#pole luule

[unejumal]

aitäh

pühapäeva hommik, tegelikult on esmaspäev aga vanaema juures tundub alati nagu oleks pühapäev. sööme pannkooke ja joome kohvi. eile oli eesti vabariigi sünnipäev ja traditsiooniliselt vaatasime Elmo Nüganeni filme "Nimed marmomtahvlil" ja "1944".

kui pannkoogid olid söödud mõtlesime täditütrega jalutama minna ja otsustasime metsaraja kasuks, polnud rada tegelikult, me lihtsalt läksime metsa sumpama. kui olime natuke sügavamal, hüpanud üle kraavide ja mahakukkunud puude jäime seisma lagendikule, kus olid suured ilusad männid. seal seistes mõtlesin, et kui vähe aega tagasi tegelikult minu vanused poisikesed läksid sõtta. nad kõndisid ka mööda metsi, vahe ainult selles et nemad olid surmahirmus, püssid kaenlas. meie aga "matkame" oma soojad firmajoped seljas ja naudime värsket õhku vabal maal. ma võiks ju olla tige selle kõige juhtunu peale ja kiruda aga ma pigem tahaks olla tänulik, et meil on mets kus jalutada ja me ei pea seda tehes kartma vaenlast.

[unejumal]

ma teeks su heaks kõike ja siis natuke veel

•      •     • 

ärkaksin varem , et teha sulle pannkooke hilineksin tööle, et jahvatada sulle kohvi või parematel päevadel ei läheks tööle et juua sinuga verandal veini ja suitsetada sigareti või paar ma kuulaksin su bändiproove või käiksin su jalkatrenne vaatamas ma tuleksin varem bussijaama vastu et näeksid mu lehvitamist juba aknast  ja kallistaks sind kõvemini kui eal jäädes joovastusse su lõhnast loeksin sulle ette oma lemmik raamatut ja käiksin su koeraga jalutamas jooksin laupäeviti su sõpradega õlut  ning pühapäeviti raviks su pohmakat aitaksin leida su teist sokki kohtuksin su õe ja emaga teeks su eest voodi ära ja armastaks sind kogu südamest.

[unejumal]

sul on olnud raske päev tunned, et kõik see vaev on su õlul, ootad hetke ja paned muusika kõlama lähed rõdule ja paned suitsu põlema tunned, et raskus su hinges vajub kuhugi kaugele ja masendus hajub kohta, kust ta enam tagasi ei tule vähemalt täna, ta tagasi ei tule.

[unejumal]

post jaanilaupäeva mõttepohmakas

istun rongis ja sõidan koju. õues sajab vihma ja sombune on, mul on koer süles ja kuulan kurvema alatooniga laule. faking kliśee. sitt tuju ka veits, ärge saage valesti aru mul oli ülivinge õhtu eile ja ausalt pole ammu nii palju naernud, nii vabana tundnud ja nautinud hetke. lihtsalt liiga palju emotsioone ja see kõik tõmbas täiesti tühjaks. ma isegi ei tea enam millele mõelda. mu vastas istub üks kutt umbes 25 vms ja kes alguses mängis telefonist mingi mängu, vend on mega sillas, vist võidab ja nägu ainult naerul. pärast poole võttis raamatu lahti, luges veits seda  ja jälle naerab muhedasti enda ette. tahaks ka väikeste asjade peale nii faking õnnelik olla. ei tea kas aitaks tegelikult. faking koerailm on ja tahaks kassida. eesti keel on ikka imeline.

[unejumal]

mets kui kodu

kolisin suurlinnast maale kui olin kuuene, ehk suht tatikas. ma olin varem ka muidugi loodusega sõber olnud ja meeldis paljajalu murul joosta. aga siis ma reaalselt hakkasin tajuma seda enda ümber ning kui palju see mulle annab. nüüd on see veel rohkem süvenenud ja ma naudin looduses olemist südamest, sest seda võimalust mul pole koguaeg. mulle meeldib metsas koertega jalutada ja oma tiigis ujumas käia, korjata aiast marju ja metsaservast kõrvenõgeseid. no täiega maakas ühesõnaga. mega kaiffi saab sellest, loodus justkui tekitab sinus sõltuvust. looduses viibides alaneb vererõhk, hingamine muutub sügavamaks, aju töötab paremini ja “stress” asendub heaolutundega. mõnest minutist päevas piisab, et sellest eufoorilisest joovastusest sõltuvaks jääda ja end paremini tunda. me või vähemalt mina vajan loodust nagu kalad vett. 

[unejumal]

teen seda jälle

nimelt siis seda, et olen öösel liiga kaua üleval ja mõtlen. ma reaalselt tahan oma unegraafikut nii väga jälle korda saada, sest ma armastan varaseid hommikuid palju.

igatahes, tahtsin kirjutada sellest, et viimasel ajal on mind kohutavalt vaevanud inspiratsiooni puudus. tänu millele ma hakkasin ennast maha suruma ja üritasin sobida mingisse kasti. siis sain ma aru, et okei see täiega sakib ja ma pole elu sees selline nagu need kõik teised. see muutis mind kõige ja ma mōtlen KÕIGE suhtes mega pohhuistlikuks, see oli minu uus thing mis sakkis ka suht palju. sest ma ei teinud enam asju, mis mulle meeldisid ja milles ma tegelikult hea olin sest well mul oli nii pohhui. ainuke asi, mis ma jätsin enda juures võibolla silmnähtavalt samaks oli mu kohutav huumorisoon. nüüd lõpuks kui mul on olnud aega, et kodus olla ja rahulikult puhata, ujuda, koertega jalutada, hingata värsket õhku ja olla eemal siis sain aru, et selle inspiratsiooni puuduse taga olen ma ise ja ma pean lihtsalt lahti laskma. ma ei pea keskenduma sellele ühele karakterile, kes ma olen. ma võin ju ikka teha neid enda nõmedaid nalju aga samas teha lahedaid toidupilte või nautida seda, et ma saan kirjutada kõike mis pähe tuleb või kanda välja seda stiili mis ma ise tahan. tundub nagu täiesti mõtetu ja väike avastus eksole aga samas nüüd saan ma lõpuks edasi minna ja näidata teistele seda, mis ma tegelikult ka tahan ja ma ei ole kinni selles ühes kohas.

[unejumal]

not so basic hipster night time routine

tantsin koer süles keset elutuba ja laulan täiest kõrist kaasa moulin rouge soundtracki.(((uskuge mind, see näeb dramaatilisem välja kui kõlab.)))

- tee, mis ma enne tegin, istub ikka veel koos Marie Underi luulekoguga tugitooli kõrval oleva kapi peal ja on suure tõenäosusega juba ära jahtunud. nii palju siis sellest rahuliku õhtu nautimisest.

[unejumal]

suudlus = mokaplirts