Keitsi jõupingutused

[keitsijoupingutused]

08.02.2015 - uued algmõõdud.

Kõht 101 cm

Reis (laiem koht): 63cm

Puus: 107 cm

Rind: 93 cm

Kaal 73 kg

[keitsijoupingutused]

Oktoober kuni tänaseni.

Viimasest kirjutamisest on möödas neli kuud. Selle nelja kuu vältel on NIII palju asju juhtunud. 

Alustaks siis algusest. Oktoobris otsustasin endale sünnipäeva kingituse teha - sain kolmeks nädalaks jala kipsi/lahasesse. Päris detailidesse laskuma ei hakka, kui ainult seda, et vasak jalg oli hüppeliigesest täielikult paistes ning seda oli väga valus ja raske liigutada, mis tähendas siis muidugi reisi erakorralisse. Mäletan, kui raviarst mulle ütles, et “ Luumurdu ma teil ei näe, aga no ma arvan, et tuleb panna kips. 3-4 nädalat plus 2 nädalat tugisideme kandmist. Raviperiood oleks siis 6 nädalat kokku.”, siis ma olen päris aus, mulle ei jõudnud see algul päris kohale. Isegi siis ei jõudnud see kohale, kui mind kõrvalruumi sõidutati ning kästi lauale pikali visata, seal ootasin ka ligi kümme minutit, kus selle aja sees tekkis mõte, et ehk ta tegi nalja... Siis tuli õde sinna ning ma küsisin, et vabandust, aga kaua ma siin veel istuma pean? Või kas ma võin ära minna või mida? Selle peale vastas ta ainult, et oodake, ma lähen kohe uurin doktori käest järgi. No siis lõpuks õde pidi ikka mulle kipsi panema. Nii ma siis olin seal laual kõhuli ja täitsin karkude laenutussedelit. Aga kohale see mulle endiselt ei jõudnud. Lõpuks jõudis see mulle kohale, kui mind ooteruumi tagasi sõidutati ja ema mulle vastu vaatas. Ma lihtsalt hakkasin nutma. 

Ja umbes nii mul need neli nädalat möödusitki.. Voodis pikali olles, süües, telekat vaadates... No nii oli mul igatahes kaks esimest nädalat, siis kui hüppeliigeses liialt valus oli.  Kolmandal nädalal julgesin isegi veidi jalale toetuda ja siis keksisin nagu jänes kodus ringi, karke ka ei kasutanud, sest need viskasid mul üle ning kass ka kartis neid, ei tahtnud teda ka rohkem traumeerida. Ning neljanda nädala alguses sain ma kipsist juba lahti. Ning jah. selline “tore” aeg oli.. 

Muidugi tuli nüüdseks sisse päris PIKK trenni mõõnaperiood. Sest algselt tegin ma ainult hüppeliigesele harjutusi ja samuti ei julgenud ma väga midagi selle jala pärast teha enam. Eriti siis, kui arsti juures käies ta ütles mulle, et no selle jalaga tuleb tulevikus nii kui nii probleeme vms, no ausalt, ma ei soovi veel kodus istuda mingi kipsiga. 

Selle ajaperioodiga ma võtsin tegelikult endale suureks üllatuseks juurde ainult 2 kilo. Ise arvasin, et raudselt olen mingi 5 kilo juurde võtnud.. 

Aga nüüd on mul igatahes sellinne motivatsioon tekkinud, eriti pärast facebook’i gruppides trennide ja tulemuste pilte vaadates. No ikka tahaks ise ka ennast korda saada ju.. Ehk siis võttsingi ennast kokku sellest esmaspäevast ja olen naasnud tagasi Kayla kava juurde. Kõik lihased on hetkel väga valusad, teisipäeval ja kolmapäeval surin jalavalude käes, täna suren käte ja kõhulihaste valude käes ning homme on terve keha päev selle kava järgi. Suren ka tõenäoliselt laupäeval. But damn, it’s worth it. 

[keitsijoupingutused]

Käisin jooksmas lõpuks.

Kuna ma eile lõpuks raatsisin endale NewYorkerist jooksupüksid ära osta siis täna oli motivatsioon isegi jooksma minna. Aga endiselt pole mu enesekindlus nii hea, et ma valges siis oma kodukohas jooksmas suudaksin käia. Ootasin, kuni kell umbes pool kaheksa sai ja väljas piisavalt pimedam juba oli. Ausalt, mulle isegi meeldib pimedus rohkem kui valgus. Dunno, why though. 

Aga viimati käisin ma siis jooksmas esimesel mail. Muidu ei suuda ma enam endomondo aegu ja vahemaad usaldada (loe: halvad arvestused teiste kasutajate poolt) aga see vahemaa, mis ma jooksin peaks igatahes küll selline olema. No ja aeg, sellega ei saa ikka väga üldse pange panna ju?!

Siis täna, jooksin ma igatahes pikema vahemaa ja aega kulus natuke kauem. (Üldiselt tahaks ennast ära harjutada sellega, et olekski kaua jooksmas ja pikemaid vahemaid tahaks ka.). Ütleme nii, et üle viie kuu on see isegi hea tulemus, et ma nii palju jäksasin joosta. Ilmselgelt on plaanis tihemini käima hakata. 

Täna ületasin oma IMELIKU petpeeve’i ka ära. Nimelt, varem, kui ma jooksin, ja nägin kaugelt tulevat autot siis hakkasn ma kõndima. Aga täna?! MUL OLI TÄIESTI SAVI, kui autod mööda sõitsid. Ma ei teagi PÄRIS täpselt, miks mulle ei meeldi joosta, kui keegi mind näeb, aga igatahes täna oli mul sellest täiesti savi. Loodetavasti suudan varsti ka siis joosta, kui valge on. 

Söömine täna siis. 

Hommikul, Mango, Apelsini, mustika, viinamarja, kreeka jogurti smuuti (aga kokku ikkagi rohkem nagu jogurt ) koos isetehtud müsliga. Peale lõikasin banaani..

Vahepala oli banaan. Nimelt käisime täna kursakatega Haridusministeeriumist ENTK üritusel. Hiljem kahe kursakaga Ülemiste poole sõites mugisin ühe banaani ära, mis mul hommikul kotti kadus. Kunagi hiljem käisime sõbrannaga/kursakaga Ülemistes ja kuna kõhud olid ikka päris tühjad käisime India toitu söömas: Kanakarri riisiga koos naaniga. Ja nüüd sõin ma hiljuti just neli leiba (kolm oli maksapasteedi ja tomatiga ning üks oli toorjuustu ja suitsuvorstiga). 

[keitsijoupingutused]

Ühest sõltuvusest vabanemine - teise algus

Miks sõltuvuse teemast siia kirjutada? Nimelt, jätsin ma maha sellise halva kombe nagu suitsetamise. Suitsetanud olin ma seitse aastat. Kõik sai alguse, kui ma enne kaheksandasse klassi kolides pidin oma pikaajalisest kodust ära kolima teise kohta, aga see on juba pikem ja mõttetum jutt.... 

Kuna mu sõbranna/klassiõde/kursakaaslane/partnerincrime pole juba nüüdseks kuu aega suitsu teinud, siis hakkasin ma ise ka vähem tegema. Juba harjumusest, sest ma mõtlesin, et mul oleks küll nõme, kui ma ise suitsu enam ei tee ja siis sõbranna või keegi teeb minu juures suitsu. Tahes või tahtmata tekib mõte, et tahaks ka. (Ei tea miks täpsemalt muidugi enam). Kui me ei võtaks arvesse mu ühte libastumist, siis ma oleks juba nüüdseks kaks ja pool nädalat suitsuvaba. Aga no tegelikkuses on see nüüd ainult nädal. 

Anyway, kuidas sellest sõltuvusest vabanemine mind muud moodi mõjutab? Nimelt olen ma asendanud surmapulga kasutamise igasugu näksimistega. Ma olen tähele pannud, et ma ainult näksin, söön, ja patustan. Iga jumala päev hommikul ärgates on peas mul üks mõte, ‘’ TÄNA EI MINGIT KOMMI, KOOKI EGA MIDAGI!!!!’’ Ja siis kui hommikul külmkappi vaadates on näha, et seal pole mitte midagi, mida saaks lihtsalt lõpmatuseni süüa siis on happy day. Aga kui koolist koju tulen ja avastan kapist kooki või midagi muud head ja paremat, siis on nii, et must have. Ja pärast on regrets. Oleks see siis vaid, et ma piirduks ühe tüki koogi, ühe kommi või ühe tüki šokolaadiga. Oh ei, viimaseid kaks ma sööksin lõpuks nii kaua, kuni need lõpuks otsas on. Ja ilmselgelt on seda kõike näha ka mu kaalunumbris. 

Seega ma loodan, TÕESTI LOODAN, et selle postituse kirjutamine toob mulle mõistuse pähe ning ma suudan ahvatlustest nüüdsest eemale hoida. 

[keitsijoupingutused]

Täielik failure

Ma pole nüüdseks juba neli nädalat Kayla Itsiness treeningkava teinud. Vahepeal tegelesin youtube’ist zumba ja muude videote järgi tegemisega, aga nüüdseks pole vähemalt kaks ja pool nädalat midagi teinud. Ma ei ole enda üle õnnelik. Ma tean, et kõik see on mu enda probleem, et ma pole viitsinud või tahtnud midagi teha. Mõelnud olen, et ‘‘nüüd on see päev, kus ma hakkan jälle trenniga tegelema.’‘, aga siis on järjekordselt päev mööda läinud.

Aga midagi positiivselt ka, olen endiselt enamjaolt tervislikult söönud, vahel harva on patupäevad aga enamjaolt ikkagi tervislikult. Kuigi viimase aja sündmused on neid patupäevi natukene rohkem juurde toonud. Alustades kooli lõpetamisega ning lõpetades õllesummeriga. Ning kõigele lisaks onn mul ka kerge stress tekkinud (tutvuste pärast, ülikooli sisseastumiseksamite pärast, võimaliku töö pärast..), mis tõttu leian end tihti külmkapi ukse juurest ja mõtlemas, et ‘’no on hilja, aga ma tahaks midagi näksida.. ainult täna, homme enam mitte.’‘ ning sekund hiljem pärast näksimist tekivad kahetsushood. 

Ma olen vähemalt treeninguga oma kehakaalu saanud normaalkaalu, kui aasta alguses kaalusin ma 74 kg, siis nüüdseks on mu kaalunumber jäänud püsima 69 kg peale.

[keitsijoupingutused]

Viimase nädala raskused.

Viimaks on mulle kätte jõudnud see hetk, kus motivatsioonist hakkab puuduma. Kõik toidud tunduvad vähegi isuäratavad.

Olles nüüd järjekordselt koolirütmi jõudmas, siis pärast kooli sõbrannaga linnas bussi oodates ringi liikudes tekib kogu aeg tahtmine minna poodi ja mingit saiakest osta, või veel hullem, tekib soov teha burksi ring. Ma ei mäleta, kas see oli esmaspäeval või teisipäeval, kui me M’iga peale kooli läksime linna ja otsustasime Hessi minna et jäätisekoksi osta, aga kui me sinna sisse jõudsime ja burksi hais/lõhn meile ninna jõudis siis oli meil muidugi isu burksi järele. Kuid lõpuks otsis M endale jäätisekoksi ja ma ostsin endale Mango ja pirni jogurtismuuti. Loodetavasti ei olnud seal ka suhkrut sisse pandud, sest teenindaja küll küsis, et kas paneb suhkrut ka siis ma ütlesin et ei.  Kuid ma arvan siiski, et enda tehtud smuutid on kõige paremad... Aga jah, see oli siiski esmaspäeval.

Eile enne kooli käisime M’iga teele jäävas grossis. Ostsime mõlemad endale Magnumi pulgajäätise. Ja muidugi ostsin ma endale veel ka Kalevi tumedašokolaadi vaarikaga. Pärast kooli, oodates bussi, näksisime veidi šoksi ja siis mõtlesime, et tahaks jätsi, aga siis otsustasime hoopis Kaupsi YO’st osta endale smuutid. M ostis endale passionfruit’i ja apelsiini jne jogurtismuuti. Endale valisin aga mustika, maasika ja õuna jogurtismuuti. Need olid head. Aga koju jõudes läksin hiljem välja E’ga, kes ostis poest topsis VAU sidrunijäätise. Ja mida me tegime, sõime seda väljas. Ütleks nii, et eilne hommik, lõuna oli väga jätsine. Endalgi hakkab imelik. Hiljem õhtul sõin ma  isetehtud kotlete ja kartuleid. Tean, et isetehtud on hea jne jne. Aga see kogus mis ma sõin, no laske maha. Algselt kolm väikest kotleti plus kolm kartulit koos kurgi ja tomatiga. Aga kui ma selle portsjoni  ära sõin siis ma läksin võtsin VEEL kolm kotleti.

Ma nagu reaalselt VIIMASEL ajal AINULT sööks. Ja nüüdseks on kaal ka ,paarsada grammi küll, tõusnud. See on nii frustrating!!!!!

Samuti rääkides trennist. Siis, ma pole eriti eelmise nädala kolmapäevast saadik viitsinud Kayla Itsiness’i treeningkava teha, kui olen teinud siis olen pool viitsinud ära teha. Aga no siis otsisin ma netist mingi zumba video üles ja tegin seda järgi.  Ning eile. Oh jumal küll.. Eile ma ei viitsinud absoluutselt midagi teha, kuigi eile oli käte ja kõhu päev. Aga nüüd ma tunnen ennast suhteliselt halvasti sellepärast seega on plaanis eilne päev täna järgi teha plus netist veel mingeid videoid järgi teha.  Loodetavasti see mul ka õnnestub.

Tahaks oma motivastiooni tagasi saada..

Pläh..

[keitsijoupingutused]

Nädal 8 lõpp

(Esmaspäevase seisuga ja arvestused on eelmise kuu lõpu ja selle kuu lõpu vahel.)

Kaal: - 0,9 kg

Talje: +1 cm

Puusad: -1,6 cm

Rind: -0,5 cm

Ja üleüldine kaotus:

Kaal: -2,2 kg

Talje: -5 cm

Puusad: -2,1 cm

Rind: -5,5cm

[keitsijoupingutused]

4 nädala kokkuvõte

Kaal: -1,3 kg

Talje: - 6 cm

Puusad: -0,5 cm

Rind: -5 cm

Ja alanud on järgmised neli nädalat!

[keitsijoupingutused]

05.04.2015

Täna pärast praktikalt koju tulles otsustasin oma vaba päeva asemel teha hoopis HIIT workout’i. Peab ütlema, et päris võhmale võttis. Aga eks sellega ka varsti ära harjutud saab. 

Video pärit siit: https://www.youtube.com/watch?v=A2jill_Lf0Y

[keitsijoupingutused]

Kayla Itsines ja selle algus.

Otsustasin 30.märtsist alates tegelema hakata Kayla Itsines'i treeningkavaga. Toitumist üritan ka jälgida. Vähem töödeldud magusat (mis on minu jaoks väga raske katsumus) ning rohkem tervislikku. Arvestades seda, et ma elan hetkel oma vanemate armust peamiselt ning igakuisest 60 euro suurusest stipendiumist siis ma ei saa kodus väga nõuda, et nüüd hakkame nii sööma. Sest ma olen aus, nad ostavad toitu pigem hinna pärast kui kvaliteedi pärast. Seega rohkem on juttu minu kogemustest algul treeningutest. Anyway. 30. märtsil kaalusin hommikul 73 kilogrammi, siht oleks vähemalt 55 kilogrammi. Paari päevaga olen kaalu alandanud nüüdseks 72,3 kilogrammi peale. Kaalualandamise protsess on tegelikult mul alguse saanud 2014 aasta algusest, siis ma kaalusin 87 kilogrammi. Igatahes 30. märtsil oli esimene workout day. Ütleme nii, et pärast esimest ja poolt  ringi oli selline suremise tunne, kus tuli mõte jätta kõik see sinna kus ta on ja eluga edasi minna.  Ehk siis neljandat ringi ma ei teinud, tegin venitusi ja puhkasin. Hiljem õhtul mõtlesin ikkagi, et mis ma teen nalja?! Ise tahtsin oma kaaluprobleemid korda saada, ei saada ikka küll seda mõtet kusagile pimedasse urgu. Sel päeval sõin hommikul neljavilja putru mustikamoosi ja poole banaani viiludega. 31. märtsil olid mul jalad nii surnud, kui vähegi surnud need olla said ja kogu aeg keerles peas mõte, et issand, kuidas ma esimesel aprillil praktikale lähen, ma ei suuda kuhugi minna.  Rääkimata siis muidugi vähemalt 45 minutilisest jalutamisest 31'sel .   1. aprillil kui jõudsin praktikalt lõpuks koju siis tegin käte ja kõhulihaste harjutusi, nendega oli isegi kergem tegeleda, kui jalaharjutustega. 2. aprilli hommikul ei olnud käte- ja kõhulihaste valu isegi mitte tunda. Aga päeva jooksul, kui sai praktikal oldud hakkas vaikselt tunda andma kõhu- ja käelihased. Oma päeva kõndimise sain ära tehtud kõndides praktika kohast Balti Jaama, et bussi peale minna . Kõndimisele kulus 30 minutit. Õhtul hakkasid lihastevalu endast rohkem märku andma. 3.aprillil  tegin just hiljuti ära full body harjutused ära. Ütleme nii, et esimese ringi lõpus ei pannud ma ühte harjutust absoluutselt tähele. Mõtlesin, et okei, teen järgmise ringi lõpus siis rohkem seda harjutust. Pean endas pettuma, no ei suutnud rohkem teha. Aga kaks ringi sai vähemalt täis ning siis korralikud venitused ning oi kuidas lihased venitusid. Aga nüüd lihtsalt tahaks veidi puhata ja siis veidi süüa ja siis välja minna jalutama või midagi sellist.