<3
19/82-- <3 --<3XOXO ANDRO AND:DNA;
seen from Malaysia
seen from United States

seen from Japan
seen from Japan

seen from Japan

seen from Malaysia
seen from United States
seen from United States

seen from Japan
seen from Germany
seen from United Kingdom
seen from Romania

seen from Italy
seen from United States

seen from Malaysia

seen from Italy
seen from United States

seen from United Kingdom
seen from China
seen from China
<3
19/82-- <3 --<3XOXO ANDRO AND:DNA;
Pehmete tammelehtede vihin
Kesk palavat juulit
Kõla nii kaunis neil valedel
Su verevail huulil
Su soojust täis paitused
Saand tapvaks vaikuseks
Need loputan soolavees maha
Liigagi tihti on see ühiskond mulle koormaks asjad kisuvad käest kui olen pikalt valju sagina ümber, veri ninast väljas. Samas kui mu akna taga, aianurgas siristab linnuke teeb oksapurust pesa & seab endale omase mõnusa elu. Ojavulin on ju hingepaitvalt(& painavalt) pinev, kutsub pagema selle kisa eest, mis meie ajurakke kärbib; niipea, kui ma astun paljajalu kastese heina sisse tõstan nina naerukihinaga taeva poole, et püüda vihmapiisu, kosutab emake loodus mu väsinud hinge, laulab mulle uut algust uut hingamist. Ei tasu eales alahinnata seda helgust, ka selgust, mida loodus loob, lausa kingib, nii isetu & truu, ülevoolavalt tole- rantne & kaunidusest läbiimbunad ta on.
Sometimes
I stop myself from
Saying the words out loud
As if leaving my mouth to often
Might wear them down
-i love you
mul olid kunagi rohelised kingad mida armastasin ja kandsin armastaksin ja kannaksin veel kui nad ei mahu enam minu jalga seega nüüd armastavad neid kellegi teise jalad
mida ma tahan öelda on et sa pole vähem armas aga ma enam ei mahu sinu armastuse sisse ära pean laskma sinu armastusel olla kellegi teise kodu
elus on muudki kui alkoholihaisused riided ja suitsuvinesed sõrmed elus on muudki kui südame purunemine ja nutetud silmad elus on muudki kui sõbrad, kes sust ei hooli ja poisid, kes sind ei taha iseasi on see, kui hästi sa ise aru saad, mida kõike muud sinu elus leidub.
poeem luuleraamatust, mida ma kunagi välja ei anna
millal ma õpin olema see, kes ma olen, ja, millal ma lõpuks end armastan? sest fakt on see, et meist keegi ei ole, see, kes olla me eelistand. millal ma õpin austama ennast, ja kõiki neid, kes on mu ümber? millal saan üle ma suurimast leinast, kui kurbuses-pisarais kümblen? ma ei armasta ennast, ja ei austa ka, õpeta, kuidas see käib! et lõpuks, kui selline olla vaja, ma enesearmastajana näin.
mina
Ta istus helesinistest unistustest kootud
Nüüd murest mustaks tõmbund kampsuni sees
Jalg üle põlve põimund, silmis pilk nõutu
Hääl veidi kulunud ja suits oli ees
Mõtted tumedad nii mõlkusid tal valjult
Polnud põhjust nende peitmiseks
Kas hüppan alla silla pealt või kaljult
Ta valis viisi hinge heitmiseks