Elas kord üks printsess. Selle printsessi nimi oli kohvrinna ning ta elas seitsme maa ja mere taga kohvikuningriigis. Ühel vihmasel õhtupoolikul, kui ta oli oma tuppa kinni lukustatud, otsustas ta üle koridori hiilida, et teha endale tassike kohvi. Ta jooksis kannuga salamisi vannituppa, täitis selle, keetis vett. Vesi keenud, täitis ta oma imeilusa punase tassi kolme lusikatäie oivalise kohvipuruga ning oodates kuni see tõmbab, tegi oma toas ilusat nägu ja avas võrratu snickersi ning sõi sealt ümbert juba natukene šokolaadi ära. Kannatamatult vaatas ta oma toa ukse poole, et minna järele oma kohvile, mis oli créme brulée maitsekohv ning lõhnas täiesti võrratult üle koridori. Joostes köögi poole tuli tal oivaline mõte, et selle kohviga sobiks ka võrratult tilgakene piimakest ning ta heitis pilgu külmkappi. Oh õudust! Seal oli ainult ta kurja võõrasema kohvikooretopsikute kuhila, mida kohvrinnal polnud lubatud puutuda! Kohvrinna mõtles pisut ning võtis tagumisest nurgast ühe topsikese ja arvas, et keegi ei märka seda. Ta eemaldas oma kohvitassilt kaane, mille all kohv tõmbas, hingas sisse seda oivalist aroomi, mis tuli tema värskelt jahvatatud kohviubadest tehtud võlujoogist ning valas sinna võõrasema kohvikoort sisse. Kuid nüüd juhtus midagi enneolematut! Kuri võõrasema oli ilmselt haisu ninna saanud, et tema kasutütar soovib ühel hetkel oma elust natukene ta tagant koort võtta ning oli selle paksuks nõidunud! Kohvrinna puhkes nutma, üritades veel hõrgutist päästa kuldse lusikaga seal sees kohvikoorepallikest välja koukides kuid kogu tema vaev oli asjata - kohvikooreklomp ei mõelnudki lusika peale hõljuma jääda. Tütarlaps oli küll hirmunud, et võõrasema võib iga kell tulla, kuid märgates laua nurgal seismas kohvifiltreid otsustas ta proovida õnne nendega. Salamahti haaras ta ühe filtri, teise tassi ning enda nõiutud kohvi ja jooksis vannituppa kus ta asetas ühe tassi kraanikaussi, pani sinna sisse filtri ning üritas punasest tassist kohvi ümber valada. Kuid kahju oli tehtud. Ümbervalatud kohvis hõljusid pisikesed tükid, mis moodustasid kurja kasuema näo, mis naeris õelalt kohvrinna üle. Kohvrinna pesi tassid oma pisaratega puhtaks ning suundus tagasi kööki. Kui ta oli köögist nukra näoga lahkumas, ilmus ta ette lendav snickers, kes kuulutas “Kohvrinna, kohvrinna! Olen sinu armas snickers ning ootan kannatamatult, mil hammustad mu võrratut pähklikihti ja mälud suus mu vahtjat täidist. Ära anna alla, vaid proovi uuesti!” Tüdruk sai selllest uut indu, seda enam, et vesi oli juba keenud ning snickers tundus nii vastupandamatu kerge kohvimaitsega seal kõrval. Natukese aja möödudes oligi uus imelise aroomiga hõrkpruun kohv valmis ning kohvrinna suundus enda tuppa tagasi seda eliksiiri jooma ning vihmase ilma võlusid nautima. Istudes üsnagi pehmes toolis lubas ta aga endale, et tulevikus ei puutu ta enam ühtegi võõrasemale kuuluvat eset, sest kes teab, kas ta edaspidi enam eluga pääseb. Ja kui ta enda lubadust on hoidnud, elab ta tänapäevani.
andulkaphoto
2087
titsay
tangentwithtanner
