chitchat time
Ma pean ausalt tunnistama, ma pole rahul kohe mitte millegiga. Ma pole rahul isegi oma blogi välimusega ja ma ei leia normaalsemat ka. Niisiis, nagu paljud teist teavad siis absoluutselt mitte minust olenemata läksid Londoni plaanid vett vedema. Kui nüüd aus olla, siis ma olen ikka natuke õnnelik ka, sest London pole mind kunagi väga tõmmanud, isegi mitte turisti koha seisukohalt. Ma püüan jääda positiivseks, kuigi ma pean tõdema, et olen pisut juba meeleheitlik.. isegi usuhullud töö juures, kes oma lendlehti jagasid hakkasid minu jaoks inimestena tunduma. Ja kui veel ausam olla, siis vahest on isegi selline tunne, et kogu maailm minu ümber hakkab kokku varisema. See noor olemine ei ole midagi sellist nagu see õpikutes kirjeldatud on. Lisaks on selle stressiga välja löönud mingi huvitav akne, millega pole mul kunagi kokkupuudet olnud ja ma olen sellega täitsa hädas. Teisest küljest jääb mul nüüd aega lõpetada ära autokool, astuda ehk ühte koori ja kaasa teha laulupeos. Ja kui eriti igavaks läheb siis vean ma enanst hambaarsti kabinetti ka, aga seda ainult viimse igavuse piiril. Samuti jääb mul aega korralikult keskenduda oma uuele raamatule, muidugi ei tähenda see seda, et esimene valmis sai, aga ma alustasin selle kõrvalt uut. Žanriks draamaromaan ehk järgmised viis aastat kirjutamist on garanteeritud. Naljakas on see, et nime pole mul kummagi jaoks, ma lihtsalt ootan, et need minuni jõuaks. Kui midagi reaalselt toimuma hakkab anna teada, aga selle hetkeni kalli kalli musi musi