Arengufond on jõudnud ilmselt oma eksistentsi lõppu, vähemalt tema tänases vormis. Ühelt poolt võib öelda, et tegemist oli viimase 15 aasta Eesti poliitikamaastiku ühe kõige ambitsioonikama innovatsiooniga. Teisalt on languse peamiseks põhjuseks ilmselt kõige enam see, et sisuliselt ei adunud keegi ambitsiooni keerukust. Arengufondi käekäigust peab õppima, tema tegevuste laialijagamine on pigem pea liiva alla peitmine. Arengufondi edasine saatus peaks vastama tema algsele ambitsioonile.
Alljärgnevalt toome ära Nurkse instituudi poolt viimase 10 aasta jooksul avaldatud arvamuslood ja analüüsid, mis on käsitlenud Arengufondi ja kutsume Riigikogu üles loobuma kergema vastupanu teest ning Arengufondi tegevused lihtsalt laiali jagada, vaid pigem võtma seda ülesannet kui võimalust anda Eesti majanduspoliitilistele debattidele uus hoog ja hingamine. Kas Arengufondi tänased probleemid ei võiks anda alust Arengupanga loomisele ehk suuremale innovatsiooni ja ettevõtluspoliitika reformile?
Milleks üldse Arengufond?
Klassikaliselt on Arengufondi-tüüpi organisatsioonide ülesandeks olla teistmoodi kui ülejäänud avalik sektor, mõelda kastist väljas, testida ja töötada välja uudseid lahendusi, millest teised avaliku sektori organisatsioonid või ettevõtted kasu saavad, vt siinkohal:
Rainer Kattel (2005) Milleks riskida riigi rahaga? (EPL)
Erkki Karo (2014) Kuidas teha Arengufondist Eesti Sitra?
Teisisõnu, riskikapitali süsteemi toetamine ja arendamine võib olla üks paljudest uudsetest ülesannetest millega Arengufondi-tüüpi organisatsioonid mingil ajal tegelevad (ehk siis kui keegi teine veel sellega ei tegele). Sellised organisatsioonid peavadki omapärased ja teistsugused (oma organisatsioonilt, kompetentsidelt, tegutsemisviisidelt), vt siinkohalt: Piret Tõnurist, Rainer Kattel, Veiko Lember (2015) The rise of iLabs in the public sector. Muutes need aga riiklike strateegiate väljatöötamise ja elluviimise keskusteks (dubleerides ministeeriumite tööd, peites sinna riigi põhifunktsioone, et riiki õhemana näidata jne) kaotavad need organisatsioonid tihti oma unikaalsuse ja mõtte.
Arengufondist Arengupanka?
Otsides küpseks saanud investeerimistegevusele ja iduettevõtete toetamisele uut kodu (mida on juba lahkelt pakkunud nii Kredex kui EAS) oleks Riigikogul ja teistel paslik mõelda laiematele ettevõtluse toetamise küsimustele ja väljakutsetele Eestis alates EASi toetuste mõjususest (mille üle on aastaid juba Riigikontroll ja teised hindajad suhteliselt detailset debatti pidanud) ja seejuures riigiabi reeglite järgmise keerukusest kuni nutika spetsialiseerumise tegevuste sisustamise keerukuse ning erinevate organisatsioonide tegevuste dubleerimise põhjendatuseni.
Dubleerimine ei ole iseenesest halb ja seda võib endale lubada, kui see on teadlik (ja selleks on piisavat ressurssi) ning tagab erinevate võimekustega organisatsioonide olemasolu läbi millede saavad erinevat tüüpi ettevõtted (idufirmadest traditsioonilise tööstuseni) neile vajalikku riigipoolset tuge. Siinkohal tasubki ettevõtlus- ja innovatsioonipoliitikast mõelda laiemalt: kas Arengufondil on piisavalt investeerimisressursse, et enda olemasolu õigustada; kas EAS ja Kredex on piisavalt erineva fookusega ja täiendavad teineteist; kas EASi tüüpi organisatsioon saab Euroopa liidu riigiabi ja struktuuritoetuste meetmete reeglistikus piisavalt paindlikult tegutseda jne.
Nurkse instituudi ideedepangas oleme siinkohal paar korda käinud välja idee Eesti Arengupangast ehk killustatud eurotoetuste konkursside korraldajate ja nende ühekaupa reformimise asemel võiks muuhulgas eurotoetusest väljumisstrateegiana hakata mõtlema pangana toimiva organisatsiooni loomise peale, mis peaks omama piisavaid ressursse ja nii sisulisi kui administratiivseid kompetentse (st ühendades Arengufondi, EASi, Kredexi ja vajadusel teiste asutuste seniseid kogemused) nende ressursside haldamiseks ning nende kaudu majanduse toetamiseks:
Imre Mürk (2014) Eesti vajab Arengupanka?
Erkki Karo, Rainer Kattel, Veiko Lember (2015) Teadus kui Eesti arengumootor?
