Sweet Seals For You, Always
Aqua Utopia|海の底で記憶を紡ぐ
Today's Document
noise dept.
I'd rather be in outer space 🛸
occasionally subtle
Cosmic Funnies

Kiana Khansmith
Mike Driver
we're not kids anymore.

oozey mess
he wasn't even looking at me and he found me
RMH
Monterey Bay Aquarium
2025 on Tumblr: Trends That Defined the Year
NASA
Keni

Origami Around
d e v o n
todays bird
seen from United States

seen from Malaysia
seen from Egypt
seen from Netherlands

seen from United States
seen from Ireland
seen from United States
seen from Malaysia
seen from Brazil
seen from United States

seen from United States
seen from United States
seen from United States
seen from United States
seen from United States
seen from United States
seen from United States
seen from United States
seen from United States
seen from United States
@veiko
kui Kalamaja vaikus on naasnud, vihm krabiseb väga õrnalt välisele plekkaknalauale kostab aiapoolse toa aknale vaikne mütsatus lähen sinna, avan akna, O. seisab õhtuses vihmas vahetame mõned sõnad ja kui küsin, kas asja ka oli, ütleb O. et ei ta lihtsalt tahtis teada anda, et ma ei ole üksi siis vaatad, kuidas väga vaikne vihm sajab aglaselt tumerohelisele murule see on see akendele koputamiste hetkede õnn
september | 2011 | veiko.ajaveeb
Optimistlikud tüdrukud
Kaur Riismaa. Mitu luuletust, ent ikka üks
See oli vaikne ja hall hommik novembri algusepoole, kui nad avastasid, tõeliselt, et asjad hakkavad ära kaduma. Kõigepealt oli läinud kohvikannumuhv, seejärel kuurivõti, ja nagu tost veel päris ei oleks, vähehaaval hakkas haihtuma ka ema. Lastele tegi see algul palju nalja, muidugi, isa seisis, kummastav ja tühi, akna all ja peilus aeda. Aias oli tema jaoks midagi peilutavat, taolist, mida ainult isad mõistavad, lapsed veel mitte. Isa kartis, ja kassid, kes muud, said sellest aru, isa kartis, et too leekivalokne olend väherde vahtrate all on tema noorus, mis nüüd, samamoodi, nagu võti ja muhv, päriselt kunagi tagasi ei tule. * Ma ei tea, kas ma võiksin olla see isa, olla samamoodi, ja ütelda sulle päris tõeliselt kunagi ning seda päris tõeliselt mõeldes: nao su nada, nao su nada, kuni sa uskuma jääd. Mul on palju nägusid, ja üks mu sõber ei usugi, et ma olemas olen. Ega ma ise ka ei usu. Me viskame nalja, et ehk mind ei ole. Ent võibolla polegi. Ja see pole nali. Ma olen fiktsioon. Ma olen mütopoeet. Keegi ei pannud tähele, millal asjad hakkasid kaduma, aga ühel päeval oli maailm tühi. Isa seisis akna all ja ei uskunud iseennastki enam. * Õnneks olen ma nii tühi ja nii tühine, et palju rõõmu on mul su juuksekarvast mõne mu raamatu vahel, ma oskan end tühjaks teha, et sinul oleks vabadus kõnelda mu rõõmude ja keeldude keeles. * Ma peaksin oma lemmikkirjastale saatma kõik luuletused, mis ma olen kirjutanud armastusest, armastades, jah, ja ämblikest, muidugi ämblikest. Ämblikud peavad olema, mu lemmikkirjastaja ei salli seda pikka, novembrihalli soigumist armastusest. Las olla ämblikud. Kui mu sõrmed jalutavad üle su heleda naha kas pole minagi siis muud. Ahjaa, õige, nao su nada. * Millalgi kippus maailm tühjaks jääma. Isa seisis akna all, natukene purjus, ja igatses oma naist. Mehed ongi taolised. Me teeme üksindusest numbri. Keegi naine ruttab üle tänava, tal on asjad ajada, aga siin sa siis istud ja mõtled, miks ta sinu juurde ei tule. Miks ta tagasi ei tule. Näe narri. Aga sellised me oleme. * Kui ma praegu saaksin ühe klaasi veini, siis võiks täitsa elada. Pühapäevahommikud on traagilised. Küsimus pole selles, mis öösel juhtus, ja enamasti ei juhtugi. Selle „enamasti ei juhtu“ pärast ongi teinekord pühapäevahommikul vaja veini. Või sõpra. Jah, või sõpra. * Ma käisin mere ääres, tead, meil on selline mereäärne linn. Ühel fotol, mäletad, me naeratasime, ja see oli kevadine jäämurdumine. Me naeratasime, ja hülged kiitsid heaks. Jää sulas, meie sulasime, ära, ja maailm jäi korraga tühhjaks. Ei mitte tühjaks, aššil peaks rohkem rõhku olema. Tühhjaks. * Millalgi hakkasid asjad ära kaduma. Kadus kohvimuhv, siis kadus lamp kummutilt, kadusid tuhvlid, ja sokid, pärast ei jäänudki kedagi peale iseenda peeglis vahtida. Ma tahaksin veel kirjutada, ma tahaksin, et kõik isad üksipäini akende all teaksid, mismoodi ma igatsen sind. Võibolla on neil sest hõlpu. Võibolla nende lapsed lepivad. Võibolla on maailm ilmatult võimas. Võibolla on ka ainult aga võibolla. Ja kahju on ainult sellest, et eilne oli palju rohkem päris kui tänane.
Olav Ehala - Leelo Tungal. Lastemuusikal "Arabella". 13. ja 14. august 2013 Pirita kloostri varemetes. http://www.birgitta.ee/arabella/
(c) Olav Ehala ja Leelo Tungal (p) Birgitta Festival ja Tallinna Filharmoonia
Alone
Head 1. maid!
hiljem tol õhtul võtsin kätte atlase libistasin sõrmedega üle kogu maailma ja sosistasin kust sul valus on?
Luuletõlgendus: WARSAN SHIRE. what they did yesterday afternoon
Mida sulle päkapikud toovad?
Palun aidake dešifreerida. Originaal on siin http://www.youtube.com/watch?feature=player_embedded&v=2PdL63LzHe4
Märtsiõhtu Kalamajas, kui akna taga sajab vihma ja tüdrukud lebavad voodi peal.
We need to make books cool again. If you go home with somebody and they don't have books, don't fuck them.
John Samuel Waters