Karmen vabatahtlikuna Tuneesias
Nagu mitmel teisel vabatahtlikuks käinul, läks ka minul nõnda, et sattusin lõpuks kohta, kuhu minek algul pähe ei tulnudki. Esialgsed mõtted triivisid pigem Lääne-Euroopa poole, kuid lennupiletid ostsin lõpuks hoopiski Tunisesse. Projekti leidsin AIESEC’i portaalis ringi vaadates juhuslikult ja selle sisu köitis piisavalt, et kandideerida. Tundus ideaalse valikuna, sest lisaks projekti sobivusele polnud see väga kaugel (ehk lennupiletite hind oli talutav) ja samas oli koht ikkagi niivõrd teistsuguse ja põneva kultuuriruumiga.Mäletan hästi 14. juunit, mis oli mu viimane kodus oldud päev, ja mille õhtul algas sõit Riiga, kust lendasin edasi läbi Pariisi Tunisesse. Jahedast Eestist üha lõuna poole lennates tundsin Pariisi-Tunise lennu ajal, et kliima on muutunud, seoses sellega hakkas mulle ka kohale jõudma, et ma tõepoolest jõuan kohe-kohe Aafrika mandrile, mistõttu omakorda kiirenes pulss ja tõusis ärevus. Peagi võisin taas rahulikumalt hingata, kui kohtusin AIESEC’i poisiga, kes mulle lennujaama vastu tuli ja aitas mul kõik vajalikud asjaajamised korda saata. Sama päeva õhtuks olin juba saanud tuttavaks paljude vahvate inimestega ja jõudnud ilusti oma korterisse.
Projekt nimega
Beyond Limits
, milles töötasin, leidis aset kahes osas. Kõigepealt kolm nädalat Sousse’i linnas ning siis väike 4-päevane samateemaline projekt linnas nimega Kef. Sousse on mereäärne turismilinn, Kef aga sisemaal mägedes asuv väiksem linnake. Pean mainima, kui vapustavalt ägedad olid projektide õpilased. Saime nendega headeks sõpradeks, tegime vabal ajalgi palju põnevat ja jõudsime mitmeid neist ka külastada. Esimene projektinädal oli küll tõsine väljakutse, sest töö oli midagi sellist, mida ma polnud eales varem teinud, kuid õnneks olid kohalikud AIESEC’arid minule ja mu kreeklasest kolleegile pidevalt abiks. Edasi läks järjest kergemaks, kuni viimasel nädalal jagunesid õpilased tiimideks ja iga tiim pidi välja arendama oma projekti. Võitjaprojekt pidi ka päriselt teostamisele minema, seega oli õpilastel motivatsiooni kuhjaga. Selles faasis saime meie ehk vabatahtlikud vaid pealtvaataja/nõustaja rollis olla, ent seegi oli väga põnev.
Mu Tuneesias oldud aja sisse mahtus palju ja usun, et ühegi teise suve lõpus pole ma saanud mõelda, et tegin sel suvel nii paljusid asju esimest korda elus. Sel ajal toimus moslemitel ka kuupikkune ramadaan, mis tähendas paljusid rikkalikke õhtusööke tuneeslaste külalislahketes kodudes, kuid samas ka nägemist, kui vaevarikas on kuumal suvel päikesetõusust loojanguni paastuda. Võtsin osa rahvusliku muusika pidudest, tantsisin traditsioonilisi tuneesia tantse, õppisin fraase araabia ja kreeka keeltest, ööbisin rannaliival, vaatasin mere ääres päikesetõusu, tantsisin ja laulsin tänavatel kitarri saatel, nimekiri meeldejäävatest hetkedest jätkuks veel pikalt. Kahjuks mahub sellesse ka üks negatiivne kogemus – nimelt toimus mu sealoleku ajal Sousse’is terrorirünnak. Samal õhtul läksime koos tuneeslastest sõpradega linna keskväljakule terrorismivastasele demonstratsioonile. Järgmisel õhtul toimus sarnane üritus, kuhu võtsime solidaarsuse märgiks kaasa nii Tuneesia kui ka Eesti lipud.
Hoolimata sellest, et suve jooksul sai läbi käidud ilmselt kogu emotsioonide spekter, ei ole ma kordagi Tuneesiasse minekut kahetsenud. Kõik tohutult toredad ja lahked inimesed, keda ma kohtasin, maaliliselt ilusad paigad, mida nägin, keelt alla viivad toidud, mida maitsesin, ja põnevad seiklused, mille läbi tegin, panevad mind ütlema - kasutage seda võimalust! See on suurepärane viis näha ja kogeda elu teises riigis nii, nagu seda teevad kohalikud inimesed. Ja see on ka suurepärane viis end ühiskonnale kasulikuks teha. On ääretult hea tunda, et oled midagi head korda saatnud ja positiivse muutuse tekkimisele kaasa aidanud. PS: Kogu seiklusest on võimalik lähemalt lugeda aadressil tuneesia.tumblr.com