#linnamatk

[riiamaejahmerdamine]

Pilt ütleb rohkem

Üskord hiljuti avati üks Emajõe hooaeg. Pilt ütleb rohkem sõna, aga aktsendiks juurde, et Karlova sadamast kesklinna poole minnes võis sel pääval teha huvitava tähelepaneku: 

Eesti esipaari märgiline lahusolek - üks pool jalutab hooaega avavas sadamas ning veidi maad eemal teine toetab kivistununa, kuid värvikana Sõpruse silda (kes ei tea, siis Stencibility festival teab). Seda meil pildil pole, kujutage parem ette.

Kes näeb siili?

Piiritlemas

Kohvikukontrastid

Laisiku tugevusetest

Läks looja

[riiamaejahmerdamine]

Suured tunded

Riiamäekad on tundeküllased elukad. Küll nad tunnevad (liigselt?) kaasa, vastu, kõrgelt, sügavalt, õiglaselt, ülekohtuselt ja kõike muid värvinguid.

Mõni ütleb, et emotsioon on  vaid viiv, ning meie endi olemus on midagi hoopis muud. VÄGA HEA. Sest maagilisel nõidade ööl tundsime väga palju tundeid ja need küll kõik meie olemusse ära ei peaks mahtuma. 

Näiteks üks meist päästis pargipingilt ühe ennast oimetusse põgenenu ning sai selle tänutäheks enesele läbi linna hõikleva jälitaja, teine oli sunnitud MISKISE maharaputamiseks võtma ette päiksetõususe 10-kilomeetrise rattarännaku.

 Kõik lõppes muidugi meile omaselt filosoofilises köögivestluses - lõpp hea, kõik hea. Ja üleüldse hea. (Sest päikesetõus on ikka üks imeline asi küll!) Ning motoks jääb siiani siiski veel see, et püüame elada, eelistades homset mina, mitte tänast mina.

Lõpetuseks väike tiiser sellest, mis juhtub kui emotsioon üle keeb: