Ăhel tavalisel mĂ€rtsikuu teisipĂ€eval istusin kolloidkeemia praktikumis ja sain sĂ”numi Ă”elt, sisuks umbes, et mis ma Kennile sĂŒnnaks kinkida plaanin ja link Tallinn-Rooma-Tallinn piletitega al 80âŹ. NĂ€gin selle Ă€ra ja olin nii nii pĂ”nevil, sest peale esimest minutit Roomas armusin sellesse linna Ă€ra ja teadsin, et pean kindlasti kunagi sinna tagasi minema. Kui ma peale kooli koju lĂ€ksin olid piletite hinnad juba mega kallid aga kuna oli tulemas ikkagi 20. sĂŒnnipĂ€ev ja teades kui vĂ€he tegelikult lennupiletid maksavad, hakkasin ringi vaatama. Ăhtu lĂ”puks olingi ostnud piletid Londonisse ja pĂŒĂŒdsin kuidagi rahulikult magama minna ja mitte sellest rÀÀkida(kes mind teab siis see oli ikka hull eneseĂŒletus paar kuud seda kenni eest varjata).
Ja siis ma vaikselt plaanisin ja korraldasin ja otsisin ja mĂ”tlesin, sest mina ei olnud enne kordagi Londonis kĂ€inud ja ootasin seda nii-nii vĂ€ga. Kirjutasin Kenni ĂŒlemusele, et ta graafikus need pĂ€evad vabaks saaks jnejnjenje, ĂŒli lahe oli seda nii salaja teha. KĂ”ik kiitsid kohe mu plaani heaks ja elasid kaasa ja see oli nii vahva.
Igatahes. Londonis olime 6.-10. mai. Reede-teisipÀev. Lendasime Riiast kell 11:30 ja Riiga kell 6:25.
Loomulikult jĂ€in ma sama nĂ€dala esmaspĂ€eval haigeks ja reede hommikul sĂ”itma hakates ei olnudki mul hÀÀlt. Esimese ja ainsa peatuse tegime Valga Statoilis, vĂ”tsime teed, kohvi, kurgupastille ja sĂ”itsime Riiga, ma muidugi rÀÀkisin koguaeg, kuidas vĂ”in ise sĂ”ita aga tegelikult olin ma kĂ”rval istmel juba nii segaduses, et liikluses kĂŒll olla poleks tahtnud. Leidsime netist mingi suvalise parkimisplatsi lennujaama lĂ€hedal, selle omanik viis meid lennujaama Ă€ra ka ja lend lĂ€ks suht vaevaliselt, eriti mul sest ma tundsin end nii halvasti. Inglismaa kohale jĂ”udes oli nii mĂ”nna jĂ€lle aknast vĂ€lja vaadata kogu seda maastikku ja ugh Ă”hus on ikka vahva. Ostsime lennujaamast Oysterid ja lĂ€ksime Stansted expressiga linna(olime piletid ostnud hilisemale bussile aga sellest ei tehtud vĂ€lja ja saime kohe esimesega). Buss peatus meie kodu kĂ”rval Bethnal Green stationis, natuke kĂ”ndisime algul vales suunas aga siis lĂ€ksime tagasi, helistasime korteriomanikule, ta viskas vĂ”tmed ja lĂ€ksime ĂŒles.  Omanikud ise elasid all korrusel, meie saime teise korruse, köögis oli kĂŒlaliste kĂŒlmik ja kapid ja kĂ”ik asjad ja vĂ€ga toredad hostid olid(kuigi nĂ€gime neid nende pĂ€evade jooksul vist vaid 2x).
Mingit tÀpset pÀevaplaani meil ei olnud ainult kindlad asjad mida nÀha tahame. Kodu kÔrval oli KFC ja esimesena lÀksimegi sinna sööma sest kÔik nii vÀga kiitsid ja soovitasid.
KĂ”ige. Halvem. Kiirtoidu. Kogemus. Ever. Me ei ole kumbki vĂ€ga toidu Ă€ra viskajad, aga KFC sai kĂŒll prĂŒgikasti visatud, rahast oli kahju, sellest, et kĂ”ht tĂŒhjaks jĂ€i ka, aga see rasvamaitseline kanakoib ja vastikud friikad ei olnud midagi vÀÀrt.
Kuna Kenn ĂŒtles, et âWorst things firstâ siis lĂ€ksime ĆĄoppama, mina olin sellest unistanud juba kuid sest kĂ”ik need jutud Londonis ĆĄoppamisest.
Mina sain endale seitse paari valgeid sokke.
Kenn sai pea seitse erinevat outfiti.
Ja sellest Primarki kiitmisest ei saa ma ĂŒldse aru. Nii koledad riided, sassis pood, palju inimesi, hinnad samad, mis H&M seega mina kĂŒll ei erutunud. Aa. H&Mist ostsin baleriinad ka millalgi, sest mu jalanĂ”ud hÔÔrusid. (need baleriinad hakkasid ka hÔÔruma)
Vahepeal nutsin ja olin kurb-pahane, sest Mikk ja Kristi helistasid, et nad jĂ”udsid nĂŒĂŒd koju ja kas vĂ”ivad Kenni toas ööbida seni kuni tagasi tuleme.(nad olid Austraalias ĂŒheksa kuud).
Jalutasime kuskile suvalisse suunda ja lĂ€bi vĂ€ga vĂ€ga ilusa linnaosa kĂ”ndides jĂ”udsime Regentâs parki. Jalutasime seal ringi ja ahhetasime ja kĂ”ik oli nii ilus ja mĂ”nus ja mĂ€nguvĂ€ljakud ja inimesed ja oravad ja kogu see vibe seal.. Istusime maha ja ĂŒritasime juttu rÀÀkida, aga kuna minul oli hÀÀlt ikka veel 0 siis jĂ”ime niisama limpsi ja nautisime.
LÀksime metrooga koju, ostsime kohalikust Sainsbury'st hommikusöögi materjali(ube, tomatit, muna, peekonit) ja lÀksime vist magama.
Leppisime kokku, et Ă€ratuskella ei pane, sest oleme ju ikkagi puhkusel. Hommikul Ă€rkasime vist 8-9 ajal ja selle pĂ€eva plaanis oli kĂŒll kindlasti Madame Tussaudsis kĂ€ia, sest olime piletid ostnud. LaupĂ€evaks. Kella 12ks. KĂ”ige rumalam tegu ĂŒldse, sest iga jumala turist tahab laupĂ€eva lĂ”unal sinna minna. Kui nelja ajal muuseumist vĂ€lja saime ei olnud jĂ€rjekorras ĂŒhtegi inimest. 12 ajal pidime vĂ€ga kaua ootama.
Muuesumist lĂ€ksime Camden marketile, nĂ€ljastena lĂ€ksime pea esimesse ettejuhtuvasse söögikohta, milleks oli a'la ameerikapĂ€rane burgerikoht. KĂ”ige halvem söök nr 2. Mina vĂ”tsin vege burgeri(sest pidavat olema kikerhernekotletiga ja selle nimega meenus kohe aparaadi burx ja too on ju imeline). Londoni burger seevastu oli aga sai-piff-sai ja ĂŒks Ă”lis grillitud maguspaprika riba. âPiffiâ asemel oli kolm vĂ€ikest kikerherne palli. 2 punkti 10st. Pluss rasvapaprika pĂ€rast lĂ€ks mu sĂŒda nii nii pahaks, et tahtsin vĂ”imalikult ruttu sealt marketi osast vĂ€lja minna(sest kogu see rahvamass tegi koguaeg suitsu ja mul oli niigi halb olla), ostsime teepealt kaks pudelit vett, mis ma kiirelt Ă€ra jĂ”in ja lĂ€ksime esimesse parki, vajusin murule pikali ja mĂ”tlesin, et nĂŒĂŒd ma tĂ”esti suren Ă€ra. Jautasime jĂ€lle jĂ€rgmise pargini ja pikutasime seal edasi. Lapsed ajasid linde taga ja inimesed tegid trenni ja jalutasid oma armsaid koeri ja puud Ă”itsesid ja nii idĂŒlliline oli olla.
Jalutasime British Museumi juurde ja see oli kinni pandud. LÀksime tagasi kesklinna, vÔtsime poest maasikaid, popcorne, apelsinimahla, viinamarju ja otsisime lÀhima pargi, kus selle kÔige siis Ôhtusöögi pÀhe Àra sÔime. Vahepeal oli ilm jahedaks ka lÀinud niiet Kenn kÀis ruttu Primarkis ja ostis endale pusa. Kui juba pÀris jahedaks lÀks sÔitsime metrooga koju ja vÔtsime veel mingit nÀksi. Telefonist vaadates oli ees jÀlle 25 000 sammu kanti ja minu jalad tÀiesti lÔhki.
PĂŒhapĂ€eva hommikul lĂ€ksime tagasi British Museumisse - ĂŒli vinge ja lahe. Londonis niiii palju tasuta muuseume nii, et kindlalt soovitan kĂŒlastada nii paljusi kui vĂ”imalik, me kĂŒlastasime ainult seda ĂŒhte kahjuks. Sealt liikusime Chinatowni lĂ”unatama, mis oli omaette elamus. See tĂ”esti oligi Hiinalinn. Nii lahe ja nii palju söögikohti ja ma olin tĂ€iesti seitsmendas taevas. VĂ”tsime mingi âeat all you can for 9ÂŁâ ja tĂ”mbasime hea mitu kĂ€iku. Praegu mĂ”eldes kĂŒll mega igatsen seda, sest siin kuskilt nii head hiinakat ei saa.
Sealt kĂ”ndisime Big Beni kaudu London Eye juurde ja tegime sellega ka tiiru linna kohal, see iseenesest oli.. mm.. no selline kogemus, et sa saaksid lihtsalt pĂ€rast öelda, et oled seal kĂ€inud. Ei olnud midagi nii amazingut. Juures pilti teha kĂŒll vinge aga sees ei olnud nii vinge. Tower bridge pealt saaks ka sellise vaate ma arvan vĂ”i ĂŒkskĂ”ik kust mujalt veidi kĂ”rgemalt. Madame Tussaud tegelikult samamoodi, vinge jah, aga mitte must-go. Kapslist vĂ€lja tulles viskasime Eye ees olevale muruplatsile pikali ja ĂŒritasime selle kuumalainega hakkama saada, sest 30C Londonis on hoopis teine kui 30C Porosel.
Ostsime maasikaid, jalutasime mööda Thamesi ÀÀrt tagasi teisele kaldale, kus vaatasime parlamendihoonet ja tahtsime minna ka Westminster Abbeysse aga jÀrjekord oli nii meeletult pikk, et jÀtsime minemata. LÔpuks oli kell juba Ôhtul kaheksa saanud ja hakkasime jÀlle koju minema.
LĂ€ksime vist a'la pool teed bussiga ja siis edasi tahtsime metrooga minna, peatuses tahtsime oysterile raha laadida. Panin oma ma ei mĂ€leta, 10ÂŁ sisse ja masin lihtsalt lĂ”i algusesse tagasi, ehk sĂ”i mu raha Ă€ra. Seletasin siis seal sellele onukesele putka juures, mis juhtus, ta kutsus jĂ€rgmise inimese, rÀÀkisin talle, saadeti kuskile alla kontorisse, seal ei olnud kedagi, mingi töötaja sĂ”i seal lĂ”unat, rÀÀkisid oma koduseid probleeme ja samal ajal vabandasid meie ees, et ja ja, me tegeleme, otsime lahendust, ĂŒhtegi tarka ei ole tööl tĂ€na on pĂŒhapĂ€ev. Olime seal kokku ĂŒle tunni aja, saime mingi free metro passi ja sĂ”itsime koju. JĂ€rgmisel pĂ€eval lĂ€ksime tagasi, sain oma raha kĂ€tte, uuriti kuidas Eestis ilm ja ĂŒldse tegelikult mĂ”lemal pĂ€eval koheldi meid mega hĂ€sti ja anti lihtsalt see 10ÂŁ kĂ€tte ilma, et ma oleks pidanud mingeid pabereidki tĂ€itma. Inimesed on igatahes ikka ĂŒli-ĂŒli sĂ”bralikud.
Suundusime siis Towerit ĂŒle vaatama. Kenn oli seda juba kĂŒlastanud, vĂ€ga vaimustuses, ja otsustasime selle jĂ€rgi, kas mina tahan minna. Mina vĂ€ga ei hoolinud, ja kuna pilet oli ka 20ÂŁ nĂ€gu siis ei tahtnud kohe ĂŒldse minna. Jalutasime seal ĂŒmberringi ja lĂ€ksime Ă€ra teisele kaldale.
VahemĂ€rkusena ĂŒtlen jĂ€lle, et nii nii ilus ja mĂ”nus oli. SĂ”itsime jĂ€lle double-deckeriga St. Paul katedraali juurde ja nautlesime.
Seal juhtus ka meie reisi esimene Ă€pardus, vĂ”i noh, see ei ole isegi Ă€pardus, aga kuna kĂ”ik alati kĂŒsivad âKas midagi lĂ€ks halvasti kaâ siis see on see lugu, mis mul rÀÀkida on. St Pauli ees ootasime bussi. Number 11. Esimene sĂ”itis vabsjee niisama mööda, sest peatuses oli mitu bussi ja see ei hoolinud peatumisest. Istusime siis sinna lĂ€hedale mingi monumendi juurde maha, ma majandadsin oma kĂ€ekoti ja goproga, nĂ€en et nr 11 tuleb. Ătlen Kennile, et kuule mine anna mĂ€rku, et me tahame peale. TĂ”usin samal ajal pĂŒsti ja kohver kukkus ka ĂŒmber ja igatahes seal ma ukerdan, nĂ€en, et buss sĂ”idab mööda, ja Kenn seisab niisama. Ma siis kohe kĂŒsin, et miks sa mĂ€rku ei andnud? Kenn see peale, ise kandes peegelklaasidega pĂ€ikeseprille. âMa ju silmadega nĂ€itasin, et ta peatuksâ
Kuna jĂ€rgmise bussini oli jĂ€lle paar minutit aega, liikusime jĂ€rgmisesse peatusesse, et seekord kindlalt maha ei jÀÀks. VĂ”tsime ĂŒhed cappucinod ja saime jĂ€lle teise korruse esipinki istuma.
SĂ”itsime Buckingham Palace juurde ja sealt jalutasime lĂ€bi parkide tagasi kesklinna, kĂ€isime Hamleyâs lastele kingitusi ostmas ja niisama poodlemas.
Kui viimast korda bussile istusime, ĂŒtlesin, et heh mis jutt see inimestel on, et Londoni ilm nii muutlik ja halb, meil iga pĂ€ev 30C ja pĂ€ike olnud. Paari tunni pĂ€rast hakkas oavarrest padukat sadama. Jess KĂ€rol. Ostsime igatahes suveniire, sĂ”ime ja varjusime vihma eest ning ostsime ööseks lennujaama snĂ€kke. Stansted Express lĂ€ks Marble Arch stationist ja see oli reaalselt kĂ”ige ebanormaalsem asi reisi jooksul. Otsisime seda peatust 3h vihmas. KĂŒsisime kohalikelt, turistipunktidest, kohvikutest, poodidest. KEEGI ei teadnud kus see on. Google maps kohale ei juhatanud. LĂ”puks tiirutasime seal alal ringi, kus see umbes olema peaks ja viimasel hetkel peatuse ka leidsime. SĂŒda oli rahul ja lĂ€ksime bussile. Paari peatuse pĂ€rast tuli ĂŒks vanem tumedanahalisem hĂ€rra peale, ĂŒlikonnas ja puha. Istus minust diagonaalis tahapoole ja kĂŒsis kuna lennujaama jĂ”uame. JĂ€ime igatahes vestlema, kiitis meie inglise keele oskust ning seda, et nii noorelt nii kaua(lol) koos oleme olnud ja juba reisida saame. Uuris Eesti kohta ja rÀÀkis enda elust ĂŒli palju, reisis metsikult palju. NĂ€itas reisidest pilte ja lĂ”puks ĂŒritas enda 17 aastast poega mulle pĂ€he mÀÀrida. Siis vajus meie suhe Ă€ra, sest hakkas ka seletama kuidas ma olen ikka nii teistsugune tĂŒdruk ja omamoodi ja ilus ning, et kuna meil lĂ€heb ka alles hommikul lend vĂ”in tema juurde hotelli ööbima minna. Lennujaamas tegin bussist kiirelt vehkat ja ĂŒtlesin nice to meet you.
Stanstedi jÔudes(mingi 23 ajal) oli lennujaamas veel normaalselt ruumi, aga iga minutiga tiksus inimesi peale ja pÀrast oli terve lennujaam neid ööbijaid tÀis. Ostsime vÔileiba ja vaatasime filmi ning lugesime kohalikke ajalehti. Siis oligi kell juba 3-4 saanud ning lÀksime vÀravatest lÀbi, mÔtlesime, et no seal soem ja mugavam kui basic alas. Eeeeee. Seal oli reaalselt tuhandeid inimesi, tÀiesti crowded ja vÔtsime esimese vaba pingi. Mina majandasin arvutis veel piltide ja asjadega ning Kenn magas tunnikese. Siis hakkas juba boarding ja meie öö lennujaamas saigi lÀbi, Àra lennates sadas vihma ja lennukis jÀin koheselt unne.
Riiga jĂ”udsime enne lĂ”unat, 10-11 ajal ning hakkasime koju sĂ”itma, Kenn plaanis algul Ă”htul trenni ka minna aga arvestades seda, et terve tee Tartusse me naersime ja ajasime ĂŒlevĂ€simusest tĂ€iesti lolli juttu otsustas ta kiirelt, et trenn jÀÀb Ă€ra. Leppisime Kenniga kokku, et enne ĂŒksteisele ega ka teistele seda tĂ€nukĂ”net ja âkĂ”ik lĂ€ks nii hĂ€stiâ juttu ei rÀÀgi kui kodus oleme. 10km enne Eesti piiri hellas issi, ja talle ikka ĂŒtlesin, et no meil on kĂ”ik super hĂ€sti lĂ€inud! KĂ”ne lĂ”petades lendas ĂŒks kivi ja meie rehv oli puru.Â
Ănneks oli varurehv autos, Kenn vahetas Ă€ra ning sĂ”itsime edasi. Koju jĂ”udes kallistasime Mikku-Kristit ja lĂ€ksime magama.
Nii lahe reis oli. Nii mĂ”nus. VĂ”tsin kaasa ainult telefonid ja gopro. Kahetsen nĂŒĂŒd vĂ€ga, sest piltide kvaliteet on nullilĂ€hedane. Ănneks Ateenas oli kaamera kaasas ja tasus end 150% Ă€ra.