Laupäeva hommikune must kass põrnitses läbi ukseava.
Ta kutsus kondama, esialgu küll elutuppa. Rahutust unest ärevil, kräunusime korda mööda. Kass aga hiilis vargsi ligi ja puudutas käpaga mu südant. Hellad ja haavatavad tunded vooglesid mu kehas, pannes mind rappuma. Kass puges sügavale kaissu, aina purises ja surises. Helkivad piisad tilkusid ta siledale karvale.
Kassid teavad, kui on aeg liikuda. Ta vuhises välisukse poole, ei mina tahtnud kassist lahti lasta. Tatsasin kassile takka, juuksed sorakil ja mantlihõlmad lahti. Kondasime läbi pargi, üle mäe ja oh näe, siin me oleme, kaeme linna, varahommikusel hetkel. Potsatasime vana kännu otsa, vahtisime üksisilmi teineteist. Tõusva päikese kirkad kiired peakohal sähvimas.
Ta tegi tiiru enese ümber, paitades sabaga mu säärt. Sirutasin käe hellalt välja, et silitada ta musta lakka..
Aga kassid teavad kui on aeg edasi liikuda.
-kk













