisse. Minu treeneriks oli Herbert Rahman (tuntud ka ujumistreenerina). Aga kõik käisid ju oma põhitöökohal, tantsimine oli pigem hobi töö kõrvalt.

Kui palju sa oled tantsimisega võistlustel käinud?

Ma olen päris palju käinud, 1-2 võistlust aastas toimus Eestis ja üks kindlasti kuskil väljaspool. Võistkonnaga me käisime Poolas ja Saksamaal, paarina aga sotsmaades. Tänu tantsule olen ma saanud natuke reisida jah. Siis olid põhilised ikka sotsmaad kus me käisime ja Lääne-Saksamaal Hannoveris käisime samuti. Seal oli üks suur tantsukool, mille omanik oli siit kunagi ära läinud baltisakslane ja tema käis siin Eestis ning aitas meie sinnaminekut ajada läbi Moskva. Me olime Aarega 10 aastat Eesti meistrid, kogu selle aja mis me tantsisime. Meil oli väga tore klubi, ja see oli täiesti loomulik, et kella 17ni olin tööl ja peale seda klubisse treeningule, ka kõik laupäevad ja pühapäevad. Ilus aeg oli.

Liidust välja võistlustele saamine käis kõik läbi Moskva, läbi sealse Kultuuriministeeriumi. Töö juurest niisama ära ei saanud, ministeeriumist tuli kiri, milles paluti vabastada tööst. Minu isa oli meremees, kes 1939. aastal lahkus Eestist ja pidin kord selle pärast käima Kultuuriministeeriumis aru andmas. Aga seal oli üks väga tore ametnik, rääkisin talle oma loo ära ja ta oli nii kena, et aitas mul ühe ankeedi ära täita ning hiljem mul probleeme ei olnud.

Algul ei olnud ju midagi saada, ei kleidimaterjali, ei kingi. Hiljem läks juba kergemaks. Ma olen õmmelnud võistlustele niimoodi kleidi, et laupäeval olid standardvõistlused, läksin õhtul koju, lõikasin kleidi välja, Aare aitas veel õmmelda ja pühapäeval ladina võistluseks oli kleit olemas. Seda oli hea õmmelda, sest koosnes tüllist – ei hargne ega kisu, õmble ainult kokku. Meestel oli sellel ajal frakk standardtantsude ja smoking ladina jaoks. Naiste võistlustantsukleidid oli tollal hoopis teise tegumoega kui praegu ja koosnes 30-40 meetrist tüllist, praegu on need väga naiselikud ja kaunilt voolavad, ladina kleidid on tänapäeval jällegi pigem liiga paljastavad. Välisvõistlustel käisime rongiga, aga kleiti ei saanud ju kokku pakkida ja ta oli suure valge koti sees. Kupees ei olnud ruumi seda kuhugi panna, aga üleval laes oli õhuklapi käepide ja riputasime kleidi sinna külge. Piiri peal käis kontroll ja alati küsiti meie käest et mis asi see teil küll on. Kleit oli tõesti suur, aga sellest hooilmata ei olnud õnneks raske.

Piia ja Aare Orb taaskord pjedestaalil, fotol keskmine paar.

Võistlustantsu kleit sisaldas 30-40 meetrit tülli.

Tantsukarjääri lõppedes hakkasid sa tööle Junori Teeninduskombinaadi juuksurite õppeklassis. Mis see Junor täpselt on ja millega õppeklassis tegeleti?

Junor oli Tallinna linna teeninduskombinaat, kelle haldusalasse kuulusid juuksurid, kosmeetikud, pediküürid, maniküürid, fotograafid. Teeninduskombinaat varustas töömaterjalidega, tegeles atesteerimistega ja mitmesuguste igapäevaste tööalaste küsimuste lahendamisega. Junori õppeklassis tegeleti noorte juuksurite välja- ning staažikamate täiendõppega.

Mina läksin Junorisse tööle 1980.aastal peale olümpiat - Kiire tänavale asutati uus juuksurite õppeklass, kuhu Lenna Nurk kutsuti peamodelleerijaks, ja Lenna omakorda kutsus mind sinna õppeklassi juhatajaks. Õppeklassis toimusid põhiliselt võistlusteks valmistumine, koolitused, kvalifikatsiooni tõstmised. Juuksurid pidid pidevalt oma kvalifikatsiooni tõstma, kõige kõrgem aste oli modelleerija. Salongi tavajuuksur tööle ei saanud, pidi olema kvalifikatsiooniga juuksur. Tol ajal toimus juuksurite individuaalõpe ja ma pean ütlema, et õpe oli väga tugev – õpilasi anti vaid kõige kõrgema kvalifikatsiooniga meistritele. Õppeaeg oli 6 kuud ja kui pool sellest oli läbitud, toimus meie juures kontrolleksam. Õpilasele anti tööd, mis tuli selle ajaga ära õppida ja siis ta näitas meile ette, kuidas ta on edasi jõudnud, ja meie andsime talle selle kohta ka vastava tunnistuse. Juuksurieksamid koosnesid teooriast ja praktikast. Teooriaeksam oli piletiga, teadma pidi hügieeninõudeid, ohutustehnikat, materjalide koostisi. Edasi järgnes praktiline töö. Juhendaja oli ka muidugi kaasas, aga tema oli rohkem moraalseks toeks, tema ei hinnanud. Oli ka läbikukkumisi, aga neile anti uus võimalus. Uuesti tuli teha need tööd, mis olid nõrgad ja kutset ei antud ka neile kätte, kes ei osanud teooriat. Lenna ütles, et kuiv käärilõikus, žiletilõikus ja lainelokid on igale õppijale kohustuslikud selgeks saada – need on juuksuritöö aluseks ja neid peab teadma. Tangilokkide tegemise meister oli Helgi Bergson, temal käis kogu aeg üks tangiklõbin.

Õppeklassi võis tulla igal ajal õppima, kuid oma mannekeen tuli ise kaasa võtta. Tollal oli ikka kindel joonis iga lõikuse jaoks, kuhu oli täpselt salk salgu haaval märgitud kuidas lõigata, kuid meister oli õppeklassis alati olemas, kes andis nõu ja õpetas. Olen ka ise kunagi juuksurieksami teinud, aga ei ole sellel alal töötanud, kuid mina lugesin õpilastele teoorialoenguid – väga täpselt pidi muuhulgas teadma, millises vahekorras värvi kokku segada, lisaks tuli selgeks õppida vesinikšampooni ja vee vahekord keemilise loki kinnitaja valmistamise puhul  jne.

Kõige huvitavam oli võistlusteks ette valmistamine - juuksurid käisid õppeklassis treeningutel.

Mida tähendas juuksurite kutsevõistlusteks treenimine?

Noored juuksurid pidid oma kvalifikatsiooni tõstmiseks mitmesugustest võistlustest osa võtma. Junor oli piirkonniti tsehhideks jaotatud ja eks noored pidid nö. sunniviisiliselt vabatahtlikult kõigepealt tsehhidevahelistel võistlustel osalema, kuid kellele see töö meeldis, see sai ka väga heaks juuksuriks. Edasi tulid juba rajoonidevahelised vabariiklikud võistlused, kus igast suuremast linnast oli oma võistkond väljas. Järgmine tase oli Balti riikide vahelised võistlused Lätis ja siis üleliidulised. Kui oli üleliidulistele konkurssidele minek, siis olid juuksurid põhitööst vabastatud ja nende tööpäev möödus õppeklassis treenides. Kõige suurem probleem oli muidugi mannekeenide saamine, sest kõik käisid ju tööl. Teenindusministeeriumi kaudu tehti siis vastavale asutusele päring, et see ja teine inimene paariks päevaks tööst vabastada, samuti maksti suuremate vabariiklike ja üleliiduliste võistluste puhul mannekeenidele läbi Teenindusministeeriumi ka päevarahad. Võistlustele minevatel juuksuritel oli oma plaan ja mõte olemas, aga tehnilise teostuse ja tehnika poolest treenisid naistööjuuksureid  Lenna Nurk ja Aina Anson, meestööjuuksureid Maie Lõhmus ja Lidia Poršnev.

Suur probleem oli ka lõikuste harjutamisega – ei saa ju oma mannekeeni harjutamise käigus ära lõigata, aga võistlustel olid reeglid kui palju peab lõikama. Lõikuste harjutamiseks oli seega tarvis mitut mannekeeni ja eks siis käidi ikka lahtiste silmadega ringi. Meestejuuksuritel oli tegelikult päris raske ja ma mäletan, et meestelõikuse treener Maie Lõhmus oli nii tragi, et pani ükskord kuulutuse lehte, meil õppeklassis toimus hiljem valik ja peab ütlema, et neid poisse tuli päris kenake hulk kohale.

Juuksurite kutsevõistlustel legendaarse Lenna Nurgaga, vasakult teine paar.

Treeningud juustele vist kõige soodsam ei olnud – kas juukseid ka raviti?

Suured fantaasiasoengud tehti blondeeritud juustele. Blondeeriti supraga. Hiljem kui treeningud toimusid õppeklassis, ja oli materjale saada, siis tegeleti juuste ravimisega. Väljast tulnud materjalina kasutati Londa vahendeid ja segati igasuguseid segusid. Ma mäletan kui Irina Lavrinenko tuli tagasi Moskva Laboratooriumist, siis seal oli samamoodi – rikuti ja samas pidi seda ka ravima, muidu ei pidanud juus vastu. Enne 80ndat oli juuste ravimine pigem juhuslikum. Samas, ega ju kogu aeg ei blondeeritud, blondeeriti üks kord ära ja hiljem blondeeriti väljakasvu, aga kogu aeg töödeldi juukseid ju kuuma fööniga, ja neid tuli ikkagi ravida. Minu meelest looduslikke vahendeid nii väga ei kasutatud, kui just keegi seda ei teinud, põhiliselt kasutati ikka Londa firma raviaineid.

Fantaasiasoengute puhul kasutati tihtipeale ka šinjoone, aga see pidi olema juustega sama tooni. Ma mäletan sellist toredat lugu, et Ira [Irina Lavrinenko] tegi ühe šinjooni, mis oli värvuselt tumešatään ning seda oli vaja blondeerida. Panime plastikaadi alla ja tegime üsna tugeva supra segu. Panime ühe plastikaadi veel peale, et tal oleks natuke soojust ja blondeeriks paremini, tegemist oli ju ikkagi surnud juuksega. Järgmisel hommikul läksime siis õppeklassi ja avastasime, et seal ei olegi midagi muud järgi kui puru. Supra oli ikka nii tugev, et põletas juuksed ära. Küllaltki palju tuli vaeva näha, et saada šinjoon juustega sama tooni.

Mannekeenid. Piia vasakult teine.

Igapäevaelus valitses kõigest puudus ja millegi saamiseks tuli seista lõpututes järjekordades või omada kasulikke tutvusi. Kas juuksuritel oli töövahendite osas samasugune defitsiit? 

Tänu olümpiale hakkasid meie Junori õppeklassi saabuma igasugused tooted. Olümpiakülas oli juuksurisalong Pirita Purjespordikeskuses, mida sisustas nii materjalide kui töövahenditega Wella firma. Ja kui olümpia oli möödas, said suuremad salongid need materjalid endale. Põhilised töövahendid – suured föönid, käsiföönid, rullid ja värvid ehk enamuse materjali sai endale Junori õppeklass. Jah, tänu Olümpiale oli juba natukene kergem. Ega suuri võimalusi ei olnud eriti, aga olümpia ajal olid olud paremad ja läbi Teenindusministeeriumi saime natuke vahendeid.

Enne seda kui ma olin mannekeen, ei olnud tõesti midagi, kõike tehti ise. Ma mäletan, et minu võistlustantsija päevil segasid juuksurid ise ka laki kokku. Võistlustel ei kantud kunagi lahtist soengut ja enne kui läksin, tegi Lenna mulle soengu pähe ja ma tulin peaaegu sama soenguga ka tagasi, aga võistlused kestsid ju päris mitu päeva, lisaks ka sõit sihtkohta. Ja kõik ütlesid, et issand mis imelakk teil küll on. Mina ei julgenud veel öelda et mul on mööblilakk peas. Juuksurid käisid mööblilakki ostmas ja segasid piiritusega. Pärast lakk kuivas välja ja sain selle juustest maha kammida. Juus oli muidugi kuiv ja takune, aga pesin ära ja polnud häda midagi.

Meie enda toode oli Mai lakk, aga tal oli see häda, et ta kleepus ja kuivamine võttis kaua aega, seega ei olnud teda hea kasutada. Samamoodi oli kõikide teiste saadaolevate lakkidega – nendega oli lihtsalt ebamugav töötada. Mööblilakk kuivas kiiremini. Ilmselt oli ta juuksurile parem ning käepärasem töövahend ja ma arvan, et nii mõnigi kasutas seda ka võistlustel.

Räägi natuke ka juuksurite võistlustest lähemalt - milline õhkkond valitses?

Eks ta on nagu ikka võistluste õhkkond: kõik käis aja peale, iga töö jaoks oli oma aeg ja ettevalmistused. Iga võistlus on närviline -  kas sa jõuad etteantud ajaga valmis jne. Aga teisest küljest oli ju ka huvitav ja tore ja eks raskused on ikka olnud, eriti alguses kui mitte midagi ei olnud saada. Hiljem kui aeg läks edasi, oli eesti juuksuritel üleliidulisteks võistlusteks ka oma kunstnik võetud. Meie kunstnik oli Agu Pilt – tema kavandas terve võistkonna riided ja mannekeeni riided teema järgi. Meid aitas ka väga palju Teeninduskombinaat Lembitu, kus õmmeldi meile kõik vajalik. Agu kavandas mannekeenidele väga ilusad kostüümid, ja selles mõttes oli võistlustel käimine kergem. Enne kui Agu Pilt appi tuli, pidid juuksurid ju kõik riided ja ehted võistlusteks ise tegema. Liikumist õpetas meie mannekeenidele filharmoonia estraaditantsija Ants Vähejaus – kui on suur ja uhke soeng ning tualett, tuleb osata lava peal ka kõndida.

Eestis toimusid suuremad võistlused Kalevi spordihallis. Algul kõik lauad ja peeglid  laenutati, aga hiljem lasi Junor ise teha kokkupandavad võistluslauad, ja suuremad võistlused olid ikka tõesti suured ja uhked. Osavõtjaid oli väga palju, Leningradist olid kohal parimad juuksurid, alati ka Kiievist ja loomulikult Lätist-Leedust.  Kohtunikke oli üle Liidu.

Üleliidulise võistkonna treeningud toimusid Moskvas nö. Laboratooriumis, sealt tulid kõik uudissoengud ja uued lõikused. Meil oli ka mitu päris head juuksurit (Aina Anson, Irina Larvrinenko, Lidia Poršnev), kes Moskva Laboratooriumis olid käinud ja nad olid ikka tõesti väga tublid. Aina Anson oli vist ainuke, kes sai Liidu koondisega välismaale Kuubasse. Aina oli küll kaasas ja treeningul ning tegi palju tööd ja tal oli ka väga kena oma mannekeen, aga kohapeal anti tema töö ja mannekeen võistlemiseks ühele teisele juuksurile. Sellega läks küll õnnetult ja oli Ainale väga suur löök näha palju vaeva ning lõpuks mitte võistlema saada. Aina oli üldse väga andekas ja tubli juuksur, kes hakkas võistlema juba siis kui ta tegelikult veel juuksuriks polnud saanudki.

Mannekeeniks olemise rõõmud ja mured on sulle kindlasti väga tuttavad. Millal sina Lennaga võistlustel hakkasid käima?

Ma ei olnud väga pikalt mannekeen, sain Lenna kliendiks 1962. aastal ja kuni lõpuni jäin talle truuks. Lenna töötas juba sel ajal treenerina ja oli meie kombinaadi peamodelleerija. Väga palju me ei käinud võistlustel, kuid väga eredalt on meeles, ei ametiühingute kaudu tuli Eestisse Norra meeskond ja siis korraldati eestlaste ja norrakate vahel võistlus. Me olime Lennaga päeval tööl ja õhtul tema pool kodus harjutasime. Lenna alati ütles, et pea täpselt  meeles, mismoodi need rullid sulle pähe käivad ja kui suured ja kustpidi keerata. Eks see oli jah tiimitöö ja võistlustel on ju närv ka sees. Aga norrakad tulid siia ja nõudsid, et kõik võistlejad oleksid võrdsetes tingimustes, ja mannekeenid läksid loosi. Meie juuksurid olid ju kõik harjutanud oma ühe mannekeeni peal ja mina sattusin Rakvere juuksuri Erika juurde. Pärast läksime kõik Lenna juurde koju ja Lenna näitas minu peal Erikale täpselt, kuidas tema plaanitud soeng oleks pidanud välja nägema. Kui nüüd tagantjärgi mõelda, olid meil tõesti väga ilusad ajad.

Suure tahte, töö, juhuse ja õnne kombinatsioonis on kõik võimalik. Vähemalt Piia puhul. Olles lapsena võrdlemisi haige, on ta andnud raskustele ninanipsu ja tegelenud elus sellega, mis talle kõige enam rahuldust pakub, ja teinud seda suure kire ning pühendumisega. Ja see on see, mis teeb inimese ilusaks... igas mõttes.

[juuksemaagia]

Kui Aigi Vahing mõni aeg tagasi oma pea kiilaks ajas ja sellega eesti meediaväljaanded kihama pani, ei saadud päris hästi aru, miks üks normaalne naine kiilakas tahab olla, sest teadupärast on ju juuksed üks naiselikkuse sümboleid.  Ta ise ütles oma teo kohta järgmist: „Tundsin ennast pärast kerge, veatu ning uudishimulikuna. Hirm oli ka, et äkki satun kuidagi vastuollu, maailmaga, kuid juhtus hoopis vastupidine — tundsin suurt harmooniat.“

Mind paneb ikka ja jälle imestama kaasaegse inimese alateadlikud otsused, milledel traditsionaalses ühiskonnas on sügav kultuuriline või religioosne taust. Katsun oma mõtet lähemalt selgitada: näiteks sügavalt usklikus Indias teevad inimesed jumalatele ohverdusi, et saada osa jumalate soosingust ja soovida helgemat elu endale ning lähedastele. Väga inimlik, eks ole. Soovi täitumiseks peab aga jumalatele midagi ohverdama, jõukamatel inimestel on võimalus anda kulda ja kalliskive, aga vaestel ainult oma juukseid.

Nii alustataksegi tervete perekondade kaupa palverännakut oma kodutemplisse, et osa saada pealtnäha üsna primitiivsest tseremooniast – templis aetakse sadadel soovijatel pea habemenoaga täiesti paljaks. Kahtlemata on naistel oma juustest raske loobuda, sest ka seal on juuksed naise välimuse krooniks, kuid hilisem rahulolu, sisemine harmoonia ja teatav kergendustunne kaalub nende jaoks enam kui ilu.

Mündil on ka teine külg. „Templijuuksed“ saavad hiljem moetööstuse kauplemisobjektiks. Preestrid müüvad mahalõigatud juuksed hiljem kokkuostjatele, need omakorda töötlevad oma tehastes juuksed (pestakse, kraasitakse, pleegitatakse, pakendatakse) ja müüvad edasi Euroopa ärimeestele. Juuksepikendustest on saanud tohutu äri, millele lisab aina uut hoogu Hollywoodi ja muu meelelahutusmaailma punase vaiba staaride soosing. Tänu preestrite mahamüüdud templijuustele  saavad India vaesed süüa. Mõnes mõttes kerkib peas küsimus eetikast ja moraalist – kas on õige teha rahaks vaese inimese uskumusi ja religioosseid veendumusi, teisest vaatenurgast on ehk tegu win-win situatsiooniga, kus vaene India naine saab oma sisemuselt rikkamaks ja „võõrad suled“ annavad maailma teises otsas oleva naise ilule sära juurde.

„Hai India“ näol on tegemist väga huvitava dokumentaaliga, mis paneb paratamatult mõtlema ilu tegelikust väärtusest. Kas ilu on pöetud välimus ja puhas hing või särav glamuur?

[juuksemaagia]

Juuksekultuuri häll

Nii imelik kui see ka ei tundu, on juustele omistatud psühholoogilised omadused ja sümboolne tähendus ning rituaalid olnud iga kultuuri fundamentaalne osa, mis on seotud sotsiaalse klassi, soo, rassi ja seksuaalsusega. Minnes ajas sadu ja tuhandeid aastaid tagasi, oli väikestel kogukondadel kirjakeele puudumisest ja piiratud sõnavarast hoolimata välja kujunenud teatav märgiline suhtlustasand läbi mille kogukonnaliikmed üksteisest aru said. Märgikeeles mängisid ütlemata olulist rolli inimese juuksed. Juustega sai märku anda sellest, millisesse klassi või kihti kuuluva kogukonnaliikmega oli tegemist, eristati noorukit täiskasvanust, vallalist abieluinimesest jne.

Erialateadlased on jõudnud  konsensusele, et inimkonna häll asub Aafrika mandril, ja miks mitte mõelda, et just „mustal maal“ peituvad juukse olulise kultuurilise tähenduse alged ning sealt sadu tuhandeid aastaid tagasi välja rännanud inimene on kandnud endaga kaasas alateadlikku igiomast teadmist juukse tähtsusest igapäevases elus.

Aafrika põliste hõimude jaoks on juuksed esiteks olnud sotsiaalse kommunikatsiooni vahend. Soengutegija valik on alati väga tähtis olnud, ja siinjuures eelistati head sõpra või pereliiget – juukseid, mis satuvad vaenlase kätesse, võidakse kasutada nõidumisel ja seeläbi tehakse kahju juukse kandjale. Arvestades aafriklaste tihedaid juuksed, võttis soengutegemine aega tunde, kui mitte päevi, võimaldades „stilistil“ ja „kliendil“ vestelda privaatsetel teemadel või külaelust. Soengu ja ilu vahel on nii minevikus kui ka tänapäeval Aafrikas vaieldamatu seos: kui juuksed olid halvasti hooldatud, võis langeda kriitika või solvangut ohvriks, halvemal juhul kaaskodanike silmis hullu, lindprii või kurja vaimu seisusesse. Kaunis soeng seevastu oli imetluse ja ilu aluseks.

Side juuste ja maagia vahel oli samuti külakogukonnas marginaalse tähtsusega. Erinevad juustega seotud rituaalid täitsid inimese terve eluringi sünnist surmani. Vastsündinute juustel lasti esialgu kasvada, sest arvati, et need sümboliseerivad rikkust ja heaolu. Hiljem toimus eriline rituaal, misjärel ema peitis äralõigatud juuksed karpi, et vältida juuste võõrastesse kätesse sattumine (seda võrdsustati hinge sattumisega valedesse kätesse). Järgmine verstapost noore inimese elus oli initsiatsiooniriitus – täiskasvanuks saamise rituaal. Need rituaalid võisid olla väga julmad ja valulikud, alates ümberlõikamisest kuni keha tätoveerimiseni, kuid riituse ühe osana aeti noormeestel pea kiilaks – see tähistas sümboolselt ühe elutsükli lõppu ja tagasikasvavatele juustele lubati teha täiskasvanu soenguid. Kui keegi lähedane suri, aeti samuti pea paljaks ja uutele juustele ei tehtud enne soengut kui leinaperiood läbi sai. Kui kogukonnaliige suri olles kodunt kaugel, lõigati tema peast juuksesalk ja pandi koos sõrme- ja varbaküüntega kasti, mis maeti surnu kodumulda. Usuti, et inimene on siis kogukonna juures kui bioloogiline osa temast on kohal. Juuksele omistatud maagilisi omadusi kasutati ka tervendamisrituaali puhul: ravitseja ajas haige pea kiilaks ja pani osa juukseid talismani sisse, tagamaks haigusest tervenemine ja edaspidine kaitse. Eelpoolkirjeldatu on vaid üliväike osa tohutust hulgast erinevatest rituaalidest.

Aafriklased on oma arhailiste tavade punktuaalsesle järgimisele ka oma soengukunsti osas äärmiselt loomingulised. Erinevate soengute variatsioon Aafrikas on väga külluslik, palju kasutatakse punumistehnikat, juustesse lisatakse helmeid, hõbedat, merevaigu tükke, puitu, elevandiluud, sulgesid ja muid kaunistusi. Hoolimata juuksesättimise rohketest  võimalustest, olid juuksestiilid siiski muutlikud – mis oli „moes“ kuu aega tagasi, võis olla peagi asendatud millegi uuega.

Enamgi veel, oma "juukseusu" on nad valanud kunstivormi - „musta mandri“ rahvas on väga andekas kujukeste ja maskide voolimisel, ja siinjuures on kujukeste filigraanseim osa juustel. "Primitiivsete kunstnike" endi jaoks ei tähenda kujude valmistamine eneseväljendamist kunstitegemise eesmärgil, kujud olid hoopis igapäevaelus hädavajalikud amuletid. Väikseid kujukesi valmistati mitmetel eesmärkidel – nad olid surnud esivanemate antropomorfsed teisendid, abivahendid suhtlemisel kõrgemate jõududega, amuletid haiguste ja needustega võitlemisel jne. Nende valmistamiseks kasutati nii puitu, elevandiluud kui muid kättesaadavaid materjale. Olenevalt piirkonnast olid kujukesed vähemal või rohkemal määral kaunistatud, ent väljendusrikka keha, suure pea, esiletungiva nina ja ülidetailselt kastutatavasse materjali kraabitud soenguga. Uurijad arvavad, et teispoolsuses elas aafriklase teine mina (kes mehel oli naisekujuline, naisel mehekujuline ja kellega suheldi just skulptuuri kaudu), ja see seletab iga kuju individuaalset nägu ning välimust. Lisades kujule surnud lähedase juukseid, muudeti tema hing surematuks ja hoiti mälestust temast enda lähedal.

Näomask Nigeeriast

Puidust reliikvia

Puidust ja sarvest tehtud kuju Kongost

Miks on juuksed kultuurilooliselt nii olulised olnud? Sellele küsimusele ei ole sugugi lihtne vastata, kuid mõned teoreetikud on välja toonud huvitava aspekti: juustega saab ennast kaasinimeste silmis väljendada viisil, mis teiste kehaosadega ei ole võimalik ja juuste kaudu edasi anda alateadlikke kultuurile omaseid sõnumeid. Täna on vanad märgilised tähendused muutunud meie jaoks juuksemoeks, läbi mille tajume teatavaid signaale (naiste poisipea – sõltumatuse tunnus; punased juuksed – kirglikkus jne).

[juuksemaagia]

Mees kui aksessuaar?

Postitasin facebooki möödunud sajandi keskpaigast pärit karikatuuri, milles pilatakse nö. uuest ajast tingitud naise ühiskondliku rolli muutumist ja feminismi algeid ning sellest lähtuvat mehe rolli võimalikku muutumist. Nagu täna selgub, on karikatuuri autor olnud tõeline hiromant. Minu hea kursavenna küsimus FB kommentaarina pani mind meessoo tänase rolli üle taaskord mõtlema.

Märkasin juba tükk aega tagasi huvitavat asjaolu: naised promeneerivad oma meestega linnas ringi, hoides neilt raudses haardes käe alt kinni ja näol ülimalt rahulolev pilk. Ja ma mõtlesin, et minul on samasugune pilk siis kui olen endale uue koti õmmelnud või uued kõrvarõngad ostnud või ehtinud ennast millegi ilusaga. Mulle kargas pähe mõte, et ka mees võib ju olla aksessuaar, ja tõenäoliselt ta seda paljude naiste jaoks ongi. Eriti kui arvestada fakti, et mehed on eesti ühiskonnas varsti defitsiitne nähtus.

Kunagi olid ajad, mil rikkad ärimehed ostsid abikaasale või noorele armukesele kauni tualettkleidi ja kalli kasuka ning siis teiste omasuguste seas prouadega ringi jalutasid. Ilus naine oli nende jaoks aksessuaar ja edukuse tunnusmärk. Nüüd, mõnikümmend aastat hiljem on olukord kardinaalselt muutunud: naised saavad meestega enam-vähem võrdset palka, on edukad ja pürgivad karjääriredelil üha ülespoole. Ka mehed on väga muutunud, ja seda naiselikkuse suunas. Paljud mehed on avastanud, et peegel on ka siia ilma leiutatud ja et jumestuskreem ning ripsmetušš on hädavajalikud, et päev korda läheks. Dekoratiivkosmeetika kasutamine meeste poolt on demokraatlikus riigis loomulikult igaühe vaba valik, mina pigem eelistan ühte habetunud ja mehelikku korratu välimusega meest, kes ei ole peegli ees kauem kui mina.

Vaadates eespool olevat karikatuuri, tundub mulle tõesti, et joonistuse autor on ennustanud tulevikku – edukas naine võtab oma „kiisu“ käevangu ja viib ta linna peale jalutama, ja parem oleks kui sõbrannad ja teised vallalised naised kadedusest roheliseks muutuksid :)!

[juuksemaagia]

Vesilained

Vesilained on vast enamikule inimestele märksõnaks kui tuleb teemaks 1930.ndate mood. 1920.aastate teisest poolest alates muutusid nad ka Eestis ülipopulaarseks ja on kogu ajastu juuksemoele iseloomuliku joone andnud. Vesilaineid tehti kätega, hiljem hakati tootma ka spetsiaalseid juukseklambreid, millega oli hea lokke juustesse vajutada. Nende lokkide tegemine nõuab tõelist vilumust ja harjutamist, täna võib leida tegelikult väga vähe juuksureid, kes vesilainete tegemise kunsti tõeliselt valdaksid. Nagu nimetuski ütleb, peaksid lokid jääma ideaalis ka natuke vesised ja vesise läike andis neile linaseemnevedelik, millega eelnevalt juukseid niisutati. Samas, ega mõnda teist lokifiksatiivi ei olnudki käepärast võtta (kui, siis ainult õlu või suhkuruvesi, aga need pannud kärbsed ümber pea tiirutama :)).

Minult on päris palju küsitud, kuidas ikkagi vesilaineid tehti, ja siiani on pidanud küsijad piirduma tehnoloogia suulise kirjeldamisega. Hiljuti sain aga väga toreda kingituse osaliseks: mulle toodi Londonist suurepärane raamat "Style me vintage: hair" ja seal on piltidena välja toodud vesilainete tegemine. Jagaksin seda siinkohal ka kõigi huvilistega:

Tegelikult on vesilainete tegemiseks veel üks moodus. Tehnoloogia on arenenud nii kaugele, et lisaks tavapärastele juuksekoolutajatele ja lokitangidele on võimalik kaubandusvõrgust leida ka spetsiaalseid vesilainete lokitange :). Nende miinuseks on paraku see, et lokihari ei jää nii terav kui käsitsi vormitud lainetel.

Mõnusat katsetamist :)!

[juuksemaagia]

Ilu Sõnumi staarid

Ilu Sõnum on selleks korraks läbi ja pärast messi- ja peomelust väljapuhkamist olen võimeline lõpuks oma emotsioonidest ja muljetest lähemalt rääkima.

Mulle tundub, et messi suurimad staarid olid ajakirja Iluguru boksis, ja ma ei räägi siinkohal mitte Iluguru peatoimetajast ja iseendast :)), vaid näituse imelistest eksponaatidest :). Ma arvan, et mitte kedagi teist ei pildistatud nii palju kui "Juuksed valutavad" eksponaate, eesotsas Indolaga. Mul oli väga hea meel näha, et juukseajaloo teema nii sooja vastvõtu osaliseks sai, samuti vahetu tagasiside külastajatelt ja nende reaktsioon, nähes vanu ja mõnedele väga nostalgilisi fööne, juuksekoolutajaid ja muid põnevaid asju.

Idee näituse viimisest messile ei olnud sugugi juhuslik - kõigil on tänapäeval nii kiire, et ei jõua kuidagi soovitud näitusele. Aga kui muhamed ei tule mäe juurde... Kolme messipäeva jooksul külastas näitust oluliselt rohkem inimesi kui näiteks terve kuu jooksul, mil näitus oleks kusagil muuseumis või galeriis olnud.

Aga see kõik ei oleks olnud võimalik ilma toetajateta, õla panid alla Eesti Kultuurkaptal ja ajakiri Iluguru. Pikk 40 ilusalong lubas lahkelt oma Ed.Hansumi töökojast pärit kaunitare kasutada. Aitäh kõigile toetajatele abi eest!

Viljandi inimestel tasub aga silmad-kõrvad lahti hoida, varsti võib Armina butiigis midagi põnevat näha :))

Mess kandis pealkirja "Ilu sõnum" ja ma arvan, et "Juuksed valutavad" alustas diskussiooni ilu sõnumi meeldiva külje ja selle valusa poole üle. Kaunis välimus ja ilus soeng ei ole sugugi iseenesestmõistetav :)

Eduard Hansumi töökoja 1920.aastate föön ja elektrilokimasin.

Tõenäoliselt esmakordselt ajaloos oli kõrvuti Ed.Hansumi erinevate kümnendite föönid ja elektrilokimasin. Komplekt oleks täiuslik kui siin oleks ka kõige esimene painutatud poltidega föön.

Lähivaade vitriinidest.

Messi staar - elektrilokimasin Indola

[juuksemaagia]

Juuksed valutavad!

2009. aasta kevad oli minu jaoks päris hullumeelne aeg: magistritöö kirjutamine EKAs oli lõpusirgel, lisaks sellele tegelesin ka näituse ettevalmistamisega. Ühesõnaga, oli ühtaegu närvesööv ja põnev aeg. Kui hästi ma sellega hakkama sain, jääb külastajate otsustada. Minu esimene näitus kandis pealkirja "Juukses on Wägi" ja ühest blogist leidsin hiljem väga südantsoojendava tagasiside:

Jummel, jummel, mis nüüd saab. Minu juukseid kiidetakse (igasugu pugejate poolt) kogu aeg. Kas nad kukuvad nüüd peast ära? Aga vähemalt päris kiilakaks ei tohiks ma jääda, sest kohvi ma ju enam ei joo. Kas ma aga muretsen liiga palju, nagu punaste juuste ja habemega inimesed pidavat...ei, oota, habet mul ju pole. Phhf. Loomulikke lokke tahaks küll väga saada, ei tea, kas praegu veel funkab, kui siidsalliga juukseid kuivatada?

Rahvakunsti ja kultuurantropoloogia tudengi Kätlin Leokini magistritöö lõppresultaat võib nii köita, kergeusklikumat pisut ehk pügada kui ka hirmu nahka ajada. Seda mitte ainult kummaliste rahvalike uskumuste loeteluga juuste kohta, vaid ka mõningate näituse jaoks kogutud aparaatide ja seadmetega. Keskmisse ruumi sisenemine ainult tugevate närvidega inimesele! Elektrilokiaparaat näeb välja kui mõni Burtoni-filmide piinariist, robustsete metalltorude seest ripuvad välja raudsete klemmidega juhtmepuntrad, sünge musta armatuuri näidikud ja punased nupud määravad sinu juuste saatuse läbi 8-astmelise pingeskaala. Ja tal on rattad all...kui sa põgened, siis ta saab su oma kolme tugeva jalaga kätte. Nii et tõmba suvekübar sügavamalt juustele, haara enesekaitseks pihku kuumad käärid ja kössita sügavale salonginurka juuksuripreilna kitli varju.

Näitusel on ka ohutumaid ja vähemekstreemse väljanägemisega esemeid, nagu teraskammid, elektrilised juukselõikurid (mis siiski meenutavad pisut Langoljeere) ning palju fotosid omaaegsetest (st. 1920. -30. aastate) stiilietalonidest teatrilavadelt ning kultuurimaastikult. (http://laanesluusijakoda.blogspot.com/2009/05/juustusei-juustes-on-vagi.html)

Näitusel eksponeerisin kõike seda, mida ma oma magistritöö raames vanadest juuksuritarvikutest koguda olin suutnud. Peale näitust algas minu jaoks uus ja huvitav ajajärk, mil kohtusin põnevate inimestega (nende seas pikalt praktiseerinud juuksuritega). Uks ilumaailma telgitagustesse ei oleks minu jaoks võib-olla avanenud kui ma ei oleks ühel kargel kevadhommikul ETV Terevisioonis näitusest rääkimas käinud. Mind juhtus nägema Iluguru peatoimetaja, kellega avastasime ühise keele ja meele ja kellega oleme koos põnevaid asju teinud.

Tänaseks on kätte jõudnud aeg maha panna uus verstapost ja miks mitte tähistada seda uue põneva näitusega :)? "Juuksed valutavad!" eesmärk on pakkuda vaatamisnaudingut ilumasinate disaini ja tootearenduse meistriteostest ja viia retro-, ajaloo- ning moehuvilised rännakule ajas. Lisaks sellele on soov näitusega tuua tolmustest rahvaluule arhiividest igapäeva teadvusesse tagasi juukse rituaalne tähendus. Näituse pealkiri viitab ühelt poolt vanale tabule - kui sa ei suhtu juustesse lugupidamisega ja peale lõikamist need näiteks välja tuule kätte viskad, hakkavad juuksed ehk pea valutama või juhtub midagi veel hullemat. Teisalt, vanu disaini-imesid, millega meie vanaemad-emad soenguid tegid, vaadates võivad juuksed kohati tõepoolest valutama hakata... :))

Juukses on Wägi mai 2009

[juuksemaagia]

Narrgeenius

Tihtipeale avastatakse leidmata anded või suured talendid alles peale nende surma. Selliste inimeste näol on päris sageli tegemist nendega, kes on elanud oma ajast ees. Leidsin mitu aastat tagasi minagi ühe sellise.

Minu hea sõbranna leidis 2009. aasta kevadel Teatri-ja Muusikamuuseumi ülisuurest arhiivist minu rõõmuks ühe seniavaldamata pärli. Tegemist on August Krupp`i kirjutatud kupleega, mis räägib naiste moe ja olemuse muutumisest. Hetkel on suur küsimus, millal on see ühelt poolt naisemoe suunas vaimukusi pilduv, teisalt ajaloolist tõde sisaldav salmiderohke teos sündinud. Paraku ei ole aga selge, mis on kuplee kirjutamise aeg. Muuseumis oli salmi juures daatum 30.12.1927 - on see kirjutamise või muuseumisse jõudmise aeg? Tarkmees google otsis mulle välja, et üks August Krupp on Eestis olemas olnud küll, aga tema eludaatumid on 1892-1925. Ajastusse ta ju mahuks. Hoolimata sellest, kas tegemist on sama August Krupp`iga või mitte, fakt on see, et järgnev on tõeliseks maiuspalaks, lugege ja nautige:

Enne ja nüüd. Kupleed ainult daamidele

Üks ainukene pahe on minu loomingul-

ja kustumatu tahe mul kainelt, joomingul,

on tuua komplimente Mes dames, teil alati!

Üks ainus kord veel tahaks teil öelda, mes demoiselles,

et muudaksin teid vahaks, säeks postamentidel!...

  Mu õnnis vanaema, veel olles demoiselle,

üht kleiti kandis tema – mis näis kui tornikell.

Mu õndsal emal aga käis taga heinakott!...

Nad kandsid keiti maani ja korsette nöörituid

ja tuhandet sorti kraami, küll nööpe, haake, luid...

  Te kujutage ette, mis mõte oli sel?

Mis muud kui silmapete me vaestel isadel!...

Ent siiski ajud segi neil ajas pitsivaht.

Kes teab, mis oli seal peidus, mis varjas kõik krinoliin?

Siin kohas ehk kenadust leidus kuid mis oli seal või siin?!!!...

  Kui vanaisa tahtis ka anda neiul suud,

ta kaisutada tohtis vaid mõnda kalaluud.

ja ikka pihku juhtus tal mõni traadiots!...

Ja kui palju kordi ei käinud ta kohtamas neiukest,

kuid ikkagi rohkem ei näinud kui kinganinakest!

  Mu vanaisat köitis vaid kõrge neiurind,

seepärast vatist täitus korseti aluspind

ja kinninöörit talje naist pani ägama.

Mu ema kandis frisuuri, mis tihtigi polnud eht

ja neiuke patse nii suuri, mis hobuse jõhvidest teht...

  Nüüd näeme paljaid põlvi:üks sile, teisel lohk...

Ja daami puusavõlvi ei varja heinakott;

ka väike jalakene sai kättesaadavaks...

Sest ajaloo moodijournalison pööratud teine leht

ja kõik, mida näete siin saalis on võltsimata ja eht...

  Nüüd daami rind on lame ja vabalt hingab kops,

tal kerge kleidikene käib seljast lips ja lops:

modrene kaisutusi ei sega krinoliin!...

Ka kena sääremarja näed tihti seal ja siin,

ei enam seda varja see kade krinoliin

ja rohkeid poisipeasid ei koorma valejuuks

  Nüüd ülevalt lehvivad tukad vaid katavad metsikut pead,

alt välkuvad siidisukad mul lubavad mõndagi head!...

Nüüd igale mehele ammu on kergeks muutunud saak

ja teatavat kaugemat sammu ei takista nööp ega haak!

  Veel viimse paralleeli toon, daamid, teie jaoks,

mis köidab meeste meeli ja mis vaid teie auks:

mis vahe teie kleidil on teie mammiga:

Te mammid pugesid nahast et kleiti näidata,

kuid teie poete kleidist, et nahka näidata!...

Elegantne daam 19.sajandi lõpust või 20.sajandi algusest. Aeg, mil naised pugesid nahast, et kleiti näidata...

Revüü Astorias 1930. Naised poevad kleidist, et nahka näidata...

[juuksemaagia]

Vanad raamatud

Mulle on head raamatud alati väga suurt naudingut pakkunud. Juba lapsest saati võisin ennast tundideks hea raamatu ja fantaasiamaailma unustada. Tõtt öelda on see nii tänaseni. Ma olen enda hingelt kollektsionäär ja sinna ei saa midagi parata. Inimesed jagunevad üldjoontes kaheks: kogujad ja äraviskajad ning need kaks elavad minu arvates päris heas sümbioosis. Mina kuulun igal juhul esimeste hulka.

Koos juuksemasinate kogumisega alustasin ka eestiaegse iluteemalise kirjanduse kogumist. Raamatukogumine algas asjaolust, et oma bakatööga (rääkimata magistritööst) seoses pidin kümneid tunde raamatukogus istuma ja läbi töötama hulgaliselt ajastu materjali ja ühel hetkel ma mõtlesin, et miks ma raiskan oma aega raamatukogus kui võiksin hakata mulle vajalikke raamatuid ise antikvariaatidest otsima ja enda masinakollektsiooni täiendamiseks ostma. Mõeldud-tehtud. Ega see nii lihtne ei olegi, sest mulle huvipakkuvat lektüüri peab kannatlikult jahtima. Tänaseks on minuni jõudnud umbes 15 eestiaegset ülipõneva, kohati isegi humoorika sisuga, ilu- ja kosmeetikaalast raamatut. Hoolimata sellest, et nad kõik on minu jaoks väga olulised, on paar tükki ajaloolisest seisukohast marginaalse tähtsusega.

Tahan lähemalt rääkida ühest neist, "Juuksetööstuse käsiraamatust". See oli üks esimestest, mis avas minu raamatukollektsiooni. Autoriks on erakordselt värvikas persoon Theodor Ussisoo. Kui tänapäeva Eestis oleks vähemalt paar temasugust igakülgselt andekat  tegelast, oleksime tõepoolest viie rikkama euroopa riigi seas juba. Theodor Ussisoo tegemistest lühidalt:

1898-1899 raudteel telegrafist

1904-1912 eestimaa kroonuplati lauaülem

1911 omandas õpetaja kutse

1913 õppis Leipzigi ülikoolis omandades 1. järgu puutöö meistri diplomi ning sisearhitekti kutse

1911-1921 oli õpetajaks Tallinna kesk- ja kutsekoolides

1922 sai Riigi Tööstuskooli juhatajaks

Oma mitmekülgsele karjäärile lisaks on ta valmistanud ka EW esimeste rahade ja markade kavandid.Samuti tuntakse teda kui suurepärast sportlast - harrastas rattasõitu, jooksmist, käimist, võrk- ja korvpalli, pikamaa suusatamist, on jalgrattal sõitnud kogu eestimaa läbi ja korraldanud jalgrattamatku ka välismaale. Muuhulgas on ta ka Tallinna rattasõidu seltsi Kalev asutaja ja uisutee ehitamise algataja.

Aga see pole veel kõik...

Tema sulest on ilmunud mitmeid raamatuid geomeetrilisest joonestamisest, masinkirjast, eluruumide sisseseadest, puutööst, projektsiooni joonestamisest jne. Ühesõnaga, mees nagu orkester.

1935.aastal nägi tema sulest ilmavalgust "Juuksetööstuse käsiraamat", mille sissejuhatuses kirjutab muuhulgas järgmist:  

Käesoleva töö autor on korduvalt püüdnud virgutada selle ala eriteadlasi ja ka arste vastava õppekirjanduse loomisele, kuid - kahjuks tagajärjeta. Seepärast ta, kuigi mitte eriteadlane, asus selle raskustega seotud ülesande täitmisele puht-tegeliku elu hoolimatust survest aetuna, sest tööoskuse ameti esimehena 3 aasta jooksul ta veendus selle õpperaamatu hädavajalikkuses. "Juuksetööstuse käsiraamatu" ülesandeks on selgitada neid küsimusi, milliseid see oskustöö seab ette igale juuksurile, nii meistrile kui ka töölisele, veel enam aga kutsetaotlejale-eksamineeritavale.

J uuksetööstuse käsiraamatu näol on tegemist esimese eesti keeles ilmunud juuksurite õpperaamatuga. Tänapäevasele lugejale pakub ta huvitavaid "pärleid" ja päris ohtralt naeruturtsatusi, aga samas ka olulisi ajaloolisi fakte. Tänased juuksurisalongid peaksid olema üsna õnnelikud oma tegutsemisvabaduse üle, samas kui eestiaegsed juuksurisalongid võisid sellest vaid und näha. 1929.aastal anti linnavolikogu poolt välja juuksetööstuse ja küüntepuhastmise töötubade määrus, ja olgu siinkohal huvitavamad faktid välja toodud:

Töötoa ruumide kõrgus peab olema vähemalt 2,6 m.

Juuksetööstuse ja küüntepuhastamise töötoad on suletud: pühapäevadel, kolmekuningapäeval, iseseisvuspäeval, palvepäeval, suurel reedel, 1.mail, ristipäeval, jaanipöeval, kevade-, suviste- ja jõulupühade esimestel päevadel ning suvistepühade teisel ja kolmandal päeval;

Juuksetööstuse ja küüntepuhastamise töötoad on avatud: 1) laupäevil 1.09-31.05 ja muil äripäevil üks nädal enne kevade-, suviste- ja jõulupühi kell 8.30-19.30. 2) laupäevil 1.06-31.08 kell 8-19. 3)äripäevil (va. laupäev) 1.06-31.08 kell 8.30-18.30. 4) kevade-, suviste- ja jõulupühade laupäevil kell 8.30-17. 5)jaanipäeval kell 8-17. 6) kevade- ja jõulupühade teisel ja kolmandal  päeval kell 10-14.

1930.ndate keskpaigas lisandus olemasolevatele reegitele veel hinnakontroll. Konkurents oli väga tihe ja juuksurite ühingud rakendasid nö. põrandaaluste (loe: ühingusse mittekuuluvate) äride ohjamiseks (loe: turuhinnast madalama hinna pakkujate pitsitamiseks) kindlaksmääratud hinnad vesilainete, elektrilokkide jt. teenuste osutamiseks.

Täna on vist oluliselt lihtsam äri ajada?

Juuksetööstuse käsiraamat 1929.aasta kuumade kääride, juuksekoolutaja ja muude ajastu iluatribuutide taustal.

Tallinna Dunkri tänava juuksuritöökoja sisevaade, 1920.aastad. Sügiseste vihmaste ilmadega kutsub selline salong oma õdususega väga ligi.

[juuksemaagia]

Enam veidramaks ei saa...

Mulle tundub aeg-ajalt, et ma olen seoses enda huviga vanade juuksurimasinate ja muude iluvidinate vastu juba kõike näinud, aga minu õlal istuv juuksehaldjas toob minuni endiselt võrratuid pärleid ja suudab minu suu endiselt üllatusest lahti ehmatada :).

Nädala alguses sain oma sõbranna Lisalt ühe TTÜs vedelenud vana fööni. Rääkisin temaga veel samal õhtul skypes ja ütlesin talle, et ei tea kas see ikka on juukseföön. Tegemist oli neljakandilise imeliku masinaga ja pigem meenutas kätekuivatusfööni. Lisa arvas, et vast ikka on juukseföön ja lubas veel maalt vanematekodunt vaadata, kas neil on alles föön, millel tõmbad endale koti pähe ja kuivatad niimoodi juukseid. Mina veel mõtlesin, et sellist masinat tahaks küll näha...

Täna on sama nädala laupäev ja käisin oma igakuist regulaarset kaltsukatuuri tegemas. Astusin sisse ka ühte kaltsukasse, mis mulle üldiselt ei meeldi, aga teen selle suhtes aeg-ajalt erandi ning ikka ja jälle veendun, kuidas ülla eesmärgi varjus inimestel nahk üle kõrvade tõmmatakse. Kujutage ette - keegi on andnud sinna poodi ära oma vana kasutu lillevaasi ja asja eest, mille see pood tasuta on saanud, küsitakse 17 eurot!! Kasutatud asjade turul on hinnad tavapoodidega võrdseks muutunud, aga niimoodi ju rohelist mõtteviisi ei propageeri. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Nähes 17 eurot maksvat lillevaasi ja üüratut kasuahnust, pidin juba otsa ringi keerama, aga kuues meel käskis minna edasi lauanõude riiuli juurde (selles poes ei ole ma muide kunagi lauanõude juures pikemat peatust teinud), ja märkasin kõige ülemisel riiulil ühte punast kohvrit. Hakkasin sellest juba edasi minema, aga kuues meel käskis mul see kohver alla võtta ja vaadata, mis seal sees on. Kästud-tehtud ja esimesena mõtlesin, et vist on tegu mingi vana pisikese tolmuimejaga, sest esmalt hakkas silma valge toru. Kiskusin kogu kaadervärgi lahti ja üllatus-üllatus - tegemist oli sama fööniga, mida sõbranna Lisa pidi oma kodust mulle otsima hakkama :).

Tõele au andes ei ole ma imelikumat asja näinud kui see masin. Konkreetse eksemplari muudab eriti väärtuslikus asjaolu, et ta on täiesti kasutamata ja alles on ka tehniline pass, mis kinnitab, et see disainiime on näinud ilmavalgust 1983.aastal ja kannab nime "Ulõbka". Kasutamispõhimõte on üsna lihtne - tõmbad koti pähe, ühendad selle toruga, lased õhu sisse ja niimoodi kuivatatakse juukseid. Aga tegemist ei ole tavalise kotiga - masinast tulev õhk läheb selleks ettenähtud kanalisse, ja kanalil omakorda on väikesed augud sees, mis jaotab õhu ühtlaselt juuste kuivatamiseks. Disainer ja tehnik on mõelnud masina kasutamismugavuse kõikide aspektide peale. Nimelt saab föönile külge kinnitada õlapaela ja sedasi mugavalt muid koduseid toiminguid jätkates juuksed nagu muuseas ära kuivatada. Aga see pole veel kõik. Komplektis on kaasas ka spetsiaalne kammiotsik erineva tihedusega kammidega. Selle fööniga soovitatakse ka küünelekki kuivatada.

Seda masinat vaadates tekkis mul sadistlik mõte, et oktoobrikuus näituste messikeskuses toimuva näituse raames võiks asjast huvitatud juuksurite ja hulga vabatahtlike kaasabil mõned masinad "loomkatsete" korras ka ära katsetada :). Kannab ju näitus pealkirja "Juuksed valutavad"... :)

Järgnevalt üksikasjalik õpetus tehnilisest passist.

[juuksemaagia]

"Armastuse sõda"

Sobrasin veidi oma üha andmemahukamaks muutuvas arhiivis ja leidsin mõned eestiaegsed peene inglise huumoriga vürtsitatud karikatuurid, mida oleks paslik jagada. Mulle tundub, et sõnad on siinjuures üleliigsed, kuid kas mehed on kunagi üldse olnud tugevam sugupool :)?

[juuksemaagia]

Indola

Elektrilokimasin "Indola"

Võõrad inimesed mõjutavad meie elu rohkem kui arvatagi oskame. Minu ühele kuulutusele vastas Keava eluaegne juuksur Anna Heisla ja kinkis mulle selle imekauni masina. Ma tundsin, et sellel varakevadisel päeval on mul korraga nii sünnipäev kui jõulud :). Paraku umbes pool aastat oma kaunitaride mulle kinkimist siirdus ta taevastesse sfääridesse inglitele lokke tegema...

Indola on selline kaunitar, kes toob alati vaatajatele naeratuse suule ja saab ühtlasi ikka ja jälle uue nime. Kelle jaoks on ta monstrum, kellele sarviline, minu silmis on ta aga imekaunis graatsia teiste omasuguste seas :). Indola on umbes 1940.ndatel Hollandis toodetud masin (täpsemat dateeringut on raske öelda) ja tema töötamispõhimõte on sama lihtne nagu teiste elektriloki aparaatide puhulgi. Eelnevalt kemikaaliga töödeldud juuksed mähitakse pärgamentpaberiga kaetud poolile, millele ühendatakse külge erinevatest harudest pärit juhtmed. Edasi elekter sisse ja elagu lokid!! Läbi raskuste ilu poole :))