#savannaketh

[ericmahinay]

Savannaketh Laos

[gustavbutlex-blog]

Savannaketh on Flickr.

[tiulau-blog]

Matkamas

nonii, võtan ennast nüüd kokku ja kirjutan viimaks kõigest mis vahepeal juhtunud on. Niisiis, nagu ma ütlesin, käisin ma dzunglis matkamas, mis oli üliäge. Matk oli kahepäevane ja kokku kõndisime selle jooksul umbes 20 kilomeetrit, esimesel 15 ja teisel ainult 5. Esimesel hommikul kell 8.30 võeti meid Savannakethis tuk-tuk-i ehk siinse takso peale, ja viidi metsa äärele. Meil oli kaks giidi, üks kohalik, kes tundis kõiki taimi ja oskas nende kohta rääkida, ja teine kes oskas inglise keelt ja tõlkis meile. Peale minu oli veel kaks inimest, üks inglise mees ja üks vanem prantsuse/india naine. Põhimõtteliselt käisimegi siis mööda dzunglirada, ja giid näitas meile erinevaid taimi ja putukaid ja seletas nende kohta, et mis need on ja milleks neid kasutatakse jne. Alguses oli rada päris lai ja lihtsasti läbitav, vahepeal muutus aga täiesti dzungliks, kust ma ise näiteks ilmselt ei oleks teed välja leidnud, vahepeal aga olid jälle lagendikud. Kuna siin on praegu kuiv hooaeg, siis ei näe dzungel välja päris selline nagu seda filmidest ette kujutaks, puudub see lopsakus ja rohelus, mis vihmasel hooajal. Muidugi ma ei tea milline see näeb välja vihmasel hooajal aga see inglise mees, kes oli varem mitu korda juba käinud Laoses seletas et siis on kõik erkroheline. Praegu tekkis vahepeal selline tunne, nagu oleks Aafrikas. Hoolimata sellest aga oli väga huvitav näha milliseid taimi seal leidub, näiteks mingi taim mida nad kasutavad malaaria vastu, siis mingi leht, mis pidi andma energiat, igasugused erinevad juured, mida kasutatakse erinevatel meditsiinilistel eesmärkidel jne. Lisaks ka veel mingid väikesed puuviljad, mida ma varem kunagi näinud ei olnud, ja ka tamarindipuu, mille üle ma vist teiste inimeste jaoks lausa kummaliselt palju rõõmustasin. Nii lahe oli lihtsalt otse puu otsast süüa tamarindivilju. Eestis pole neid saadavalgi aga need on megahead, ja see kõlas alati kuidagi nii eksootiliselt ja salapäraselt, tamarind - ja nüüd sai neid otse puu otsast süüa nagu valget klaari või miskit. Putukatest oli kõige huvitavam mingi sort punaseid sipelgaid, mida nad ka söögiks tarvitavad. Nad korjavaid sipelgaid ja nende vastseid korvi sisse ja söövad neid siis niisama elusalt nagu snäkki ja panevad ka supi sisse. Mina loomulikult ei proovinud, aga see inglise mees proovis ja ütles et oli päris hea ja natuke nagu magus olnud. Nad ütlesid et kui veab siis näeb ahve ka aga seekord ei näinud kahjuks. Vahepeal tegime puhkepausi söömiseks mingi väikse hüti juures, kus elasid üks mees ja naine ja neil oli väike oapõld. Praegu ei kasva sealkandis suurt midagi, kuna vihma ju ei ole, riisipõllud olid kõik täiesti tühjad, erinevalt näiteks Vietnamist, kus hoolimata kuivast hooajast sai ikka riisi kasvatada. Igal juhul, meil oli laosepärane tüüpiline söök, mis koosnes kleepuvast riisist, mis oli nii lahe, ma ei olnudki seda varem saanud - see on selline riis, mis on nii kleepuv, et selle saab palliks veeretada ja siis lihtsalt näpuvahelt süüa. Laoses süüaksegi traditsiooniliselt kätega. Lisaks veel mingid juurviljad ja asjad, mis olid kõik supervürtsikad ja siis mingid lihad ka aga neid ma eriti tähele ei pannud. Ahjaa ja siis sõime ka tooreid ube nende põllult. Programmis oli ööbida kohalikus külas ja õhtupoolikul jõudsimegi sinna ning saime ringi vaadata ja näha kuidas tänapäeva Laose külakeses elu veereb. Nad näitasid meile oma traditsioonilist katuse tegemise viisi ja ka kanga kudumist, mida nad mõningal määral veel praktiseerivad, aga mitte eriti, kuna see ei ole enam selline täiesti tänapäevast puutumata küla, nagu mõned Laoses. Neil oli seal lausa elekter ja telekas, ja ka baar ja õhtuti peod, ainult et internetti vist ei olnud, nagu ma aru sain. Enne õhtusööki tegid nad meile oma traditsioonilise tseremoonia, mida nimetatakse Baci tseremooniaks, ja mida tehakse sellel puhul kui keegi läheb kaugele reisile või kui külalised tulevad. See koosnes sellest, et oli selline eriline tseremooniavärgendus (vt pilte), kus peal olid kaunistused ja toit, ja me istusime selle ümber ja alguses luges üks mees palve, ning seejärel sidus iga pereliige meie käte ümber valged paelad, ka palvete saatel, ning seejärel pidime sööma ära selle toidu mis tseremoonia aluse peal oli. Neid valgeid paelu pidi kandma kolm ööd, et siis tuleb õnn jne. Muideks huvitav on see, et mul ongi peale nende paelte kandmist päris sujuvalt ja hästi kõik läinud, tundub et asi toimib neil seal. Peale tseremooniat sõime õhtust, mis oli ilmselt üks parimaid õhtusööke mu elus. See koosnes loomulikult kleepuvast riisist, ja siis lisaks igasugused juurviljaroad, nt mingi baklazaanipüree jne, aga kõik need olid maitsestatud kuidagi eriti hästi ja autentselt, igal juhul oli tunda et see on päris Laose söök, et sellist kuskilt restoranist ei saa, ja see oli meeletult hea. Läksime üsna vara magama, sest olime juba väsinud ja lisaks tuli järgmisel hommikul hästi vara ärgata, et minna munkadele almuseid jagama. Laoses on traditsioon et iga hommik käivad mõned külainimesed küla juures oleva templi munkadele almuseid ehk siis sööki jagamas ja me saime sellest osa võtta. Naised pidi kandma sarongi, mis on Laose traditsiooniline naisteriietus, põhimõtteliselt hõlmikseelik, ja siis veel ka mingit salli. Tseremoonia ise oli üsna lihtne, meie ees kõrgemal kohal istusid mungad, ja nende ees olid nende almusekausid, kuhu pidime põlvitades toitu sisse panema, millegipärast tuli seda teha nii et me kaussi ennast ei puutuks. Peale seda retsiteerisid mungad mingi üsna pika palve et õnnistada toitu, ning siis oligi kõik. Käisime tol päeval ka veel nende külakooli vaatamas, ja siis jalutasime 5 kilomeetrit jälle läbi metsa. Nägime kohta, kus oli asunud selle sama küla vanem versioon, mille ajalugu ulatus 500 aastat tagasi. Seal olid näiteks ka supersuured, 500 aasta vanused mangopuud, mis olid olnud endise templi värava ees. Viimane sihtpunkt teisel päeval oli järv nimega kilpkonnajärv, mis oli oma nime saanud selle järgi, et vanasti oli seal olnud palju kilpkonni. Nüüd oli näha ainult vesipühvleid nautimas lõõskava päikese käest päästvat karastavat vett. Järve ääres sõime veelkord, ning siis korjas meid üles tuk-tuk, ning läksime vaatama Savannakethi vanimat, That Ing Hang-i stuupat, mis on ka oma 500 aastat vana. Peale seda läksime tagasi Savannakethi.

[tiulau-blog]

Matkalt tagasi

Olen nüüd tagasi oma kahepäevaselt matkalt Laose dzunglisse, mis loodetavasti ei jää mu viimaseks sest see oli nii meeletult äge! Istun jälle selles armsas kohvikus, millest juba varem blogisin ja ootan oma õhtust bussi Vientiane-sse, Laose pealinna. Mul vist jubedalt vedas, sest siin öeldi mulle, et tavaliselt tuleb ööbussi pilet ette broneerida, mina aga sain sama päeva õhtupoolikul pileti. Õhh, olen nii väsinud ja ei jaksa hetkel üldse kirjutada oma matkast, eks mingi muu päev viin teid kurssi.

[jojojeppe]

Laos genom linsen (Savannakhet)

Vi har funnit den första vettiga uppkopplingen på många dagar, således kommer här ett par bilder från den senaste tidens äventyr.

Phonsavan city.

Jesper tuggar på handgranat.

Bild från Plain of Jars. Jespers far hade en teori om att de lagrade whiskey i dessa, mycket whiskey blir det...

Vi och guidegruppen i någon grotta där folk gömt sig under kriget.

Munkarna, dvs. pojkar som knappt fyllt tvåsiffrigt, går på morgonpromenad och får mat av lokalbefolkningen.

En av byarna vi körde igenom under den helvetiska tiotimmarsresan mellan Phonsavan och Paksan. De hade elektricitet i vart fall, mer än man kan säga om några av de andra...

[jojojeppe]

Saker man inte ser pa en svensk buss (Savannaketh)

Vi har suttit pa 3 olika laoiska bussar i drygt 20 timmar sedan vi sist skrevs vid. Laoiska bussar ar inte helt som svenska bussar. Pa en svensk buss skulle till exempel en sextaig mamma inte sla sitt barn, en tonaring kliva ombord med en AK5:a eller en man sitta och ata befruktade honsagg. Lagg dartill att vi avverkade en stracka pa 12 mil pa 10 timmar vilket innebar en snitthastighet som de flesta kan rakna ut, kort over regelratta floder och blivit pakorda av en numera totalkvaddad varubil.

Trots dessa bussresor ar Laos inte sa fantastiskt som vi hoppats pa och planen ar att lamna landet for Kambodja relativt snart. I skrivande stund sitter vi i Savannakhet som ar precis som alla andra stader i detta land, dvs. dammig, utspridd och trakig. Imorgon aker vi till Pakse for att fa lite massage innan vi tar baten soderover mot Si Phan Don (4000 Islands) dar vi hoppas finna lite lugn i en hangmatta langs Mekongfloden.

Tills dess, so long wine lovers!