KÄROL

vabal ajal uurin maailma

[palunolehea]

GRAN CANARIA 2017 JAANUAR

Ühel järjekordsel pimedal õhtul leidsid minu juurde tee odavad lennupiletid Gran Canariale. Edasi-tagasi piletid Riiast maksid 134.6€. Kiired läbirääkimised Kiksiga, piletid ostetud ja valmis minema. Gran Canarial olime 20.-26. jaanuar. 

Esimese asjana oleksime peaaegu lennust maha jäänud, mäletan veel, kuidas tegime Riia lennujaama vetsus peegliselfiesi, kui avastasime, et nüüd on aeg joosta - olime lennu väljumisaega valesti vaadanud. Vahepeatus oli Lutonis, kus leidsime pikutamiseks diivani ja hakkasime sihtkoha kohta taustauuringut tegema, samal ajal valgetele pliksidele kohaselt Starbucksi nautides.

Kiksiga reisid on alati mu maailma kõige lemmikumad. Me hoolitseme üksteise eest täiega ja sel reisil oli Kiks juhtivamas rollis. Ma lendasin kohale nii, et mingit taustauuringut selle kohta ei teinud. Mis saar on, mis seal teha vms. Lendasime Las Palmasesse aga sealt sõitsime kohe hoopis Maspalomasesse. Kiks oli meile ööbimise leidnud, rentisime tuba ühes bungalow-tüüpi majakeses ning maksime 5 öö eest 155€ nägu. 

Mina sain kohale jõudes aru ja teada, et Gran Canaria ja eriti Maspalomas on väga gei-positiivne koht, igal pool vikerkaarelipud jm selline õhkkond. Ööbimine oli mega ok, meie majaomanik Olivier oli üli tore ja tema abikaasa käis ka mingitel päevadel külas. Kutsusid meid õhtusööki koos pidama aga meil olid koguaeg omad plaanid. 

Esimesel õhtul läksime kohe välja pitsat sööma ja esimesi õllesid tegema. Muud väga teha ei jõudnudki, käisime poes söögiasju ostmas ja läksime magama.

Külmast talvest suvesaarele jõudes läksime järgmisel hommikul esimese asjana basseini äärde. Bassein ei olnud soojendusega, seega vette ei läinud ja päevitasime niisama. Kohalikud vaatasid meid ilmselgelt nagu hullumeelseid. Hommikuks sõime eilset leftover pitsat, maja kõrvalt poest ostetud värsketest asjadest tehtud salatit ning jõime Inglismaa lennujaamast kaasa ostetud Baileyst. Tasakaalustatud toitumine on kõige alus!

Pealelõunal läksime kodukanti avastama - jalutasime mööda linna, nägime ilusaid vaateid golfiväljakutele, proovisime huvitavaid jooke ja nautisime päikest ja sooja ilma. Õhtul läksime peokultuuri kontrollima. Happy hour oli väga teema, tegime dringid ja vaatasime klubisid. Midagi meeletult meeliülendavat ei olnud aga valik oli suur ja klubipileteid sai osta pakettidena - a’la ostad tänava pealt 5 klubi pääsmed ja saad igast klubist tervitusjoogid ka. Muusika klubides ei olnud väga meeldiv aga me suutisme elu enda jaoks toredaks teha. Tagasiteel tegime oma telost muusikat kuulates parema disko kui üheski klubis ja sõime wrape.

Hommikusöögi ajal näitas majaomanik aias kasvavaid passionfruite ja soovitas neid proovida. Sellest hetkest alates sõime iga toidukorra kõrvale veel mitte-valminud hapusid passionfruite, aga kui juba oma aias kasvasid siis oli vaja süüa. Päeva jooksul jalutasime jälle ringi ning külatasime kuulsaid liivadüüne, tegime pikniku, käisime rannas vett katsumas jpm. Väljas oli 28c, julgemad inimesed ujusid, meie ei tahtnud. Rannas kivimuulidel ronides nägime palju krabisid. Üritasime aega surnuks lüüa, et saabuks autorendi aeg. Seal riigis toimub ju kõik väga rahulikult, siestad ja kõik jutud. Lõpuks saime enda auto kätte. Rentisime oma Opeli Kiksi nimele, minul polnud veel autorendi firma silmis piisavalt vanust. Autoga sõitsin enamasti ikkagi mina, sest Kiks ei tundnud end manuaali roolis nii mugavalt. Mõtlesime, et kui politsei peatab, siis kaks blondi eesti tüdrukut, ega me nii erinevad ka välja ei näe.

Saime auto kätte ja sõitsime Las Palmasesse. Jalutasime linnas ringi, tutvusime vaatamisväärsustega ja tulime tagasi koju. Järgmisel päeval hakkasime ringi seiklema, võtsime suuna saare keskosa poole. Läksime mägedesse matkama - ronisime Roque Nublo otsa, mille jaoks olime üsna underdressed kui nii võib öelda. Üleval läks päris jahedaks aga liigutasime end aktiivsemalt ja ei olnud hullu midagi. Mäe tipus nägime ka abieluettepanekut pealt. Peatusime enda jaoks meeldivate vaateplatvormide juures, tegime palju jätsipeatusi ja jalutasime külades ja väiksemates linnades. Tegime saarele enam-vähem tiiru peale ja õhtul läksime jälle linna väisama. Seekord käisime koos peol Tebboga! Mu parim sõbranna, kes poole põhikooli pealt Soome kolis - me olime juhuslikult samal ajal Gran Canarial - what a coincidence! 

Järgmisel päeval võtsime suuna Maspalomasest lääne poole, tiirutasime saarel ringi, käisime Moganis ja praktiliselt igas külakeses või ilusas kohas, kus oli võimalik, tegime peatuse ja jalutasime ringi. Mägiteedel ja nendes kitsastes väikekohtades sõitmine oli omaette kogemus ja meile täiega meeldis. Õhtul tegime hüvastijätu õlled ja self-care õhtu kodus. Auto rent natuke vähem kui 3 ööpäeva läks 67,2€ nägu (sh kütus). 

Järgmisel hommikul sõitsime autoga lennujaama (rentisime auto Maspalomases ja saime jätta Las Palamasesse lennujaama - ülimugav!) ja meid ootas ees 22 tunnine reis Gran Canarialt oma Tartu kodudesse. Odavlennufirmade ja odavate piletite rõõmud. Vaheistumise tegime Leedsis (kõige mõttetum lennujaam), vaatasime filme ja Riiast pidi ka ju veel 3 tundi koju sõitma. 

Mul läks reisil veel bussipiletitele 18.9€, söögi peale 138.12€ ja joogi peale 33.16€. Minu reis läks kokku maksma 598.4€, Tartu-Riia-Gran Canaria-Riia Tartu, 6 päeva 600€. Igati decent aga oleme ka odavamalt reisinud.

[palunolehea]

Videomeenutus meie Portugali reisist.

[palunolehea]

PORTUGAL 2016 NOVEMBER

Portugalis käisime maaülikooli sõbrannadega. Läksime sinna külla ühele teisele sõbrannale maaülikoolist. Ühesõnaga meil oli selline sõbrannade punt, üks meist läks Erasmusega vahetusaastale ja meie mahajäänud läksime talle siis külla. 

2. novembri, kolmapäevase päeva hommikul hakkasime kolmekesi - mina, Susan ja Kristen, Riiga sõitma. Lendasime sealt London Stanstedi. Tegime hommikusöögi Leoni salatitega, meikisime, pildistasime ja ootasime rõõmsalt lendu Lissaboni. 

Lissabonis hakkasime rongiga kesklinna liikuma ning pidime seal Kristiiniga kokku saama. Ühes peatuses, kus pidime meie ümber istuma nägime trepi ülemises otsas Kristiini kõndimas. Kristiin pööras meie poole, karjus “Kärooool!” ja jooksis meile vastu. Üli mõnus taaskohtumine oli. Sõitsime kesklinna poole ning jalutasime mööda väga kiviseid ning mägiseid tänavaid oma ööbimiskohta.

Ööbimine Lissabonis. Mõtlesime tükk aega, kuidas enda reisi organiseerida, sest meie lend jõudis nii öösel Lissaboni, et sealt Farosse (kus Kristiin elas) tol õhtul kuidagi ei saanud. Üsna vahetult enne reisi kirjutas Kristiin, et sai ühel Erasmuslaste üritusel kahe eesti poisiga (Tsau Sam ja Alari) tuttavaks, nad elavad Lissabonis ning on nõus meid võõrustama. See oli üks parimaid lahendusi üldse, sest poisid teadsid ju linna ning ööelu väga hästi ja saime väga vahetu Lissaboni kogemuse.

Läksime tegime öised tervitusjoogid Lissabonis ning jäime järgmist päeva ootama. Järgmisel päeval hakkas kohe täielik turistitamine pihta. Poisid läksid hommikul kooli ja meie linna vallutama. Jalutasime linna poole (sh mööda roosat tänavat), tegime pilte, käisime mere ääres ja tegime kerge hommikusöögi. Peale hommikusööki läksime poiste koju, nemad tulid koolist ning liikusime tagasi linna. Sõitsime praamiga üle vee ja sealt bussiga (bussid sõidavad seal linnas üsna tunde järgi) Sanctuary of Christ the Kingi juurde. Tegime väga palju pilte, sest vaade linnale ja San Fransiscolikule The 25 de Abril Bridge’le oli üliiii ilus. Tegime natuke pättust ka ja ronisime täitsa kristuse jalge alla, trepist üle ja üle piirete sest noh.. Yolo. Ja sealt sai üli tuusasid pilte.

Sõitsime tagasi linna ning liikusime üles kindluse poole. Plaanisime külastada Castelo de São Jorge’d aga seda hakati just sulgema ning külastus jäi kahjuks ära. Nägime mega palju vaeva, et sinna mäe otsa saada aga mis seal ikka. Leidsime mingi rooftopi ja vaatasime sealt linna. Õhtul tutvusime kohe eriti palju ööeluga ning läksime peole.

Järgmisel hommikul, 4. novembril, ehk reedel hakkasime liikuma Faro poole. Kell 10 olime juba rongijaamas ja kuna magamata öö andis tunda veetsime pmt kõik 3h Farosse sõites magades. Faros läksime Kristiini korterisse ning seadsime end seal sisse. Tegemist oli reede õhtuga ja me käisime vaid toidupoes, jõime kodus teed ja sõime sõõrikuid. Hetkel tundub küll waste of a friday night aga me olime tol hetkel nii väsinud ja järgmisel päeval oli juba Kristiini sünna tähistamine, ehk jälle pidu.

Laupäeva veetsime sünnaks ette valmistudes ja puhkust nautides. Päeval sadas vihma seega ega väga peale poeskäigu õue ei kiskunudki. Õhtul tulid kõik Kristiini sõbrad talle külla ja pidasime maha ühe üli vinge sünnipäeva peo. Kuna kõik olid seal ka Erasmuse või mõne muu õpilasvahetusprogrammiga (Brasiillased) siis oli üli worldwide pidu ja sai niiiii lahedate inimestega tuttavaks. Shout out to Kubo, Julia and Agathe. Kõik suhtlesid omavahel ja have funisid ja minul oli see aeg, kus oli vaja kõikide inimestega pilti teha sellest ka siis kõigiga pildid. Mingihetk öösel läksime linna. Klubides mulle väga ei istunud sest seal tehakse tantsuplatsil suitsu ja mul hakkab nii kergelt sellest suitsuhaisust paha. 

Järgmine päev sai üsna kaua magatud ning päikeseloojangut läksime randa vaatama. See nõudis mitut bussisõitu aga oli kõike seda väärt. Õhtul võtsime õlled ja läksime brasiillaste juurde ning sealt edasi Tiini sõpradega kuskile baari istuma. Enne olime juba asjad kokku pakkinud ja järgmisel hommikul võtsime jälle ette tagasitee Lissaboni, seekord aga kolmekesi. 

Poistega juba suured sõpsid seega hostisid Lissabonis meid jälle nemad. Käisime veel Lokeanaariumis, mis oli mega elamus, tegime lahkumise restoranikülastuse (mäkk) ja joogid. Ärkasime juba varahommikul kell 4, et lennukile liikuda. Lendasime jälle Londonisse, kus meil oli u 9h vaheistumist seega otsustasime ka linna külastada. Jamamist oli sellega natuke liiga palju ning ilm seal ka natuke väga palju külmem kui Portugalis, aga põhiasjad nägime ära ning Londoni elamuse saime ka selle reisi sisse. Teisipäeva, 8. novembri õhtul kell 23 jõudsime Riiga. Leidsime parklast üleni jääs ja lumme mattunud auto, külmetasime end pooleks ning hakkasime koju sõitma.

Portugal oli üli lahe riik, definetly gonna go there again. Mad props to Sam ja Alari, kes meid nii lahkelt hostisid, meile linnas ekskursioone tegid ja tegevust leidsid ning üldse üli vinged kaaslased olid. Mad props to Tiini, et meid oma lahedate sõpradega tutvustas. Brasiilia imeilusa hinge ja välimusega tüdruku Juliaga chatime vahel instagramis ja Slovakkia südametemurdja Kubo on siiani mu hea sõber. 

[palunolehea]

KREEKA 2016 AUGUST

Piletid Tallinnast Ateenasse reisiks said ostetud juba varem, enne kui Londoni plaan üldse tuli. Veebruaris. Istusin ja tahtsin reisile, sest sügisel olin õdedega Eurotripil(Barcelona, Rooma, Corfu, Milano) käinud. Leidsin mingi hea pakkumise, ning tollel hetkel oli see ju esimene iseseisev reis ja ostsin veidike lolli peaga tagasipiletid Helsingi. Kuigi sellega ei tekkinud ka midagi hullult halba juurde. Laevapiletid sealt Tallinna läksid 7€ näkku ja lennukilt maha tulles sõitsime bussiga sugulaste juurde, veetsime veidi seal aega, jalutasime linnas ning läksime laeva. 

Igatahes. Külmal veebruarikuu päeval ostsin piletid, et veeta kreekas 20.-26. august. 

Kuidagi googeldades ja palju erinevaid postitusi lugedes otsustasime veeta mingi aja Ateenas ning siis mõnele saarele sõita. Valisin mitme erineva saare vahel, lõpuks võitis see, kus tundus olevat ilus, mitte väga turistirohke ning mitte väga kauge paadisõidu kaugusel. 

Tulime Eestist lahkumise päeval Kenni perega eesti-tripilt ning jõudsime hilja õhtul Jürisse ta isa korterisse. Meie lend pidi väljuma 3:30. Magasime paar tundi enne takso kutsumist ning kaheks selle ka tellisime. Lennujaamas oli sel ajal ilmselgelt rahvast vähe ning saime ülikiirelt(nagu Tallinna lennujaamas koguaeg) väravani. Seal selgus, et lend lükkub tund aega edasi. Lebotasime postimehe kott-toolidel ning oleks ka mõnusat und saanud aga nii kui natuke hakkasime ära vajuma hakkas meie kõrval mingi tsikk üli kõvasti telefoniga rääkima. Kartsime, et ta istub lennukis ka meie taga aga õnneks mitte. Aegan Airlinesiga lendamine on hoopis teine asi kui vana hea Ryanairiga seega lennuk oli ülimugav ning jäime kuni söögini magama. Lennukitoit oli nagu lennukitoit ikka.

Lennujaamast läksime rongiga kesklinna ning sealt oma ööbimiskohta. Meie linnaosa metroojaamast korterisse oli ~6min jalutuskäik ning korter oli ülimõnsa. Küll aga suutsime me omast arust kuidagi konditsioneeri ära lõhkuda, ja ei olnud ka imestunud, sest korteris olevalt kitarrilt lõhkus ka Kenn midagi ära ja noh.. meiega juhtub. Vahetasime korteriomanikuga sõnumeid kuni konditsioneeri pult maha kukkus ning seejärel kogu asi jälle tööle hakkas. 

 I päev 

Kuna päev oli juba kaua kestnud, visaksime asjad korterisse, vahetasime riided(sest no see oli ikka korralik suvi mis seal oli) ning läksime linna peale jalutama. Googeldasin netist välja free city tourid. Sealt tuli välja väga populaarne variant, et kohalik teeb tasuta ekskursiooni. Sisestad sinna enda huvid jm ja programm otsib sulle siis vastava giidi ning suhtled temaga sealt edasi. Kuni kohtumiseni teadsime me vaid inimese nime, ei mõelnud isegi kas naine või mees. Kohale jõudes tuli üks jalga lonkav väga vanem naisterahvas. Endine ajaloolane. Tegi siis meile linnatuuri. Viis kindlasti kohtadesse, kus me muidu ei käiks aga jalutuskäigu tempo oli vaatamata tema lonkavale jalale liikmises olles, kas väga kiire või paigal seistes väga väga pikkade pausidega. Viis meid ühte väiksemasse linna kirikusse ning tutvustas parke, ajaloolisi platse ning rääkis üldse Ateena lähiajaloost. Tema jutt oli väga arusaamatu ning ka meie suunavatest küsimustest ta vist väga hästi aru ei saanud. Ja asi ei jäänud keeleoskuse taha vaid tema isiksuse. Acropolise muuseumisse sisse ei viitsinud minna, sest linn ise on juba ise üsna muuseumiväärne. Ka meie giidike seda ei soovitanud. Küll aga ütles ta, et parima vaate saab muuseumi kõrgeimal korrusel asuva söögikoha rõdult. Viis ta meid sinna sisse(tõesti, me ei oleks ise sinna julgenudki minna, sest koheselt küsiti pileteid jm aga giidiproua ütles, et lähme vaid üles sööma). Meie saime oma vaate ja pildid viie minutiga valmis aga temal oli vaja taaskord tükk aega suitsetada. Ugh kui ebamugav. Meie, kaks noort, oma esimesel päeval kõrvetavalt kuumas Ateenas, tahtsime pigem ringi vaadata ja saada üldist infot ning fun facte ajaloost. Küll aga saime higist nõretava, lonkava, pidevalt suitsetava ja samal ajal meile seda igat pidi näkku puhudes vanamuti. Tegime talle väga palju vihjeid et lõpetaks nüüd asja ära(kokkulepitud oli 1,5h aga aega oli läinud sellest kõvasti rohkem) aga ta tahtis ikka igal pool veel käia. Lõpuks kaalusime lihtsalt põgenemist, kui ta varju oma järjekordsele suitsupausile läks. Raske otsusena mõtlesime, et see on siiski liiga ebaviisakas ning ütlesime talle, et peame ära minema, ajaliselt vaja. Ja siis jalutasime ise linna peal. Käisime suhteliselt tripadvisori top listi läbi ning ühel hetkel nägime seda sama naist tänaval kõndimas. Tegime koheselt kannapöörde ning põgenesime. Korralik trauma kohe Kreekasse jõudes. 

Igatahes oli minul järgmiseks välja otsitud The Hill of the Muses otsa ronimine. Õige valik keskpäeval kuumas seda teha. Ülesminek ei olnudki nii õudne - istusin vaid korra maha ning tippu jõudes oli 360 kraadi ülivinge vaade Ateenale. Seal ei olnud peale meie ühtegi inimest ka seega oli kõik veel kaunim.

Peale seda seiklust võtsime teepealsest kohvikust kerged söögid, läksime korterisse ning puhkasime. Õhtul, kui juba pimedaks oli läinud, otsisime Foursquare appi abiga söögikohti. Läksime võtsime ühe väga hea ratinguga kohast Souvlakit ja friikaid. Üli nämmad! Jalutasime veel mööda päikeseloojangus Ateenat ja see oli imeline. Kogu sealne arhitektuur ja üli chill ellusuhtumine. Mega mõnna. Pärast otsisime kohta, kus saab katusel süüa. Noh, meie tahtsime lihtsalt kerged joogid teha. Ühes ei olnud ruumi. Teine oli jäätisekohvik ning juba katuse-õhtusöögi osas üsna lootusetuna jalutasime niisama edasi. Sattusime ühte suvalisse kohvikusse, saime katusele laua ning tellisime veini. Nägime ilusti õhtutuledes Akropoli, linna ning meid ümbritsesid jutustavaid inimesi täis lauad. Hiljem läksime metrooga tagasi koju. 

II päev

Tegime kodus hommikusöögi ning sättisime linna. Alustasime päeva Parlamendi juures vahtkonna vahetuse vaatamisega. Rahvast oli mega palju, sealsed valvurid naljakates vormides ning üks asi checklistist maha tõmmatud. Läksime tagasi sinna, kus eelmisel õhtul Souvlakisid sõime ning käisime vaatamas millegi varemeid. Olime just pileteid ostmas ning kaarti ulatades küsis teenindaja, et see on ju tudengikaart, kas olete tudengid? Vastasime jaatavalt, mispeale ta küsis meie päritolu. Kui vastasime Eesti võttis ta maailmakaardi ette, ütles, et see on euroopas küll ning andis meile tasuta piletid. Meie küsimuste peale selgitas, et tudengitele on muuseumid jm vaatamisväärsused tasuta. Ülivinge rahavõit!

Sealt edasi läksime vana turuplatsi ehk Ancient Agora juurde. Üsna suure maa-ala peal mega palju varemeid, kujusid, infot. Just see, et enamus sellest maast oli paarikümne cm kõrgused üksikud seina või põrandatükid. Koht ise oli ikka üliilus, ülimõnus. Rahvast keskmiselt. Jalutasime mööda linna edasi, nägime mitmekülgset Ateenat nii huvitavate poodide ja kohvikutega. Ühes istusime ka jahutavaks joogiks maha. Võtsime suuna Akropoli. Päev oli ülipalav ning tee oli pikk. Peale piletite võtmist ostsime ka vee ning hakkasime veel ülespoole jalutama. Tippu jõudes oli minul juba nii halb olla ja uskusin, et minestan. Peas käisid mitmed stsenaariumid, kuidas Kenn tegutseb ja hädas on kui ma keset Akropoli pildi kotti pistan. Seega pidasin endale kõva motivational speaki, jõin vett(teel on väga palju vee võtmise kohti) ning istusin maha ja sisendasin endale, et ma lihtsalt ei tohi kokku kukkuda. Umbes kümne minuti möödudes hakkas parem ning jalutasime seal veel ringi. Saime mega palju ilusaid pilte. Ja samas ka Londoni sarnase arvamuse, et see tõesti on ülivõimas ja must-go koht aga samas kogu see ehitus ja turistimöll oli üsna meh. Mäe otsast sai taaskord ilusa vaate linnale. Ateena on ikka imeilus. Nii mitmegi kõrgema mäe otsast linna sees näed kogu vaadet linnale ning seda, et see on ümbritsetud ilusate mägedega. 

Alla tulles võtsime jahutuseks jäätist ning läksime Zeusi templi juurde. Tasuta pilet, tohutult varemeid ning päikesega lolliks kärssanud aju ja lihtsalt palju nalja ning itsitamist. Jalamehed nagu me olime võtsime suuna Panathenaic staadioni poole, mis ehitati kuus sajandit enne kristust ning kus toimusid ka esimesed kaasaja olümpiamängud. Kohale jõudes näed ka nn aia tagant piisavalt, saad väljas olles lugeda ahhetamapanevat infot staadioni kohta ning osta üsna kalli pileti. Viimase jätsime tegemata ning võtsime selle asemel jahutava joogi.

Sealt jalutasime National Gardenisse, mis oli ülimõnna ja suur park. Palju koeri ja kreekas on politseiks saamise jaoks vist mingi reegel, et pead 10/10 välja nägema, sest minu arvates kõik nad just sellised olid. Jalutasime veel veidi linnas ringi ning läksime metrooga koju puhkama. Meeletu kuumus võttis väga läbi.

Õhtul läksime taaskord vanalinna uudistama. Nägime armsaid kohvikuid, palju ilusat tänavakunsti ja nagu ikka mõnnat arhitektuuri. Meie põhiline aeg kulus Forusquarest kohvikute otsimisele ning nende külastamisele. Istusime jälle järjekordses maha, võtsime söögid ning veini. Nagu Kreekas kombeks(kui õdedega käisin oli ka iga kord nii) tuli koos arvega ka kaks Kreekale traditsioonilist shotti. Meenutavad veidi võib-olla minttut ja serveeriti külalislahkusest. Öö poole kui temperatuur alles inimlikuks muutus istusime metroole ning läksime koju.

III-VI päev

Sel päeval läksime Porose saarele. Siit algas meie puhkus-puhkuse osa ning mingit plaani ei olnud. Porosele minekuks pidime sadamalinna Piraeusse saama. Pakkisime kotid ning läksime läbi turu jalutades rongijaama. Käisime igasugustes vahvates käsitöö- ning muusikapoodides. Piraeuses jalutasime mööda linna, väga palju vaadata ei olnud, käisime poodides(mina kindlasti H&Mis) ning läksime sööma. Sattusime maailma parimasse söögikohta oma lemmikuid souvlakisid sööma - Street Souvlaki Piraeuses, kui sinna kanti satute. Koht ja teenindus olid megamõnnad ja -lebod, hind ka hea. Enne praamile minekut jõudsime ikka mitu korda jahutavaid jooke osta.

Praamile saamine oli ka omaette seiklus sest keegi ei osanud suunata kuhu minna, igaüks näitas erinevat poolt ning keelt ka väga ei räägitud. Lõpuks saime õigele praamile ning tegelikult ei olnud see meie jaoks praam midagi. Tegemist oli ühe Viking Line suuruse laevaga aga nemad nimetasid seda siiski praamiks. 

Praamisõit oli vist meie mõlema lemmikosa reisist üldse. Olime terve aja tekil sest jahutav tuul muutis õuesoleku meeldivaks. Nägime merd, meeletult saari ning päikeseloojangut. Hiljem sõitsime pimedas tuledesäras saartest mööda kuni jõudsime enda saareni - Porosele. 

Võtsime sadama juurest takso ning sõitsime hotelli Pavlou. Hotelli hind oli mega odav. Kolm ööd, hommikusöögiga pidi olema 177€(pidi, sest lõpuks arve, mis maksime oli vist 130€). Pildid kodulehel olid üsna kesised aga rahuldavad, kohale jõudes kuulsime ka, et need olid enne remonti tehtud pildid. Seega meid tabas ülimalt positiivne üllatus, hotell oli väga ilus ja mõnna. Recepioni uksest üle tee oli lamamistoolidega liivarand. Hotelli taga oli baariga bassein. Lebotasime pidevalt nii rannas kui basseini ääres. 

Meie päevad koosneskidki vees ulpimisest, linnas või lähedal olevates kohvikutes imemaitsvat toitu nautides, tuppa jooki ja snäkke ostes või magades(kuumus oli meeletu!). 

Ühel päeval rentisime ka 24ks tunniks ATV. Sõitsime saarele ringi peale. Käisime mägedes varemetes, kirikutes, randades. Sõime mõnnas kohas lõunat, jalutasime mägede vahel ja nautisime vaateid. Igal pool olid mägikitsed ning ühes kohas suutis Kenn ühe enda juurde meelitada. Vahepeal sõitsime ATVga hotelli juurde ning õhtul uuesti linna õhtusöögile. 

Viimasel Porose päeval läksime hommikul linna, jalutasime kitsaste ja vahvate tänavate vahel, nägime palju kasse ja koeri ning käisime isegi muuseumis. Läksime praamiga tagasi Ateenasse ning võtsime airbnbst toa. Korteriomanik läks õhtul kohe sõprade juurde veiniõhtule ning meie õhtust sööma. Sõime enda viimase Kreeka õhtusöögi modernses ja ilusas restoranis. 

Järgmisel hommikul lendasime Helsingi ning muu info on juba postituse alguses.

wonder and go wander

[palunolehea]

[palunolehea]

LONDONI KULUD

Kulud transpordile(hinnad eurodes ja naeltes!) - lennupiletid 93.80€ - ööbimine(airbnb) 167€ - stanstedexpressiga lennujaamast linna 19.23€ - stanstedexpressiga linnast lennujaama 32.74€ - Oyster card ühistranspordi kasutamiseks 46£(6£ kaardid, 40£ sõidule)

Kulud söögile - Sainsburys 9.04€ +6.25£ - KFC 12.81€ - Diner Camden 20.25£ - HEMA 2£ - Hiinakas all you can eat 18£ - 19.82€

Poodides - Plaastrid(naw mu jalanõud hõõrusid) 2£ - H&M 7.54£ - Hamley’s 17.55£ - Primark 59.40£ - Suveniirid 5.97£ + 13.47£

Vaatamisväärsused - Madame Tussauds   +  London eye pakett 78£

Kõik kokku 683.05€ ehk näkku 341.53€

and then ppl say travelling is expensive, meh. ma ei mäletanudki, et meil nii vähe raha läks

[palunolehea]

LONDON 2016 MAI

Ühel tavalisel märtsikuu teisipäeval istusin kolloidkeemia praktikumis ja sain sõnumi õelt, sisuks umbes, et mis ma Kennile sünnaks kinkida plaanin ja link Tallinn-Rooma-Tallinn piletitega al 80€. Nägin selle ära ja olin nii nii põnevil, sest peale esimest minutit Roomas armusin sellesse linna ära ja teadsin, et pean kindlasti kunagi sinna tagasi minema. Kui ma peale kooli koju läksin olid piletite hinnad juba mega kallid aga kuna oli tulemas ikkagi 20. sünnipäev ja teades kui vähe tegelikult lennupiletid maksavad, hakkasin ringi vaatama. Õhtu lõpuks olingi ostnud piletid Londonisse ja püüdsin kuidagi rahulikult magama minna ja mitte sellest rääkida(kes mind teab siis see oli ikka hull eneseületus paar kuud seda kenni eest varjata).

Ja siis ma vaikselt plaanisin ja korraldasin ja otsisin ja mõtlesin, sest mina ei olnud enne kordagi Londonis käinud ja ootasin seda nii-nii väga. Kirjutasin Kenni ülemusele, et ta graafikus need päevad vabaks saaks jnejnjenje, üli lahe oli seda nii salaja teha. Kõik kiitsid kohe mu plaani heaks ja elasid kaasa ja see oli nii vahva.

Igatahes. Londonis olime 6.-10. mai. Reede-teisipäev. Lendasime Riiast kell 11:30 ja Riiga kell 6:25.

Loomulikult jäin ma sama nädala esmaspäeval haigeks ja reede hommikul sõitma hakates ei olnudki mul häält. Esimese ja ainsa peatuse tegime Valga Statoilis, võtsime teed, kohvi, kurgupastille ja sõitsime Riiga, ma muidugi rääkisin koguaeg, kuidas võin ise sõita aga tegelikult olin ma kõrval istmel juba nii segaduses, et liikluses küll olla poleks tahtnud. Leidsime netist mingi suvalise parkimisplatsi lennujaama lähedal, selle omanik viis meid lennujaama ära ka ja lend läks suht vaevaliselt, eriti mul sest ma tundsin end nii halvasti. Inglismaa kohale jõudes oli nii mõnna jälle aknast välja vaadata kogu seda maastikku ja ugh õhus on ikka vahva. Ostsime lennujaamast Oysterid ja läksime Stansted expressiga linna(olime piletid ostnud hilisemale bussile aga sellest ei tehtud välja ja saime kohe esimesega). Buss peatus meie kodu kõrval Bethnal Green stationis, natuke kõndisime algul vales suunas aga siis läksime tagasi, helistasime korteriomanikule, ta viskas võtmed ja läksime üles.  Omanikud ise elasid all korrusel, meie saime teise korruse, köögis oli külaliste külmik ja kapid ja kõik asjad ja väga toredad hostid olid(kuigi nägime neid nende päevade jooksul vist vaid 2x).

Mingit täpset päevaplaani meil ei olnud ainult kindlad asjad mida näha tahame. Kodu kõrval oli KFC ja esimesena läksimegi sinna sööma sest kõik nii väga kiitsid ja soovitasid.

Kõige. Halvem. Kiirtoidu. Kogemus. Ever. Me ei ole kumbki väga toidu ära viskajad, aga KFC sai küll prügikasti visatud, rahast oli kahju, sellest, et kõht tühjaks jäi ka, aga see rasvamaitseline kanakoib ja vastikud friikad ei olnud midagi väärt.

Kuna Kenn ütles, et “Worst things first” siis läksime šoppama, mina olin sellest unistanud juba kuid sest kõik need jutud Londonis šoppamisest.

Mina sain endale seitse paari valgeid sokke.

Kenn sai pea seitse erinevat outfiti.

Meeldiv.

Ja sellest Primarki kiitmisest ei saa ma üldse aru. Nii koledad riided, sassis pood, palju inimesi, hinnad samad, mis H&M seega mina küll ei erutunud. Aa. H&Mist ostsin baleriinad ka millalgi, sest mu jalanõud hõõrusid. (need baleriinad hakkasid ka hõõruma)

Vahepeal nutsin ja olin kurb-pahane, sest Mikk ja Kristi helistasid, et nad jõudsid nüüd koju ja kas võivad Kenni toas ööbida seni kuni tagasi tuleme.(nad olid Austraalias üheksa kuud).

Jalutasime kuskile suvalisse suunda ja läbi väga väga ilusa linnaosa kõndides jõudsime Regent’s parki. Jalutasime seal ringi ja ahhetasime ja kõik oli nii ilus ja mõnus ja mänguväljakud ja inimesed ja oravad ja kogu see vibe seal.. Istusime maha ja üritasime juttu rääkida, aga kuna minul oli häält ikka veel 0 siis jõime niisama limpsi ja nautisime.

Läksime metrooga koju, ostsime kohalikust Sainsbury'st hommikusöögi materjali(ube, tomatit, muna, peekonit) ja läksime vist magama.

Leppisime kokku, et äratuskella ei pane, sest oleme ju ikkagi puhkusel. Hommikul ärkasime vist 8-9 ajal ja selle päeva plaanis oli küll kindlasti Madame Tussaudsis käia, sest olime piletid ostnud. Laupäevaks. Kella 12ks. Kõige rumalam tegu üldse, sest iga jumala turist tahab laupäeva lõunal sinna minna. Kui nelja ajal muuseumist välja saime ei olnud järjekorras ühtegi inimest. 12 ajal pidime väga kaua ootama.

Muuesumist läksime Camden marketile, näljastena läksime pea esimesse ettejuhtuvasse söögikohta, milleks oli a'la ameerikapärane burgerikoht. Kõige halvem söök nr 2. Mina võtsin vege burgeri(sest pidavat olema kikerhernekotletiga ja selle nimega meenus kohe aparaadi burx ja too on ju imeline). Londoni burger seevastu oli aga sai-piff-sai ja üks õlis grillitud maguspaprika riba. “Piffi” asemel oli kolm väikest kikerherne palli. 2 punkti 10st. Pluss rasvapaprika pärast läks mu süda nii nii pahaks, et tahtsin võimalikult ruttu sealt marketi osast välja minna(sest kogu see rahvamass tegi koguaeg suitsu ja mul oli niigi halb olla), ostsime teepealt kaks pudelit vett, mis ma kiirelt ära jõin ja läksime esimesse parki, vajusin murule pikali ja mõtlesin, et nüüd ma tõesti suren ära. Jautasime jälle järgmise pargini ja pikutasime seal edasi. Lapsed ajasid linde taga ja inimesed tegid trenni ja jalutasid oma armsaid koeri ja puud õitsesid ja nii idülliline oli olla.

Jalutasime British Museumi juurde ja see oli kinni pandud. Läksime tagasi kesklinna, võtsime poest maasikaid, popcorne, apelsinimahla, viinamarju ja otsisime lähima pargi, kus selle kõige siis õhtusöögi pähe ära sõime. Vahepeal oli ilm jahedaks ka läinud niiet Kenn käis ruttu Primarkis ja ostis endale pusa. Kui juba päris jahedaks läks sõitsime metrooga koju ja võtsime veel mingit näksi. Telefonist vaadates oli ees jälle 25 000 sammu kanti ja minu jalad täiesti lõhki.

Pühapäeva hommikul läksime tagasi British Museumisse - üli vinge ja lahe. Londonis niiii palju tasuta muuseume nii, et kindlalt soovitan külastada nii paljusi kui võimalik, me külastasime ainult seda ühte kahjuks. Sealt liikusime Chinatowni lõunatama, mis oli omaette elamus. See tõesti oligi Hiinalinn. Nii lahe ja nii palju söögikohti ja ma olin täiesti seitsmendas taevas. Võtsime mingi “eat all you can for 9£” ja tõmbasime hea mitu käiku. Praegu mõeldes küll mega igatsen seda, sest siin kuskilt nii head hiinakat ei saa.

Sealt kõndisime Big Beni kaudu London Eye juurde ja tegime sellega ka tiiru linna kohal, see iseenesest oli.. mm.. no selline kogemus, et sa saaksid lihtsalt pärast öelda, et oled seal käinud. Ei olnud midagi nii amazingut. Juures pilti teha küll vinge aga sees ei olnud nii vinge. Tower bridge pealt saaks ka sellise vaate ma arvan või ükskõik kust mujalt veidi kõrgemalt. Madame Tussaud tegelikult samamoodi, vinge jah, aga mitte must-go. Kapslist välja tulles viskasime Eye ees olevale muruplatsile pikali ja üritasime selle kuumalainega hakkama saada, sest 30C Londonis on hoopis teine kui 30C Porosel.

Ostsime maasikaid, jalutasime mööda Thamesi äärt tagasi teisele kaldale, kus vaatasime parlamendihoonet ja tahtsime minna ka Westminster Abbeysse aga järjekord oli nii meeletult pikk, et jätsime minemata. Lõpuks oli kell juba õhtul kaheksa saanud ja hakkasime jälle koju minema.

Läksime vist a'la pool teed bussiga ja siis edasi tahtsime metrooga minna, peatuses tahtsime oysterile raha laadida. Panin oma ma ei mäleta, 10£ sisse ja masin lihtsalt lõi algusesse tagasi, ehk sõi mu raha ära. Seletasin siis seal sellele onukesele putka juures, mis juhtus, ta kutsus järgmise inimese, rääkisin talle, saadeti kuskile alla kontorisse, seal ei olnud kedagi, mingi töötaja sõi seal lõunat, rääkisid oma koduseid probleeme ja samal ajal vabandasid meie ees, et ja ja, me tegeleme, otsime lahendust, ühtegi tarka ei ole tööl täna on pühapäev. Olime seal kokku üle tunni aja, saime mingi free metro passi ja sõitsime koju. Järgmisel päeval läksime tagasi, sain oma raha kätte, uuriti kuidas Eestis ilm ja üldse tegelikult mõlemal päeval koheldi meid mega hästi ja anti lihtsalt see 10£ kätte ilma, et ma oleks pidanud mingeid pabereidki täitma. Inimesed on igatahes ikka üli-üli sõbralikud.

Suundusime siis Towerit üle vaatama. Kenn oli seda juba külastanud, väga vaimustuses, ja otsustasime selle järgi, kas mina tahan minna. Mina väga ei hoolinud, ja kuna pilet oli ka 20£ nägu siis ei tahtnud kohe üldse minna. Jalutasime seal ümberringi ja läksime ära teisele kaldale.

Vahemärkusena ütlen jälle, et nii nii ilus ja mõnus oli. Sõitsime jälle double-deckeriga St. Paul katedraali juurde ja nautlesime.

Seal juhtus ka meie reisi esimene äpardus, või noh, see ei ole isegi äpardus, aga kuna kõik alati küsivad “Kas midagi läks halvasti ka” siis see on see lugu, mis mul rääkida on. St Pauli ees ootasime bussi. Number 11. Esimene sõitis vabsjee niisama mööda, sest peatuses oli mitu bussi ja see ei hoolinud peatumisest. Istusime siis sinna lähedale mingi monumendi juurde maha, ma majandadsin oma käekoti ja goproga, näen et nr 11 tuleb. Ütlen Kennile, et kuule mine anna märku, et me tahame peale. Tõusin samal ajal püsti ja kohver kukkus ka ümber ja igatahes seal ma ukerdan, näen, et buss sõidab mööda, ja Kenn seisab niisama. Ma siis kohe küsin, et miks sa märku ei andnud? Kenn see peale, ise kandes peegelklaasidega päikeseprille. “Ma ju silmadega näitasin, et ta peatuks”

Kuna järgmise bussini oli jälle paar minutit aega, liikusime järgmisesse peatusesse, et seekord kindlalt maha ei jääks. Võtsime ühed cappucinod ja saime jälle teise korruse esipinki istuma.

Sõitsime Buckingham Palace juurde ja sealt jalutasime läbi parkide tagasi kesklinna, käisime Hamley’s lastele kingitusi ostmas ja niisama poodlemas.

Kui viimast korda bussile istusime, ütlesin, et heh mis jutt see inimestel on, et Londoni ilm nii muutlik ja halb, meil iga päev 30C ja päike olnud. Paari tunni pärast hakkas oavarrest padukat sadama. Jess Kärol. Ostsime igatahes suveniire, sõime ja varjusime vihma eest ning ostsime ööseks lennujaama snäkke. Stansted Express läks Marble Arch stationist ja see oli reaalselt kõige ebanormaalsem asi reisi jooksul. Otsisime seda peatust 3h vihmas. Küsisime kohalikelt, turistipunktidest, kohvikutest, poodidest. KEEGI ei teadnud kus see on. Google maps kohale ei juhatanud. Lõpuks tiirutasime seal alal ringi, kus see umbes olema peaks ja viimasel hetkel peatuse ka leidsime. Süda oli rahul ja läksime bussile. Paari peatuse pärast tuli üks vanem tumedanahalisem härra peale, ülikonnas ja puha. Istus minust diagonaalis tahapoole ja küsis kuna lennujaama jõuame. Jäime igatahes vestlema, kiitis meie inglise keele oskust ning seda, et nii noorelt nii kaua(lol) koos oleme olnud ja juba reisida saame. Uuris Eesti kohta ja rääkis enda elust üli palju, reisis metsikult palju. Näitas reisidest pilte ja lõpuks üritas enda 17 aastast poega mulle pähe määrida. Siis vajus meie suhe ära, sest hakkas ka seletama kuidas ma olen ikka nii teistsugune tüdruk ja omamoodi ja ilus ning, et kuna meil läheb ka alles hommikul lend võin tema juurde hotelli ööbima minna. Lennujaamas tegin bussist kiirelt vehkat ja ütlesin nice to meet you.

Stanstedi jõudes(mingi 23 ajal) oli lennujaamas veel normaalselt ruumi, aga iga minutiga tiksus inimesi peale ja pärast oli terve lennujaam neid ööbijaid täis. Ostsime võileiba ja vaatasime filmi ning lugesime kohalikke ajalehti. Siis oligi kell juba 3-4 saanud ning läksime väravatest läbi, mõtlesime, et no seal soem ja mugavam kui basic alas. Eeeeee. Seal oli reaalselt tuhandeid inimesi, täiesti crowded ja võtsime esimese vaba pingi. Mina majandasin arvutis veel piltide ja asjadega ning Kenn magas tunnikese. Siis hakkas juba boarding ja meie öö lennujaamas saigi läbi, ära lennates sadas vihma ja lennukis jäin koheselt unne.

Riiga jõudsime enne lõunat, 10-11 ajal ning hakkasime koju sõitma, Kenn plaanis algul õhtul trenni ka minna aga arvestades seda, et terve tee Tartusse me naersime ja ajasime üleväsimusest täiesti lolli juttu otsustas ta kiirelt, et trenn jääb ära. Leppisime Kenniga kokku, et enne üksteisele ega ka teistele seda tänukõnet ja “kõik läks nii hästi” juttu ei räägi kui kodus oleme. 10km enne Eesti piiri hellas issi, ja talle ikka ütlesin, et no meil on kõik super hästi läinud! Kõne lõpetades lendas üks kivi ja meie rehv oli puru. 

Jumal. Küll.

Õnneks oli varurehv autos, Kenn vahetas ära ning sõitsime edasi. Koju jõudes kallistasime Mikku-Kristit ja läksime magama.

Nii lahe reis oli. Nii mõnus. Võtsin kaasa ainult telefonid ja gopro. Kahetsen nüüd väga, sest piltide kvaliteet on nullilähedane. Õnneks Ateenas oli kaamera kaasas ja tasus end 150% ära.

CYA SOON - KÄROL