Sõnajalaõis

oleks kurjus hoida mõtteid puuris

[metsavilu]

ma elan ja palun ma palun jumalat kellesse ma ei usu ma loen palved mida ma kahetsen sest vaid siis on mul vabandust sinuga rääkida

[metsavilu]

sa sured vaikselt

su karje on vaikinud, su käed ei sega oma löökide rahu. Sa sured vaikselt

tilk tilga haaval täituvad su kopsud,  su slimad vajuvad hiirvaikselt kinni. sa sured vaikselt

[metsavilu]

jalajäljed liival

hingeõhk tuules

liikumine lehtedes

leek ööpimeduses

üks hetk saab mail kõigil jõud otsa

[metsavilu]

miks teeb just närbunud leht kõige sügavama haava? miks läheb kõik edasi? miks jään mina maha? miks maailm mind maha jättis?

[metsavilu]

Peale seda kui mu ema suri ma mõistsin kõike mis minu eest varjati

mu ema kunstiteraapia tunnid ei olnud et aidata paraneda minevikuhaavadest nagu mina arvasin

need olid selleks et olla rahus sellega mis teda ees ootas

surm

mu onu kõndimas välja haiglatoast nagu täis pisaraid ajal mil ma veel ei teadnud et mu ema on kahe nädala pärast surnud

sest ema ütles talle et ta sureb

kui ma kõndisin plastist välja nuttes ja sosistasin vennale Mis juhtub kui ta ei saagi paremaks? ning ta pidi vastama(teades et ema ei saa paremaks) kõik saab korda

nad kõik teadsid

Nad kõik teadsid poolteist aastat

et ravi ei ole

et ema sureb

ja ka tema teadis seda

ja nüüd teda ei ole

ja mina nutan uksi elades koos onimesestega keda ma vihkan

ja ma igatsen teda iga päev

ja iga päev aina rohkem

kes teab kaua ma veel kannatan igatseda

üks hetk ma kas murdun

või kivistun

[metsavilu]

Süda valutab

Kui elupuu närbub

Hing murdub

Kui leinakask sirgub

[metsavilu]

pisarad mu kurgus kõrvetavad kui tina

pärlid mu silmist söövitavad põski

kõik oli hea

kuni enam ei olnud

[metsavilu]

Ta pole veel läinud kuid kõik räägivad nagu teda poleks. Ta on kohe lahkumas kuid mängime nagu jääks ta igaveseks.

[metsavilu]

Elupuu mu aias kaotas oma esimese lehe Aga leht langeb vaid siis Kui sisemus on surnud

[metsavilu]

Mere jäised sosinad jäätasid õnneläike tuhmides lainetes rõõmusäde uppus

[metsavilu]

lained lõid muusika luited lõid tantsu tuul too tantsis tol udusel ööl

[metsavilu]

mu leek hõõgus kui küünlakuma metsamaja seinal vaikuse hällis sa põlesid kui tulekahju oodates eikedagi leegid küündides taevani pilvi silitades . su kõrval olin vaid säde su jõud mu kahvatas ning peale pikka ööd su leek mu sulatas aga kui sa lahkusid mu leek lõi särama ja ma särasin heledamalt kui keegi enne mind

mina