See oli vaikne ja hall hommik novembri algusepoole,
kui nad avastasid, tõeliselt,
et asjad hakkavad ära kaduma.
Kõigepealt oli läinud kohvikannumuhv, seejärel kuurivõti,
ja nagu tost veel päris ei oleks, vähehaaval hakkas haihtuma ka ema.
Lastele tegi see algul palju nalja, muidugi, isa seisis,
kummastav ja tühi, akna all ja peilus aeda.
Aias oli tema jaoks midagi peilutavat, taolist,
mida ainult isad mõistavad, lapsed veel mitte.
Isa kartis, ja kassid, kes muud, said sellest aru,
isa kartis, et too leekivalokne olend väherde vahtrate all
on tema noorus, mis nüüd, samamoodi, nagu võti ja muhv,
päriselt kunagi tagasi ei tule.
*
Ma ei tea,
kas ma võiksin olla see isa,
olla samamoodi,
ja ütelda sulle päris tõeliselt kunagi
ning seda päris tõeliselt mõeldes:
nao su nada,
nao su nada, kuni sa uskuma jääd.
Mul on palju nägusid,
ja üks mu sõber ei usugi,
et ma olemas olen.
Ega ma ise ka ei usu.
Me viskame nalja,
et ehk mind ei ole.
Ent võibolla polegi.
Ja see pole nali.
Ma olen fiktsioon.
Ma olen mütopoeet.
Keegi ei pannud tähele,
millal asjad hakkasid kaduma,
aga ühel päeval oli maailm tühi.
Isa seisis akna all
ja ei uskunud iseennastki enam.
*
Õnneks olen ma nii tühi ja
nii tühine,
et palju rõõmu on mul su juuksekarvast
mõne mu raamatu vahel,
ma oskan end tühjaks teha,
et sinul oleks vabadus kõnelda
mu rõõmude ja keeldude keeles.
*
Ma peaksin oma lemmikkirjastale
saatma kõik luuletused,
mis ma olen kirjutanud armastusest, armastades,
jah, ja ämblikest, muidugi ämblikest.
Ämblikud peavad olema,
mu lemmikkirjastaja ei salli seda pikka,
novembrihalli soigumist
armastusest.
Las olla ämblikud.
Kui mu sõrmed jalutavad üle su
heleda naha
kas pole minagi siis muud.
Ahjaa, õige,
nao su nada.
*
Millalgi kippus maailm tühjaks jääma.
Isa seisis akna all,
natukene purjus,
ja igatses oma naist.
Mehed ongi taolised.
Me teeme üksindusest numbri.
Keegi naine ruttab üle tänava,
tal on asjad ajada,
aga siin sa siis istud ja mõtled,
miks ta sinu juurde ei tule.
Miks ta tagasi ei tule.
Näe narri.
Aga sellised me oleme.
*
Kui ma praegu saaksin ühe klaasi veini,
siis võiks täitsa elada.
Pühapäevahommikud on traagilised.
Küsimus pole selles,
mis öösel juhtus,
ja enamasti ei juhtugi.
Selle „enamasti ei juhtu“ pärast
ongi teinekord pühapäevahommikul vaja veini.
Või sõpra.
Jah, või sõpra.
*
Ma käisin mere ääres, tead,
meil on selline mereäärne linn.
Ühel fotol, mäletad,
me naeratasime,
ja see oli kevadine jäämurdumine.
Me naeratasime,
ja hülged kiitsid heaks.
Jää sulas, meie sulasime, ära,
ja maailm jäi korraga tühhjaks.
Ei mitte tühjaks,
aššil peaks rohkem rõhku olema.
Tühhjaks.
*
Millalgi hakkasid asjad ära kaduma.
Kadus kohvimuhv,
siis kadus lamp kummutilt,
kadusid tuhvlid,
ja sokid,
pärast ei jäänudki kedagi
peale iseenda peeglis vahtida.
Ma tahaksin veel kirjutada,
ma tahaksin,
et kõik isad üksipäini akende all teaksid,
mismoodi ma igatsen sind.
Võibolla on neil sest hõlpu.
Võibolla nende lapsed lepivad.
Võibolla on maailm ilmatult võimas.
Võibolla on ka ainult aga võibolla.
Ja kahju on ainult sellest,
et eilne oli palju rohkem päris
kui tänane.
kianamaiart
gummygunk
origamiaround
