Hoolimata asjaolust, et jääkide taaskasutusele kulub oluliselt rohkem aega, kui rullikangast välja lõikamine ja valmistamine, olen rätsepa kombel võtnud selle ette ning nuputanud, kuidas tĂĽkkidest kleit kokku saada.Â
Lõige on konstrueeritud nullist peale Liisi mõõtude järgi. Materjal on pärit Baltika tooteliinilt juurdelõikusjäägina.
Selgituseks, et tegemist on poelettidel realiseerimata trikotaaĹľpluusidega, mis on lahti lammutatud ning mille kuju ja suurusega lõike loomisel arvestatud. Rohkem saab selle koha lugeda eelmisest postitusest.Â
Kuna Liisi armastab triipe ja geomeetriat, otsustasin lihtsama esteetika kasuks. Praeguse seisuga areneb aga edasi pildilt kolmas idee.
Täna räägin inetu pardipoja sirgumisest kauniks luigeks ehk moest läinud trikotaažpluusid saavad uue elu disainitud T-särkidena.
Mitu aastat koolis kasutuna seisnud pluusid jõudsid minuni õhtul hämaras, kui otsisin mõne koolitöö tarvis kangajääke ning sattusin otsima just sellest kastist. Teadsin, et seal mingid pluusid olid, kuid mul polnud õrna aimugi, kui suurt rolli nad minu töös mängima hakkavad.Â
Miks neid esmalt põlgasin? See värv...see oli kõige ehtsam beebiroosa, mis minule, kui must-valge armastajale kohutavalt maitsetu tundus. Ainus, kelle jaoks seda ette oleksin kujutanud, oleksid väikesed tĂĽdrukud.Â
Aga miks need pluusid siiski ette võtsin? Sest materjal oli nii kohutavalt pehme, kui ĂĽks viskoosist veniv trikotaaĹľ olla saab.Â
Tööprotsess oli järgnev:
Võtsin tooted kilest välja ning pöörasin pahupidi. Seejärel lõikasin äärestused maha eraldades pluusi detailid üksteisest. Detailid sorteerisin ära. Nii kordasin mitu-kümmend pluusi hiljem, kuni kogunes piisavalt materjali, millega edaspidi mängida.
Katsetasin erinevaid võimalusi, kuidas kanga välimust enda soovi järgi kohandada. Proovisin nii klassikalist värvimist, mille tagajärjel kangas oma algse pehmuse kaotas ning tuimaks läks. Katsetasin ka Soome külalistudengi Sini nn marmori efektiga kanga dekoreerimist, mille retsepti käis jahu, vesi ja kui ma õigesti mäletan, ka munavalge, kuid see polnud siiski päris õige tehnoloogia minu jaoks. Tahtsin ka veenduda, et klooriga valgendamine on halb idee. On. Ega ilma asjata seda valgeks surmaks kutsuta. Kangas läks alguses neoonroosaks, järgmisel päeval aga valgeks, rabedaks ja elutuks.
Seega otsustasin edaspidi loodussäästlikemaid valikuid otsida ja nendega katsetada. Leidsin musta teega toonimise, millega beebiroosast sai vanaroosakas-beežikas toon, minu silmis maitsekas ja ilus. Kangas jäi toonimisel täpselt sama pehme ja tugev, kui oli algselt, mis oligi eesmärk. Loomulikult naturaalselt värvides tuleb tavaliselt arvestada ebaühtlusega, mida mina seekord ei taotlenud. Ebaühtlase tooni vältimiseks tuleb potis pidevalt segada, mitte ühte kohta settima jätta ning kasutada teekotte, mitte lahtiseid lehti. Samuti on aeg väga oluline faktor. Toonisin eri tükid erineva aja pikkusega, et lisada tootele huvitavat toon-toonis heledaid-tumedaid tükke. Seda, kas nad ka edaspidi näha on või kuluvad pesus ühtlaseks, saan teada hiljem.
Pildistasin tükid üles ning alustasin lõikekavanditega. See võimaldas mul materjali kombineerimist paremini planeerida ning ühtlasi uusi lõikeid välja arendada. Otsustasin teha antud mudeli puhul siluetina pika liibuva T-särgi lühikeste käistega.
Kuna tükid on erineva kujuga ning materjali jagub, on isegi pealtnäha lihtsa lõikega T-särgil mänguruumi tükkide kombineerimise osas veel küllalt.
Professionaalseks viimistluseks kasutasin 4-niidilist äärestusmasinat ning kattemasinat.
Kuna Liisile samuti meeldivad mahedad roosakad toonid (ning talle ka sobivad need), arvan, et on lausa kohustuslik seda edasi temale sobivaks arendada.
Töö käigus avastasin, et see triibuline kangas pole 100% pesukindel. Sinine triip tükib vägisi valget määrima, kui kangast niiskelt käsitsi hõõruma hakata. See tähendab, et valgetel kohtadel kogematta tekkinud plekke pole võimalik eemaldada ning kokkuvõttes toodet hooldada. Seega see kangas ei sobi.
Aga lõige on juba valmis ja Liisi ootab oma triibulist suvekleiti.
Kavandasin edasi ja leidsin, et tegelikult sama mustriga mängides jääb muster üheülbaliseks ja mehaaniliseks. Seega võtan ette Baltikast saadud teise kanga, valge puuvillase, mille ostsin restikangana ning trükin peale erineva rütmiga triipe. Nagu kavanditel juba  eelnevalt näha oli, on sissevõttekohad tükkide vahele paigutatud, seega üle jääb triibuline kangas mulaažina ära kasutada ning vaadata, kas seda lõiget peaks veel timmima või saab valget kangast juba juurdelõikuseks ette valmistada.
Siinkohal tekkis ka mõte, kas lumivalge kanga asemel äkki hoopis neutraalset ja soojemat tooni kasutada. Eks proovin mõlemad variandid trükiproovides läbi ja otsustan siis.
Nõustusime mõlemad, et Liisi jakil võiks olla eriline vooder - kas midagi värvilist või siis mõne abstraktse mustriga. Seega alustasin pakutrüki proovidega, kasutades vesibaasil trükivärve.
Proovisin erinevaid klotsi peale keeratud nööri trükipakke. Viimaks aga otsustasin kasutada kortsutatud jõupaberit  ning leida talle stabiilsem vorm. Seega ehitasin kortsutatud paberi kangarulli peale ning alustasin trükki.
Proovides selgus, et ühtlane valge matt pind jääb mustal läikival kangal liiga tuim ja võõras, seega segasin valmis varjunditoonid ning lisasin valget aksendina siia-sinna.
Mulle väga meeldib, kui teostatav töö ja looming või materjal iseenda eest räägib ning kujuneb teataval määral juhuse tahtel. Arvan, et inimene pole siin ilmas kõikvõimas. Peaksime pigem õppima kontrollist lahti laskma ning laskma asjadel kulgeda omasoodu. See on vabastav ja vahetu ning ütleb lahti ülepingutatusest.
Tegemist on väga huvitava leiuga Baltika vabrikust. Kangas koosneb puuvillast ja polüestrist. Armusin sellesse, kuna
1) sellel on imeline helk
2) sellel on kaunis must-valge zakaarkoes kootud abstraktne muster
3) sellel on võluv pliseeritud kortsuefekt, mis jääb kangasse ka pärast triikimist (taastamiseks tuleb kangas lihtsalt uuesti läbi pesta/aurutada)
+ ilmselge, see on peamiselt naturaalsest materjalist kangas ning pealekauba juurdelõikusjääkidena (kangaribad, eriskummalised tükid), mis annab mulle sobiva väljakutse pusletada
Minu idee on luua sellest midagi lihtsat ja vabal ajal kantavat, näiteks lohvakas nööbitav särk-kleit, mida saab nii ilma kui ka koos vööga kanda. Pikad käised kaitsevad aga põletava Päikese või sääskede-putukate eest.
Nõustusime kliendiga, et kleidi kavanditest põlvini pikkusega variandid on praktilisemad, andes liikumisvabadust ka aktiivsemal puhul. Samuti otsustasime, et tumedamad kohad vöö ja istmiku kohale sobiksid paremini, kuna teevad kandja visuaalselt väiksemaks ning võrreldes valge kangaga ei näita välja pesu ega plekke.
Peagi räägin täpsemalt, kuidas tükid kleidiks arenevad.
Baltikas käidud ja tuba kangahunnikute all, kuid valget polüesterkangast ei kusagil. Tundub, et ka Baltika enda mudelid pole tehtud sublimatsioonis, vaid mõnes muus trükitehnoloogias.
Seega praeguseks panen digitrüki/sublimatsioonimõtted kõrvale.
Küll aga leidsin toreda kirju kostüümikanga restides, mis on polüestrisisaldusega, kuid käe all väga pehme ja naturaalse tundega. Pean veel testima, mis materjaliga täpsemalt tegu. Sellest tulevad raudselt Liisi kostüümipüksid, mis ta pikisilmi oma garderoobi ootab. Tore on kanga puhul see, et sel pole paremat ja pahemat poolt, seega mänguruumi rohkem.
Leidsin ka elastaani sisaldava musta kostüümikanga rullilõpuna. Kuna Liisi juba mainis, et tal pole ühte korralikku ja mugavat pintsak-jakki, mida sobiks nii pidulikul kui ka argipäevasel puhul kanda. Värvides leppisime juba kokku: klassikaline must, hall ja/või luitunud roosakas. Teostamisel jäi praegu peale must, sest klassika on klassika.
Lemmikuks aga osutus valge pliseeri moodi kortsutatud merseriseeritud puuvilla sisaldusega žakardis kootud kangas, seda siis juurdelõikusjääkidena. Kuna mustripind on kootud osaliselt, saab disainis toonidega palju mängida. Pealegi on tegemist vägagi minu maitsele ja käekirjale sobiva kangaga.
Tuli mõte pöörduda digitrüki poole. Teatavasti hetkeseisuga veelnaturaalsele kangale Eestis digitrükkida ei saa. Seega polüesterkangas tundub olevat suurepärane materjal fotorealistlikke tekstuuride ja mustrite trükiks.
Lugedes selle kohta aga täpsemalt, on kriitika trüki pragunemise ja kiiresti kulumise kohta üsna suur. Alternatiiv? Meenub veel kunagine ekskursioon ühte Eesti sublimatsioonitrüki tehasesse, kus spordisärke tehakse. Foorumites selle kohta otsest pahakspanu pole peale selle, et paber, mis on vaheetapp värvi edasikandmiseks, läheb otsejoones prügikasti.
Selgituseks neile, kes pole vastavate tehnoloogiatega kursis: digitrükis trükitakse otse kangale piksel piksli haaval, nagu paberile, jäädes kanga pinnale omaette kihina. Sublimatsioonitrükis trükitakse pilt peegelpildis paberile ning asetatakse kanga peale pressi vahele, kus värv tahkest olekust kuuma temperatuuri mõjul gaasiks muutudes otse kangakiusse tungib ning sedaviisi pehmem, loomulikum ja pesukindlam jääb. Kriitika sublimatsioonipaberi ära viskamisele on lihtsasti ümberlükatav, kuna suuremate koguste puhul on otstarbekas ka seda paberit ümbertöödelda. Samuti võrreldes digitrükiga, mis on ehk mõistlik prototüüpimisel, on sublimatsioon soodsam ja sobib tehnoloogiliseks lahenduseks suurema kvantiteedi puhul.
See kõik eeldab aga polüestrit sisaldava heleda kanga olemasolu.
Olen selle projekti raames endale vaid kohalike rõivatootjate materjalijääke lubanud ning kavatsen sellega jätkata. Sobivad nii juurdelõikusjäägid, kangarestid, rullilõpud kui ka kindlal põhjusel kasutamata jäänud kangad, mis on kvaliteetsed. Seega Liisi garderoob kujuneb välja vastavalt praeguste olude ja võimalustega Eesti kontekstis nii materjalide kättesaadavuses kui ka tehnoloogilistes võimalustes.
Uurin, mis materjalijääke meie kohalikul Baltikal on ja vaatan, kas saan sealt midagi TPW projekti jaoks.
Liisi ĂĽtles, et tal pole polĂĽestrikanga vastu midagi.
Tunnistan, et see oli minu jaoks kõhedust tekitav tunne, kuna terve koolitee jooksul olen materjalivalikus alati naturaalseid materjale eelistanud: linast, villast, puuvillast, viskoosi isegi, aga kindlasti mitte polüestrist, kuna mõte, kust see tuleb, ajab mulle judinad peale.
Aga kui sammuke tagasi astuda ning asju realistlikult hinnata, on polüester mõnes olukorras täiesti asendamatu. Vihmase ilmaga on veest läbi imbunud villane mantel ikka jube tüütu küll ju.
Samas, olgem ausad, polüester on üks väheseid kangakiu materjale, mida on võimalik 100% taastoota, kaotamata selle kvaliteedis. Samuti võrreldes näiteks puuvillaga on polüesterkanga tootmise ja hoolduse jaoks vaja oluliselt vähem vett ja energiat, mis teeb ta kokkuvõttes palju jätkusuutlikumaks kangaks. http://www.tedresearch.net/media/files/Polyester_Recycling.pdf
Igatahes Liisi sõnul on polüester ka suvekleidiks täiesti vastuvõetav materjal, kui see on ilus, vastupidav ja rõivas hea lõikega. Seega otsustasin, et võimalusel kasutan seda siin projektis ära.
Ka maailma suurima kiirmoebrändi H&M’i sõnul tuleb jätkusuutlikkuses mõelda väga paljudele aspektidele.
Nimelt mitte ainult tootja vaatenurgast, aga ka tarbija. On ju tore iga nädal uusi riideid endale osta, kuid tuleks mõelda, mida me sellega põhjustame ning kas on võimalik tekitatavat kahju esialgu vähemalt vähendada.
H&M’i 2014 aasta jätkusuutlikkuse raport räägib natuke statistikast, mis on järgnev:
Ökoloogilise jalajälje (CO2) teke toote elutsüklis on
12% - toorete materjalide kasvatamisel
36% - kanga ja lõnga tootmisel
6% - rõivaste tootmisel
6% - transpordis
10% - mĂĽĂĽgis
26% - kasutuses
Vastavalt nendele numbritele on kasutusperiood CO2 tekitajana teisel kohal, mis tähendab, et meie kui tarbijad oleme samuti vastutavad. Mitte vaid sellepärast, et tekitame turgu uute ja säravate asjade suhtes, kuid samuti sellepärast, et me viskame ära niipea, kui võimalik ning ei võta piisavalt aega, et uurida, kuidas nendele asjadele parema hooldamisega pikem eluiga anda.Â
(Tean, 4% on kusagil udus. Mul ei ole selle kohta veel vastust.)
Siit küsimus, kas tootjad ei võiks peale jätkusuutlikumate alternatiivide ka tarbijat ka rohkem koolitada, kuidas oma riideid hooldada ning mida teha pärast kasutust.
Usun, et H&M on juba päris palju selles suunas teinud. Neil on näiteks ICO kampaania, kus saab oma vanad ja puhtad riided, ükskõik, kui räbalad, ära anda ning -15% kupongi saada. Tõsi, see on järjekordne trikk, et klienti tagasi ostlema meelitada, kuid samas, need riided ei satu enam prügimäele vaid leiavad kasutust kellegi garderoobis kas kasutatud rõivana või koguni uue tootena. Siinkohal täpsustan, et materjal lammutatakse kiududeks ning luuakse uus kangas.
Ausaltöeldes arvan, et see on suurepärane idee ning olen veidi kadegi, et selle peale varem ei tulnud.
Teine kampaania, mis nad tegid, on teavitustöö, kuidas oma riiete eest hoolitseda. Müüjad annavad klientidele nõu, millisel temperatuuril tuleks oma asju pesta ning näiteks teksaseid pigem isegi külmutada pesemise asemel. Tean, see viimane kõlas veidralt ja isegi õõvastavalt, kuid see toimib. Kuigi külmutamise idee tuli tõenäoliselt Levi’se Waterless kampaaniast.
prguitarman
discoholicmusic
jbbartram-illu
2087
dailybridgerton
theartofmadeline