Rauli ITSPEA blogi

[raulitspea-blog]

Kübersõjast

Selle nädala ülesanne oli valida üks turvalisuse teemadest ja seda blogis lahata - valisin siis kübersõja - ehk millegi, mida eestlased pronksiööst alates ikkagi reaalselt teavad. 

Kübersõja idee siis ongi elektrooniliste (enamasti interneti kaudu) rünnakute teostamine riiklikult - toetudes kas riigi või pool-ametlikele häkkeri ressurssile. Pronksiöö ajal tehtud rünnaku osas võib ehk vaielda kas tegemist oli Venemaa ametliku rünnakuga - kuid igal juhul on kokkusattumus liiga suur, et seda otseselt iseeneseslikuks häkkerluseks pidada. Ning venemaal on piisavalt ressursse, et andekaid häkkereid tasustada ning riiklike huvide kaitseks rakendada.

Üks huvitav nüanss mis kübersõjaga koos tuleb ära märkida - et peagi ei seisne taoline elektrooniline sõda ainult mingite seadmete ründamises või internetiliikluse takistamises (ddos), vaid laieneb ka informatsiooni jagamisele. Facebooki fake news ja USA presidentivalimiste teema on saanud palju tähelepanu - ning näitab, et taoline varjatum sõda võib ühel hetkel isegi hullemat kahju teha kui otsene DDOS. 

Kui nüüd vaadata võimalusi kübersõja vastu astuda siis kasutades tehnoloogia, koolituse ja reeglite koostoimet on võimalik neid rünnaku mõjusid vähemalt vähendada. 

Esiteks tehnoloogia - IT turvaseadmed (tulemüürid, antiviirused), infralahendused (andmekeskused mitmes asukohas), võrguliiklus mitmes kanalis eestist välja - kõik see aitab rünnakuid kas vältida või nende mõju vähendada. Kuid kõik see pole odav ning ei anna mingitel juhtudel ka täielikku kaitset. Eesti üldist taset võib pigem heaks pidada - turvalisuse olulisusest saadakse aru ning sinna ollakse valmis ka raha paigutama. Kuid probleemiks on, et tihti eeldatakse et turvalisuse ainus aspekt on korralik tarkvara/riistvara - unustatakse inimesed ja protsessid täielikult.

Siis koolitus ja teadlikkuse pool - esiteks koolitada küberkaitsespetsialiste, kes suudaksid olulisi süsteeme kaitsta ning uute rünnakute vastu kindlustada. Siin on ülikoolid aktiivsed tegutsenud - TTÜs on küberkaitse magistriprogramm aastaid spetsialiste koolitanud. Kuid ma ise näen, et vähemalt ettevõtete tasandil on inimeste pool natuke tagaplaanil - kogu energia läheb seadmete ja tarkvara hankimisele ja käigushoidmisele - ning inimeste ja infosüsteemide pool tihti on unaruses.

Reeglid ehk protsessid peavad toetama seda et terve organisatsioon saab turvalisusest aru, ning kuidagi põimitakse kokku tehnoloogia, inimesed ning ettevõtte tegevus ja strateegia. See on üks keerulisemaid aspekte - eeldades väga häid turvaspetsialiste kes lisaks tehnoloogiale tunneksid ka organisatsiooni ning selle toimimise spetsiifikat. Ning ma hindan, et siin on igal pool suurim ruum parandusteks. 

[raulitspea-blog]

Teistmoodi IT

Kui teistmoodi ITst kirjutada tuli - siis minu jaoks on ehk üks olulisemaid võimalusi seotud kõnesünteesi ja häälkäsklustega. Kui Apple Siri ja Amazon Alexa tunduvad kodutarbija elu mugavaks tegevate vidinatena - siis tasub alati mõelda nende asjade taustal toimuvale - kui palju Google, Microsoft, Apple, Amazon panevad raha taolise tehnoloogia arendamisse. Ning nende kannul ju ka sajad ja tuhanded startupid kes otsivad võimalusi kuidas AI, kõnesüntees ja SaaS teenused mingiks kasulikuks komplektiks kokku paketeerida. 

Kuna siin on tegemist esiteks väga suurte organisatsioonidega - kellel on rahalist ning insenertehnilist võimekust esiteks tehnoloogiaid arendada kuid ka võimekust nende tarvis seadmeid turule tuua (Alexa, Siri iSeadmetes) - siis ma hindan ise, et just taoline külg avab ka võimalusi nende tehnoloogiate kasutamiseks ühe või teise puude korral. Sest mingi aeg tagasi oli ju kõnes arvutile antavad käsklused pigem suur frustreeriv ajaraiskamine - kuid nüüd üha rohkem harjutakse Siri käest ilma kohta küsima - või oma kalendri seisu kontrollima. Selliste tehnoloogiate tulek massikasutusse avab ikkagi palju võimalusi - ning võimaldab palju lihtsamalt luua teenuseid spetsiifiliste vajadustega kasutajatele - piisab ju vaid sobiva tarkvara arendamisest - riistvara ning tarkvara raamistikud on juba olemas. 

Paar sammu edasi mõeldes - robootika on jälle tõusnud huviorbiiti - ning loota võib, et see areneb edasi. Eriti kui üle maailma on vanemate inimeste osakaal aina kasvamas - ehk et saab olema selge turg robotitel kes aitavad teatud erivajadustega inimestel paremini oma elu elada. Mis omakorda annab jälle võimalusi puuete korral - kui juba tehnoloogia riistvaraliselt ja arendusplatvormidena olemas on - siis on erivajadustega rakenduste loomine juba väiksem samm. Ning häälkäsklused koos robotiga võiksid minu hinnangul olla väga kasutuskõlblik kombinatsioon. 

[raulitspea-blog]

Usability* - positiivsest ja negatiivsest

Kasutatavus on hirm-lai teemavaldkond - ning hetkel väga suure tähelepanu all. Võimalik, et just mobiiliäpid olid need mis viisid koos veebirakendustega usability teema suure tähelepanu alla - on ju selge, et veebilehel suudad sa mingi kasutaja jaoks ebamugava asja ära peita kuid mobiiliäpis on arusaamatu tegevuse tulemuseks see et kasutaja paljudel juhtudel kustutab rakenduse lihtsalt telefonist ära. Ehk et minu hinnangul on paljud ettevõtted kasutatavuse olulisusest aru saanud ning püüavad kasutaja jaoks kasutuskogemust võimalikult heaks muuta. 

Kõigepealt negatiivsest - jätkuvalt kasutab osa veebisaite hüpikaknaid, veidrad pluginad (Java, flash), mingid saidi kasutavad videote autoplay funktsiooni lehte laadides jne. Ehk et tüüpilised asjad mis inimesi marru ajavad. Samuti tekitavad veidrad efekti need saidi mis ei käitu tavapärase loogika alusel (a next-next-next loogika asendub mingi veidrama mitte-lineaarse sammude järjekorraga). Ning saidi kus klaviatuuri käsud on toimi - a enter - need on ka ikka veel üsna tobedad. Ehk et arvestades seda, et inimesed suhtlevad paljude eri rakenduste ja veebilehtedega - on ikkagi tekkinud mingi standartne ootus millele kõik lehed peaksid vastama - just oma ikoonide, lehtede navigatsiooni jne osas. Negatiivse näitena võin tuua kaks oma lemmik jalgpallile pühendatud saiti (www.sport1.de oma hüpikakende ja espnfc.com oma autoplay videotega) - mõlemad võidaksid kui keskenduksid sisule mitte niiväga kasutaja tüütamisele. 

Positiivne pool - paljud saidid on aru saanud, et kasutajate ootused on vaja mõistlikult tagada ning nende segadusseajamine jne ei ole kellegi jaoks võiduks. Siit välja võib jätta saidid kes oma sissetuleku saavad inimeste klikkidest - kuid ka siin proovitakse pigem pealkirjade ja piltidega inimesi klikkima meelitada - mitte enam niiväga linke igale poole peita (keegi mäletab veel saite kus teksti sisse olid highlighted lingid peidetud mida siis alateadlikult kiputi klikkima?). Aru on saadud kasutatavuse põhimõtetest nagu esteetika (ilus font ja kvaliteetsed fotod), tõhusus (kiirelt vajaliku infoni jõudmine - a otsing, märksõnad, lihtne struktuur). Kasutatavus jne on tõsiseks osask veebilahenduste väljatöötamisel - nii et usutavasti just suurema arendus- ja disainiprotsessis osaluse tõttu võib kogu valdkonna tulemuslikkust üha paremaks lugeda. Positiivse külje pealt ehk võiks mainida blogisid - kus selge rõhk on sisul ja võibolla pisut vähem kommentaaridel - kõik muu on juba disainis tagaplaanile suunatud. Kasvõi see sama tumblr milles see blogi on majutatud. 

[raulitspea-blog]

Freemium ärimudelist

Freemium ärimudel kirjeldab siis situatsiooni kus paralleelselt pakutakse tasuta teatud piirangutega (vähem funktsioone, ei saa mitmekesi korraga kasutada, salvestatud mahu piirang jne) ning kõrval ka täisfunktsionaalsuses tasulist versiooni. 

See ärimudel on hetkel väga levinud erinevate mobiiliäppide, veebirakenduste jne juures. Proovin vaadata sellele ärimudelile kahest aspektist - ettevõtja ning kasutaja seisukohalt. 

Ettevõtja jaoks on freemium mudel üks võimalus pakkuda oma toodete kõikidele kasutajatele ning anda neile võimalus seda kasutada, proovida. Eriti veebirakenduste või mobiiliäppide puhul on see kulude poolest üsna paindlik - ehk et ettevõtte jaoks ei ole 500 000 allalaadimise asemel 1 000 000 allalaadimist teab mis erinev kulu. Ehk taolise ärimudeliga ongi eesmärk võimalikult suur hulk freemium kliente saada ning neist siis mingi x % konvertida maksvateks klientideks. Kui sinu lahendus on hea ning kasulik ning tekitab hulga lojaalseid kasutajaid - siis ei ole praegusel hetkel enam nii raske ka eraisikuid panna kuutasu maksma. Mina kasutangi näitena freemium mudeli kasutavat Spotifyd (järgmises lõigus ka kliendi seisukohalt). Spotify on siis üks maailma suurimaid voogedastuse muusikarakendusi. Erinevalt suurte rahakottidega konkurentidest (Google Play, Apple Music) on nad suutnud muutuda kiirelt ülituntud kaubamärgiks ning olla kaudselt freemium mudeli populariseerijaks muusikatööstuses. Ning seda on tehtud väga hea ja hästi toimiva lahendusega. Mis Spotify ärimudel muusikamaailmas muutnud on - esiteks on plaatide online müük kahvatumas erinevate freemium mudeliga lahenduste kõrval - mis on muidugi tõsiseks probleemiks artistidele kelle sissetulekud vähenevad. Kuid ärimudel on mõjutanud tervet muusikatööstust ning tundub et klientidele selline skeem meeldib. Tasulise tieri kasutajate hulk on selgelt kasvamas ning sellega ka Spotify võime artiste tasustada paremini.

Kasutaja seisukohast ongi just mugavus see millega Spotify mõjus - võimalus (pea) kõik maailma erinev muusika ühest kohast leida - ilma tülika allalaadimise või plaatide vahetusega. Sellises situatsioonis olin ma üsna rahul et sain oma mp3 kogust lahti ning võisin rahumeeli ka õnneks oma minimaalse plaadikogu ära kinkida (40-50 Cd plaati). Kuid tean inimesi kes rõõmsalt hankisid Premium konto ja on oma mitmesajast plaadist koosneva muusikakogu asendanud teenusega. Ma mingi hetk avastasin et mulle meeldib ju ka lennureisidel jne muusikat kuulata - ning mobiili andmemaht on ikkagi välisreisidel piiratud - sai seega ühel hetkel liigutud tasulise Premium konto peale. Ning mingi hetk kui pere ka arvas et nemad sooviksid telefonidest muusikat kuulata - sai see konto ka family Premiumiks tehtud. Ehk et nüüd on kolmel inimesel võimalus oma muusikat seadmetesse salvestada - ning playlistides tuhandeid lugusid hoida. ja seda kõike 10,99€ eest kuus. ehk et kokkuvõttes sama kulu nagu kord kuus uue muuusikaplaadi ostnul oli. Kasutajana ootav palavalt seda hetke kui netflixi tüüpi videopakkuja hakkab samuti kuutasu eest pakkuma KOGU filmi ja teleseriaalide kataloogi (mitte seda valikulist jama nagu praegu). Ja jälle oleks ma rõõmus et saan oma dvd ja bluray plaatide hunniku kodus ära kaotada. 

Ehk et minu ennustus on et freemium mudel levib veelgi - ning inimesed harjuvad aktiivses kasutuses olevate teenuste eest maksma. Samas jääb alles variant piirangutega lahendusi ka teistel kasutada. 

[raulitspea-blog]

Häkkerlusest

Olles häkkerite (kräkkerite, skriptipoiste jne) osas ka varem definitsioone lugenud - siis tegelikult minu arvates on häkkeri põhijooni näha ka paljude kunstnike, disainerite jne juures - ehk et kõik kes loovad ja mõtlevad ning ei aktsepteeri 9-5 kontoris vahtimist (või siis vähemalt ei nõustuta nüri tööga isegi kui kontoris on vaja tööd teha). Miks võibolla IT valdkond on kõige rohkem selle mõistega kokkupuutuv - esiteks on IT juba niivõrd igasse eluvaldkonda puutuv ning teiseks on ju ajalooliselt arvutitega seonduv kuidagi sümbolina tugevalt häkkerikultuuriga seotud. 

Häkkerluse loogika sobib ka suurepäraselt millenialite põlvkonnale - nüri töö eitus, vaheldus, vabadus jne on just see mida need tööjõuturule saabuvad noored otsivad. Lisa siia juurde võimalus tõsiselt hobi ja töö ühendada - ning tegemist on võimsa komplektiga, mis mõjutab kindlasti teatud tüüpi ettevõtete võimet parimati talente leida (isegi kõrgem palk ei pruugi häkkerit ju meelitada igavasse keskkonda pintsakuga tööl käima meelitada). 

IT valdkonna häkkeri puhul olen ka 100% nõus et progemisoskus on eeldus häkkeriks olemisele - ning mida aeg edasi seda olulisemaks saab see ka paljude IT-ga seonduvate ametite puhul (ka disainerile kulub juba oma töövahendite skriptimise oskus ära - a InDesign tööprotsesside automatiseerimine jne). Ma ise tunnetangi et lisaks loomupärasele ülisuurele laiskusele on just programmeerimise amatöörlik tase mis mind häkkerist eristab. Ning tundub et mul on rohkem huvi olla andmeid visualiseeriv häkker mitte klassikaline IT-progejast tegelinski :)

Mis puutub communityt - siis linuxi arendamisel kaasalöömine ei ole päris keskmisele progejale jõukohane - kuid kultuuris ning communitys osalemine on küll miski mida eeldada võiks - hea IT välise näitena võib tuua Eestis see meeletu hulk fotoentusiaste kes omavahel kogemusi vahetavad ning üksteist areneda aitavad. 

Mis puutub nohikukultuuri - siis peab ütlema et klassikalised introvertsed patsiga ülekaalulised progejad on asendunud pigem avatud mõtlemise ja suhtlemisega, mitmekülgsete huvidega täiesti normaalsete inimestega :) Jah muidugi on introverte palju - kuid kuidagi on aru saadud et väike suhtlemisoskus ei tee kellelegi paha:) Ning vaadates kui paljud salsakursustel käiad on IT taustaga - siis on stereotüüpe tarvis peagi muuta (IT-Crowd Mossi stiilis mehi ikkagi leidub). 

Ehk et häkkeriks olemine on positiivne - eriti just kuna võimalik on hobi ja tööd selle abil ühendada. Ning tänapäeva maailmas on see parimate talentide puhul väga oluline. 

[raulitspea-blog]

IT juhtide eri stiilid

Vaadates selle nädala teemale otsa - mõtlesin, et kas hakata siis Eesti IT-juhtidest kirjutama - kuid eks meil on reaalselt üsna vähe neid keda laiemalt tuntakse - pigem on ju tihti IT inimestega kes on siin kohaliku kooperatiivi pealikuks määratud (Ambur Kühne+Nagelis jne). Ning paljude suurfirmade IT juhte on ilma organisatsioone tundmata üsna raske hinnata - a Agnes Roos Energiast või riiklike IT suurüksuste (SMIT; RIK, RMIT) juhid. 

Kaudselt on sama probleem ka muu maailmaga - CIOd on tegelikult üsna vaiksed tegelased kes enamasti ise esiplaanil ei ole. Ning kaudselt on sama seis ka CTOga - enamasti ei ole väga palju nende juhtimisstiilist avalikkusele teada. Eriti ameerikaliku äriajakirjanduse lemmiklapsed on ikkagi CEOd - oma kõrgelennuliste visoonide ning mahukate aktsiaoptsioonidega. 

Kui nüüd eri (IT) juhtide stiilide peale mõelda siis mina kui paadunud “õunepede” ei saa üle ega ümber arengumootori (change agent) rollist - kus Steve Jobs ja mitmed teised Apple juhid, kes aegade jooksul on aluse pannud uutele tootesuundadele - isegi kui esimesed katsetused alati kõige paremini ei pruugi õnnestuda (newton vs ipad). Nimesid nimetamata võib siia alla tuua ka startupide CIOd ja CTOd kes on leidnud paindlikkust infra- ja arendusplatvormide viimisest AWSi või Azure-i. Kindlasti ei olnud ka neil lihtne vanakooli süsadminidele seletada, et ei kullakesed me ei osta enam sadat miljonit serverit oma serveriruumi räkkidesse. 

Eestist on üks huvitav näide siiski olemas - Taavi Kotka näol. Eesti riigi IT juhina on ta olnud üks neist kes armastas ja oli valmis rääkima, esinema ja selgitama. Ja ka vajadusel vaidlema. Ehk et Taavi võiks olla näide ühest heast suhtlejast/kommunikeerijast - kelle energia läks pigem avalikkusega suhtlemisele. Palju ta taustal tööd tegi - seda avalikkus selliselt ei näe. 

Olles tööalaselt kokku puutunud eesti paljude infra valdkonna juhtidega - siis võib täitsa omast kogemusest kinnitada et eri rollidel on eri tüüpi organisatsioonides oma mõte ning saadakse hakkama paljude erinevate väljakutsetega seeläbi. Muutumas on küll see, et enam ei ole IT-juhtidel nii oluline tehniline taiplikkus vaid pigem võime äripoolega suhelda ning roll meeskonna motiveerija ning juhina. Ehk et juhist on ikkagi juht saamas (mitte et valiti kõige normaalsema inimese moodi patsiga poiss ja pandi teisi patsiga poisse “juhtima”). 

[raulitspea-blog]

IT proff aastal 2017

Ma ise puutusin hardcore itimeestega kokku kuskil 2003 aasta paiku - kus siis lugupeetud hiigelorganisatsioonis (kuhu mind peale ülikooli tee viis) olid targad klienditoe inimesed ja veel targemad majandustarkvara spetsialistid. Päris patsiga poisse vist ei näinudki :)

Mis mulle meelde jäi sellest ajast - et suhtlemisoskustele ei pannud keegi rõhku. Mul veel läks hästi - nutika inimesena suutsin ise pabereid ja “help” menüüd manipuleerida. Aga need õnnetud keskealised naisterahvastest kolleegid said ikkagi uut ja vana näha ERP kasutajatoega. 

Miks ma sellest rääkima hakkasin - väga tugevalt tuleb esile, mis oli lubatud 2003 ei ole enam üldse normaalse aastas 2017. Ehk et esimene asi mida IT proff praegu kindlasti omama peab on suhtlemisoskus. Kindlasti leidub neid gurusid kelle sa paned keldrisse ja lased nad välja ainult pitsasid ostma. Kuid enamike IT spetside (olgu nad progejad, süsadminid jne) jaoks on suhtlemine paratamatu ning tihti väärtuslik osa igapäevatööst - olgu see suhtlus siis kliendi, kolleegide või üldse mitmepoolsete projektimeeskondade vahel. Mis mulle rõõmu teeb on, et praegu võtavad tehnilisemat sorti inimesed tihti müügimeestelt jne aktiivse suhtluse rolli üle - ehk et kahe poole tehnilised inimesed otsivad koos mõlemale poolele sobivat lahendust - ning kõiksugu analüütikud ja projektijuhid palutakse korraks ukse taha minna. 

Teine oluline koht nn “uue IT profi” juures on õppimisvõime ja valmisolek muutusteks - see et Solaris on palju stabiilsem OS kui Linux on tore - kuid kogu maailm ehitab tarkvara selliselt et see enam Solarisega väga koos mängida ei taha. Ehk et võime pidevalt uusi asju õppida ning aktsepteerida et sinu poolt hoolsalt kultiveeritud oskused võivad mingi aja pärast üsna teisejärgulised olla - see nõuab pisut teistsugust mõttemudelit. Kuid maailm on muutustes - ning eriti ITs on kõige kõvemad mehed need kes pidevalt juurde suudavad õppida. 

Hea on ka näha et IT vallas on tekkinud tõsine uhkus oma ameti üle - osalemine hackatlonidel, tasuta koolitamine ja oma teadmiste jagamine, erinevad klubilised tegevused (erinevad user groupid) - kõik see on valdkonna mainet tugevalt kasvatanud. Ehk et enam ei ole IT mees sorakil habeme ja räpase t-särgiga koll - vaid noorem põlvkond on juba aktiivselt sporti tegev ja maailma asjade üle huvi tundev tarkade inimeste punt - kes naudivad mida nad teevad ning soovivad pidevalt edasi areneda. 

[raulitspea-blog]

Copyleft

Copyleft näol on siis tegemist tarkvaralitsentsi nõudega tehtud muudatuste edasikandmiseks samade litsentsitingimustega - ehk et vaba tarkvara (BSD tingimustel näiteks) osas tehtud muudatus kas peab olema samade litsentsitingimustega (GPL) või siis see on vaba valik (BSD). 

Eks see vaidlus on nüüd osaliselt jälle seotud viisiga kuidas tarkvarast raha teenitakse - on arusaadav, et teatud Linuxi komponente kasutanud programmeerija kes lõi kihvti lahenduse võib mingitel tingimustel soovida oma loomingut kaitsta. Kuid teisest küljest on teenimisvõimaluste hulk ikkagi meeletult muutunud - vaadates kui paljude rakenduste väärtus tuleneb hoopis backendis olevast sünkroniseerimisest paljude seadmete vahel (a la Evernote) mitte niivõrd selle ühe allalaetava rakenduse enda väärtusest. Ehk et minu arvates ei ole väga mõtet isegi selles vaidluses suurt probleemi näha - kui tõesti tarkvara on GPL tingimustega siis on arendajal mõistlik sellega arvestada ning proovida oma looming monetiseerida mingil muul viisil kui vaid copyrighti peale tagudes ning allalaadimiste eest raha võttes. 

Mis on reaalselt juhtunud Androidi/iOS rakendustepoodide ning Spotify taoliste teenuste mõjul - inimestel on tekkinud harjumus maksta hea teenuse ning ühekordsete ostude eest. Ning seda on võimalik kõikidel arendajatel ära kasutada - olenemata litsentsitingimustest. Kui litsentsitingimused takistavad oma loomingu kaitsmist koodi tasemel - paku siis klientidele mingit konkreetse koodiga mitteseotud väärtust (ja tasub mõista et enamik kasutajaid ei hakka linuxigurude tasandil mingit sourcecode-i kunagi ise näppima). Sama kaitstud litsentsi korral - kui su tarkvara ikka on kehv siis ei aita see kaitstus sind ka mitte kuidagi. 

[raulitspea-blog]

Autoriõiguste reformimisest

Engström ja Falkvinge pakkusid oma teoses “The case for copyright reform” välja nimekirja muutustest mida rahvusvaheline autoriõiguste raamistik vajaks. 

Isiklikult olen ma kahevahel kas kõik need ideed ikka läbinisti digitaalses maailmas nii hästi lahendatavad on - kuid saan teisest küljest ka täiesti aru kui totraks on paljud reeglid läinud ning kuidas praegune autoriõiguste kaitse meenutab donkihotelikku võitlust tuuleveskitega - samas kui piraadid rahulikult muru peal pealt vaatavas. 

Lühidalt ettepanekutest:

* autori moraalsed õigused jäävad samaks - ehk et sinu nimi autorina jääb alatiseks kehtima. Tundub äärmiselt mõistlik ning vaevalt keegi selles probleemi näeb. 

* vaba jagamine mitte-kommertslikel eesmärkidel - ehk et kõik võivad kõike jagada ja alla laadida nii kaua kuni sa ei teeni sellega raha. See on see kõige keerulisem teema ma eeldan - et autorid (eriti telestuudiod ja mänguarendajad) eeldavad, et kui P2P oleks vaba siis kõik ainult kasutaksid seda ning ei ostaks mitte midagi. Reaalsus muidugi on, et kes tahab saab ka praegu kõik filmid ja teleseriaalid torrentina leitud ning ei pea ka praegu selle eest maksma. Samas ise näen kuidas rõõmuga makstakse kvaliteetse ja hea teenuse eest raha - olgu see Netflix või Spotify. Ning mul on tunne, et need näited tegelikult annavad veel eriti suuna kätte - paku tarbijatele hea lahendus ning ollakse valmis maksma teenuse eest. 

* 20 aastat kommertsmonopoli - kuidagi keeruline hinnata - et Harry Potteri puhul juba 20a pärast võib igaüks seda fännikauba tootmiseks ilma litsentsitasuta kasutada? Tunnistan, et siin ma ei oska näha miks autori kaitse ei võiks pisut normaalsem olla - eriti kui erakasutajad võivad nagunii tema loomingit tasuta kasutada ja levitada...

* autor peaks aktiivne olema oma teoste kommertseesmärgil kasutamiseks - mitte et kirjutab ja siis kaob Kapa-Kohilasse alkohooliku eluga tutvuma. Tundub üsna mõistlik idee - ning võimaldaks ehk ka kommertseesmärkidel teoseid paremini kasutada.

* tasuta proovimine - muusika remixide jaoks jne - jällegi tunduks hea idee - märkida võiks ära sämpli originaalteose autori - kuid iga heli eest raha maksta tundub overkill.

* ei DRMle - usun et loogiline, kuigi kui on hea teenus ehitatud striimimise jaoks - siis ei oma DRM nii suurt rõhuasetust anyway. 

Nimekirjas ei mainitud (eeldatavalt rõhudes torrentite kõikjalejõudvusele) aga minu isiklikust seisukohast üht tülikamat aspekti meedia tarbimise juures - valiku piiramist regionaalselt (a la USA ja eesti netflixi pakkumuse erinevus - või Apple filmivaliku erinevus euroopa ja USA tarbija jaoks). Võimetus pakkuda üht globaalset teenust nii hollywoodi kui rahvusvahelise filmi jaoks on minu hinnangul üks peamisi põhjuseid miks enamik minu tutvusringkonnast pettus Netflixi eesti pakkumuses juba tasuta algperioodi ajal. Lihtsalt valik on masendav ning nii pöörduti tagasi juba tuntud torrentiotsingu juurde. 

Üldiselt jääb kehtima - paku kliendile head teenust ja ta unustab kõik ebamugavad lahendused. Kui sa seda ei suuda - siis on rumal imestada kui inimesed 0 ja 1sid üle interneti aktiivselt liigutavad. 

[raulitspea-blog]

Ikkagi inimene...

Virginia Shea loetles oma raamatus “Netiquette” üles 10 käsku, mille kaudu võiks internetis suhtlemist iga inimene läbi mõelda ja millest juhinduda. 

Neist kümnest tundub mulle huvitavaim just esimene - “remember the human” ehk “ole inimene”. Üks interneti algsetest ideedest ju oli pakkuda inimestele uusi võimalusi suhtlemiseks - ning praeguseks on see laienenud ju väga tugevalt kasvõi sotsiaalmeediasse - mis ju sisuliselt on suhtlus, meelelahutus ning edevus põnevad kombinatsioonis (millest on väga raske loobuda kui juba kord oled kuradile näpu andnud). 

Mulle meeldib selle käsu juures just see, et idee on mitte unustada teisi inimesi kellega sa suhtled või kellele sa oma sõnumeid/postitusi suunad. Nagu enamik meist üritab siiski sõbralikult teistega igapäevaelus suhelda - on ju loomulik, et ka elektroonilises kanalis ei unustataks sama. Ehk et “aitäh” ja “palun” võiksid siiski ekirjades ning ka sõnumites jätkuvalt eksisteerida (kõrvuti LOL, ROFL jne). 

Ma ise üritan oma suhtlemises jääda selle juurde, et vältida tühja lahmimist (isegi kui teise poole mõte tundub jabur), huvitavate teemade korral leida midagi uut põnevat ning ebahuvitavaid teemasid rõõmsalt ignoreerida - ehk et üsna igapäevase elu reegleid järgida :) 

Mis tihti paljudel ununeb on see et sõnad võivad väga haiget teha - ning tihti on märgata läbimõtlematuid nalju või kommentaare (õnneks tundub et mu tutvusringkond koosneb üsna mõistlikest inimestest et need fauxpa-d on pigem tõesti mõtlematusest tulenevad), mis selgelt võivad (ja eeldatavalt teevadki) teisele poolele haiget. Ma ei arva, et peab alati väga ettevaatlik olema (lumehelbekesed saavad nägema hullu vaeva sarkastiliste inimestega) - kuid teatud teemad ikkagi on üsna keerulised (tervis, lapsed jne) - nii et pisut mõelda, kas ise sooviksid et midagi sellist sulle öeldakse võib aidata vältida ühte või teist arusaamatust. 

[raulitspea-blog]

Infoühiskonnast

Olen Himaneni “Häkkerieetikat” lugenud, ning kuigi need mõtted ehk ei ole nii uudsed antud hetkel kui oma ilmumise ajal – on siiski selge et tegemist on terava ja nutika mehega. Pekka Himaneni poolt juhitud komitee 2004 Soome parlamendi tellimusel tehtud aruande leiab siit. Aruanne on jagatud mitmeks osaks – oodatavad infoühiskonna muutused lähema 10a jooksul ning võimalik positiivne tulevikumudel (eelkõige) Euroopa info- ja heaoluühiskonna arenguks.

See juba üsna vana aruanne on praegusel hetkel selgelt ikka veel aktuaalne – ning mul isiklikult jääb üle vaid nõustuda enamuse kirjutatuga. Kuid selge on ka see et kirjeldatud võimalused jäävad osale inimestest kättesaamatuks. Probleemiks on jätkuvalt nii hariduslik ebavõrdsus kui ka nende uute nõuete sobimatus teatava hulga elanikkonna võimete ja valmisolekuga enda kallal pidevalt tööd teha. Vaadates lääne ühiskondades toimunud muutusi tööhõive osas – siis on selgelt näha et suur hulk endisest keskklassi töökohtadest on kadunud ning ei tule 60-80ndate kujul enam mitte kunagi tagasi. Ehk et klassikaline keskklassi unistus majast, kahest autost ja kahest lapsest koos toreda riikliku pensionipõlvega on utoopia, millest veel üritatakse kümne küünega kinni hoida (kuna valijad seda ju soovivad) – kuid mis võibolla on juba väga roosaks unistuseks muutunud (eriti kui vaadata USA keskklassi kadumist). Kui tulevikus on 1/4-1/3 töökohtadest need nn”kreatiivsed” infotöötajate ametid ja ülejäänud kuuluvad madalapalgaliste teenussektori juurde (kui neil üldse tööd on) – siis selle situatsiooni muutmiseks ei pruugi väljapakutud muudatustest piisata ning inimkond peab pigem hindama et kuidas taolist seisu “müüa” suurtele rahvamassidele (rahvamasside rahutus on alati hea allikas revolutsioonilistele arengutele). Ehk et riiklik “palk” on võibolla ainus võimalus masse rahustada ning leida neile mingi tegevus – kasvõi meelelahutuse kaudu.

Kui nüüd vaadata aruandes toodud globaalsetele trendidele ja proovida suhestada see Eesti riiki eesootavate väljakutsetega  – siis elanik-konna vananemine ning surve riiklikele kulutustele on asjad mida me juba väga hästi näeme. Kuna sama probleemiga maadlevad ka meie lähikonnas asetsevad tunduvalt jõukamad ühiskonnad – siis ei ole enam kaugel aeg kus näiteks Rootsi ja Norra välisministeeriumid hakkavad finantseerima Balti riikides kampaaniad et noored pered koliksid ALATISEKS vastavatesse riikidesse elama – koos selgete rahasummadega ümberasumiseks ja uue elu alustamiseks. Juba praegu näeme perekondade alatiseks Soome jäämist ning laste vaikset soomestumist. Võibolla on Eesti mudeliks siis mingil kujul pensionipõlve täielik asendamine millegi ühiskonnale vähemkulukaga?

Praegune aeg on suurepärane motiveeritud ja haritud inimestele – neil on palju võimalusi (kasvõi startapinduse kaudu) – kuid suurte rahvamasside saatus on siiski palju teenindussektori või riiklikult “tasustatud” tööd. Kuidas keegi meist enda rolli selles leiab on juba teine teema.

[raulitspea-blog]

Sotsiaalvõrgustikud ja inimsuhtlus

Me kõik oleme näinud sellist pilti - mitte alati ainult laste hulgas vaid ka õllelaus täiskasvanutega. 

Ehk - inimeste seltskonnas istutakse ikkagi sotsiaalvõrgustikes ja suheldakse selle asemel et päris inimestega suhelda. See on üks huvitav asi sotsiaalvõrgustikega seoses - kus ühest küljest on meil sadu “sõpru” eri suhtlusvõrgustikes kuid samas suhtleme vähem inimestega. See et inimestega suhtlus väheneb - ei ole ainult suhtlusvõrgustike teema - ka elu on muutunud kus hobid, meedia jne võtavad ära selle aja mis vanasti üksteisel külas käies kulutati. Kuid kindlasti võib püstitada hüpoteesi, et tõsine suhtlus inimestega on pisut vähenenud ning asendunud pisut pealiskaudsema suhtlusega sotsiaalmeedia kanalites. 

Üks hea näide - sünnipäevad. Kui paljude inimeste sünnipäevu sa teaksid kui facebooki ei eksisteeriks? Pere ning paari lähema sõbra oma küll - kuid mitte nende sadade inimeste oma, kes sul kontaktideks “näoraamatus” on. Tihti ei pruugi sa oma FB kontakte isegi tänava peal ära tunda. 

Miks inimestele siis sotsiaalmeedia nii mugav ja meeldiv tundub - kindlasti kiirus ja üldine mugavus - ei ole ju raske “like” vajutada või lühike postitus kuhugi teha. Ning edevus on inimlik omadus - miks instagram nii edukas ka on. Lisa sinna inimlik uudishimu - ning tulemuseks ongi platvorm mis võimaldab suhelda sõprade kui ka pool-tuttavatega. 

Tulles tagasi nüüd lahenduste juurde - mulle meeldib isiklikult kõige rohkem lahendus kus seltskond pubis lauda istudes palub endale ühe väikese korvi kuhu kõik oma telefonid panevad - ning esimene kes telefoni näppima hakkab - maksab kogu seltskonna arve. Minu arvates hea ja soliidne lahendus:) 

Aga ideena - miks mitte teha kord aastas sotsiaalmeedia detox - kuu aega mitte kasutada ei FBd, instagrami etc kanaleid? 

[raulitspea-blog]

Huvitavad nähtused “enne-interneti-tulekut” ajast...

Noortel (näiteks minu 10a tütrel) on juba väga keeruline aru saada kuidas oli kunagi võimalik ilma interneti, ilma mobiiltelefonita (mitte-nutitelefone näeb ta siiski veel vanavanemate juures) ja ilma sõpradega sotsiaalmeedia kaudu suhtlemata üldse elada. Ma alati püüan selgitada et kui mina noor olin - oli sisuliselt pime keskaeg - kus Priit Aimla sõnul olid isegi päevad pimedad :)

Esimene nähtus, mis on pärit kohe internei algusest, kuid mis ehk pisut teiste kanalite kaudu ka praegu laialt levinud suhtlus üle Facebook Messengeri tüüpi vestlusrakenduse. Kui 90ndatel oli enamlevinumaid Windows Messenger ning palju kasutati IRC, ICQd - siis praegu on need nimed pigem ajaloo unustusehõlma kadunud. Ma isiklikult ei ole tõsiselt kunagi IRCd või ICQd kasutanud - kuid tean inimesi kes olid ka tööajal isegi veel 90ndate lõpus pidevalt neis chätiruumides. Mis ehk võibolla muutunud ongi - nii suurt rõhku enam ei panda suhteliselt võõraste inimestega massiivsetes jututubades vestlemisele - vaid pigem kasutatakse elektroonilise kanaleid 1-1 või siis väiksemate gruppidega aruteludeks. Pigem võib tihti hinnata et FB Messenger asendab paljude jaoks SMS sõnumite saatmist (nagu ka Snapchat või WhatsApp jne). Maailm on kindlasti praegu palju avatum - kuid ma väga selgesti mäletan seda vaimustust mis kaasnes mingites rahvusvahelistes vestlusgruppides osalemine või lihtsalt ühe või teese teema üle filosofeerimine (tol hetkel üsna piiratud sõnavaraga inglise keeles). Keskmises perspektiivis on huvitav ka kuidas tööalane suhtlus on muutunud - kui veel ca 10a tagasi suhtlesin tööalaselt pigem MSN messengeri kaudu (mis oli tol hetkel kõigil olemas) - siis nüüd on vahendeid juba palju rohkem - alates Skypest (mis on praegu selline standard - ehk enamikel on seal konto), lõpetades Slacki või isegi eestlaste Fleepiga (mis toimib väga hästi eriti kui võrrelda masendava Skype-ga). 

Nüüd tehnoloogia mida nooremad üldse pole näinud ning ei suudagi ette kujutada piina mis seisnes 100kb foto laadimise järel ootamises - tegemist siis modemitega. Sissehelistamisega modemid olid minu kodus esimesed millega sai Pentium II windowsi masin interneti ühendatud. Terve pere vaatas suu ammuli kuidas ja mida leida on www avarustest. Minu isa kes inglise keelt ei osanud, kuid kirjutas endale paberi peale vajalikud sõnad välja et brauseriga orienteeruda oskaks - suutis mõne nädalaga hakata oma vennaga online bridži mängima ning lugema venekeelseid saite. Praegusel hetkel tundub utoopiline mõelda et 56k modem oma teoreerilise 56 kbit/s kiirusega oli hädas mõne MB suuruse failiga - ja praegu tundub et tund aega 10GB 1080p filmi torrenti ootamine on juba tüütu. Minu jaoks jääb modem pidulikult sümboliseerima interneti ja arvutite jõudmist minu ellu. 

[raulitspea-blog]

Kolm ebaõnnestumist IT ajaloost

Kui otsida ajaloost ebaõnnestumiste näiteid siis nagu iga valdkonnaga kus väärtustatakse innovatsiooni ning häid ideid - tuleb tihti ette ebaõnnestunud otsuseid ja tooteid. Kusjuures tihti ei ole idee iseenesest ebaõnnestunud - vaid pigem jätab teostus soovida või ei ole turg veel tooteks valmis. 

Esimeseks näiteks kus infotehnoloogia ning aegade muutumine hävitas terve ettevõtte oli Blockbusteri videomüügi ja -laenutusega tegelenud jaekett USAs (ja ka mujal maailmas). Ettevõtte tipphetkedel 1990ndatel oli ettevõttes tööl pea 60k töötajat ning omati USAs pea 10k esindust. Kuid interneti võidukäik ning tarbijate harjumuste muutumine (video-on-demand, video streaming, youtube jne) tähendasid et 2000ndatel aastatel hakkas filmide laenutuse äri kiirelt kokku kuivama. Ning filmide müügi osas pakkus tõsist konkurentsi juba näiteks selline jaemüügi hiiglane nagu Walmart. See põhjustaski et 2010 kuulutas ettevõte välja pankroti. Ebaõnnestumise põhjused olidki osaliselt tarbimisharjumuste muutuses, kuid oluline oli ka ettevõtte puuduv valmisolek muutusteks. Hea näide on ju Netflix mis alustas samas äris nagu Blockbuster - kuid oli valmis ärimudelit muutma, kui trendid seda nõudsid. Nüüd on Netflixist saanud video striimimise turu üks absoluutseid liidreid.

Teine näide on Apple ja Newton. Ma ise olen Apple toodete suur austaja - ning vähemalt OSX on minu hinnangul küll üks kõige mõnusam operatsioonisüsteem üldse. Aga Newton on nüüd näide, kus suudeti luua hea toode, kuid kus turg ei olnud veel selleks valmis. Newton oli esimene tõsine näide PDA (personal digital assistant) kategoorias - ajastul kus enamik sülearvuteid olid suure kohvri mõõtu monstrumid. Kogu seade oli tolle ajastu kohta insenerimõtte tipptase - käekirja äratundmine (kuigi puudustega), seadme väike kaal, akutehnoloogia jne. Kuid probleemiks sai, et ehkki nõustuti et seade on hea - ei osatud sellega otseselt midagi peale hakata. Newtonist kujunes üks kallemaid ebaõnnestumisi Apple jaoks. Samas hinnates seda toodet ühe kategooria loojana - on selge et just iPadi kaudu on Apple vähemalt end moraalselt rehabiliteerinud.

Kolmas valik on kunagine äriklassi nutitelefonide turu liider Blackberry. Mingitel hetkedel oli igal endast lugupidaval äriinimesel oma must Blackberry telefon, millel tähtsa näoga pidevalt kirju lugeda&kirjutada. Blackberryl oli suurepärane suhe operaatoritega (vajas ju meiliserverite jne haldamine eraldi Blackberry servereid operaatori juures). Ehk et oli tegemist eduka ettevõttega, kelle tooteid hinnati ja kasutati. 2000 keskel aga tuli esiteks turule esimene iPhone ning siis riburada ka Androidi seadmed - ning pisitasa hakkas ka ärikasutajatele meeldima puuteekraan ja erinevad meelelahutuse võimalused mida iOS ja Android pakkusid. Blackberry aga ootas liiga kaua oma telefonides nende funktsionaalsuste lisamisega - ning lõpuks kaotati oma olulisus turul pea täielikult.