Discover Top Posts Tagged with #mitmekesisus

Mitmekesisuse kultuur ehk Kuidas ebasobival hulgal liikuvaid pilte kommunikatsiooniteooriasse pikkida

Lugesin Thomas Baueri esseed “Culture of Diversity. A Theoretical Orientation for the Cultural Practice of Social Cooperation” ja tundsin end, tõsi küll, paljuski nagu Hugh Laurie alljärgnevas klipis.

Nii, ja nüüd vaatame koos Baueri teksti, mis ütleb näiteks (minu tõlke järgi): “Kommunikatsiooniteooriapõhine mitmekesisuse analüüs on parimal juhul ka mitmekesisusepõhine kommunikatsiooni ja kultuuri analüüs” ja “Kultuuri haprus on kommunikatsiooni haprus, kommunikatsiooni haprus tuleneb kultuurist”. Kuid see ei ole veel kõik! Tegelikult on härra Baueril mitu täitsa kena mõtet, mis kahtlustatavasti kipuvad hägustuma võimalikus saksapäraselt inglise keelde tõlgitud tekstis. Aga vaatame asja lähemalt.

1. Kultuur ja kommunikatsioon on ühe mündi 2 külge

Münt on siin, pange tähele, ühiskond. Niisiis - ei ole kultuuri ilma kommunikatsioonita ega vastupidi. Nagu toredad eeltoodud laused viitavad on ühe nõrkuse põhjus teisest otseselt tulenev. Kõige olulisem on kultuurilise mitmekesisuse puhul uurida välja võimalikud probleemid, et neid kultuuridevahelise kommunikatsiooniga lahendada. Eesti ühiskonnas peaks näieks tagama, et vene keelt kõnelev vähemus tunneks, et nad on osa ühiskonnast ja selles aktsepteeritud ning et ühiskond mõistaks venekeelse vähemuse kultuurilist ja ühiskondlikku panust ning väärtust.

Siinkohal on juba märgata vajakajäämisi, mitte teoorias, aga praktikas. Venekeelne vähemus tunneb end väljajäetuna poliitikast ja paljust muust (Aitäh Keskerakond, et sa hoolid?) Aga on veel üks huvitav fenomen, millest rääkis identiteediuurija Madli Maruste. Eestis on tugevalt markeeritud kaks rahvust – eestlased ja venelased. Selle järelmaik on, et näiteks ukrainlased, armeenlased, valgevenelased Eestis tajuvad end mitte eelnimetatu, vaid venelasena.

Bauer arvab, et edukas kommunikatsioon garanteerib, et mõlemad pooled (vähemus ja enamus) näevad, et nende kultuuriline identiteet vajab teist. Loogiline, et defineerida end kollasena, võiks kõrval olla oranz, et vahet teha. Bauer tundub olevat kindel, et enamus ja vähemus ei saa üksteiseta terviklikku kultuurilist identiteeti kokku. See eeldab, et eelmised kaks tingimust (integratsioon ja väärtuse mõistmine) on saavutatud ja vähemused näevad end osana puslest. Kahtlemata on enamik venekeelsest elanikkonnast defineerinud, end inimesena, kes elab Eestis ja erineb Venemaal elavast nö rahvus-venelasest. Kuid kultuuride dialoog on olnud minimaalne, kuna kommunikatsioonis piirdutakse pigem eraldamise või assimilatsiooniga.

2. Identiteet sulandumises ja kriisis

Kultuuriteooria on üksmeelselt nõustunud (ja Bauer samuti), on nõustunud, et kultuur on konstruktsioon ja mingit maagilist püsivat identiteeti ei ole olemas. Kultuuris ollakse kogu aeg identiteediga kauplemise protsessis. Kommunikatsiooni vältel identiteet vormub millekski muuks. Kuidas teaks eestlane, et ta on nimelt seda, kui talle seda teiste poolt ei üteldaks ja piiride tagant poleks näha teistsuguseid inimesi? Et identiteeti hoida (positiivses) muutumises räägime me psühholoogilistes kategooriates. Kui austad ennast ja suudad enda tegude ja olemuse-olemise üle arutleda ning lisaks veel teistega dialoogis olla, on kõik ilus.

Pole uudne idee, et rahvusriik on absurd ja sünnijärgne kultuurimääratlus ei pruugi kehtida. Poliitilises mõttes on Euroopa Liit hea näide sulandamisest – ühe katuse alla on pandud kokku palju eri riike ja rahvusi, mida ühendavad justkui ühised väärtused, keeled ning piiride avatuse varieerib kultuurilisi identiteete. Kohalikus plaanis on omamoodi väljakutse elada eri maailmades – tarbides vene meediat ja kuuludes Eesti ühiskonda.

Bauer räägib, et identiteedikriis tekib sellest, et mingil põhjusel eitatakse väärtuste ja arusaamade mitmekesisuse olemasolu. Eesti puhul on mitmekesisus olemas, kuid seda ei taheta usaldada, ega austada. Austus enda ja teiste vastu aga olevat element, mis on vägivalla ärahoidmise eeldus. Kui näiteks sõltumatus on riigi või rahva identiteedi alustaIa või jõuallikas, siis on identiteedi pahupoolel hirm olla nõrk ja jõuetu, isegi tähtsusetu. Olla mina ise tähendab enda eristamist teistest ja kinnitust, et ei vajata kedagi (EL. NATO, ÜRO, isegi USA jne) ja tõuseb soov rõhutada Teise (vastaste) nõrku külgi. Iseseisvus on eestlaste jaoks väärtus omaette, mis tuleneb nii Venemaa-hirmust kui ka üldisemast hirmust olla tühine, nõrk väikeriik.

3. Kultuurilised skriptid

Oletagem, et praegu on riigis kultuurikriis ja sel puhul on inimeste instinkt minna rutiini, et tunda turvalisust ja kindlust. Rutiin on näiteks ka rahvusliku identiteediga kokku käivad kultuuriskriptid ehk arusaamad ja korduvad tegevused. Kristlikud ja paremäärmusluse esindajad tunduvad väljendavat fatalistlikku skripti, kus sisuliselt lüüakse end risti ja vastandutakse ülejäänud ühiskonnaga, et kinnitada oma grupile lojaalsust. On keerukam võtta positsioon kogu Eesti kohta. Kaldume individualistlikkuse poole, kus eeliste pärast võideldakse ja kõik on muutuv. Ometi ei tundu see mugav koht, kus end rahustuseks sisse seada. Loogiliselt liigutaks kas hierarhia poole, kus on selge sotsiaalne kord ja struktuurid ja valitseb kord või võrdsuse suunas, kus tõe monopol on grupi käes ja koos ollakse tugevad.

4. Meedia on kultuurikatarsise instrument ja teraapia

Bauer kinnitab, et meedia mängib identiteediloomes suurt rolli. Seda ka seetõttu, et rahva ja piiri kontseptsooon on aegunud ja see asendub virtuaalse identiteediga. Sisuliselt rõhub Bauer oma identiteediloome ja kultuurikommunikatsiooni kirjelduse kõrval aga sellele, et hea meediakultuur on tsiviliseeritud ühiskonna alus. Tema ideaal võtab meeleliigutusest pea et pisara silma. Õige meedia hoolib kõigi kajastatavate ja kultuuris leiduvate indiviidide käekäigust ja töötab terviklikult selle nimel – omanikud, toimetajad ja ajakirjanikud jagavad kõik koos avalikkuse teadlikkuse mõjutamise astutust. See oleks ilus. Kui ma autorit õigesti tõlgendan, siis soovib ta ka, et meedia vaataks asju pragmaatiliselt ja looks reaalseid lahendusi.

Iga kultuuriline, poliitiline või strukturaalne muutus häirib mitmete vähemustega ühiskonna identiteeti. Iga muutus tekitab kriisi ja iga kriis vajab muutusi ning ajakirjandus on ühiskonna südametunnistus, milest juhindutakse. Selle ausast ja mõlemaid pooli lepitavast kommunikatsioonist sõltub, kuidas kultuurilised muutused ja identiteediloome toimivad. Kui Bauer räägib, et inimõigustele rõhumine või demokraatiapõhimõtete väljatoomine ei ole lahendus, siis kolletuvas meedias läheb asi veelgi kaugemale, näiteks ajakirjanduseetikani. Aga sellest juba edaspidi.

5. Mitmekesisus või kultuurilised erinevused

Kasutasin kirjatükis järjepidevalt kultuurilise mitmekesisuse terminit vastena inglisekeelsele “cultural diversity” või “diversity of culture” väljenditele. Eesti keeles on rohkem räägitud kultuurilistest erinevustest, mis on küll olemas, kuid tõmbavad selge joone mitme kultuuri vahele laskmata neil kokku puutuda ja identiteete rikastada. Kes nüüd tundis, et talle meenub “Erinevus rikastab” slogan ja südant hakkas kange iiveldus vaevama, siis võib julgelt sellega tegeleda, sest postitus on nüüd läbi.