Krdi cassowary'sid ei nÀinudki
Mareebast lahkumine oli ĂŒsna emotsionaalne, kuna selja taha jĂ€i vĂ€ga hea sĂ”ber/landlord ja meie poolt kodustatud kaks kassi. Ăhel neist oli ka au saada nimeks Estonia. TĂ€nini saadab landlord kiisudest pilte ja mainib, kuidas nad meid "koju" meie granny flati ukse ees ootavadđ TĂ€na saame enda Ă”nneks öelda, et meie tulek oli hĂ€sti ajastatud. Kes Postimehe uudistega kursis (kas pole mitte veider kui palju Austraalia uudiseid jĂ€rsku Postimehe veergudele jĂ”uab?), teab, et PĂ”hja-Queenslandis uputas kuu aja eest nagu homset ei oleks.
Sel samal lahkumise pĂ€eval vĂ”tsime ette ka neljatunnise matka suursuguse, kaljuservalt alla tuhiseva Windin Fallsi joa juurde. Seal kĂ”rgustes oli ĂŒsna Ă€rev kÔÔluda, adrenaliini jĂ€tkus meile mĂ”lemale. JĂ”udsime enne pimedat veel Lake Echamis end jahutamas/pesemas kĂ€ia ja oma öö veetsime taaskord tee-ÀÀrses puhkepeatuses.Â
Meie tee Brisbane kulges enamjaolt rannikut mööda, seega nĂ€gime pĂ€ris mitut ilusat ranna-ÀÀrset linna ja palju paradiisirandandele omast helesinist ookeani. Kuna me oleme aga ĂŒsna koonerid, jĂ€id meil kĂŒlastamata mĂ”ned saared, mida kĂŒll soovitati, kuid mis kitsa eelarvega reisisellidele ĂŒsna kĂ”va pĂ”ntsu rahakotile oleks andnud. Lubasime, et vĂ”tame need kohad plaani, kui kunagi hiljem aega saame.Â
PĂ”hja-Queenslandis elavad ka uue generatsiooni dinosaurused cassowaryd, kes vĂ”ivad tihtipeale ĂŒsna agressiivsed olla ja keda vĂ”ib tihti randadel vĂ”i vihmametsades kohata. Keda me aga terve tee jooksul ei nĂ€inud, olid just needsamad emu-suurused linnud ja pĂ€ris ausalt, see valmistas mulle ikka vĂ€ga suure pettumuse. Teadsime, et nende potensiaalne nĂ€gemisvĂ”imalus on selja taga, kui cassowaryde eest hoiatav liiklusmĂ€rk asendus jĂ€rsku koalade eest hoiatava mĂ€rgiga. Kahjuks pole veel ĂŒhtegi vabas looduses ringi hulkuvat koalat oma silmaga nĂ€inud, kuid lootus pĂŒsib.
Ja nii me siis veeresimegi vaikselt, mina muidugi hullult pettunult, Brisbane ÀÀrde. Just ÀÀrde, sest tegelikult kui tulime, me linna kordagi sisse ei sĂ”itnud. Otsustasime ka lĂ”puks meie katusetelgiga midagi ette vĂ”tta, nimelt oli teine otsustanud ĂŒhest amordikandurist eemalduda ja meilgi hakkas villand saama telgi ĂŒhe nurga toetamisest âkurikagaâ (loe enesekaitsevahend, mille Mikk puutoikast PĂ”hjaterritooriumil vĂ€lja nikerdas).Â
Meie telgivahetus ei kujunenud aga ĂŒldsegi nii sujuvaks, kui lootsime. Kogu asjaajamine vĂ”ttis aega umbes nĂ€dala ja selle aja sees jĂ”udsime Ă€ra kĂ€ia Toowoomba lĂ€hedal, kus oli parasjagu tööpakkumine paariks nĂ€dalaks. Seda tööd me kahjuks vĂ”i Ă”nneks ei saanud ja vĂ”tsime suuna tagasi Brisbane poole. Natuke enne Brissi saime ka teate, et pĂ”himĂ”tteliselt on telk olemas, vĂ”i noh, meie poole teel, aga millest onu telefoni otsas aru ei saanud, oli, et meil ei ole elukohta ja suvaline aadress, mida ta palus, kohe kindlasti ei ole aadress kust me telgi peale saaks korjata. LĂ€ksime telki sisse kasseerima lĂ€himasse Kings Adventure poodi, kus peale kolme lĂ”hkenud ajuveresoont ja pooletunnist jagelemist meile uus telk lubati anda. Laost. 50km kauguselt. Meie vanast telgist ka keegi laos huvi ei tundnud, seega lĂ”pplahendus oli selline:
Koheselt tekkis uus probleem: kuhu kogu see krempel korraks maha panna? Ănneks tulid meile vastu tore punt eestlasi, kes nĂ€hes meie mustlaslaagrit meile ka lahkelt enda juures peavarju pakkusid. Meie Brisbane linnaelu jĂ€i aga ĂŒĂŒrikeseks, sest mĂ”ne pĂ€eva pĂ€rast leidsin töökuulutuse, kus ĂŒht paari kolmeks pĂ€evaks farmi abitöölisteks otsiti.
Siin me siis nĂŒĂŒd oleme, kuu aega hiljem. Tegeleme hĂŒdropoonikaga ja elame mĂ”nusalt valge inimese elu. Töötame umbes kĂŒmme tundi pĂ€evas ja nii palju, kui vaja. Teeme torutöid, lĂ”ikame tomatitelt kasvusid, kaevame, segame taimedele aineid, mida iganes vaja teha on. Umbes iga kahe nĂ€dala tagant kĂ€ime Brisbanes sĂ”pradel kĂŒlas ja ĂŒritame nĂ€rve puhata.Â
Meie viisa-aeg tiksub halastamatult lÔpupoole, kuid oleme otsustanud olla ivake aega stabiilselt. Eks siis aeg nÀitab, kuhu meie seiklus meid edasi viib.