Mul on selline tunne, et mu süda ei oska enam sinuta olla. Mu keha ei taha sinuta olla. Ent nad ajavad midagi täiesti tühist taga, üritavad käega katsuda kosmilisi tähti, mille nad on taevast silmadega välja valinud. Tõenäosus sinuga olla on sama hea kui see, et ühel päeval ma näen tähti enda toas ning saan neid ka õrnalt käega paitada. Nii, et lakke vaadates, paistaks mulle igava valge ning ahjusuitsust ka veidi tahmase lae asemel tumesinine suur taevas, suurte pilvede ning kuu ja tuhandete tähtedega. Võimatu ning lapsik unistus. Vahel ma ei näe väljaski tähti, kuigi see on pikalt mu unistus olnud. Nüüdseks on mu teine unistus see, et saaksin sinuga koos olla. Kasvõi mitte midagi teha. Tegelikult ei tahakski mitte midagi sinuga teha.
Ma igatsen seda, kuidas ma lamasin su kõrval, meie jalad kokku põimitud ning minu parem ja sinu vasak käsi samamoodi. Sinu parem käsi hoidmas minu pihast kinni, minu vasak paitamas õrnalt su karedat lõuga, olgugi, et olid alles hommikul habet ajanud. Ning peale taustaks oleva klaverimuusika, ei olnudki muud. Olime mina ja sina, sinu voodi, see hetk. Ma vaatasin sel hetkel nii sügavale su silmadesse, kui ma suutsin, aga tõesti paistis, et ma täiesti lõppu ei jõudnudki. Ma ei osanud sukelduda kõige sügavamasse paika su silmades. Ehk mängis rolli ka see, et ma päriseluski ei oska sukelduda. Kahju tõesti, ma ei usu, et iialgi leiaksin nii ilusat sinakas-rohelist paika, kuhu lihtsalt sisse suubuda.
Nüüd olen ma üksi enda voodis. Mu vasak ning parem käsi on üksteise lähestikku, kuid kinni päris ei hoia. Mu kehal on külm, sinu soojust enam ei ole. Jalad tõmbuvad vaikselt kõhu juurde, et veidikenegi sooja saada selles külmas talves. Üksildane õhtu on saabunud, tuledeta toas on pime...