Koirohi kasvab kuivadel rannaniitudel, liivikutel, karjamaadel, sagedamini aga õuedes, tarade ääres ja kõnnustutel kas metsikult või metsistunult.
Seda kogutakse õitsemise eel, juunis-juulis; kuivatatakse varjulises kohas.
Koirohtu kasutatakse tinktuurina esmajoones söögiisu tõstmiseks, maomahla ülihappesuse ning mao- ja soolegaaside vähendamiseks, halva suuleha kaotamiseks, kõhulahtisuse ja kroonilise kõhukinnisuse, maksahaiguste ja ainevahetushäirete ravimisel.
Selle tarvitamisega ei tohi liialdada, sest ta võib esile kutsuda lihasekrampe, peapööritust, närvihäireid jne.
Kirjeldus
Koirohi kasvab kuivadel rannaniitudel, liivikutel, karjamaadel, sagedamini aga õuedes, tarade ääres ja kõnnustutel kas metsikult või metsistunult.
Ta on mitmeaastane rohttaim, puitunud juurikatega.
Vars on 40-60cm kõrge, püstine, oksine, hästi lehistunud.
Lehed on kaheli- või kolmeli-sulglõhised, süstjate tömpunud tippudega, siidbiltjad, lõhnavad, mõru maiguga, alumised rootsulised, ülemised rootsutud.
Õied kollased; putkõied mõlemasugulised, servas vaid emasõied väljaulatuvate emakasuudmetega. Korvõisikud peaaegu kerajad, lühiraolised, enamasti longus, paljude hulgaõieliseks pööriseks koondunud nuttidega.
Õitseb juulist septembrini. Eesti NSV-s esineb metsikult harva (vahel mereranniku liivikutel), sagedamini aga kultiveeritavana aedades.
Ravim
Ravimina kasutatakse taime ladvaosa koos lehtedega - herba Absinthii, aga ka lehti- folia Absinthii. Koirohtu kogutakse õitsemise eel, juunis-juulis; kuivatatakse varjulises kohas.
Droogi moodustavad ladvaosad pikkusega kuni 25cm, kusjuures korvõisikute läbimõõt kuni 4mm. Lõhn aromaatne, eriti hõõrumisel, maitse väga mõru.
Niiskust võib droog sisaldada kuni 13%, pruune ja kollaseid leheosi mitte üle 3%, varreosi läbimõõduga üle 3mm kuni 3%, mineraalaineid kuni 1,5%; soolhappes lahustamatu tuhajääk peab olema alla 3%.
Droog sisaldab mõruaine glükosiide absintiini ja anabsintiini umbes 0,5%, eeterlikku õli 0,5-2%, artemisetiini (flavonoid), vähesel hulgal parkainet, vaiku, õun- ja merivaikhapet, fütontsiide, C-vitamiini (0,12-0,54%, arvestatuna kuiva taime kohta), karotiini.
Eeterlik õli sisaldab asuleene ja on seetõttu rohekas-sinine. Asuleenid tekivad destilleerimisel mõrudest glükosiididest. Vaheproduktina on avastatud artabsiin, mis destillatsioonil hamasuleeniks muutub. Eeterlik õli on tujüülalkoholi ja tujooni sisalduse tõttu mürgine.
Toimed
Koirohi kuulub teaduslikult tunnustatud ravimtaimede nomenklatuuri, on aga tuntud ka rahvameditsiinis kui mitmekülgse toimega vahend.
Teda kasutatakse tinktuurina esmajoones söögiisu tõstmiseks, maomahla ülihappesuse ning mao- ja soolegaaside vähendamiseks, halva suuleha kaotamiseks, kõhulahtisuse ja kroonilise kõhukinnisuse, maksahaiguste ja ainevahetushäirete ravimisel.
Ei ole soovitatud tarvitada pikaajaliselt suurtes annustes nn. koirohuviinana, sest see võib esile kutsuda närvihäireid.
Koirohtu kasutatakse ka teena (i teelusikatäis kuivatatud koirohulehti 2 klaasitäie keeva vee kohta).
Koirohu tarvitamisega ei tohi liialdada, sest ta võib esile kutsuda lihasekrampe, peapööritust jne.
Koirohi kuulub ka söögiisutee koostisse (koirohuürti 8 osa, raudrohuürti 2 osa); valmistamiseks võetakse 1 teelusikatäis ürdisegu 2 klaasi keeva vee kohta. Lastakse jahtuda, kurnatakse ja võetakse 2 või 3 korda päevas 1 spl veerand või pool tundi enne söömist.
Apteekides on müügil mitmeid preparaate, mille koostisse kuulub koirohi: koirohutilgad - tinctura Absinthii, koirohu ekstrakt - extractum Absinthii spissum, mõrutinktuur - tinctura amara, mõru tee - species amara.
Taime levi
Allikad
Tammeorg, J., Kook, O. & Vilbaste, G. (1973). Eesti NSV Ravimtaimed. Tallinn: Valgus.
Kanarbik kasvab kuivades metsades, nõmmedel, liivikutel, raiesmikel, luitedel, ka rabamännikutes.
Kogutakse õitsemise ajal, juulist septembrini, ja kuivatatakse katusealustes laialilaotatuna.
Kasutatud sapi- ja neerukivide puhul, liigse rasvumise vastu, närvide rahustamiseks, maokatarri raviks ja maomahla liigse happesuse korral.
Kirjeldus
Kanarbik kasvab kuivades metsades, nõmmedel, liivikutel, raiesmikel, luitedel, ka rabamännikutes. Ta on mitmeaastane kääbuspõõsas, 20-60cm kõrge.
Vars püstine või tõusev, paljas või veidi lühikarvane. Lehed väga kitsad ja lühikesed, peaaegu nõeljad, asetsevad katusekibide taoliselt, enamasti 4-realiselt. Õied väikesed, kellukjad, lillapunased, harva valged, neljalõhesed, lühiraolised, okste otsas ühekülgse kobarana; õiekroon tupest umbes poole lühem, mõlemad ühesuguse värvusega; kroon- ja tupplehti 4, tolmukapead lisemega. Vili - kupar.
Õitseb juulist septembrini. Esineb kogu Eesti NSVs.
Kogutakse õitsemise ajal ja kuivatatakse katusealustes laialilaotatuna.
Ravim
Kanarbik ei kuulu praegu ametlikult ravimtaimede hulka. Varem oli ta ravimtaim, kusjuures kasutati peamiselt ta õitsevat latva - herba Ericae. Droog toimib diureetiliselt.
Droog on omapärase lõhnaga, vaiguse, mõrkja maitsega, sisaldab flavoonglükosiide (kvertsitriin ja müritsitriin), arbutiini (kuni 1,5%), parkaineid jm.
Mesilased leiavad kanarbiku õitest sügisel mesinestet ja kanarbikumesi on hea kvaliteediga.
Toimed
Kanarbiku droogi kasutati teena (40 grammi 1 liitri keeva vee kohta) sapi- ja neerukivide puhul, annuses 1/2 klaasi korraga ja 1 kord päevas.
Rahvaravimina tarvitati kanarbikuteed liigse rasvumise vastu, närvide rahustamiseks, maokatarri raviks ja maomahla liigse happesuse korral.
Taime levi
Allikad
Tammeorg, J., Kook, O. & Vilbaste, G. (1973). Eesti NSV Ravimtaimed. Tallinn: Valgus.
