ypriski broken @yprisdeep - Tumblr Blog

Ma lihtsalt ei vääri teda

The thing is et sa void armastada inimest ka siis kui sa pead temast lahti laskma. Ma loodsin et ma saan oma deemonitest lahti, et Tema on see kes tõmbab mu välja sellest august, mu hirmudest välja aga lõpuks ma tõmbasin end Ise rohkem sinna musta auku. Jah, ma andsin alla taaskord aga seekord on see mu elu kõige suurem viga ka mis ma kunagi teinud.

Inimene, kelle ta oma ellu saab, god she’s gonna be the happiest girl ever.

Ma lihtsalt ei osanud väärtustada teda. He’s too good for me, he’s more than enough for me but i just don’t deserve him and his love. Ja see on tõde.

Kui ma seda blogi alustasin ma olin 15/16 aastane. Nüüdseks ma olen 21. Ma ütlen et ma ei ole enam nii emotsionaalne, ma ütlen et mind ei huvita enam. Ma ei armu kiiresti ja ainuke valu mida ma lasen tunda on siis kui mul on päevad ja ma ei võta valuvaigisteid.

“Oh honey tore et oled endale sellise müüri ette ehitanud et inimesed actually arvavadki et see on tõsi. Sest müüri taga on kõige katkisem ja emotsionaalsem ja armsam inimene üldse aga sa ei lase inimestel seda välja näidata sest arvad et nad saaksid teada kui haavatavana sa välja siis näed ja mina tean sind rohkem kui keegi teine. Ma võin isegi öelda et ma tean sind rohkem kui sina. Sest oma suure eneseuhkusega sa ei tahagi et inimesed teaksid Sind. Sinu õiget Sind. Sul ongi kergem, et inimesed teaksid sind kui selle fun, bad bitch naisena keda ei koti mitte midagi, aga mida sa saad sellest lõpuks? Kas sa oled õnnelik? Kas sa tõesti arvadki et nii ongi lihtsam? Minu advice sulle jah ole tugev, be that bad bitch aga kui sa tead inimesi kes on close sulle ja nad päriselt hoolivad siis näita neile kes Sa päriselt oled. Ära neile küll näita seda et sa oled koguaeg okei, sest väga head sõbrad näevad selle vale kohe ära”

Ta lahkus mu elust ilma head aega ütlemisega. Üks päev ta oli olemas ja juba teisel päeval ta haihtus. Ei mingit seletust, lihtsalt läinud.

Sa ei suuda mind terveks teha, mitte kunagi

Kas see on okei, kui ma ei tunne enam midagi?

Mulle meeldib keegi, asi hakkab tõsisemaks minema ja mul on üldiselt pohhui kas ta on kirjutanud või ei. Kas ma olen isekas, et üldse ütlesin talle neid armsaid asju.

Kui ma pole temaga rääkinud terve päeva ma tunnen et see on kohustus talle kirjutada..

Aga samas ma jällegi ei taha temast ilma jääda..

Mis on kõige suurem valu mida te olete kunagi enda elus pidanud läbi elama?

#a thread #eesti keel #elu #sina #tunded

Teate seda valu kui teid on petetud voi kui te olete nii kõvasti haiget saanud et te enam ei saagi hingata, olgu see siis südamevalu või midagi muud?

Sa naeratad nagu sa oleksid kõige õnnelikum inimene maa peal.

Sa oled nii energiline ja positiivne nagu sa poleks kunagi midagi halba kogenud.

Sa armastad kõiki inimesi niii suurelt nagu sa veel ei teaks et kõik pole nii head..

Aga tegelikult sinu süda on purustatud mitmeteks kildudeks, sa ei usalda enam kedagi ja sa rohkem nutad kui naerad. Ja see ongi sinu väike saladus maailma ees. Sest iseloomult ja hingelt sa oled nii tugev et isegi peale põrgut sa särad nagu ingel

Ja ma vaatan sind kui jumalat

On asju mida ma vandusin iseendale et ma ei räägi sellest mitte kunagi mitte kellelegi.

Asjad mis on nii kohutavad et teades nende olemasolust ei lase mul enam uuesti normaalselt süüa ega magada.

Aga nüüd just hiljuti ma rääkisin sellest sest kõik see vallandus minu sees lõpuks.

Kõik see valu, kõik need pisarad ja kõik need mälestused ning emotsioonid lihtsalt plahvatasid.

Ma olen rääkinud sellest kui ainult pisiasjadest sest kõik mis juhtus paneb mind ennast nii väärtusetuna tundma, et ma olin nõrk. Miks ma ei karjunud appi, miks ma ei teinud midagi.

Me võime arvata et lahendus sellele on vägivald kui magus kättemaks aga kas see on ka lahendus mulle mentaalselt? Kas see parandab ka kõik need haavad mis mulle südamesse eluks ajaks sisse on tehtud?

Ei. See ei muudaks midagi

Sest ainukene inimene kes seda saab tegelikult peatada, olen mina ise.

Ma olen valetanud teistele aga kõige rohkem olen ma valetanud iseendale. Ma ei ole olnud aus, olen alati öelnud et minuga on kõik korras.. aga kas ikka tegelikult on? Ma ei oska enam armastada, ma ei saa enam aru kui ma olen läinud liiga kaugele oma sõnadega. Ma lükkan kõik eemale et ainult hoida end. Et ei tekiks tundeid. Sest tunded tähendavad valu.

On parem kui keegi ei tea sellest. Sest kui ma hakkan sellest jälle rääkima tuleb meelde kõik see valu mis ma läbi elasin, kõik mälestused, kõik need pisarad. On kergem kui keegi ei tea, las pigem inimesed vihkavad mind kui pigem nad teaksid tõde. Tõde, mis teeb mulle siiani haiget ja on kergem kui ma surun kõik need tunded alla, sest kui ma lasen need uuesti sisse siis ma olen kadunud igaveseks. Ja siis ei leia mind enam keegi.

Ma ei armasta sind.

Ma ei armasta kedagi, sest ma ei tea mis armastus ongi enam.

Kas selline asi üldse on olemas või on see lihtsalt illusioon.

Mul ei teki neid tundeid enam, ausalt öeldes juba päris pikalt pole tekkinud.

Ma ei ole kindel kas ma üldse armastasingi teda või ma olin lihtsalt armunud sellesse tundesse, et keegi tahab mind.

Ma olen nii kuradi segaduses. Segaduses enda kohta. Mis asi ma olen? Kes ma olen? Miks ma ei tunne enam seda imelist tunnet? Miks ma olen nii külm? Kas minuga on midagi valesti? Kas ma üldse väärin siin olemist, kui ainuke asi mida ma tunnen on tühjus ja lootusetus sest iga päev on täpselt samasugune ja iga päev kõik kordub.

Et mind võita, tuleb sul pingutada.

Mitte ükski asi ei tule niisama.

Armastus ei tule ka niisama uksest sisse või üleöö.

Ta ütles mulle et igatseb seda tüdrukut kes naeris koguaeg ja elu nautis ning oli rõõmus igasuguse ilmaga. Ja nüüd ta on kadunud. Kadunud musta maailma, kus päevad täos pisaraid ja valu.

Palun, tule tagasi sealt halvast maailmast ja täida hallid päevad jälle säraga, sest ka mina igatsen seda tüdrukut

Ma pole piisavalt hea.

Pole kunagi olnud.

Ega saa ka olema.

Trending Blogs

Recently Viewed Blogs

ypriski broken