#kevade

[herobrilne]

toomelik agenda

[hana-loves-bumblebees]

Unsurprisingly, I love them

#mytoomelikagenda

[filmap]

Kevade / Spring Arvo Kruusement. 1969

Church Köstri allee 2, Palamuse, 49226 Jõgeva maakond, Estonia See in map

See in imdb

[sim0nic]

"But that was his last laugh in the lunch period."

The context: Toots had caused some trouble, which angered the school's curate. The former hid under one of the desks of the school's classroom and the Curate began to look for him.

[Reference text, translated:]

[The thought that nobody was going to tell the Curate where he was hiding] eased [Toots] a lot, and instantly forgetting the danger hovering above his head, he took out a knife from his pocket and started cutting Toomingas' boot soles.

"What are you doing!" a startled Toomingas whispered and pulled away his leg.

"Peeling Toomingas!" was said from under the desk, and at the same time a noise emitted from there, as if some small engine had been activated. Pup-pup-pup, Toots laughed. But that was his last laugh in the lunch period. [Continued]

[Continues] The Curate didn't miss the secret conversation with the under-desk-man whatsoever, and by crouching and squatting to see under the desks better, the Curate suddenly made eye contact with Toots.

"Ahah! There you are!"

[Reference text translation end]

Reference text, originally in Estonian, from "Kevade" by Oskar Luts:

[biokam]

Rein Aedma and Arno Liiver in Kevade (Arvo Krusement, 1969)

[sugisxiv]

In̉n̿̉͐̒oͪ̓̅͛cͥ͆ͦe̅͒n̋ͣ̌͗̎ͨ̒c̿e̓̒ Sacrifice ̔̏̃̍̒Vengeance ͒͌̾͌̀̒                                                                                                      T̲̰̫̫h̯̊ͨ͠e̵̹̮̰̯̮̿ͣͧ̚ ̨͆K͖̖͉e̗̓́v̴̭̘̟a̾ͩ͆̽ͭ͡d̵̹̠̹͚̑ͯ̊̚e̖͍̺͓̳͕͓̎͊̏̍ͯ ̳̥ͪ̍ͩ̽ͣ͝A̩̠ͩ̀̉̑̏̏̀͢r̹̪̼̈́̃c̰̰̜͙ͯ́

[masenduses]

hiliskevade

Tere, armas inimene!

Kuigi meie lahkuminekust on nüüd juba pea kuu aega.. Või isegi rohkem. Viimati suudlesin ma sind juuli keskel. Viimati oli meil koos siiralt tore juuni keskel. Niisiis – meie lahkuminekust on nüüd möödas juba tükk aega… kuigi seda ei saa ju tegelikult lahkuminekuks nimetada. Me ei olnud isegi päriselt koos. Mis asi see meie vahel siis oli ja miks see siiamaani mind niiviisi painab? See, mis meie vahel oli, sest midagi ju ikkagi oli, seda peame me mõlemad tunnistama… See , mis meie vahel oli, oli väga ilus. Ja kui see lõppes, oli mul väga raske. Sa ei teinud mulle haiget. Sa tegid mind väga õnnelikuks. Need päevad, mis ma sinuga koos veetsin, olid mu elu kõige ilusamad. Ma tundsin end targa ja kaunina. Ma ootasin su kirju, ma ootasin sinuga kohtumist. Iga kord, kui ma sind nägin hakkasid liblikad mu kõhus mürglit tegema. Iga kord kui ma sinu peale mõtlesin, läksid mu peopesad higiseks, süda tõmbus kokku ja näole ilmus naeratus. Ma ei mõelnud kojumineku peale ka siis, kui vihma sadas, kell oli neli hommikul ja ma pidin juba viie tunni pärast tööl olema. Mul ei tulnud see pähegi. Mu peas olid ainult sina. Mu kõrval olid ainult sina. Sina, sinu hääl, sinu puudutused, sinu suudlused. Ainult sina. Tunnen vahel siiani seda, kuidas sa mu võõrasse kõrvalhoovi tõmbasid ja me seal siis tundide viisi lihtsalt istusime ja suudlesime. Ma ei unusta seda kunagi. Ma ei unusta, kuidas me hommikuvalguses treppidest üles Toomemäele jooksime või seda, kuidas me hommikuti Supilinna tänavail lihtsalt keerutasime. Ma ei unusta seda mitte kunagi. Mu elu ainus eesmärk oli, et sina oleksid õnnelik. Ma ei hoolinud millestki muust. Ma olin õnnelik, et sa said minu sõpradega hästi läbi ja ahmisin innuga kõike seda tarkust, mida sa minuga jagasid. Sinu pehme kampsuni lõhn, mis kogu öö minu voodis lebas, see lõhn on siiani mu padjal. Ma ei suuda sind unustada.

Ja ometi, kui see läbi sai, mõtlesin ma, et mis see siis ära ei ole. Me ei olnud ju isegi päriselt koos. Unustan ja lähen edasi. Ometi närib see mind siiani. Kui ma sind näen, kaob jalge alt pind. Kõik tuleb meelde. Kõik. Kõik tuleb meelde ka siis, kui ma meie sirelitest möödun. Või siis kui kõnnin Inglisillal, kus sa mind esimest korda suudlesid. Kõik tuleb meelde. Ja siis on mul raske ja valus. Aga ometi ma naeratan sulle mõeldes. Ometi tahan ma, et sa oleksid õnnelik. Ja selleks peab vist lihtsalt lahti laskma. Ja ikka veel on mu südames mingi lootusepoeg, kes peaks ammu juba surnud olema. Keda ei oleks tohtinud sündidagi. Aga ta on. Ma surun teda pidevalt alla, aga tean, et ta on olemas. Samas tean ma peas ka seda, et see ei saa enam kunagi olema. Mitte kunagi. Aga ma loodan, et sa oled õnnelik. Sest mina igatsen sind ikka kell üks öösel. Igatsen väga. Ja tahan, et sina oleksid õnnelik. Sest sa tekitasid mu hinges midagi sellist, mida seal juba kaua pole olnud ja ilmselt mitte kunagi taas ei tule. Sa panid mind tundma.

[eluga]

Lible. Koolimaja. Kevade tegelased

Palamuse, Eesti