#rusutus

[rusutus]

lehed lendlevad mu silme ees kui naeratad mulle su hundilikku ulgumist oli juba ammu kuulda ja nüüd liitusin minagi sinuga

öisetel tähtedel ja kuul on alati olnud hell koht mu südames ja su hundi huuled mu suul juhatavad tähtede sira saatel meisse lembust

nüüd me siin istume imetledes kuud koos kahekesi suud alati üksteise poole suunatud

[rusutus]

Talvine etüüd

Mu maja ees olevate puude lehed hakkavad vaikselt juba värvi muutma, ent sina oled siiski minu mõtteis olemas. Isegi nemad suudavad edasi liikuda, ent mina? Ma teen seda eriti aeglaselt. Ma ei tea, mida ma teen talve saabudes. Sa ometi olid ju minu talvine armastus. Aastaajad mööduvad, ent minu süda hoiab siiski sinust nii tugevalt kinni. Mis sest, et meie leek oli üürike. Mis sest, et mina olen sinu mõtetest, sinu südamest juba ammu kadunud. Sina oled minu omas siiski veel. Pärast kogu seda aega oled ikka veel. Ma tean, et ühel päeval ma lasen sinust lahti ning endale valetamise asemel võin kindlalt öelda, et nüüd sa oled läinud. Aga enne kui see juhtub, vahetavad kõik lehed värvi ning lilled jäävad unne. Puud jäävad raagu ning tuleva talvega jäätub meie armastus.

[rusutus]

kivid sinu taskuis olid kannatuseks mulle

valged punakad helehallid olid need mis röövisid minult  sinu kallid sinu suudlused sinu armastuse minus ja nüüd ma pean sind ootama vihmapiiskade ja kannatuse vilus

igal kivil oli nimi nimelt punase omaks armastus kuid mina arvan teisiti usun et see oli veri või hoopis kannatus

need kivid sinu taskuis said kannatuseks mulle sest su mõtteist tulev kink viskas mind hoopis tulle ning tulele lisaks jäid sinikad neist järele ma muutusin nüüd punaks ja tulekartuses ma värelen