#kirjutamine

[elizabethanism]

What a mistake to write without exactness: we ought not to entrust a moment of our lives to such a loose grammar; there must be in this world some force from on high or below to weigh us down or draw us out of ourselves, compelling us to be precise even if it gives our speech a cumbersome majesty and slowness.

Pierre Senges, Studies of Silhouettes (tr, Jacob Siefring)

[rp2rlisilm]

Archie ja Keithi ,,Siidi lämmatav Suits’’

[elizabethanism]

“One day I will find the right words, and they will be simple”

~ Jack Kerouac

[rp2rlisilm]

Archie lugu ,,Suur Valge Anakonda’’

[rp2rlisilm]

Lugu ,,Nonsense-Burger'' R. P2rlisilma uuelt projektilt ,,Soap Radio'' ehk Claudia panemas hullu

Soap Radio

https://docs.google.com/document/d/1Dua-sIs82hR1h9q1TomSDw86uentvPNfWdTNKWLLoSs/edit?usp=sharing

[fantaasik]

Olen siin!

Heihopsti. Loodetavasti ei lase te end hirmutada laiutaval tühjusel, mis hetkel siin lehel valitseb. Mitte muretseda -- küll ma selle õige pea postitustega täidan. 

Idee kirjutamise jaoks eraldi tumblr teha tulenes sellest, et mu peakasutaja pidevalt uppus kirjutamisteemalistest tekstidest ja mu jälgijad polnud just... õnnelikud. Olen kirglik kirjutamise suhtes ning pikemat aega juba kaalunud, kas ma äkki ei peaks kuidagiviisi teekonda oma esimese avaldatud raamatuni dokumenteerima. Nii et siin ma olen.

Peaksin end ka ehk tutvustama. 

Nimi on Briina, Wattpadis @BriinaP. Esmakordselt tekkis mul kirjutamise vastu huvi umbes üheksaselt, kuid tõsisemalt ei hakanud ma lugusid jutustama 11-aastaseks saamiseni. Paar aastat kribisin kohutavaid järjejutte (mis üllataval kombel rahvale peale läksid), aga kui sellest faasist välja kasvasin, jäi kirjutamine jälle tahaplaanile.

14-aastasena tegin oma järgmised katsetused. Ebaõnnestusin. Puudus motivatsioon ja usk oma oskustesse.

15-aastasena avastasin kirjutamisest rääkivad blogid ja artiklid, millesse ma iga päevaga aina enam oma aega investeerima hakkasin. Sel suvel sain idee jutu jaoks, mida alles nüüd, aastaid hiljem, üritan oma kujutlustest paberile tuua.

16-aastasena kirjutasin oma esimese tõsisema loo. See oli ingliskeelne fännilugu ja ~85 tuhat sõna pikk. Kuigi olen endiselt selle üle uhke, tunnen, et olen paremaks suuteline. 

17-aastasena on mul õnnestunud kirjutada mitmeid lühilugusid ning -- nagu enne mainitud -- tegelen hetkel ka ühe pikema looga. Ma pole kaugeltki veel sealmaal, kus olla tahan, kuid järjepidevus on võti ja alla anda ma ei kavatse.

Heaks kirjutajaks ei saada üleöö. Kuulsatel autoritel on läinud kümneid aastaid, et oma oskusi siluda ja täiendada. Mind ei saa nendega võrrelda, sest olen alles beebikingades -- ja see on okei. Kui nemad sellega hakkama said, siis saan ühel päeval ka mina.

[englishgerda-blog]

Kirjutaja igapäevatööst

Mul oli täna vaba päev. Kuna mu töö on füüsiliselt väga väsitav, veedan ma suurema osa oma esimesest vabast päevast voodis koos läpakaga, vahtides kas mõnda uut sarja Netflixist või niisama Buzzfeedis surfates. Pärast sellist üsnagi laiska 24-tunnist perioodi tunnen ma järgmisel päeval, et tahaks kangesti midagi kasulikku ära teha. Täna oli selleks siis kirjutamine.

Käisin millalgi lõuna paiku kirjutajate kokkusaamisel. Nagu ma ühes varasemas postituses mainisin, kasutan ma saiti nimega Meetup, mille kaudu võib saada tuttavaks paljude erinevate inimestega. Seal on palju gruppe, kes käivad näiteks iga nädal pidutsemas, aga on ka neid, kes lihtsalt saavad kokku selleks, et koos kirjutada, joonistada või musitseerida. Ma olin ühte kirjutajate gruppi tahtnud minna juba ammu, ent paraku kohtuvad nad pühapäeviti mis on mu töökohas kõige hõivatum päev. Õnneks seekord sain ma selle vabaks ning mul õnnestus minna.

Olen hiljuti kirjutanud novelle mitmete võistluste jaoks ja krabasin ühe neist teistele ette lugemiseks kaasa. Olin väga rõõmus, kui minu loo ettelugemisele järgnes äärmiselt positiivne vastukaja ja tundsin pärast seda, et tahaks tagasi koju minna ja terve päeva lihtsalt kirjutamisele kulutada.

Seda olengi ma tänase päeva jooksul valdavalt teinud, ent valmis pole saanud ma midagi. Mul on pooleli üks novell, üks essee ja peagi ka üks luuletus, mis ma kõik võistlusele tahan saata. Raskeks teeb asja see, et mul võib algul olla väga hea idee, ent kusagil mingi koha peal saab mul inspiratsioon otsa ja siis nõuab edasiminek juba väga suurt tahtejõudu. 

Kirjutamisega on paraku nagu kaalu langetamisega, ja nii mõnigi kirjatükk saab valmis pikaajalise pingutuse tagajärjel. Vähemasti lohutab mind see, et on teisigi aeglasi kirjutajaid peale minu, ja mitmed neist kordades hullemad kui mina. Siiski olen ma viimasel ajal märksa rohkem ennast motiveerinud ja kirjutamine tuleb lihtsamalt. Ühe töö ma juba võistlusele saatsin, ja kui hästi läheb, saab peagi ka teine selleks tarbeks valmis. Motivatsioon on üllatavalt kõrge, mida võib näha juba sellest, et siinne blogi saab postitusi juurde sagedamini kui varem. Kes teab, ehk hakkan ma tõesti oma mustast august viimaks välja rabelema.