Ja ta haaras tüdruku õblukeseks jäänud õlgadest kinni ning vaatas tema vettinud silmadesse: “Palun ära mine.. Ma ausalt püüan nüüd rohkem sinu jaoks olemas olla, ma teen kõik, mis sa tahad. Ainult ära mine ära!”
Tüdruku pea langes ja pisaratel ei paistnud lõppu. Kogu tema keha värises. “Ma enam ei jaksa.. Ma ei jõua enam üksinduses olla ja sind oodata. Ma ei taha enam tunda, et sind ei ole olemas, kui ma sind vajan. Sa tapad mu.”
Mees langetas käed tüdruku õlgadelt ning astus sammu eemale. Esimest korda üle pika aja vaatas ta oma tüdrukut. Päriselt vaatas. Ja nägi, kui palju ta oli muutunud - kondid paistsid läbi naha ja varem eluterve nägu oli nüüdseks kaame. Mees mõtles omaette, kuidas ta küll varem polnud seda märganud.
“Miks sa mulle ei öelnud, et asi nii hull on? Sa ei andnud mulle võimalustki midagi parandada!” Mehe süda peksis meeletul kiirusel.
Tüdruku silmad tõmbusid kissi ja ta vastas vihaselt: ”Ma ju rääkisin sulle koguaeg, kuidas ma sinust puudust tunnen. Kui raske mul sellepärast on. Ma ütlesin, et sind ei ole minu jaoks olemas. Aga sind ei huvitanud see! Sulle oli alati kõik muu tähtsam, mitte mina, mitte meie..”
Mees seisis vaikides ja ei osanud midagi öelda. Kõik, mis tüdruk ütles oli ju tõsi. Ainult, et tüdruk oli talle tähtis. Tähtsam kui kõik muu. Tähtsam kui ta isegi aru sai ja välja näitas.
Tüdruk võttis hellalt mehe käe ja lausus: “Palun vabandust, aga ma ei jaksa sind enam armastada. Mul on liiga valus.”