Möödunud nädala lõpus kutsusin kohvile infooperatsioonide ja -manipulatsioonide uurija Urve Eslase, et uurida temalt väärinfo leviku vastu võitlemise meetodite kohta. Mõnevõrra ootuspäraselt sain teada, et mingeid väga eesrindlikke uusi tehnoloogiaid selleks veel leiutatud ei ole ja selle töö ära tegemiseks mängib siiani tähtsat rolli ennekõike ikkagi inimfaktor. Samal ajal destabiliseerib kroonviiruse pandeemiast tulenev ebakindlus ühiskondi ja on soodne pinnas väärinfo levimisele. Ja seda võimalust ei jäta muidugi kasutamata meie infosõjas vilunud idanaaber. Alles paar päeva tagasi nägin üht tuttavat Facebookis jagamas kohaliku vandenõu-portaali Telegram vahendatud videot sellest, kuidas pandeemia näol on tegemist Maailma Majandusfoorumi pikalt sepitsetud pettusega ning milles kutsutakse inimesi üles kõikide – küll üsna umbmääraselt määratletud – poliitikute vastu üles astuma. Sealjuures võib videost ära tunda Ameerika Ühendriigile ja Euroopa Liidule omase visuaalse sümboolika. Pole kuigi raske mõista, milliste riikide usaldusväärsuse õõnestamiseks vaataja silmis video on loodud. Samal ajal kui minul on raske ette kujutada, kas on võimalik teha veel banaalsemalt läbinähtavat propagandavideot, on sel Telegrami Youtube’i kanalis üle kolmekümne tuhande vaatamise. Siinkohal on paslik meelde tuletada üht Vikerkaares 2016. aastal avaldatud ja Müürilehe veebiväljaandeski ilmunud Marko Uibu artiklit vandenõukultuurist ning Telegram.ee portaalist kui konspiratiivsuse maaletoojast Eestisse. „Vandenõukultuur toob ilmsiks „iseseisva kriitilise mõtlemise“ radikaliseerumise – kui eelduseks ei ole mitte ainult see, et üksikud poliitikud ja spetsialistid valetavad, vaid et kogu meedia ja avalik ruum on täis lootusetult kallutatud infot. Usaldamatust toidab võimulolijate elitaarsus ning eri ühiskonnagruppide lahkukasvamine, mis võimendub läbi sotsiaalmeedia,” kirjutab Uibu selles. Sotsiaal- ehk ühismeedia valupunktidest kirjutas Müürilehte möödunud aasta veebruaris artikli „Valguskaablist tulvav amorfne kihutuskõne” ka Urve Eslas ja nagu võime tõdeda, pole see teema tänaseks karvavõrdki oma ajakohasust kaotanud. Eslas toob välja, et teabe küsitav väärtus, emotsionaalsuse võimendamine ja radikaliseerumise soodustamine on ühismeediale omased komponendid. Samuti, et Facebooki eesmärk ei ole edendada demokraatiat, vaid hoida inimesi võimalikult kaua platvormil. (Ühismeedia sõltuvust tekitavatest mehhanismidest on meil mh kirjutanud ka neuroteadlane Kristjan Kalm.) Viimast võib pidada ka põhjuseks, miks Facebook ei ole teinud tõsiseltvõetavaid samme väärinfo leviku vastu võitlemiseks. Ometi loodan ma, et nii väikeses riigis ja kogukonnas nagu Eesti oleme võimelised looma mõtteruumi, mis toob inimesi kokku, selmet neid lahutada. Seda rolli kannab hetkel endiselt suuresti ajakirjandus, ent mis on viimase dekaadi jooksul kaotanud nii lugejate tähelepanu kui reklaamiandjate raha väga suures osas tollele samale vastuolulisele ühismeediale eesotsas Facebookiga. Kas meediamajad ja väljaanded suudavad ajakirjanduse ellujäämiseks leiutada uued strateegiad või päästavad meid sellest väärinfost ja vandenõuteooriatest läbiimbunud mudasoost hoopis innovaatilised tehnoloogilised lahendused, näitab aeg.
Helen Tammemäe, ajalehe Müürileht peatoimetaja, 10. september 2020.
