poeedipoeesia

[poeedipoeesia]

ma pole üksi, 

kuid miks end nii üksi siis tunnen? 

ja ma ei armasta, 

kas armastus üldse on tunne? 

ma naeran ja nutan, 

kas nii siis peabki? 

ma olen teistega koos, 

aga üksinda kirjutan need read siin. 

ma olen rõõmus, 

aga ikkagi vahel ju kurvastan, 

ma ei nuta, 

aga kellele mõnikord kurta saan? 

ma näen unesid, 

aga mitte neid õudseid, mis hirmutaks. 

ma olen mina, 

aga tundmatu tunne mind vahepeal kimbutab. 

mul on sõbrad, 

keda vahel ei olegi olemas. 

mul on pere, 

aga vahel nad mu vastu on kõledad. 

mul on koer, 

kes tihti mu juures olla ei taha. 

mul on kass, 

kes mind diivanilt käsutab maha. 

mul olen mina, 

kes ma isegi olla ei soovi. 

mul on töö, 

millest tegelt suurt ma ei hooli. 

mul on kõik, 

aga nagu polekski midagi, 

ja kui mõelda, 

siis elul ei ole vigagi. 

[poeedipoeesia]

vaata, ema, ma õppisin ujuma, kätised jätsin kaldale, kas näed, isa, ma polegi kulund ja, me mõlemad elu valdame.

kuuled, õde, ma polegi kasutu, teen kõike, mis vaja ja enamgi, tunned, vennas, me ümber kõik rahutu, sita sisse meid vedasin.

[poeedipoeesia]

elus on muudki kui alkoholihaisused riided ja suitsuvinesed sõrmed elus on muudki kui südame purunemine ja nutetud silmad elus on muudki kui sõbrad, kes sust ei hooli ja poisid, kes sind ei taha iseasi on see, kui hästi sa ise aru saad, mida kõike muud sinu elus leidub.

poeem luuleraamatust, mida ma kunagi välja ei anna 

[poeedipoeesia]

ma olen katki. oh pagan, kui katki ma olen. mu naer ei tule enam südamepõhjast ja ei jõua mu silmadeni, mu silmis pole enam naeratusevarjugi, pigem on need veega täitunud nagu ookean. jah, ookean, nii sügav ja ilus, tormine ja rahulik vaheldumisi, mulle tundub, et ka mina ise olen ookean, täpselt nagu mu silmadki. ma ei mäleta, millal ma viimati päriselt täielikult õnnelik olin. kas sina mäletad? ja mu süda ei löö enam samal sagedusel nagu ennist. tuks—-tuks—-tuks ta pole enam sama suur nagu ennist, vaid kokku tõmbunud ja krimpsus, temas pole enam tundeid, mida talletada. mus ei ole enam adrenaliini või seiklusjanu, ma tahaksin magada, igavesti, igavesti, kuni lõpuni, olla lõpp. milleks tunda, kui midagi ei tunne? mu peas pole enam vanaviisi, seal käib sagin, nad püüavad kõike parandada, aga on hilja, ma olen katki ja segamini, isegi mõistusest. millal ma viimati midagi head mõtlesin? ütlesin endale oma mõtetes midagi julgustavat? ma ei mäleta. täpselt nii nagu ma ei mäleta ka seda, millal viimati südamest naersin, millal viimati midagi tõelist tundsin või tahtsin tunda. ma olen katki ja mulle tundub, nagu mind poleks enam olemas.

mõtted, kui miski pole enam nii korras nagu võiks (via poeedipoeesia)

[poeedipoeesia]

ma olen katki. oh pagan, kui katki ma olen. mu naer ei tule enam südamepõhjast ja ei jõua mu silmadeni, mu silmis pole enam naeratusevarjugi, pigem on need veega täitunud nagu ookean. jah, ookean, nii sügav ja ilus, tormine ja rahulik vaheldumisi, mulle tundub, et ka mina ise olen ookean, täpselt nagu mu silmadki. ma ei mäleta, millal ma viimati päriselt täielikult õnnelik olin. kas sina mäletad? ja mu süda ei löö enam samal sagedusel nagu ennist. tuks----tuks----tuks ta pole enam sama suur nagu ennist, vaid kokku tõmbunud ja krimpsus, temas pole enam tundeid, mida talletada. mus ei ole enam adrenaliini või seiklusjanu, ma tahaksin magada, igavesti, igavesti, kuni lõpuni, olla lõpp. milleks tunda, kui midagi ei tunne? mu peas pole enam vanaviisi, seal käib sagin, nad püüavad kõike parandada, aga on hilja, ma olen katki ja segamini, isegi mõistusest. millal ma viimati midagi head mõtlesin? ütlesin endale oma mõtetes midagi julgustavat? ma ei mäleta. täpselt nii nagu ma ei mäleta ka seda, millal viimati südamest naersin, millal viimati midagi tõelist tundsin või tahtsin tunda. ma olen katki ja mulle tundub, nagu mind poleks enam olemas.

mõtted, kui miski pole enam nii korras nagu võiks

[poeedipoeesia]

Mul on üks siuke raamat, kuhu saab kirjutada asju, mis tegelikult polegi nii tähtsad, ja mis ei loe. Mul on üks siuke raamat, kuhu saab kirjutada, aga ta on tühi, sest mõtlemine on tähtsam. Mul on üks siuke raamat, kuhu saab kirjutada, kõike, mis elus on toimunud, ja keegi ei ütle, et oled rumal. Mul on üks siuke raamat, mis on tühine, aga samas nii täielik, ja teab rohkem kui ma ise minu elust.

mõtted öösel kell 3:26 (via poeedipoeesia)

[poeedipoeesia]

Mul on üks siuke raamat, kuhu saab kirjutada asju, mis tegelikult polegi nii tähtsad, ja mis ei loe. Mul on üks siuke raamat, kuhu saab kirjutada, aga ta on tühi, sest mõtlemine on tähtsam. Mul on üks siuke raamat, kuhu saab kirjutada, kõike, mis elus on toimunud, ja keegi ei ütle, et oled rumal. Mul on üks siuke raamat, mis on tühine, aga samas nii täielik, ja teab rohkem kui ma ise minu elust.

mõtted öösel kell 3:26

[poeedipoeesia]

tead, sa oled ilus. sa oled ilus nii mitmel erineval moel ja varjundil. su ilu peitub su hinges. ja näos. su ilu peitub su liigutustes. ja ilmetes. see on ilus, kui sa naeratad, kui meenutad midagi, mis sulle meeldib. ja see on ilus, kui su silmad säravad seda tehes. veel ilusam on see, kui sa vaatad mulle otsa ja jäädki mind vaatama. ma vaatan sind ka. ja ma näen, et su silmaalused on sinakad, aga sa oled ikka kena. ja ma vaatan sind, nähes, et su prillid on su ninal viltu. aga sa oled ikka ilus. ja su juuksed, mida ma kohutavalt sasida tahaksin, on sassis, aga usu vōi mitte, sa oled ikka ilus. ja sa oled ilus, kui sa hüppad püsti ja tantsid oma lemmiklaulu järgi. või siis kui sa üldse tantsid. ja sa oled ilus, kui sa oma kätega vehid, millestki arusaamatust rääkides. ja sa oled ilus, kui võtad oma suitsupakist sigareti ja läidad selle. ja siis tõmbad sellest mahvi. ja tõmbad õhku. ja puhud välja auru. sa oled siis ilus. ja sa oled ilus, kui sa ehmud… või hämmastud… või oled kurb… või rõõmus. sa oled alati ilus!

[poeedipoeesia]

tead, sa oled ilus. sa oled ilus nii mitmel erineval moel ja varjundil. su ilu peitub su hinges. ja näos. su ilu peitub su liigutustes. ja ilmetes. see on ilus, kui sa naeratad, kui meenutad midagi, mis sulle meeldib. ja see on ilus, kui su silmad säravad seda tehes. veel ilusam on see, kui sa vaatad mulle otsa ja jäädki mind vaatama. ma vaatan sind ka. ja ma näen, et su silmaalused on sinakad, aga sa oled ikka kena. ja ma vaatan sind, nähes, et su prillid on su ninal viltu. aga sa oled ikka ilus. ja su juuksed, mida ma kohutavalt sasida tahaksin, on sassis, aga usu vōi mitte, sa oled ikka ilus. ja sa oled ilus, kui sa hüppad püsti ja tantsid oma lemmiklaulu järgi. või siis kui sa üldse tantsid. ja sa oled ilus, kui sa oma kätega vehid, millestki arusaamatust rääkides. ja sa oled ilus, kui võtad oma suitsupakist sigareti ja läidad selle. ja siis tõmbad sellest mahvi. ja tõmbad õhku. ja puhud välja auru. sa oled siis ilus. ja sa oled ilus, kui sa ehmud... või hämmastud... või oled kurb... või rõõmus. sa oled alati ilus!

[poeedipoeesia]

Jaluta minuga, kasvõi natuke maad. Teeme koos suitsu, ja oleme vaikselt. Hoiame käest ja kõnnime kõrvuti. Sest siis on see elu ilus ja kurvad mõtted läinud.

[poeedipoeesia]

Ma ei vaata sul' silma, sest mõtegi sinust, teeb valu nii palju, et pisardan, ma ei naera koos sinuga, sest naeru ilu, on pliiatsis, millega visandan, ma ei otsi sust vigu, sest ühtki ei leia, ma luban, et usun su sõnu, ma ei oota sind üksi, vaid end su eest peidan, oma südame avatud rõdul.

[poeedipoeesia]

Kui mind enam pole, kas nutad mu haual, ja asetad sinna lilli? Kas istud seal pingil, mu hingele laulad, mängides lemmikpilli? Kas igatsed mind oma südames, laulus, kas loodad, et kunagi näeme? Kas nutad pisaraid, kas on sul valus, sest siinkohal lahku me läeme?