Rainer Kattel, TTÜ innovatsioonipoliitika professor
Alates 2008 majanduskriisist ootame Eesti majanduse teist tulemist: kiiret tõusu ja sellega kaasnevat kiitust julgete valikute eest. Teine tulemine on jäänud ära ja Euroopa majanduslik ja poliitiline kriis viitavad sellele, et majanduse areng on eelkõige poliitiliste reformide taga kinni. Eesti kontekstis tähendab see e-riigi kodustamist.
Eesti taasiseseisvumisest saadik on nii Eesti kui Euroopa majanduse arengut saatnud kaks olulist trendi: ühest küljest on globaliseeruv kaubavahetus muutnud keeruliseks kodu- ja välismaiste osaliste eristamise väärtuse loomisel (kes ikka poes mäletab, kellele kuulub Rimi); teisalt on majanduspoliitika tehnokratiseerunud (eksperdid teavad, pole ju mõtet vaielda majanduslike seaduspärasuste üle).
See on viinud olukorrani, kus lihtsustatult öeldes ei mahu enam keskus (suuremad linnad) ja ääremaa ühe majandusliku mütsi alla. Näeme seda nii Euroopa Liidu mastaabis (Kreeka ja Saksamaa ei sobitu kuidagi ühtsesse raamistikku), kui liikmesriikide tasandil, kus Brexit on kõige värskem tagajärg taolisest arengutest. Sarnaseid jõujooni näeme ka USAs. Taolisel majandusliku kuuluvustunde lõhestumisel on paratamatult poliitilised tagajärjed, eriti olukorras, kus poliitilised parteid omandavad üha enam äriühingutele omaseid jooni pakkudes eelkõige karjääri- ja elatiseteenimise võimalusi ning üha vähem maailmavaate esindamist. Majandusliku kuuluvustunde lõhestumisele on järgnenud poliitilise kuuluvustunde jahenemine ning poliitilise klassi ja laiemalt eliidi umbusaldamine. Seda peegeldab jõukuse koondumine, ääremaastumine ja nendega kaasnevad sotsiaalsed protsessid. Polariseerumine on muutunud normiks: näiteks oskame vanu tööstuslinnakuid ainult selliselt arendada, et algsed elanikud on sunnitud sealt lahkuma.
Lihtsustatult seisab nii Eesti kui Euroopa ees sama ülesanne: majandusliku kuuluvustunde rekonstrueerimine, vastasel juhul tänased probleemid ainult süvenevad ning poliitiline hind kasvab. Ilmselt on sellised protsessid kapitalismi sissekodeeritud – kiirele kasvuperioodile järgneb poliitiline kohandumine. Need kohandumised võivad võtta erinevaid toone ja suundi. 19 sajandi lõpus seisnes kohandumine Bismarcki Saksamaal idees, et ühiskonnana võiksime üritada end teatud sotsiaal-majanduslike riskide suhtes kindlustada. Nii sündis idee nii sotsiaalseid riske (nt tervise-, tööõnnetus-, pensionikindlustuse kaudu) kui ka majanduslikke riske (nt läbi tööstusinvesteeringute tagamise läbi keskpanga; või ühiste tehniliste standardite loomise kaudu) kindlustada. Mitte alati ei lõpe poliitilised kohandumised hästi, mõelgem 1930ndatele.
Milliste riskide suhtes peaksime täna end ühiskonnana kindlustama? Kõige lihtsam on sellele küsimusele vastata läbi selle, milliseks me arvame, et tuleviku majandus kujuneb. Ühest küljest kaovad läbi robotite kasvava kasutamise paljud senised töökohad; teisalt võimaldab infotehnoloogia uute valdkondade ja töökohtade teket. Kui me vaatame neid uusi tekkivaid valdkondi, siis nende peamine ühisnimetaja on kooselamise kasutamine peamise majandustegevusena: mitte lihtsalt teenuste pakkumise, vaid omandi jagamise kaudu (nt jagame kõik igapäevaselt mobiilide kaudu väga palju infot, iga guugeldus on ka infojagamine). Valdkonnad nagu haridus, tervishoid ja energeetika on suurte jagamismajanduse muutuste lävel läbi asjade interneti jms. Sellisel jagamisel või võrgustikel põhinevatel äridel on kaks olulist riski, mida peab sotsiaal-majanduslike poliitikatega üritama maandada: oht, et võrgustiku mitmekesisus on väike (nt liiga vähe kliente või liiga palju sarnaseid osalejaid) ja et võrgustikud koonduvad väikese ringi omanike kätte (nii nagu täna näeme seda paljude jagamismajanduse lipulaevade puhul alates Google’st kuni Uberini), kelle huvid kattuvad harva ühiskonna vajadustega. Mõelgem siinkohal küsimustele, kas ja kuidas Facebook kureerib oma uudistevoogu; või kuidas saab üks Eesti tootja eksportida Hiina turule, ilma sealset kultuuri ja inimesi tundmata.
Majanduspoliitiliselt on täna Eestis kahte sorti tegevusi, mis üritavad kuidagi poliitilisi ja sotsiaalsed kohandumisprotsesse mõjutada: ühelt poolt erinevad efektiivsusest kantud poliitikad nagu haldusreform, koolivõrgu koondamine, jne; teisalt majandusdiplomaatia. Efektiivsusele suunatud meetmete probleem on selles, et nad teevad mh ka probleemide edasise süvenemise efektiivseks: piltlikult öeldes, mida parem on ääremaalt keskusse viiv tee, seda kiiremini sealt inimesed ja tegevused ka lahkuvad. Seda ilmestab täna hästi Tartu mõju Lõuna Eestis.
Majandusdiplomaatia kaudu üritame leida lahendusi ja võimalusi, kuidas teised riigid saaksid kasutada Eesti e-lahendusi (nt Soome) või kuidas e-lahendusi eksportida (nt läbi e-residentsuse). Sellise majanduspoliitilise avangu suurim oht seisneb selles, et ta võimendab ülalmainitud efektiivsusmeetmete negatiivseid tagajärgi: avalike teenuste arendamine koondub e-lahenduste ja nende eksportimisele, samal ajal kui Eesti siseselt erinevused virtuaalsete (tinglikult: e-residendid) ja suure osa reaalselt hääbuvate võrgustike (tinglikult: ääremaad) vahel kasvavad. Kui Eesti majandusest jääb oluliseks ainult Tallinn ja e-residendid, siis ei tasu imestada, kui ülejäänud elanikud poliitilises ja väärtuste mõttes selja pööravad.
Järelikult on vaja kohapeal luua piisaval hulgal uusi tooteid ja teenuseid, mis kasutavad võrgustikel või jagamisel põhinevaid ärimudeleid ning mille jaoks on kohapeal olemas ka piisavalt suur hulk (kultuuriliselt, keeleliselt, jne) mitmekesist tarbijat. Sisuliselt tähendab see seda, et me peame leiutama uudse omandivormi, mis võimaldab koos luua ärimudeleid, ent mis ei baseeruks ühisomandil. Piltlikult öeldes ei ole meil vaja uusi ametiühinguid, vaid viise, kuidas võrgustikke ülalpidavaid platvorme ühiskonnale võimalikult kasulikuks muuta. E-riigi alustaristu x-tee näol on meil sisuliselt ainsana maailmas juba esimene samm selles suunas tehtud. Mujal on taolised platvormid erakätes.
Tänane eraomandi vastandamine ühisomandile on lihtsalt väga kulukas. Ka meil seisneb autode peamine kasutamine nende parkimises avalikus ruumis, koolimajad on pärastlõunast hommikuni tühjad, jne. Globaalselt näeme, et kuigi maksumaksjad maksavad kinni lõviosa uute ravimite arendamise kulud, on paljud neist ikkagi ääretult kallid (maksame millegi eest, mis peaks juba meile kuuluma). Kuidas kasutada tühjalt seisvaid autosid, avalikku ruumi ja kuidas muuta ühiste rahadega loodud teadussaavutusi kättesaadavamaks on ainult mõned näited küsimustest, mis peaksid olema majanduspoliitilise diskussioonide keskmes. Ja nende kõigi keskmes on vajadus uue omandivormi järele.
Uue omandivormi esmaseid häguseid kontuure võime näha ka nt bitcoin ja teiste krüptorahade puhul, kus puuduvad keskne ühisomand ja –kontroll. Kas me suudame selliseid detsentraliseeritud tehnoloogilisi võimalusi ära kasutada selleks, et luua uusi kohalikke avalike ja eralahendusi, tooteid ja teenuseid? Või saavad need detsentraliseeritud omandivormid juba eos kaaperdatud olemasolevate majanduslike huvide poolt nagu täna juba mitmel pool näha? Kuidas kasutada uusi tehnoloogiaid nagu blockchain Põhja-Tallinnas, Valgas, Jõhvis kodanike võimestamiseks ja uute ärivõimaluste loomiseks? Kas oskame luua uusi institutsioone, mis toovad esile ja aitavad lahendada eriarusaamu sellest, kes oleme ja kuhu läheme? Need on kõik küsimused tehnoloogia ja täpsemalt e-riigi kasutamisest poliitilisteks ja majanduslikeks reformideks. Eesti majanduse kasvuväljavaated on seotud uue ühtekuuluvustunde loomisega, mis on samas kultuuriliselt avatud. E-riik peab muutuma laialdaseks taristuks, mis on turvaline ja detsentraliseeritud; sisuliselt peab e-riik suutma luua uusi kohaliku demokraatia vorme. Meil ei ole vaja valimissüsteemi või parteide rahastamise reformi, vaid uutmoodi võimalusi poliitiline kodanik olla.
E-riik peab kodunema ja omale kodanikud ja ettevõtjad leidma.
Miks ja kuidas peaks teadusesse rohkem maksumaksja raha investeerima?
Erkki Karo, Rainer Kattel ja Veiko Lember (TTÜ Nurkse instituut)*
Eesti teadus- arendustegevuse ja –innovatsioonipoliitika (TAI poliitika) on vähemalt ühes strateegilises küsimuses juba pikka aega lati alt läbi jooksnud: riiklikud strateegiad on pea kümnendi (nii “Teadmistepõhine Eesti” 2007-2013 kui ka 2014-2020) lubanud tõsta riiklikku TAI investeeringute mahu 1%ni SKP-st, mida ka EL teadusruumi ja innovatsiooni strateegiad peavad heaks miinimumtasemeks, kuid selleni pole siiani jõutud. Viimased projektsioonid ennustavad pigem selle suhtarvu langust. Sisuliselt pole TAI kogukond suutnud ei poliitikuid ega valijaid veenda TAI investeeringute kasvatamise põhjendatuses ning otsustajad ja maksumaksjad ei ole olnud valmis investeerima rohkem raha süsteemi, kus teadlased otsustavad isekeskis mis on hea ja huvitav teadus ning mida, kus ja kuidas uurida.
Käesolevas mõtteharjutuses pakume välja alternatiivse viisi kuidas võiks riik püüda oma strateegilist TAI rahastamise lubadust täita keskendudes seejuures Eesti TAI süsteemi peamistele nõrkustele: kasvatada tuleks ennekõike rakendusuuringute rahastamist (tehes seda nt e-riigi ja ressursi väärindamisega seotud valdkondades) luues selleks Eesti jaoks uudseid ettevõtetel ja riigiasutustel põhinevaid koostvõrgustikke, mis sõnastavad riigi või majandussektorite ülesed ühised probleemid või väljakutsed, moodustavad ettevõtete, riigiasutuste ja ülikoolide üleseid TAI konsortsiume ning koordineerivad ja kontrollivad nende tegevusi, et riigi raha eesti ei rahuldata ei üksikute teadlaste uudishimu ega üksikute ettevõtete argimuresid.
TIPS uuringuid arvestades võib kokkuvõttes tõdeda, et Eesti teadus-, arendustegevuse ja innovatsiooni (TAI) poliitikates ja rahastamises on täna kolm keskset väljakutset:
1) Inflatsiooni arvesse võttes on teaduse baasrahastamine ajas vähenev, millega ei ole kaasnenud teadlaste või teadusgruppide vähenemist. See on toonud kaasa kasvava rahulolematuse teadlaste seas ning potentsiaalse ohu just noorte tugevate teadlaste püsivaks väljarändeks.
2) Peamised rahastusmeetmed on olnud konkurentsi- ja ekstsellentsusepõhised, mistõttu kinnistavad rahastamismehhanimid olemasolevaid teaduse tugevusi ning keeruline on suunata teadustegevust sotsiaal-majanduslikult oluliste probleemide lahendamiste suunas.
3) Konkurentsi- ja ekstsellentsusepõhised poliitikameetmed, mis on ka peamised riigi tööriistad ka 2014-2020 Teadmistepõhise Eesti strateegia rakendamisel, suudavad ainult piiratud määral otsustavalt suurendada ülikoolide ja ettevõtete tegevuse koordineeritust ja TAI süsteemi sotsiaal-majanduslikku mõju.
Järgnevad ettepanekud käsitlevad kahte viimast aspekti, kuivõrd baasrahastamise kasvu on viimastel aastatel kõik TAI süsteemis osalejad soovitanud, kuid pelgalt baasrahastamise ja konkurentsi- ja ekstsellentsusepõhise rahastamise suurendamine ei suuda suure tõenäosusega suurendada TAI süsteemi sotsiaal-majanduslikku mõju. Nende eesmärkide saavutamiseks oleks aga sisuliselt on vaja TAI poliitikaid senisest veelgi enam mitmekesistada eesmärgiga tekitada dünaamilisemaid ettevõtlikku avastusprotsessi toetavaid koostöö ja riskide jagamise vorme. TAI poliitika mitmekesistamise juures tuleks lähtuda kolmest aspektist: millist lisaressurssi on vaja, kuhu on seda mõistlik suunata ning kuidas seda korraldada. Mitmekesistamise eeldus on, et muudetakse kõiki kolme aspekti korraga, vastasel korral ei teki süsteemset muutust, ja pigem kinnistuvad tänased tugevused ja nõrkused.
1. Millist lisaressurssi on vaja?
Erinevad TIPSi uuringud on näidanud, et peamiseks Eesti TAI süsteemi nõrkuseks on rakendusuuringute vähene rahastamine nii riigi kui ettevõtete poolt. Seda illustreerivad järgmised tendentsid:
1) Viimaste aastate TA rahastamise kogumahtude kõikumine näitab, et erasektori TA rahastamine on üsna ebastabiilne ja sõltub majandustsüklitest. Eesti ettevõtted on liiga väikesed ja tegutsevad liiga ebastabiilses keskkonnas, et üksinda süsteemselt TA-tegevusega tegeleda. Seetõttu on ka suur osa ettevõtete TA-tegevusest klassifitseeritav pigem “eksperimenteeriva arendustegevusena”. “Rakendusuuringutega” (tegevus, millesse ka ülikoolid saaksid panustada) tegelevad vähesed ettevõtted pigem omakeskis (sh riigiettevõtted, teaduspõhised ettevõtted biotehnoloogias, väliskapitalil põhinevad ettevõtted). See ei ole aga soodne keskkond pikaajaliseks TA-põhiseks koostööks ei ettevõtete vahel ega ka ülikoolidega.
2) Viimastel aastatel ei ole oluliselt muutunud “erarahade” osakaal ülikoolide TA eelarvetes. Sisuliselt teenivad ülikoolid erasektorist ca 6 MEUR aastas (see on samas suurusjärgus ühe terve ELi rahastatud Horisont 2020 projektiga), milles omakorda on suur riigi omanduses ja spetsiifilise avaliku missiooniga olevate ettevõtete panus (ennekõike Eesti Energia konsortsium). Teisisõnu ei ole senised poliitikameetmed oluliselt mõjutanud ülikoolide ja ettevõtete koostöö praktikaid ja ulatust ning Eesti ettevõtete ja avaliku sektori TA asutuste spetsialiseerumine on endiselt väga erinev (erinevate stiimulite, finantseerimisinstrumentide jm tulemusena tegeletakse väga erinevate tegevustega), mille tulemusena tekib loomulikke koostöökohti vähe.
3) Nagu ka TE 2014-2020 sedastab, avaliku sektori laiemad (sh valdkondlike ministeeriumite ja teiste riigiasutuste) võimekused TA-koostööd Eestis soodustada ja koordineerida on siiani piiratud ning neid võimekusi alles hakatakse arendama.
Keskne probleem on siin seega teineteist täiendavate TA-võimekuste tekitamine ja arendamine samaaegselt nii ülikoolides kui ettevõtetes ja riigiasutustes. Ühelt poolt vajavad uurimisgrupid stabiilset institutsionaalset keskkonda (rahastus, karjäärimudel), kus neil on mõttekas spetsialiseeruda rakenduslike uuringute tegemisele. Täna aga spetsialiseeruvad head uurimisgrupid ellujäämiseks pigem Horisont 2020 tüüpi 3-4 a kestvusega projektidele, mis reeglina ei haaku otseselt Eesti majanduse väljakutsetega; viimased on täna pigem 3-6 kuuliste lepingute põhised.
Teiselt poolt on vaja pikaajalise TA nõudluse (milliseid probleeme peaks rakendusuuringud lahendama?) selget sõnastamist ja koordineerimist, mis lähtuks Eesti-siseste väärtusahelate huvidest ja välistaks kitsaste huvigruppide domineerimise. Kui ideaalis võiks eeldada, et nendele küsimustele peaksid vastuseid andma ettevõtted ise läbi oma esindusorganisatsioonide, klastrite ja muude koostöövormide, siis Eesti ettevõtete väiksus ja spetsialiseerumises globaalsetes väärtusahelates ning Eesti väiksusest tulenev majanduskeskkonna ebastabiilsus kipuvad takistama pikaajalise ja TAI-le keskenduva vaatega ühiste visioonide teket.
Seega on ülikoolide ja ettevõtete koostöö ja TAI sotsiaal-majanduslike mõjude suurendamisel kaks olulist barjääri, millele tänane TAI rahastamissüsteem ja poliitikmeetmed oluliselt ei keskendu: ettevõtluse TAI riskide osaline jagamine (sotsialiseerimine) ja TAI-ühistegevuse suunatud koordineerimine. Näiteks tehnoloogiaarenduskeskuste (TAK) meede on küll tekitanud üksikud toimivad ettevõtete-vahelised eraõiguslikud võrgustikud, kuid tegemist on üsna “suletud” võrgustikega, millesse on nii riigil kui teistel ettevõtetel raske siseneda. Lisaks ootavad rahastajad neilt võrgustikelt 2014-2020 perioodil kasvavat majanduslikku iseseisvust, mis tähendab enamikel juhtumitel ka strateegilise fookuse nihkumist rakendusuuringutelt teenuspõhistele tegevusmudelitele ning vähenevat ülikoolide rolli nendes võrgustikes. Samamoodi on nutika spetsialiseerumise rakendusuuringute programm oma ülesehituselt nö “alt-ülesse” konkurentsipõhine (kuna nutika spetsialiseerumise valdkonnad on väga üldsõnalised), mis võimaldab küll eeldatavasti tagada ideede mitmekesisuse taotluste hindamise ja valimise etapis, kuid piirab ettevõtete-vahelise koostöö ja ühistegevuse võimendamist peale seda, kui esimesed taotlusvoorud on läbiviidud ning toetused välja jagatud.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et poliitilise otsustamise koht on kas ja kuidas suurendada rakendusliku fookusega TA ning ühistegevuse rahastamist.
2. Kuhu lisaressurss suunata?
Lisaressursi suunamisel tuleks lähtuda sellest, kus on täna olemas a) TA võimekused majandussektorites (ja seega perspektiiv selle jõulisemaks kasutamiseks), b) potentsiaalne võimekus pikaajalise nõudluse (lahendamist vajavate probleemide) sõnastamiseks, või c) strateegiline vajadus rakendusliku TA võimekuse arendamiseks. Uute rakenduslike fookustega tegevuste ellukutsumine ilma nõudluse sõnastamise ning kasutuselevõtu võimekusega arvestamata ei suuda tõenäoliselt laiemaid sotsiaal-majanduslikke ootusi täita. Teisisõnu tasuks kaaluda mitte lihtsalt üksikute ja tänaste tegevuste (teadusgruppide, ettevõtete, rakendusuuringute) rahastamise suurendamist, vaid teadlikult uut tüüpi “innovatsiooniprogrammide” või “innovatsioonivõrgustike” käimalükkamist.
Konkreetsete näidetena võiks välja tuua järgnevad valdkonnad, kus võiks luua uut laadi koordinatsiooniplatvorme, mis hõlmavad fokuseeritult erinevaid tegevusi (ülikoolide uurimisgruppide toetamisest, rakendusuuringute ning turutestimiseni) ja milles juhtroll – fookuste sõnastamisest tegevuste elluviimiseni – oleks TAI väljundite kasutajatel/rakendajatel (ettevõtted, riigiasutused):
a. e-riigi tehnoloogiad, -lahendused (siia alla jääb palju erinevaid rakenduslike valdkondi e-tervisest küberturvalisuseni, lisaks veel potentsiaalsed võimalused arendada piiriüleseid teenuseid Soomega jne, ja globaalses mastaabis unikaalse rakendusuuringute infrastruktuuri loomist nn asjade x-tee näol; samuti jääks siia alla tärkavad jagamismajanduse valdkonnad). Sisuliselt tähendaks see eelarvevahendite suunamist Eesti e-riigi ja IKT poliitikat kujundavatele üksustele, kelle TA võimekuste arendamise loogika lähtuks nii avaliku sektori efektiivsuse kasvatmisest kui ka e-teenuste/toodete ekspordist, riigi prestiiži/imidži võimendamisest ning küberjulgeoleku kasvatamisest.
b. targa spetsialiseerumise nn. ressursi väärindamise valdkonnad, kus eesmärgiks peab olema näiteks tänaselt energiasüsteemilt ja -väärtusahelalt uuele ülemineku võimaldamine; samuti puidu jt sektorite lisandväärtuse, ekspordi kasvatamine. Kui siiani pole Eestis väärtusahelate-põhist majandus- ja TAI poliitikate väga teadlikult arendatud ja riigil puuduvad IKT valdkonnaga võrreldavad poliitikakujundamise võimekused, siis MKMi tööstuspoliitika rohelise raamatu töögruppi kaasatud erialaliidud on tänaseks palju eeltööd oma sektorite raames teinud ning just selline erialaliitude ühistegevus – nt tööstuse rakkerühm – võiks olla strateegiliste valikute ja tegevuste sõnastamise eestvedaja ning tegevuste koordinaator.
Loomulikult on selliste fookusvaldkondade seadmine osaliselt poliitiliste valikute küsimus. Need kaks näidet illustreerivad aga koostöövõrgustike loomise erinevaid dünaamikaid – rohkem riigikeskne vs ettevõtete/erialaliitude põhine juhtimine ja eestvedamine – ning riigi ja ettevõtete TAI-ga seotud võimekuste mitmekesisust valdkondade lõikes.
3. Kuidas lisaressursi suunamist korraldada?
Riigi oma maksutulude-põhist rahastamist ei tasuks tänasel päeval siduda olemasolevate EL-toetuste põhiste meetmetega, sest viimaste administratiivsete reeglite raames on äärmiselt keeruline luua paindlikke ja dünaamilisi ühistegevusi. Küll aga võiks üheks lisasihiks olla ühiste Horisont 2020 rahade taotlemise võimekuse arendamine (Horisont 2020 kogumaht on ca 80 miljardit eurot).
Loodavate innovatsioonivõrgustike investeeringud peaksid erinema senistest rakendusuuringute ja TAK meetmetest selle poolest, et ühelt poolt peaks investeeringud minema küll reaalselt koostöös erasektoriga tehtavatele uuringutele (lisaks inimressursi arendamisele läbi välis-spetsialistide, post-doc’ide värbamise toetamise jne), turutestimisele, tehnoloogiate levitamisele; kuid teiselt poolt peaks riigi poolt toetatud tegevuste fookuses olema mitte üksikute ettevõtete huvid/vajadused (nagu tänastes konkurentsipõhistes meetmetes), vaid laiemad Eesti majanduse struktuuri ja väärtusahelate väljakutsed (st kuidas sektorid tervikuna saaksid läbi ühise TA-tegevuse liikuda väärtusahelates kõrgemale). Muuhulgas tähendaks see seda, et teatud osa tegevustest saaks olla ettevõtete sisemine TA, kuid oluline osa sellest saaks toimuda nt ülikoolide laborites ja uurimiskeskustes. Ettevõtete koordineeritud ühised strateegilised eesmärgid ja vajadused oleks ka selge signaal ülikoolide spetsialiseerumise ja fookuste arendamisel.
Poliitikakujundamise seisukohalt ei peaks fookuses olema mitte niivõrd tegevuste etteplaneerimine ja formaliseerimine, vaid just ettevõtliku avastusprotsessi ja ühistegevuste jaoks vajaliku “ruumi” ja paindlikkuse tagamine ja säilitamine.
Oluline on seejuures sisulise nõudluse seostamine erinevate tegevustega (programmid, meetmed) tehes seda nt läbi Riigikantselei/TANi juurde loodavate strateegiliste rakkerühmade, kuhu on kaasatud ennekõike ettevõtjaid – nii nõuandjatena kui ka eestvedajate ja tegevuste juhtidena (tehes seda nende kasvõi riigi palgale võtmisega piiratud tähtajaks, nt 2-5 aastat, nö resident entrepreneurs) – ning ka ülikoolid ja tehnoloogiat potentsiaalselt rakendavad ja levitavad organisatsioonid. Sellised rakkerühmad ei peaks olema mitte lihtsalt nõuandvad kojad (nagu on olemas pea kõikidel tänastel meetmetel), vaid peaksid olema sisuliste funktsioonide, vastutuse ning võimekustega: kontroll oma strateegiliste tegevuste ja eelarvete üle, analüütiline ja administratiivne tugi.
Rakkerühmade kesksed ülesanded oleks:
a) sõnastada ja koordineerida ettevõtjate ja tehnoloogiate kasutajate eestvedamisel strateegilisi eesmärke;
b) rahastada (vähemalt otsustada rahastamise üle) ülikoolide ja ettevõtete ühistegevusi: rakendusuuringud, tööstusprofessuurid ja post-docid, ühishuvidest lähuvad laborid ja keskused;
c) toetada tehnoloogiate levitamist riigisiseselt ja rahvusvaheliselt (sh teadlikkus, demonstreerimine, ekspordi soodustamine; aga ka regulatiivse keskkonna monitooring ja muudatuste eestvedamine nii Eestis kui EL tasemel);
d) hoida avalikku huvi ja kontrolli tegevuste üle (sh otsustada operatiivselt ebaedukate teemade sulgemine, uute avamine).
Siinjuures tuleks vältida tavapärase riigisisese dubleerimise vähendamise retoorika lõksu sattumist, sest eesmärgiks on poliitika mitmekesistamine, mis eeldab ka organisatsioonilist mitmekesisust ja eksperimenteerimist.
* Autorid on Teadus- ja innovatsioonipoliitika seire programmi (TIPS; www.tips.ut.ee) liikmed, mille uuringute tulemustele käesolev mõtteharjutus toetub. Tegemist ei ole TIPS programmi ametliku seisukohaga.
Arengufond on jõudnud ilmselt oma eksistentsi lõppu, vähemalt tema tänases vormis. Ühelt poolt võib öelda, et tegemist oli viimase 15 aasta Eesti poliitikamaastiku ühe kõige ambitsioonikama innovatsiooniga. Teisalt on languse peamiseks põhjuseks ilmselt kõige enam see, et sisuliselt ei adunud keegi ambitsiooni keerukust. Arengufondi käekäigust peab õppima, tema tegevuste laialijagamine on pigem pea liiva alla peitmine. Arengufondi edasine saatus peaks vastama tema algsele ambitsioonile.
Alljärgnevalt toome ära Nurkse instituudi poolt viimase 10 aasta jooksul avaldatud arvamuslood ja analüüsid, mis on käsitlenud Arengufondi ja kutsume Riigikogu üles loobuma kergema vastupanu teest ning Arengufondi tegevused lihtsalt laiali jagada, vaid pigem võtma seda ülesannet kui võimalust anda Eesti majanduspoliitilistele debattidele uus hoog ja hingamine. Kas Arengufondi tänased probleemid ei võiks anda alust Arengupanga loomisele ehk suuremale innovatsiooni ja ettevõtluspoliitika reformile?
Milleks üldse Arengufond?
Klassikaliselt on Arengufondi-tüüpi organisatsioonide ülesandeks olla teistmoodi kui ülejäänud avalik sektor, mõelda kastist väljas, testida ja töötada välja uudseid lahendusi, millest teised avaliku sektori organisatsioonid või ettevõtted kasu saavad, vt siinkohal:
Rainer Kattel (2005) Milleks riskida riigi rahaga? (EPL)
Erkki Karo (2014) Kuidas teha Arengufondist Eesti Sitra?
Teisisõnu, riskikapitali süsteemi toetamine ja arendamine võib olla üks paljudest uudsetest ülesannetest millega Arengufondi-tüüpi organisatsioonid mingil ajal tegelevad (ehk siis kui keegi teine veel sellega ei tegele). Sellised organisatsioonid peavadki omapärased ja teistsugused (oma organisatsioonilt, kompetentsidelt, tegutsemisviisidelt), vt siinkohalt: Piret Tõnurist, Rainer Kattel, Veiko Lember (2015) The rise of iLabs in the public sector. Muutes need aga riiklike strateegiate väljatöötamise ja elluviimise keskusteks (dubleerides ministeeriumite tööd, peites sinna riigi põhifunktsioone, et riiki õhemana näidata jne) kaotavad need organisatsioonid tihti oma unikaalsuse ja mõtte.
Arengufondist Arengupanka?
Otsides küpseks saanud investeerimistegevusele ja iduettevõtete toetamisele uut kodu (mida on juba lahkelt pakkunud nii Kredex kui EAS) oleks Riigikogul ja teistel paslik mõelda laiematele ettevõtluse toetamise küsimustele ja väljakutsetele Eestis alates EASi toetuste mõjususest (mille üle on aastaid juba Riigikontroll ja teised hindajad suhteliselt detailset debatti pidanud) ja seejuures riigiabi reeglite järgmise keerukusest kuni nutika spetsialiseerumise tegevuste sisustamise keerukuse ning erinevate organisatsioonide tegevuste dubleerimise põhjendatuseni.
Dubleerimine ei ole iseenesest halb ja seda võib endale lubada, kui see on teadlik (ja selleks on piisavat ressurssi) ning tagab erinevate võimekustega organisatsioonide olemasolu läbi millede saavad erinevat tüüpi ettevõtted (idufirmadest traditsioonilise tööstuseni) neile vajalikku riigipoolset tuge. Siinkohal tasubki ettevõtlus- ja innovatsioonipoliitikast mõelda laiemalt: kas Arengufondil on piisavalt investeerimisressursse, et enda olemasolu õigustada; kas EAS ja Kredex on piisavalt erineva fookusega ja täiendavad teineteist; kas EASi tüüpi organisatsioon saab Euroopa liidu riigiabi ja struktuuritoetuste meetmete reeglistikus piisavalt paindlikult tegutseda jne.
Nurkse instituudi ideedepangas oleme siinkohal paar korda käinud välja idee Eesti Arengupangast ehk killustatud eurotoetuste konkursside korraldajate ja nende ühekaupa reformimise asemel võiks muuhulgas eurotoetusest väljumisstrateegiana hakata mõtlema pangana toimiva organisatsiooni loomise peale, mis peaks omama piisavaid ressursse ja nii sisulisi kui administratiivseid kompetentse (st ühendades Arengufondi, EASi, Kredexi ja vajadusel teiste asutuste seniseid kogemused) nende ressursside haldamiseks ning nende kaudu majanduse toetamiseks:
Imre Mürk (2014) Eesti vajab Arengupanka?
Erkki Karo, Rainer Kattel, Veiko Lember (2015) Teadus kui Eesti arengumootor?
Kas Läänemeremaade koostöö teadus- ja innovatsioonipoliitikas on võimalik?
Piret Tõnurist ja Rainer Kattel
Eesti on viimase 25 aasta jooksul püüdnud ennast siduda Põhjamaadega. Alates 1990ndate kuningriiklastest kuni Reformierakonna suure narratiivini – “Eesti kui uus Põhjamaa.” Kuigi Eesti poolt on vähemalt retoorikas soov ja tahe liikuda põhja olemas, siis pole üldse kindel, kas Põhjamaad meid avasüli enda sekka ootavad. Sidusus regiooniga eeldaks koostööd ja seda ka poliitikate eesmärgistamise ning elluviimise osas. Kaugele oleme sellega jõudnud? Värskes Ragnar Nurkse instituudi poliitikaanalüüsis vaatasime laiemalt, kuidas teadus- ja innovatsioonipoliitikaid (TAI) Põhja- ja Baltimaade vahel koordineeritakse.
Kuna majandussuhted naabrite vahel on tihedalt põimunud ning teaduskoostöö kõrge, siis eeldaks, et ka poliitikate tasandil on koordineerimine tõusmas. Viisime käesoleva aasta alguses läbi süvaintervjuud Põhjamaade ja Baltimaade TAI agentuuride juhtidega ning analüüsisime riiklikke strateegiadokumente, mille põhjal koostasime poliitikaanalüüsi “Kas TAI poliitikad saavad ületada piire? Põhjamaade ja Baltimaade näide.“
Analüüs näitas, et TAI strateegiad ja meetmeid planeeritakse siiani rahvusriikide keskselt ning isegi Põhjamaade enda vahel on formaalne koostöö pigem sümboolne. Samas teevad Soome, Rootsi, Norra, Taani ja Island omavahel tunduvalt rohkem mitteformaalset koostööd. Viimane on seotud nii kultuuriliste sarnasustega kui ka ühiste (küll väiksemahuliste) meetmete pikaajalise koos planeerimisega. Et sellist koostööd üles ehitada ja tõsta ka poliitikakujundamise tasandil võimekust, peaksid Baltimaad antud hetkel nö peale maksma, st osalema miinimumis Põhjamaade Ministrite Nõukogu ühiskassaga programmides, looma ühismeetmeid jne. Sellega on aga seotud risk, et sisse makstud raha ei pruugi Eestisse kohe tagasi tulla, kuid strateegilise koostöötasandi ülesehitamine on väärtus omaette.
Kuigi Eesti juba mingil määral osaleb erinevates programmides, siis iseloomustab TAI koostööd Põhja- ja Baltimaade vahel siiski põhimõte „rohkelt juttu, kuid vähe villa“ (intervjueeritud poliitikakujundaja).
Poliitikaanalüüsi põhisõnumid
Innovatsioonivõrgustikud on järjest enam rahvusvahelised ning ka teadus- ja innovatsioonipoliitikad liiguvad integratsiooni suunas. Euroopa Liidus (EL) iseloomustab rahvusvahelist koostööd nii ülevalt alla tulev järkjärguline, katse-eksitusloogika kui ka iseseisev riigiülene regionaalne koostööloogika. Senini domineerivad ELis siiski rahvusriikide huvid ja hirm ebaõiglase tulujaotuse ees, mis takistavad sügavamat riikidevahelist integratsiooni.
TAI rahvusvahelistumine töötab edukalt vaid olukorras, kui riigid on arengutasemelt sarnased ja geograafiliselt üksteisele lähedal.
Põhjamaade ajalooliselt tihe koostöö põhineb alt-ülesse arenenud TAI sidemetest nii teadlaste kui ka ettevõtete vahel ning koostöös võib riikide vahel näha ka spetsialiseerumist; ühisteks poliitikameetmeteks on see kujunenud alles 2000. aastatel. Tõelisel ühiskassal põhinevad programmid on pigem sümboolsed ning rahaliselt ei ole viimased riikidele proportsionaalselt olulised, võrreldes rahvuslike TAI finantseeringute ning Horisont 2020 vahenditega. Seetõttu ei ole Põhjamaade vaheline koostöö riikides poliitiliselt kõrge tähtsusega ning jäädakse lootma alt üles arenevale koostööle.
Baltimaadel puuduvad tugevad, mitteformaalsed sidemed TAI organisatsioonidega nii omavahel kui ka Põhjamaadega. Kuigi kaubandus- ja teadussidemed on regioonis märgatavad, siis on arengutasemete vahe oluliseks teguriks TAI koostöö edendamisel. Mitteformaalsed võrgustikud aga ei teki iseenesest ning Baltimaadel tuleb suurendada esialgu formaalset osalust Põhjamaade ühisprogrammides, et saaksid tekkida tihedamad sidemed poliitikakujundajatega, et edaspidi oleks võimalik laiendada koostööd ja koordinatsiooni programmi tasandilt ka poliitikakujundamisele.
Kuigi Põhjamaad ei seisa programmide laiendamise vastu Baltimaadesse, siis allahindlusi ei tehta ning see tähendab tõelisel ühiskassal põhinevat rahastamist, millega ei pruugi ka Eestisse tagasitulev tulu olla sissemaksetega võrdväärne. Tegemist on peamiselt lühiajalise poliitilise riskiga, kuna pikemas perspektiivis tooks koostöö ja koordinatsiooni tugevdamine Baltimaadele nagunii laiemat kasu. Rahvusvaheliste programmide rahvuslik tulujaotus võib olla edaspidi suurimaks takistuseks TAI süsteemide lähenemisel.
Kuigi poliitiliselt ei ole regionaalne koostöö piirkonnas väga kõrge tähtsusega, siis on läbi temaatiliste globaalsete väljakutsete võimalus Põhjamaade-Baltimaade koostöö edendamiseks olemas. Viimase edendamine peaks põhinema siiski dünaamilisel koostööl ja pehmema iseloomuga struktuuridel, et vältida otsest konflikti TAI riiklike huvidega.
Rainer Kattel, Nurkse instituudi professor, TTÜ kuratooriumi liige
TTÜ areng on viimasel kümnendil olnud muljetavaldav, mida kinnitas ka 2014 aasta lõpus toimunud institutsionaalne akrediteerimine. Samas on TTÜ visioon olla “Läänemere regiooni üks juhtivaid tehnoloogiaülikoole”. Kui kaugel või lähedal oleme Läänemere regiooni juhtivatest tehnoloogiaülikoolidest? Alljärgnev lühike analüüs vaatleb TTÜd meie regiooni ning paari Euroopa juhtiva tehnoloogiaülikoolide kontekstis ning arutleb TTÜ strateegiliste valikute üle.
Võrdlus numbrite keeles
Tabel 1 toob ära võrdluse aluseks valitud ülikoolid ning nende positsioonid kahes laialt kasutatud rahvusvahelises ülikoolide edetabelis. Ülikoolide valiku aluseks oli nende reputatsioon, erinev kultuurikontekst ning ka andmete kättesaadavus.
Tabel 1. Võrdlusülikoolid ja nende koht rahvusvahelistes edetabelites
Times Higher Education edetabelis ei ole ühtegi Eesti ülikooli. QS-i edetabelis on Tartu Ülikool 379 ja TTÜ 501-550 kohal. Ida-Euroopa (sh endine NSVL) maade hulgas on Tartu Ülikool QS edetabelis 8, TTÜ 17.
Kõik võrdlusülikoolid on pärit selgelt erinevast kultuurilisest kontekstist ning kolme ülikooli puhul on tegemist mitte-inglisekeelse töökeskkonnaga, kust teadlaste jõudmine rahvusvahelisele areenile peaks olema sama raske kui Eesti teadlastel.
Edasise võrdluse allikad on järgnevad: ülikoolide aastaaruanded ning finantsraportid 2013 aastast, kuna need sisaldavad andmeid ka ELi finantseerimise (struktuurivahendeid ei kuulu siia alla) ja ettevõtluslepingute kohta (nende kogumist abistas Rauno Mäekivi). Andmete võrreldavus sõltub mainitud aruannete kvaliteedist ning võrdlust tuleb käsitleda pigem indikatiivsena. Eriti raske on hinnata teadlaste (researcher) arvu võrreldavust, seetõttu on siin kasutatud ISI Web of Science InCites andmebaasi 2010-2012 keskmist teadlaste arvu iga ülikooli kohta. Samamoodi ei ole päris üheselt mõistetavad aruannetes ELi rahastuse summad, TTÜ puhul on kasutatud 2015 aasta eelarve materjale, kuna seal on ELi rahastus kõige selgemini väljatoodud. Teadustulemused (artiklid ja tsiteeringud) pärinevad ISI Web of Science andmebaasist InCites ja käsitlevad 2012 aastat.
Esmalt saame vaadelda sisendeid: kui palju on teadlasi ja millised on eelarvete mahud ning allikaid, seda kajastab Tabel 2. Tabel 3 taandab omakorda need sisendid suhtarvudeks.
Tabel 2. Ülikoolide teadlaste arv, rahastuse allikad (miljonites eurodes)
Järgnevalt saame sama lühidalt vaadelda ülikoolide tulemusi: kui palju kraade kaitstakse, kui palju publitseeritakse, jne. Tabelid 4 ja 5 annavad lühiülevaate ülikoolide tulemustest ning sisendite-väljundite suhetest.
* Intellektuaalomandiga seonduvat temaatikat tuleks käsitleda eraldi analüüsis, milleks siinkohal ruumi ei ole.
Tabel 5. Ülikoolide sisend-väljund suhted (rahalised näitajad on miljonites eurodes)
Seni äratoodud andmed ei arvesta võrdlusülikoolide asukohamaade jõukust ja majanduse arengutaset. Majanduse arengutaset näitab võrdlemisi robustselt SKT jooksevhindades, käsitletuna ostujõustandardi alusel ning vaadelduna elaniku kohta. Selline näitaja arvestab nii erinevat arengu- kui hinnataset. Selliselt mõõdetud SKT on Sveitis 2,21, Rootsis 1,73, Soomes 1,54 ning Inglismaal 1,48 korda suurem kui Eestis. Tabelis 6 on ära toodud mõned võtmetähtsusega suhtarvud, mis on läbi jagatud SKT erinevusega. Sellisel kujul arvestavad need suhtarvud majanduse arengu- ja hinnatasemete erinevustega. Ehk teisisõnu näitab Tabel 6 kui palju peavad ülikooli tulemuste saavutamiseks kulutama.
Tabel 6. Majanduse arengu- ja hinnatasemega arvestav ülikoolide võrdlus
TTÜ tugevused ja nõrkused
Ülaltoodud tabelite põhjal võime teha järgnevad järeldusi.
1. TTÜ kasvuruum on eelkõige ELi rahastuses
Majanduse arengutaset arvestades on TTÜ eelarve teadlase kohta mõnevõrra väiksem kui Aaltos, ja 2-3 korda väiksem kui ETHs, KTHs ja Imperial College’s. Samasugune vahe on ELi rahastuses, mis on TTÜs väiksem kui kõikides võrdlusülikoolides. TTÜst 2 kuni 2,5 korda suurema ELi rahastamisega (teadlase kohta) ETH, Imperial College ja KTH märkimisväärselt suuremad kulutused teadlase kohta ongi ilmselt seletatavad nende suurema ELi rahastamisega.
ETH ja KTH puhul on ettevõtluslepingutest saadav tulu 5-6 korda suurema mahuga, kuigi näiteks Aaltot ületab TTÜ juba täna selles osas ning ka Imperiali mahud on võrreldavad. Seega võib ettevõtluslepingute puhul olla oluliseks ümbritseva majanduse struktuur ning kui suur on nõudlus T&A järele erasektoris ning kuidas seda finantseeritakse (s.h millised on riiklikud erasektori T&A investeeringuid toetavat mehhanismid, nt Inglismaal on olulisel kohal maksusoodustused, Soomes need aga sisuliselt puuduvad).
Võib väita, et eelarve kasvuks on TTÜ peamiseks allikaks eelkõige ELi erinevad rahastusmehhanismid, teatud määral ka ettevõtlustulud. Samas ettevõtluslepingute osakaal kogueelarvest on TTÜs juba täna konkurentsivõimeline, eriti Aalto ja Imperial College’ga võrreldes.
2. Teadustulemuste konkurentsivõime on märgatavalt nõrgem TTÜs
Kui teadlase kohta publikatsioonide arvus on TTÜ mahajäämus võrdlusülikoolidest selge, siis tsiteeringute osas teadlase kohta on mahajäämus taaskord suurusjärgu võrra suurem. Siit võime järeldada, et TTÜ teadlaste rahvusvaheline konkurentsivõime – kui palju TTÜ teadlaste publikatsioonid leiavad käsitlemist mujal – on madalaim võrdlusülikoolide hulgas.
Võib spekuleerida, et näeme seost tsiteeringute ja ELi rahastuse vahel: ETH, KTH ja Imperial College tsiteeringud teadlase kohta on kõige kõrgemad ning samades koolides on ka ELi rahastus teadlase kohta kõige suurem. Lisaks on ETHl ja KTHl 5-6 korda rohkem ettevõtluslepingute tulu teadlase kohta kui TTÜl.
3. PhD haridus on TTÜs märkimisväärselt kallis, MA haridus on üks efektiivsemaid, patenditaotlustes on TTÜ konkurentsivõimeline
PhD hind on TTÜs konkurentsitult kõige suurem, st ühe PhD saamiseks kulutame oluliselt rohkem kui võrdlusülikoolid. Magistrikraadide osas on aga olukord peaaegu vastupidine, TTÜ suudab neid kraade päris efektiivselt väljastada. Samas kui soovida suurendada ELi rahastust, siis pole magistrikraadid kuigi olulised (erinevalt PhDst); küll aga on need oluline panus ühiskonna ja majanduse arengus. (Antud võrdlus ei ütle midagi kraadide ega õppetöö kvaliteedi kohta).
Patenditaotluste hinna poolest on TTÜ sarnasel tasemel kui võrdlusülikoolid, mis aga ei ütle veel midagi selle kohta, kui palju neilt tulu teenitakse ja milline on nende majanduslik potentsiaal.
Võrreldes Euroopa juhtivate tehnoloogiaülikoolidega on TTÜ tänased
1. Tugevused: ettevõtluslepingute osakaal ja magistritaseme õppe efektiivsus, kus TTÜ on juba praegu suhteliselt konkurentsivõimeline.
2. Kitsaskohad ja samas ka potentsiaalsed kasvukohad: ELi rahastamine ja kaitstud doktoritööde arv (mingil määral ka ettevõtluslepingutest saadav tulu). Mõlemad sõltuvad eelkõige tugevatest teadusrühmade juhtidest (professorid, vanemteadurid). Just viimaste rahvusvahelise konkurentsivõime osas on TTÜ mahajäämus kõige märkimisväärsem. Teaduse konkurentsivõimel on ka oluline panus erinevates ülikoolide edetabelites.
Kuidas edasi?
Siit võiks kooruda TTÜ peamine strateegiline rõhuasetus järgnevaks perioodiks ehk uuele rektoraadile: teadusrühmade juhtide kvaliteedi tõstmine läbi sihipäraste tegevuste (nt oluliselt kõrgema kvaliteediga konkurents akadeemilistele kohtadele; järeldoktorantuuri kaudu globaalsete talentide TTÜsse toomine, jne) ning uue struktuurivahendite perioodi võimaluste maksimaalne kasutamine nendeks tegevusteks.
Lõpetuseks, kuna TTÜs on toimumas rektorivalimised võime vaadata ka võrdlusülikoolide rektoreid. Mõneti üllatavalt on silmatorkavaks ühiseks jooneks siin võrreldavate ülikoolide tänaste juhtide puhul nende väga kõrge teaduslik tase ja asjaolu, et enamasti ollakse pärit samast ülikoolist, mida juhitakse (kuigi kõigil on ka mujal õppimise-töötamise kogemus).
ISI Web of Science andmebaasi alusel on võrdlusülikoolide juhtide h indeksid järgnevad:
Peter Gudmundson (KTH): 20
Lino Guzzella (ETH): 27
Tuula Teeri (Aalto): 63
Alice Gast (Imperial): 14
TTÜ rektoriks kandideerinud teadlaste h-indeksid on järgnevad: Aaviksoo 10, Kübarsepp 9, Salupere 9 ja Ustav 23.
Tegelikult ei tohiks tulla üllatusena see, et tippülikoole juhivad eelkõige tippteadlased. Tänased tippteadlased pole ammu enam elevanditornis vaiksed nohikud, enamasti peavad tippteadlased olema suurepärased finantsistid ehk teadus- ja rakendusuuringute projektide juhid ning globaalsed võrgustujad parimate talentide otsimisel. Tegemist on heas mõttes väga ettevõtlike inimestega, kes töötavad igapäevaselt globaalses konkurentsis (mida omakorda kinnitab edukate ülikoolide suur ELi projektide rahastus). Teisalt on tippteaduse juhtimine tänaseks nii spetsialiseerunud tegevus, millega ilmselt on väljast tulijatel (st mitte-teadlastel) keeruline hakkama saada.
Ralf-Martin Soe ja Rainer Kattel, TTÜ Nurkse instituut
Kontseptsioonina on tark linn alles välja kujunemas. Ilma defineerimata mõistab iga lugeja seda omamoodi. Niisamuti nagu innovatsioon tähendab ühele einsteinlikku idufirmat kusagil garaažis, kus mõeldakse välja uut, maailma tagurpidi keeravat algoritmi, nii on teisele innovatsioon iga-aastane tööprotseduuride uuendamine vallavalitsuses, nt järkjärguline üleminek e-arvetele. Kusjuures, mõlemal on õigus – innovatsioon lihtsalt ongi väga lai mõiste. Targa linna määratlemine on veelgi keerulisem kui innovatsiooni määratlemine, sest kontseptsioonina seda alles sõnastatakse. TTÜ Nurkse instituut koos majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi, IKT-klastri, Helsingi linna, Aalto ülikooli ja Euroopa IKT-laboriga on algatanud ambitsioonika projekti – FINEST Twins – koondamaks targa linna teadmised ja innovatsiooni ühte tippkeskusse Tallinnas.
Mis on tark linn?
Tark linn on teiste lähedaste mõistete – intelligentne linn, teadmiste linn, säästev linn, andekas linn, võrgustunud linn, digitaalne linn jne – hulgast hakanud silma paistma, seda kasutatakse rohkem. Kusjuures, mõistete koondumine sõnapaari ‘tark linn’ alla ei ole olnud loomulik, vaid väga suuresti mõjutatud suurorganisatsioonide – ÜRO võrgustik, Euroopa Komisjon – poliitikast, eriti aga teaduse ja innovatsiooni rahastamisest. Selle valdkonnaga tegelemise sügavam põhjus on urbaniseerumine, linnade, eriti megalinnade, laienemine maapiirkondade arvelt.
Kahjuks on ingliskeelne termin smart city presidendi ‘sõnause’ võistluselt välja jäänud. Selle tõlge ‘tark linn’ ei ole õnnestunud. Mitte ideaalne, aga parem oleks näiteks ‘nutikas linn’ või ‘nutilinn’ (nagu smartphone ja smart specialisation on tõlgitud ‘nutitelefon’ ja ‘nutikas spetsialiseerumine’). Probleem on selles, et smart city tähendab eelkõige digilahendustele soodsat keskkonda (digitaalne linn = tark linn), selle eesmärk ei ole linnale positiivset või negatiivset väärtust omistada. Sõna ‘tark’ on eesti kultuuriruumis aga normatiivne. Tekib küsimus: kui nimetame mõnda linna targaks linnaks, siis milline on rumal linn?
Kui üks Eesti mittedepressiivne linn, nimetagem seda Väikelinnaks, otsustaks e-eduloole vastupidises suunas sammuda ja luua hoopis keskkonna, mis on ilma e-teenuste ja nutiseadmeteta, tähendaks see keeleloogiliselt vastandina targale linnale, et Väikelinn on loll linn. Siin ongi probleem. Väikelinn ei ole loll linn, vaid nutiseadmeteta linn. Kusjuures võib see olla eristumiseks väga intelligente samm: defineerida end e- ja nutivabana ning pakkuda võimalusi suhtluse- ja raamatupuhkuseks. Samamoodi jookseme ummikusse küsimuse peale, kas Edgar Savisaare juhitav Tallinn on targem linn kui Urmas Klaasi juhitud Tartu. Kindlasti on siin igaühel oma arvamus ja see võtab hästi kokku selle, kui laialt on võimalik linna definitsiooni mõista. Parem küsimus on: kumb on rohkem digiteenustega ühendatud, kas Tallinn või Tartu? Seda on võimalik täiesti objektiivselt hinnata, solvamata ühe või teise linna elanikke.
Tark linn = info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) rakendamine + kaasav valitsemine + linnadeülene koostöö
Siiski, kogu defineerimise keerukuse juures on jõutud ühisele arusaamisele, et tark linn pakub IKT-lahendustele ja kaasavale valitsemisele toetudes avalikke teenuseid. Seega, targa linna kontseptsiooni esimene komponent on digiteeritus (ükski linn ei ole tark ilma IKT- lahendusteta). Teine osa on kaasav valitsemine: ilma huvigruppide (linnakodanike) kaasamiseta ei ole ükski linn tark, ükstapuha, milline on linna digiteerimistase. Kolmas tahk, mis otseselt targa linna definitsioonis ei kajastu, on linnadeülene koostöö. Isegi megalinnad, nt Söul või Rio de Janeiro, ei saa olla targad linnad ilma koostööta.
IKT eesmärk on linnaelanike igapäevaprobleemide võimalikult efektiivne ja ökonoomne lahendamine. Tehnoloogia rakendamine on jällegi väga lai tegevus, selle alla kuuluvad intelligentsed transpordisüsteemid, nt sõiduplaneerijad, mis soodustavad säästvat liikumist, ressursside kokkuhoid (targa kodu lahendused, digitaalne rohelisest mõtteviisist kannustatud linnaplaneerimine, autonoomne taastuvenergia tootmine), digitaalne ärikeskkond, üldisemad teemad, nt digitaalne haridus ja tervishoid. Samuti on oluline valdkond tark linnavalitsemine, mis ei ole sama, mis ‘tark linn’, vaid üks komponentidest ja tähendab andmete digiteerimist ja teenuste elektroonilist sidumist. Näiteks on osa targast valitsemisest ka koostööd innustavad riigihanked ja digikeskkonna arenguga arvestav planeerimine.
Linna- ja riigiüleste IKT-lahenduste arendusse tuleb kaasata kodanikke ja huvigruppe, selleks et arendada demokraatiat kiirema tagasiside abil. Näiteks levib üle maailma võimalus teavitada linnavalitsust tekkinud probleemist elektrooniliselt. Olgu selleks siis tänavaauk või prügihunnik metsas. Üks foto nutitelefoniga ja mureküsimus jõuab peaaegu reaalajas õige ametniku arvutisse. Iga kord, kui siinsete spetsialistidega seda arutame, saame vastuseks: ‘Meil on ka selline lahendus olemas, siseministeerium töötas selle välja.’ See vastab tõele, tehniliselt on rakendus olemas, kuid seda ei kasuta laialdaselt ei elanikud ega omavalitsused. Kaasamise mõte on seega avaliku teenuse vajaduse ja nõudluse ennustamine.
Kolmandaks on vaja koostööd. IKT põhineb standarditel, kuid õnnetuseks on neid liiga palju. Kui autoliikluses on kaks süsteemi – parem- ja vasakpoolne –, elektripistikutel kümmekond, siis IKT-valdkond on väga killustunud ja ühes kitsas sektoris neid sadu. Näiteks e-arvete standardeid on saja ringis, sest linnad, riigid ja ettevõtted on erinevad. Kui üks targa linna ettevõte soovib oma geniaalset Pärnule tehtud IT-lahendust linna X eksportida, siis selgub, et tehnoloogiliselt on see erineva platvormi tõttu teise keskkonda sobimatu või on takistuseks linna teistsugune linnaehituslik struktuur.
Probleemi lahendamiseks ja IT-teenuste laiemaks levitamiseks (idufirmade keeles skaleerimiseks) on linnad alustanud konsortsiumide loomist. Eesmärk on kokku leppida tehnilises arhitektuuris, et näiteks Helsingile loodud lahendusi oleks võimalik kiiresti kasutusele võtta ka Barcelonas ja Istanbulis.
Et suurendada eestimaiste lahenduste ekspordipotentsiaali, on targa linna valdkonnas vaja ülevaadet töötavatest tehnoloogiatest, toimivatest kaasamismeetoditest ja linnadeülest koostööd. Arvestada tuleb ka sellega, et IKT- ja targa linna lahendused muudavad põhjapanevalt meie elu. Ja mitte ainult positiivses suunas. Andmete turvalisus, privaatsus ja inimese kontroll tehiskeskkonna üle on teemad, mis vajavad põhjalikku analüüsi ja laialdast diskussiooni.
‘FINEST Twins’ projekt
TTÜ koos majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi, IKT-klastri, Helsingi linna, Aalto ülikooli ja Euroopa IKT-laboriga on algatanud ambitsioonika projekti koondamaks targa linna teadmised ja innovatsiooni ühte tippkeskusse Tallinnas. Idee on heaks kiitnud Euroopa Komisjoni innovatsioonirahastuse eksperdid, kes otsustasid esimeses faasis toetada tippkeskuse äriplaani loomist. Kui see osutub edukaks, investeerib Euroopa Komisjon projekti 10–20 miljonit eurot.
Targa linna tippkeskuse eesmärk on luua raamtingimused linna arengut soodustavale innovatsioonile, samuti meelitada ligi rahvusvahelisi investeeringuid. Keskusest saaks uudsete lahenduste ja ettevõtete hüppelaud rahvusvahelisele turule sisenemiseks. Projektiga soovime luua tekstkeskkonna, kus saavad kokku teadus, innovatsioon ja ettevõtlus. Lõpptulemusena paraneb elukvaliteet, suureneb mobiilsus ja tiheneb piiriülene koostöö.
Kontrollkeskkonnas (livig lab) katsetatakse turule sisenemiseks piisavalt küpseid lahendusi, e-riigi ning teiste linnastumise ja linnade kui ökosüsteemidega seotud uuendusi. Samuti saab järele proovida kodanike kaasamise viise ja teenuste vajaduse hindamise mooduseid.
