Joosep
Istun diivanil, ühel pool marlid, teisel pool segamini diivan. Nuudelpadja peal, mis minu ümber on, sellepeal on üks ilmaime. Joosep 💙.
Tahan jagada seda kogemust, seda teekonda emaks saamisel, kus mõistus, teiste inimeste mõjutusee, kuidas su enda aju mõjutab sind.
Ise tuleb rahulikuks jääda!
PS! Võib-olla on see tavaline jutt, aga võib olla paneb kedagi oma meelt muutma või paremaid valikuie tegema arstide suhtes!
Ma ootasin kaua seda hetke - mitte ainult 10 kuud vaid mitu-mitu aastat veel lisaks. Ma ei kujutanudki üldse ette, et millal see hetk tuleb. Kujutasin ka seda ootusperioodi hoopis raskemaks, keerulisemaks. Aga see oli kõike muud kui õudne. See oli kõige roosamannam või poisi puhul mustikavahusem ootusaeg üldse. Mu aju ootas enesetunde halvenemist, pidevalt kuskil arsti(de) juures käimisi või hoopis midagi veel kolmandat.
Ebamugavust tekitas minus hoopis minu naistearst. Nimesi ei nimeta ja näpuga ei näita! Ütlen ühte, et kui naistearsti/ämmaemandaga head klappi pole, siis vaheta ära.
Tähtaeg Joosepi tulekuks pandi 10.05. Vägev kuupäev! Ootasin väga, millal keha hakkab valmistuma, kõik protsessid kulmineeruvad ja lõpuks sünnitan kas tähtajal või enne. Aga Joosep tundis ennast kõhus väga mõnusalt ja ei andnud märkugi, et ta tulla nüüd tahaks. Tundsin neid jalakesi pikalt - ütlesime talle, et tuleks välja ja siputaks neid päriselt. Naistearst ütles, et ma sünnitan loomulikul teel ja ei ole mingit plaanilist keisrit vajagi. Aga, et korrutas kuidas poiss on suur ja et kuidas ma ei tohi soola, suhkrut tarbida ja ühekuu jooksul 3,3 kg juurde võtta on liiga palju. Tegelikult kaal valetab 1,5 kg juurde. Üleüldine rasedusekaal kõikus 10 kg. Mis on täiesti okei. Lasin end päeva- kaks häirida sellest arsti sonimisest.
Käisin mais 3 korda arsti visiidil ja mitte kordagi ei tulnud jutuks see, et tõstaks varasemalt pandud 23.05 esilekutsumise varasemaks. Oleks pidanud protestima ja arsti pädevuses kahtlema? Tegelikult see ei ole minu teha. Mina ei pea arstile tema tööd ette kirjutama.
07.03.2022 ultrahelis käimine - lapse prognoositav kaal oli 2462 grammi. See number oli selle 30-33 nädala kohta normaalse piiri ülemisel osal. Ehk et mina oleksin võinud sünnitada mai alguses või aprilli kolmandal nädalal. Minu soov ei ole seadus.
Maikuu alguse valehäired - 2 valehäiret. Praegu mõtlen, et oleksin pidanud minema kontrollima. Äkki see oleks mingi protsessi tööle pannu, kui ämmaemand avatust kontrollib. Aga ma ei läinud, lasin üle need õrnad valud ja ärkasin järgmine päev jälle oma voodis.
2 nädalat on ok ülekanda, aga kas ikka on? Kui laps on kaalult juba suur, siis miks see 2 nädalat pädev oli? KTG tehti, tuhud olid,mida ma ei tundud, aga ma ei teadnud ka, et need on need.
20-21.mai
Hakkasin neid valusid mõõtma, neid kus ma midagi tunnen teistmoodi. 21.05 - oli laupäev, pidasime sõbra sünnipäeva ja ütlesin kaasale, et me lähme enne südaööd EMOsse kontrolli, sest midagi toimub, aga ma ei tea täpselt mis! Mees ütles, et ah mis me ikka lähme. Läksime! Pärast mees ütles, et hea et me ikka läksime, sest saime koos targemaks ja saime tuhusid mõõta ja tunda. Ämmaemand saatis koju sooja dušši alla ja et võtan paratsetamoli ja ootab meid hommikul tagasi. Aga hommikul me tagasi ei läinud. Pühapäeva õhtul valud läksid 5-13 minutiliste vahedega intensiivsemaks, aga siis ka ei midagi.
23.05 - ametlik esilekutsumine.
Läksime kella 10ks. Andsin vajalikud proovid ja käisin ultrahelis. Ultrahelis pandi lapse prognoositavaks kaaluks 4,6 kg. Tulin sünnieelsesse tagasi, jäin ootama.
Vahemärkusena - ma olin tegelikult päris pikalt mõelnud sellele, kui arst ütles et laps on suur, et äkki tuleb plaaniline keiser.
Siis tuli arst, kes viis mu läbivaatusruumi, kus istusime tooli peale ja näost oli temal näha, et ta ei taha üldse järgnevat juttu alustada.
Ütles siis, et sellise suure lapse ja esmaraseda puhul soovitaks ta keisrit, sest riskid on suured, et kõik võib minna täiesti teistmoodi. Sel hetkel tundsin korraks, et mis asja... Ma ei sünnitagi ise? Aga see egoistlik mõte kadus, sest mängus on minu ja lapse tervis. Siis kutsisime ka abikaasa ja leidsime ühiselt, et kõigi heaolusid arvestades lepime kokku 24.05 kell 11 plaanilise keisri ja ei hakka tervise mängima. Nii võtsime oma asjad ja lahkusime haiglast segatud tunnetega, aga samas olime õnnelikud, et see otsus vastu sai võetud.
24.05 - plaaniline keiser.
Läksime poole kümneks haiglasse. Poolteist tundi läks väga kähku. Kell 11.00 hakkas pihta. 11.05 oli karuhäälne Kalevipoeg väljas. Kaaluks 4848 gr ja pikkuseks 57 cm. Minu emotsioon oli see, et ikka hakkad õnnest nutma ju! Poiss viidi ära isa juurde ja mind lapiti oma 30 minutit kokku ja veetsin järgmised 6 tundi intensiivpalatis ja Joosepit sain näha kaks korda 💕.
Kuidas üks imeline hing nii pisike saab olla ja samal ajal täita nii suurt rolli õnnetunde täitumises?
Ma pole kunagi arvanud, et kui naine ei sünnita loomulikult, siis ta ei ole sünnitanud. See on nii vale arvamus. Keiseri teel siia ilma tulnud lapsed teevad naised ka emadeks ja mehed isadeks ja õnnetunne on sama. Kui on asjad nii läinud, siis nii ongi! Ja keegi ei tohiks mõelda, et oled vähem väärtuslikum naine kui see, kes loomulikult sünnitab. See päev oli minu jaoks midagi erakordset. Näed ja teed paljusid asju esimest korda.
Arst lasi 2 nädalat ülekanda, sest arvas, et sünnitan ikka ise. Tema vankumatut meelt ei oleks suutnud mina ümber veenda. Ütlen vaid, et erakliinikusse ma enam jalga ei tõsta. Aga minu sünnitustegevus hääästi vaikselt algas 21-23 vahemikus.
Ülehomme saab Joosep 3 nädalaseks ja me saame veel õnnelikumad olla, et ta meiega on! 💙
Kuna ma olen operatsioonidega rohkem kui harjunud ja keha taastub nendest suht hästi, siis minuga on kõik tip-top juba, pean ikka hoidma end, aga hullem valutamine on möödas. Olen tänulik Tartu Ülikooli Kliinikumi ämmaemandatele ja arstidele!
Aitäh lugemast!
Kristiina, Rait ja Joosep!