Pühapäevaõhtud plazal ehk kuidas igavust peletada.
Pole juba mõnda aega kirjutanud. Sellele on väga lihtne põhjus - elu on lihtsalt igav ja rutiinne olnud. Ilmselt hakkab ka see sisseelamisperiood läbi saama ning need prügikotikesed, mis juba kolmandat päeva tänaval äraviimist ootavad ning kõike sodi maast näkku pühkiv liiv, ei tundugi enam oh-mis-uudsusena. Miljardid aastad elu planeedil Maa on näidanud, et elusolendid kohanevad kõigega. Noh, ja kui ei kohane, siis surevad välja, aga ma tõeliselt loodan ja arvan, et minu olukord veel nii dramaatiline ei ole.
Mida ma siis ka teinud olen, tahate teada? Enamuse ajast lihtsalt ilus olnud... Vahepeal Rotaracti jaoks kosküüme meisterdada aidanud ja uue sõbrannaga matesid joomas käinud...
Nüüd sellest pühapäevast tuleb juba tegusam päev, sest hakkan kolima. Ei, ärge valesti aru saage, et alles ta ju jõudis Cordobasse, juba kolib. Kuid asi on selles, et kahe poisiga toa jagamine, asjade kohvris hoidmine, krooniline ruumipuudus, iseenda vetsupaberi iga kord kaasas tarimine, 20 inimesega samadest nõudest söömine lihtsalt ei ole minu jaoks. Ja pealegi uue ning privaatsema koha eest maksan tunduvalt vähem kui praegu. Samuti ei meeldi mulle oma toitu külmkapis kilekotikese sees hoida. No selline pamp nagu multikates või vanades vesternides, et haara aga oksake, säti kott sinna külge, viska üle õla ja asu teele. Vahest võib ka juhtuda, et lähed külmkapi juurde, avad ukse, et sõõm külma mahla juua ja avastad, et pool sellest on juba otsas, ilma et sa väga oleks saanudki. Või avastad, et kellelgi on viimase kahe tunni jooksul hirmus isu olnud juustuviilakate, riivitud juustu ja 4 toore viineri järgi. Oh, ja kas ma seda veel mainisin, et mu toakaaslased norskavad ja räägivad unes? Mõnel ööl kõike seda korraga!!!
Eelmine nädal oli mõnes mõttes täidetud koduigatsusega. Pärast Argentina emadepäeva tuli uudis, et Eestis on lumi maas. Tahaks kaa.. Kõik need lumeuudised ja -pildid tegid südame häredaks. Teisest küljest aga Maanteeamet ja kõik teised targad - nähtavasti tuleb lumi igal aastal üllatusena enamusele. Mis siis, et Eesti on väga pikalt ühe koha peal ja samas kliimavööndis asunud. Tundub, et selle 8-9 lumevaba kuuga unustatakse täitsa ära, mis asi see veel on ja kuidas temaga käituda. Tänu ERRile saan ka mina uudiseid reaalajas vaadata ja see pilt oli ikka kurb. Inimesed, kes lumevangis istuvad, kelle buss hiljaks jääb ja kes kesklinnast Järvele kaks ja pool tundi sõidavad. Peab vist õnnelik olema, et mul neid jamasid sel aastal ei ole..
Juba eelmisest kolmapäevast alates on taevas peakohal ähvardanud kõik meile, linnaelanikele, kaela kallata, aga ainult lubadusteks ongi see jäänud. Pilved, tugev tugev tuul, mis kõik liiva ja sodi tänavalt näkku keerutab ning isegi vihmalõhn õhus! Aga lõpuks ei juhtu ikkagi midagi. Sellistel päevadel on ilm pigem lämbe kui kuum ja õhus on niiskust tunda. Juuksed näiteks kuivavad sellistel päevadel vähemalt 4 tundi ning on rasked ja häirivad. Mina isiklikult sarnanen Lõvikuningale oma lakaga, mis siis veel neist rääkida, keda on veelgi vägevama juuksepahmakaga õnnistatud.
Samuti on sellistel sajab-ei-saja päevadel väga vinged vennad sääsed. Nad on igal pool ja neid on palju! Tavaliselt keskpäeval nad välja ei tule, sest päikse käes on liiga palav, aga kohe kui läheb pimedamaks ja jahedamaks, on nad su ümber kambakesi! Ma pole vist lapsest saati nii ära sööödud olnud kui praegu. Ja oi kuidas sügeleb. Eestis oli mul hea nipp, lasin sääsepunnile Gutasepti peale ja kõik oli ok, ei vaevanud mind enam. Nüüd aga tühjenda terve pudel, ikka lähed hulluks! Kõige jubedam, et sääski pole isegi kuulda! Eesti suguvendadega ühesuurused, on nad vaiksemad. Lähed öösel magama, tuba on vaikne ja hommikul ärkad 3 kuppu käe peal ja veel üksteise otsas... Kohalikud soovitasid mulle Offi. See vist on Coca-Cola kõrval teine kõige rohkemates riikides esindatud toode.
Tegelikult olen tahtnud juba mõnda aega ühest asjast kirjutada. Siin, mitte kaugel minu hostelist on üks väljak, Plaza de la Intendencia (ma ei tea, kuidas seda täpselt tõlkida, Google arvas, et Varustusülema Väljak, aga ma ei ole kindel...). Igastahes, see on päris suur plats, mille keskel on modernse arhidektuuriga must maja, palju erinevalt paigutatud pinke ja istekohti, ühes nurgas Falklandi saarte sõjakangelaste ausammas ja erinevad alad sportmängude harrastamiseks. Nimelt igal pühapäeval korraldatakse sellel väljakul mingi üritus. Vahest on selleks võrkpallivõistlused, kuid tihti õpetatakse linnaelanikke hoopis salsat tantsima. Püsti on pandud keskmine puidust lava, kus noored neiud paarilisega näitavad sammud ette ja kõik teised maatasapinnal üritavad neid järgi aimata. Loomulikult kõlaritest tulevad salsarütmid on kosta vähemalt kahe tänavavahe kaugusele, hoolimata kärarikkast liiklusest. Aga õhkkond on mõnus, inimestel on lõbus, nad löövad kaasa ja veedavad hästi aega. Ka mulle meeldivad pühapäevaõhtud seal.
